Ma ei saa enam aru, mis toimub. Kosmos teeb meie kulun kõvasti nalja või… Sest lihtsalt halb karma see oemtigi ei saa enam olla, kas see siis juba lunastatud ei olegi või ?!?
24. okt, reede. Toimetan 60 lehekülge teisel ringil üht raamatut. Kirjutan Lääne Elu laupäevanumbrisse lullamilla. Tahame pärast tööd haiglasse Alot vaatama minna, Kitu on öelnud, et mahla joob… toon keldrist mahla üles, helistan Kitule, et kas Alo on täna seisus, mis lubaks vaatama minna – saame teada, et lõuna ajal on ta viidud juba Tallinnasse PERHi. Kammin õhtu otsa Tartumaa kinnisvarakuulutusi.
25. okt, laupäev. Vanaema 96. sünnipäev. Hommikul toimetan 60 lk kolmandal ringil raamatut. Toome pagari käest ära sugulaste tellitud kringli ja tordi, sõidame maale. Sünnipäevalt äratulekuga on probleeme, sest tore on kangesti ja hoos venna ning tädipojaga on lõbus. Perekond närviline, nii et ööseks jõuame ikka koju.
26. okt, pühapäev. Toimetan 60 lehekülge kolmandal ringil raamatut. Kammin kinnisvarakuulutusi, koostan listi, mida me veel pole vaatamas käinud. Telefonikõne Aloga. Kohutav, mis temaga toimub. Püüame Otiga teda veenda, et tuleb kevad ja siis saab taas minna mootorrattaga sõitma ja et üldse – kurat, mees, tee imet ometi. Palun tee.
27. okt, esmaspäev. Kirjutan “Suletud uste” dialooge pool episoodi, st 25 lk. Helistan ja meilin Tartumaa maakleritele, et kolmapäevaks aegu kokku leppida. See võtab aega. Saan vastused oma küsimustele toimetustöö kohta ja viin toimetusse sisse viimased kohendused, saadan valmis töö kirjastusse – täna on täpselt tähtaeg. Nimekiri kolmapäevastest vaatamistest läheb lukku. Kui me need oleme ära näinud, siis ongi kõik vähegi kriteeriumidele vastav nähtud, ja ka allpoole kriteeriumide. Oleme juba valmis mööndusteks, sest midagi on tarvis leida — muidu kolime jaanuaris kuuse alla. Helistame Alole. Ta hääl on nii väsinud, nagu ma kunagi varem pole kuulnud.
28. okt, teisipäev. Saan teada, et meie maja andmeid, mis ma linnavalitsusele esitasin, ei ole ikka veel ehitusregistrisse sisse kantud. Kõned, jutud. Uus veebikeskkond… mis täiesti tüüpiliselt teeb oma nalju. Alo ei võta telefoni. Olen mures. Kirjutan “Suletud uste” dialoogid lõpuni (25 lk), kohendan üle ja saadan ära.Esimene karm öökülm mu praeguses aias. Mõtlen õhtupoolikul jorjenid ja begooniad välja kaevata, aga ei jõua, enne läheb pimedaks, sest Lääne Elu tahab arvamuslugu ja ma tean, et homme mind ei ole laua taga – tuleb täna teha. Kirjutan loo. Teemaga on lihtne – ma kirjutaks sellest niikuinii. (Viljandi koolitulistamine… Kui Lääne Elu selle veebi tõstab, siis lingin.) Viimased kokkulepped homseks maakleritega Tartumaal, sõidugraafik kellaajaliselt paigas. Kohutavalt väsinud.
29. okt, kolmapäev. Hommikul poole kaheksast stardime. Külaskäigud pole planeeritud, sest neid ei mahu graafikusse. Helistab meie nüüdse eelistuse omanik ja teatab, et tema teised potentsiaalsed ostjad (meie konkurendid) andsid juba nädala alul laenutaotluse sisse ja… Teel Haaslava vallast Külitsesse selgub, et Külitse maakleriga on õnnetus ja temaga me täna ei kohtu. See annab meile 20 minutit aega Vilepitesse hüpata ja tassi kohvi juua. Siis edasi. Õhtul koju sõites kohutav masendus. Me ei näinud midagi, mis meile sobiks. Mitte midagi. Neid kohti ei näigi olevat, kõik on maa pealt ära kadunud… peale ühe, mille omanik ei ole nõus alla kauplema ja millel on ka teised ostjad kohe olemas, kui nende laenutaotlus jah-sõna saab. Laenukomiteed kogunevad pankades kaks korda nädalas. Kas reedel… kas esmaspäeval? Ja meil ei ole seda raha, et võistelda! Must, must masendus, paanika, üheteistkümne ajal koju jõudes otsin sügavkülmast viina välja ja võtan selle musta masenduse ja teadmata tuleviku peale ühe pirtsu… sest mida põrgut peame me tegema, kui meie majale on bronnileping olemas ja meil polegi kohta nüüd, kuhu siit minna… ja siis tuleb Otil idee. Kuidas Piibeleht Vestmannile tolle oma rahadega kosja läks. Viin läheb kappi tagasi ja meil sünnib plaan. Jorjenid ja begooniad jäävad üles võtmata – ah, nagunii on juba pime ja öö ja plaan.
