Küll ta läheb, ja uus raamat ka.

Nõnda jah. Meie elukohavahetussaaga kaasaelajatele: edeneb, edeneb.  Selle nädala lõpus saabus lõplik kinnitus meie pangast, ja lõplik kinnitus müüja pangast, nüüd ootame veel Oti suure töö honorari laekumise ära ja siis… hopp-padi, hei-padi!

Nojah, kirjutasin kunagi ühe lasteluuletuse, millele Sirje Kaasik tegi viisi ka. Pealkiri oli “Padjasõjalaul”. Viimased kolm nädalat oleme seda refrääni siin pidevalt ümisenud ja selle järgi ka polkat tantsinud, tõsi küll, sõnu veidi moonutades, et loits paremini välja tuleks. Laulge kaasa! Igaüks omal viisil:

PADI-PADI-PADI-PADI,

PADI-PADI-PADI-PADI-

HOPP, PADI, HEI, PADI!

HOPP, PADI, HEI, PADI!

PADI-PADI-PADI-PADI,

PADI-PADI-PADI-PADI-

HOPP, PADI, HEI, PADI, HEI!

Miks ta loits on, sellest räägin edaspidi, kui juba tohib.

Aga mul ilmus uus lasteraamat, täitsa kooskõlas ilmastikuga. Kirjastus Päike ja Pilv. Pildid Elina Sildre. Tekst: mina. Seda ma kahjuks ise ei müü, nii et palun soovidega otse Päiksesse ja Pilve pöörduda või soetada see raamat mõnest raamatupoest.

lumehelbe_kaas_opt

Kahjuks lehekülgi ei saa panna, mul on see raamatuleheküljed vaid ühe pika pdf-joruna, mis sellepärast ongi pdf, et sellest lehekülgi eraldi välja võtta ei saaks. Aga uskuge mind, pildid on imelised, sest Elina on jätkuvalt ja järjest suurepärasem pildijoonistaja, ja tekst on ka selline positiivne ja edasiviiv. Ma loodan.

Esitleme seda Elinaga 29. novembril kell 12 Eesti lastekirjanduse keskuses Tallinnas. Olete oma põngerjatega kõik oodatud! Kui kirjastuses selle ürituse kohta mingi kutse moodi asi valmib, siis jagan ka seda lahke käega, praegu aga on nii.

Siis vahepeal on veel üks asi juhtunud, millele oleks võinud tähelepanu tõmmata, aga et see uue kodu teema siin absoluutne prioriteet on olnud, siis ei pööranud me justkui sellele sündmusele väärilist tähelepanu. Aga nüüd, siin ta on. Umbes kuu aja eest ilmus tänu Boriss ja Jelena Baljanskile:

Pints 1 vene

Praegu nad küpsetavad ka “Pintsu ja Tutsiku” teist osa vene keelde, nii et kui nüüd kulka ka neid toetab, siis tuleb see juba varsti-varsti!

Ja siin on novembrikuised lullamillad.

See eelmisel nädalal, aga väikestele lastele ei peaks seda vist ette lugema, äkki hakkavad kartma:

 

KOLLITÕRJE

 

NOVEMBRIKUU SEES SURNUD HINGED,

KELLE SEES ON MURED, PINGED,

KODUKANTI KIPUVAD

JA UKSEST SISSE TIKUVAD.

APPI-APPI! KOLLID PLATSIS!

KOHE MITU ÕUES TANTSIB,

HAMBUS KAAME KOOLJALUU

JA SILMAD HIILGAMAS KUI KUU.

 

AGA SINA SOOJAS TOAS

EMA-ISA LAHKEL LOAL

SÜÜTA KÜÜNAL ÕUEAKNAL.

NÄE, KUIS TAHA VAATAMATA

KOLLID PAGEVAD SU ÕUEST,

TULI TOOB NEIL HIRMU PÕUE!

koll

 

See tänane lullamilla on palju leebem lugu, aga Ott suutis sellele nii igava pildi joonistada, mida ma üles ei panegi. Seal on ainult lumehelbed peal. Ma ootasin tegelikult ikka midagi enamat.

 

LAPS JA LUMI

 

 

LUMEKENE, PILLA-PALLA,

KEERLEB TASA TAEVAST ALLA.

TA EI SUUDA HOIDA KIHKU

TULLA PEITU LAPSE PIHKU.

SEE ON VANA TUNTUD TÕDE:

LAPS ON LUME PARIM SÕBER!

 

NEIL ON OMAD LUMEMÄNGUD

JA SEE MÄNGUIND EI KÄNGU.

LAPSE KÄES SAAB LUMEST MAJA,

KINDLUSE JA SUUSARAJA,

KELGUMÄE JA LUMEINGLEID,

UHKEID LAUGEID UISURINGE.

SEE ON VANA TUNTUD TÕDE:

LAPS ON LUME PARIM SÕBER!

 

Advertisements

Nagu ameerika mägedel

Närvide mäng kestab veel. Reedel tuli selline vapustus, et andis end ikka kokku korjata. Iga uue pauguga on see üha raskem. Ja töö-töö-töö kannatab ju, kui ma olen siin selline keskendumisvõimetu närvipundar.
Neljapäeval lõin käega ja läksingi hommikul ogoroodinale, müttasin seal värskes õhus füüsilist tööd teha, kuni pimedaks läks. Vähemalt on seal nüüd kõik talveks valmis. Tõsi, mitte kõik. Lollakalt hilja külvatud naerid tuleb muidugi enne lund veel üles võtta.
Koduaia sügiskoristus on järgmise nädala plaanides. Ma tõesti ei tea enm, kuhu kogu see mahalõigatud kraam panna, kui ogoroodina komposter ja koduaia komposter on mõlemad juba niigi kuhjaga täis.
Reedeks oli meil siin Haapsalus notari eellepingu aeg meie maja müügiks. Lõunaks. Hommikul telefonikõne Tartumaalt – pank, sunnik, hoolimata positiivsest eelotsusest tegi negatiivse lõppotsuse (müüja pank siis, ja nii ei saa meile maja müüa ju ometi. Lõi jalad alt muidugi, ma esimese hooga juba olin valmis meie ostjatele helistama, et ega meie ju ka saa niimoodi müüa, kui pärast kolime kuuse alla. Aga siis kogusime end ja tegime Otiga otsuse, et enam me lihtsalt ei tagane. Kui plaan A kukub, siis tuleb lihtsalt taas käiku plaan B, mis siis, et see pole see… aga ei ole vähemalt kuusealune, vaid lõppude lõpuks siiski korralik koht. Ja vähemalt saame me Tartumaale. Vähemalt sedagi. Kui mitte muud.
Nii et võrdlemisi sünges meeleolus sättisime end notarisse, koristasime siin veel maja üle, et pärast oma ostjatega veel veidi aru pidada, ja siis juhtus nii, et jälle telefonikõne Tartumaalt.
Selgus, et plaan A on ikkagi reaalne, KUI.
Siis sain pangast oma eelmise taotluse kohta positiivse vastuse. Kui ma oma laenuhaldurile arglikult ütlesin, et see on ju väga tore, aga asjad jälle muutusid ja nüüd on meil siin see KUI, ja et… no umbes, et me peaks vist nüüd selle viimase kuu aja kohta neljanda taotluse koostama…
… siis läks telefonis isegi mu laenuhalduri hääl kaameks. Ja ma ei julgenudki pikemalt edasi rääkida. Läksime parem notarisse. Ja pärast istusimegi ostjatega meil ning arutasime asju. Ja siis veel pärast ma kirjutasin hirmsa kiiruga laupäevasesse lehte lullamilla. Ja siis veel pärast ma rääkisin pikad jutud emaga. Ja siis tulid Ivar ja Liis, keda oli sel õhtul tõesti hädasti vaja. Me jõime ikka päris palju veini ära.
Sest see KUI on meie jaoks päris-päris valus.
Õnneks mitte ülesaamatu, nagu emaga laupäeval edasi suheldes selgus.
Ja sellega kaasnevad siiski ka teatavad täiendavad hüved, nagu selgus meie müüjaga laupäeval rääkides.
Ühesõnaga, homme on esmaspäev. Panka me neljanda taotlusega enam ei pöördu, sest ka nende kannatusel on piirid ja ma kardan pilli lõhki ajada. Kui mu ema meil selja taga on, siis me saame toime ja siis on natuke vähem valus… kuid seda kiiremini tuleb talle tagasi maksta (moraalne kohustus). Püüame kogu hingest.
Ma loodan, et me oleme ikka veel terve mõistuse juures.
Täna näiteks kirjutasin ühe “Saladuste” osa stseenid dialoogideks valmis ja olen enda üle päris uhke, et ma päris sodi järelikult ei olegi, kuigi tunne ütleb, et olen küll.

Vahepeal lullamillasid ka

Midagi just äsjase mardipäeva auks.

KARDIGA MART

TAHAKS MINNA JOOKSMA MARTI,
KES ON KÄSI, LAENAB KARTI?
RUTTU VIIB SEE MAJAST MAJJA,
KUS SAAB KOMMI, SUHKRUSAIA.
SEE, KUI KÄIA JOOKSMAS MARTI,
EI PEA TÄHENDAMA SPORTI,
HIGI, VERD JA PISARAID,
KUI KARDIGA SAAB MÕÕTA MAID.
KÜLM EI OLE MARDI VARBAL,
KUI TA KIMAB KARDI PARDAL.

mardikart

Ja siis midagi sutsuke teiselaadset (ilmus üle-eelmisel nädalal).

VÄIKE NEIU

VÄIKE NEIU, KRIPS JA KRAPS,
OLI HEA JA ILUS LAPS.
MÄNGIS LÕUNATUULEGA
JA VÄRVIDE JA LUULEGA,
ÕPPIS ELU, INIMESI
ÜKSINDA JA MITMEKESI,
ÕPPIS TUNDMA HEAD JA KURJA —
KASVATUS EI LÄINUD NURJA.

AGA VAAT KUS IKKA LOPS:
IKKA MÕNI KADEKOPS
LEIDIS VAHEL TEHA MAHA,
ET ON LÄINUD AIA TAHA
VÄIKE NEIU, KRIPS JA KRAPS,
LEEBE LÕUNATUULE LAPS.

neiu

Ah jaa, ja siis see Lääne Elus ilmunud koolitulistamisest ajendatud lugu. http://online.le.ee/2014/11/01/aidi-vallik-fassaadi-taga/

Nonii

Kallid sõbrad, võtke nüüd meie terviseks ja hüvanguks ja edenemise tähistamiseks üks pisike pirts. Meie imede põld, unistuste jõgi, oma saar, kuldvillak — kuidas kellelegi — ootab meid. Asjad liiguvad, paat on nüüd lahti lükatud, pärituul puhumas. Soovige meile selle jätkumist sadamasse jõudmiseni, ja soovige edukat möödaloovimist veel tuhandest karist, mida ehitusseadus, maakataster, pankade nõudmised ning inimese heitlik loomus meie teele võivad veeretada.

On vist tarbetu lisada, et täna ei saanud ma kirjatööd teha hetkekski. Hommikul kell 9 alustasin helistamist, infopäringuid, info saatmist, dokumendiotsinguid, meilivahetusi — ja lõpetasin pool üksteist õhtul. On tõenäosus, et homme läheb kõik samas vaimus edasi.

Küll kunagi jõuab tööd ka teha. Kuu lõpus võib ju ööd ka appi võtta — selleks ajaks peaks nagunii kõik juba täiesti selge ning kindel olema.

Kes siin veel on Tolkieni fännid, vanameister ise loeb haldjate keeles ja inimkeelse tõlke saab You Tube’is alt lahti võtta:

Best of, esimene osa

Kulminatsioon ikka kestab veel, närime kõik aga küüsi edasi. Küll ma annan teada, kui lahendus laabuma hakkab.

Aga et ma pean valmistuma varstiseks arvutivahetuseks (no mu truu 7-aastane  iMac teeb siin kahtlaseid vigureid), siis varundamise eesmärgil lappamise käigus tuleb välja igasugu ilusaid pilte.

Nii-öelda best of siin Koidula mäel elamise ajast. Ma arvan, et neid pilte tuleb teistest kaustadest ka veel ja veel, need väljanopped on vaid ühest.

Tutsik ja Pints, keda enam meiega ei ole.

töötoas

 

Peod sõpradega meie söögitoas ehk Kongresside Palees.

 

pidu

 

 

Kari kambaga valvamas. Valge nuustik maas, käpad õhus, on proua Punks.

kari

 

Kui vaheaed valmis sai. Sireli taha jääb mu töötoa aken.

 

onn

 

Valge kiisu valges lumes.

 

valge kiisu lumes

 

Jõulud.

 

 

jõulutäht

 

 

Sügised.

 

aiast lauale

 

Suved.

 

 

suvesöök

 

Liilia Muscadet.

 

muscadet

 

Boogie woogie. Üks mu lemmikliiliaid. See värv on ju südantsoojendavalt jabur…

 

boogie woogie

 

 

Ei mäleta praegu täpset nime, kas Rosella või Rosanna või midagi sellist. Orientaal.

 

koos viinamarjadega

 

Siin kuuri taha jäävas varjulises kirdenurgas on neid veel.

 

kirdenurk

 

Shocking.

 

 

shocking

 

Marco Polo.

 

oriendid

 

Aga istumisplatsi taga on nii.

lõunapeenras

 

Ja nii.

istumisnurga taga

 

Selle pildi peal on mu põisenelas veel üsna väike. Aga kollase vägiheinaga sobib ta endiselt kokku.

 

põisenela all

 

Kasvuhoone nurga juures hakkas kunagi täiesti ise kasvama üks tokkroos.

 

kasvuka juures

 

 

Proua Punksule meeldib aias väga. Tunne turv on kontides ja tagauks sealsamas.

proua punks

 

 

Keegi peab vannitoas miskeid salajasi vestlusi.

 

keegi vannitoas

 

Seda kooslust tahaks ma uues aias korrata.

 

pojengi kaisus

 

Stepping Out. Paras põllu peale lahti lasta, varsti on kõik kohad teda täis.

 

stepping out

 

Casa Morena kohta ma ütleks peaaegu sedasama.

 

 

casa morena

 

Aga sellest sõbrast pean ma järgmine suvi juurepistikud tegema tulema. Idamagun Napoleon, väga madal, kuid suure õiega sort. Kuskil esireas täiesti tummaks võttev.

 

napoleon

 

Olme tagaaias.

 

 

tagaukse juures

 

Loodenurgas. Õunapuu taha jääb magamistoa aken.

 

loodenurgas

 

Olme veetünni ja tillukese kiviktaimlaga.

 

kiviktaimla

 

Kuur ja toataimede suvila.

 

kuur

 

Tee tagaaeda.

 

maja ja kuuri vahel

 

Valguses ja varjus.

 

onn päikeses

 

Siis, kui edelanurgas Tellmann veel surnud ploomipuu tüve peal ronis. Praegu ronib tara peal ja see pole üldse nii atraktiivne.

 

edelanurk

 

Tere, tulija!

 

koduuks

 

Iirised mürgeldavad idapeenras.

 

idapeenra iirised

 

idapeenra aeg

 

Selle Crispette’i võiks uueski kohas kurekell-ängelheina alla kolida.

 

crispette ängelheinaga

 

Tädi Tötsu lemmikilm.

 

tötsu lumes

 

Kantseleiülem.

 

IMG_1163

 

Tädi Tötsu ja Ints.

 

pints ja tötsu

 

Siis, kui vaheaeda veel ei olnud ja tädi Tötsu tänava veeres vahtida sai.

 

lumes

 

Kevadel magamistoa akna taga.

 

magamistoa aknast

 

Meie Mumm. Peaks talle mett moka peale määrima, et ta meid ruttu-ruttu oma tiibadel sinna kannaks, kuhu meie hinged igatsevad…

 

mumm

 

 

Kui mere pealt tuleb äikesetorm.

 

äike merelt

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Saatsime täna Alo puhkama

Ma olen õnnelik ja tänulik kogu selle aja eest, mis ta meie kõrval elas, oli ja toimetas. Ta oli hea mees ja väärt inimene, meile armas ja oma. Jagasime oma igapäeva. Olime tihedalt seotud jutuajamiste, kohvijoomiste, ühiste tööde, ettevõtmiste, askelduste, vastastikuste abistamiste, pidude ja muusika võrku. Kõrvalmaja terrass on nüüd Alota tühi ja vaikne. Väga raske on harjuda koju tulles mitte läbi metsviinapuuheki hüüdma: tšau, Alo!

Sest see tundub ikka veel nii võimatu, et ta ei toimeta enam seal.

Nüüd sõidab oma mootorrattaga edasi pilvede peal.

Alo

 

Üks lullamilla ka vahepeal

MINA JA KUU

 

 

EI MÕTLE MA MUUST

KUI ENDAST JA KUUST,

MIS TAEVAS KUI JUUST

VÕI TEHTUD KUI PUUST —

NII ILUS ON JU!

TA KÕRVAL KUI TUUST

MA SEISAN

JA EI MÕTLE MUUST

KUI ENDAST JA KUUST.

 

tuust

 

Lõpuks see õige

Mida me ometi nägime, sa armas Mooses!

See, ja ainult see, on meie koht. See koht, kus sa esimesest jalaastest, esimesest pilgust näed ja tunned, et see on ÕIGE. Et just see on päris, just see, mida sa otsinud ja igatsenud oled.

Ja ei, seal ei ole kõik ideaalne. Seal on veel palju tööd, aga me tahame seal seda teha. Selle koha heaks. Seal me tahame sellele kohale anda, mitte vaid võtta. Seal on hoog, inspiratsioon, visioon — seal on särtsu ja vunki, me tahame seal TEHA. Me oleme seal kindlasti väga õnnelikud. Me oleme seal kodus.

Ja me oleme Otiga mõlemad seda kohta varem oma elus unes näinud. Mina küll mitte 100% sellisena, nagu ta praegu on, vaid pigem sellisena, nagu perenaine meile renoveerimise-eelsete fotode pealt näitas. Aga täiesti äratuntavalt on see sama maja. Kõrvalhooned, paigutus, tee, maastik – ma olen seda mitu korda  unes näinud. Ja kui mul on olnud keerulised ajad, olen ma silmad kinni pannud ja kujutlenud end sinna majja minemas. Kuidas kruusakas keerab metsa vahele, ja siis läheb avaraks, maastik ühelt poolt tõuseb, teiselt poolt langeb, mets selja taga, põld jalgade ees, ja see maja, külgepidi tee poole. Ma olen pidanud seda oma hinge koduks, ma ei teadnud, et see on päriselt olemas. Aga ta ongi.

Palun. Palun. On nii kohutav, et taas kord on kõik jälle nii keeruline, aga tegelikult… tegelikult iseenesest on see kõik ju hästi lihtne. Las lihtsalt läheb nii, ja siis saab kõik kõigiga korda, sest universum ju toimetab.

Seisud

Ma ei saa enam aru, mis toimub. Kosmos teeb meie kulun kõvasti nalja või… Sest lihtsalt halb karma see oemtigi ei saa enam olla, kas see siis juba lunastatud ei olegi või ?!?

24. okt, reede. Toimetan 60 lehekülge teisel ringil üht raamatut. Kirjutan Lääne Elu laupäevanumbrisse lullamilla. Tahame pärast tööd haiglasse Alot vaatama minna, Kitu on öelnud, et mahla joob… toon keldrist mahla üles, helistan Kitule, et kas Alo on täna seisus, mis lubaks vaatama minna – saame teada, et lõuna ajal on ta viidud juba Tallinnasse PERHi. Kammin õhtu otsa Tartumaa kinnisvarakuulutusi.

25. okt, laupäev. Vanaema 96. sünnipäev. Hommikul toimetan 60 lk  kolmandal ringil raamatut. Toome pagari käest ära sugulaste tellitud kringli ja tordi, sõidame maale. Sünnipäevalt äratulekuga on probleeme, sest tore on kangesti ja hoos venna ning tädipojaga on lõbus. Perekond närviline, nii et ööseks jõuame ikka koju.

26. okt, pühapäev. Toimetan 60 lehekülge kolmandal ringil raamatut. Kammin kinnisvarakuulutusi, koostan listi, mida me veel pole vaatamas käinud. Telefonikõne Aloga. Kohutav, mis temaga toimub. Püüame Otiga teda veenda, et tuleb kevad ja siis saab taas minna mootorrattaga sõitma ja et üldse – kurat, mees, tee imet ometi. Palun tee.

27. okt, esmaspäev. Kirjutan “Suletud uste” dialooge pool episoodi, st 25 lk. Helistan ja meilin Tartumaa maakleritele, et kolmapäevaks aegu kokku leppida. See võtab aega. Saan vastused oma küsimustele toimetustöö kohta ja viin toimetusse sisse viimased kohendused, saadan valmis töö kirjastusse – täna on täpselt tähtaeg. Nimekiri kolmapäevastest vaatamistest läheb lukku. Kui me need oleme ära näinud, siis ongi kõik vähegi kriteeriumidele vastav nähtud, ja ka allpoole kriteeriumide. Oleme juba valmis mööndusteks, sest midagi on tarvis leida — muidu kolime jaanuaris kuuse alla. Helistame Alole. Ta hääl on nii väsinud, nagu ma kunagi varem pole kuulnud.

28. okt, teisipäev. Saan teada, et meie maja andmeid, mis ma linnavalitsusele esitasin, ei ole ikka veel ehitusregistrisse sisse kantud. Kõned, jutud. Uus veebikeskkond… mis täiesti tüüpiliselt teeb oma nalju. Alo ei võta telefoni. Olen mures. Kirjutan “Suletud uste” dialoogid lõpuni (25 lk), kohendan üle ja saadan ära.Esimene karm öökülm mu praeguses aias. Mõtlen õhtupoolikul jorjenid ja begooniad välja kaevata, aga ei jõua, enne läheb pimedaks, sest Lääne Elu tahab arvamuslugu ja ma tean, et homme mind ei ole laua taga – tuleb täna teha. Kirjutan loo. Teemaga on lihtne – ma kirjutaks sellest niikuinii. (Viljandi koolitulistamine… Kui Lääne Elu selle veebi tõstab, siis lingin.) Viimased kokkulepped homseks maakleritega Tartumaal, sõidugraafik kellaajaliselt paigas. Kohutavalt väsinud.

29. okt, kolmapäev. Hommikul poole kaheksast stardime. Külaskäigud pole planeeritud, sest neid ei mahu graafikusse. Helistab meie nüüdse eelistuse omanik ja teatab, et tema teised potentsiaalsed ostjad (meie konkurendid) andsid juba nädala alul laenutaotluse sisse ja… Teel Haaslava vallast Külitsesse selgub, et Külitse maakleriga on õnnetus ja temaga me täna ei kohtu. See annab meile 20 minutit aega Vilepitesse hüpata ja tassi kohvi juua. Siis edasi. Õhtul koju sõites kohutav masendus. Me ei näinud midagi, mis meile sobiks. Mitte midagi. Neid kohti ei näigi olevat, kõik on maa pealt ära kadunud… peale ühe, mille omanik ei ole nõus alla kauplema ja millel on ka teised ostjad kohe olemas, kui nende laenutaotlus jah-sõna saab. Laenukomiteed kogunevad pankades kaks korda nädalas. Kas reedel… kas esmaspäeval? Ja meil ei ole seda raha, et võistelda!  Must, must masendus, paanika, üheteistkümne ajal koju jõudes otsin sügavkülmast viina välja ja võtan selle musta masenduse ja teadmata tuleviku peale ühe pirtsu… sest mida põrgut peame me tegema, kui meie majale on bronnileping olemas ja meil polegi kohta nüüd, kuhu siit minna… ja siis tuleb Otil idee. Kuidas Piibeleht Vestmannile tolle oma rahadega kosja läks. Viin läheb kappi tagasi ja meil sünnib plaan. Jorjenid ja begooniad jäävad üles võtmata – ah, nagunii on juba pime ja öö ja plaan.

30. okt. Ärkan vara-vara, viimistlen plaani ning panen paika tegevuskava ja enam-vähem viisakal kellaajal hakkan helistama ja plaani teostama. Mu kallis laenuhaldur tuleb meile selja taha, veedame temaga paar tundi (ma armastan meie laenuhaldurit juba kogu südamest, saaks ta ometi edaspidiseks eluks kaasa võtta!). Heiki Tartus võtab omad kõned, ja siis juba sealt mulle. Läheb. Läheb. Kui läheb, kui peab. Püüan kirjutada “Suletud uste” selle kuu järgmist osa, jõuan päeva jooksul pool lehekülge, sest kogu aeg on telefonikõned, kokkulepped, dokumentide otsimine, selgitamine jne. Õhtul saabub vapustus – Kitu on mulle helistanud, aga pole pihta saanud, sest telefon on kogu aeg punane olnud ja vahepeal Tom ka külas ning telefon teises toas— Aloga asjad kohutavalt halvasti. Püüame talle helistada, aga ta ei võta enam. Siis veel üks vapustus, segamini süütunnetega — mu ema tuleb meie selja taha. Koos kõigi oma säästudega. Ma poleks seda iialgi küsinud, ma isegi ei julgenud selle peale mõelda. Kui me räägime emaarmastusest, siis räägime sellest. Ma tean, kui väga ta ei taha, et me temast nii kaugele kolime. Ma tean, kui suur ja ennastületav see ohver on. Ma võin materiaalselt suuta selle talle ära maksta, aga mittemateriaalselt… ma ei suuda seda iialgi tagasi maksta. Mitte üheski vääringus.

31, okt, reede. Täna. Varahommikust peale telefonikõned, dokumendid. Ei ole nii ilus, kui plaan lootis, aga… Kujuneb. Kujuneb. Pean emaga nõu. Siis oma “teise emaga”, kes sisse hüppab, arutame kaks tundi. Mis notariaalne, mis mittenotariaalne. Siis helistan notarile, arutan temaga ka. Siis kõned ühe, teise, kolmanda ja neljanda asjassepuutujaga, õigemini plaanipuutujaga. Millalgi vahepeal kirjutan kiiruga lullamilla, absoluutselt möödaminnes ja mõtted tegelikult mujal – ma ei tea, kust see tuleb. Ju siis anti. Aitäh. Teen möödunud kuu arved, kokkuvõtted, saadan ära. Saadan laenuhaldurile veel paar vajalikku dokumenti. “Suletud uksi” edasi kirjutada pole võimalustki — päev läbi telefonikõned, kümneminutiliste vahedega. Ja siis see kõne Ivarilt… Alo on läinud.

Siin Koidula mäe otsas pole miski enam meie jaoks see. Mul on hea meel, et ma olen kevadel uues kohas, kus mul ei tule pähegi tunda hommikuti puudust mootorratta käivitamise podinast kõrvalaias. Või õhtusest vaiksest rockmuusikast nende terrassil, hõikest läbi metsviinapuuheki: kas ma võin oma kohviga korraks juttu rääkima tulla. Tema sünnipäevapeost jaanuaris. Tema rahulikust turvalisest olemasolust.

Lihtsalt polegi enam.

Ning hilisõhtul kosmos sekkub oma naljadega jälle: nokastanud sõbrad helistavad Apteegi kõrtsi eest, et see ja see tahaks müüa oma maja Pangodi kandis… kell on viisakast helistamisajast üle, aga mis siis, ma helistan ja jälle on kõik pea peal, ümber pöördunud…. eks homme näe. Või õigemini, pühapäeval näe.

Ja homme ma PEAN kirjutama 50 lehekülge, sest muidu on maailma asjad ikka tõesti täiesti paigast ära.

Ja ongi nii, et Alo on siit kõrvalt läinud ja siin ei ole mitte miski enam endine.