30. okt. Ärkan vara-vara, viimistlen plaani ning panen paika tegevuskava ja enam-vähem viisakal kellaajal hakkan helistama ja plaani teostama. Mu kallis laenuhaldur tuleb meile selja taha, veedame temaga paar tundi (ma armastan meie laenuhaldurit juba kogu südamest, saaks ta ometi edaspidiseks eluks kaasa võtta!). Heiki Tartus võtab omad kõned, ja siis juba sealt mulle. Läheb. Läheb. Kui läheb, kui peab. Püüan kirjutada “Suletud uste” selle kuu järgmist osa, jõuan päeva jooksul pool lehekülge, sest kogu aeg on telefonikõned, kokkulepped, dokumentide otsimine, selgitamine jne. Õhtul saabub vapustus – Kitu on mulle helistanud, aga pole pihta saanud, sest telefon on kogu aeg punane olnud ja vahepeal Tom ka külas ning telefon teises toas— Aloga asjad kohutavalt halvasti. Püüame talle helistada, aga ta ei võta enam. Siis veel üks vapustus, segamini süütunnetega — mu ema tuleb meie selja taha. Koos kõigi oma säästudega. Ma poleks seda iialgi küsinud, ma isegi ei julgenud selle peale mõelda. Kui me räägime emaarmastusest, siis räägime sellest. Ma tean, kui väga ta ei taha, et me temast nii kaugele kolime. Ma tean, kui suur ja ennastületav see ohver on. Ma võin materiaalselt suuta selle talle ära maksta, aga mittemateriaalselt… ma ei suuda seda iialgi tagasi maksta. Mitte üheski vääringus.
31, okt, reede. Täna. Varahommikust peale telefonikõned, dokumendid. Ei ole nii ilus, kui plaan lootis, aga… Kujuneb. Kujuneb. Pean emaga nõu. Siis oma “teise emaga”, kes sisse hüppab, arutame kaks tundi. Mis notariaalne, mis mittenotariaalne. Siis helistan notarile, arutan temaga ka. Siis kõned ühe, teise, kolmanda ja neljanda asjassepuutujaga, õigemini plaanipuutujaga. Millalgi vahepeal kirjutan kiiruga lullamilla, absoluutselt möödaminnes ja mõtted tegelikult mujal – ma ei tea, kust see tuleb. Ju siis anti. Aitäh. Teen möödunud kuu arved, kokkuvõtted, saadan ära. Saadan laenuhaldurile veel paar vajalikku dokumenti. “Suletud uksi” edasi kirjutada pole võimalustki — päev läbi telefonikõned, kümneminutiliste vahedega. Ja siis see kõne Ivarilt… Alo on läinud.
Siin Koidula mäe otsas pole miski enam meie jaoks see. Mul on hea meel, et ma olen kevadel uues kohas, kus mul ei tule pähegi tunda hommikuti puudust mootorratta käivitamise podinast kõrvalaias. Või õhtusest vaiksest rockmuusikast nende terrassil, hõikest läbi metsviinapuuheki: kas ma võin oma kohviga korraks juttu rääkima tulla. Tema sünnipäevapeost jaanuaris. Tema rahulikust turvalisest olemasolust.
Lihtsalt polegi enam.
Ning hilisõhtul kosmos sekkub oma naljadega jälle: nokastanud sõbrad helistavad Apteegi kõrtsi eest, et see ja see tahaks müüa oma maja Pangodi kandis… kell on viisakast helistamisajast üle, aga mis siis, ma helistan ja jälle on kõik pea peal, ümber pöördunud…. eks homme näe. Või õigemini, pühapäeval näe.
Ja homme ma PEAN kirjutama 50 lehekülge, sest muidu on maailma asjad ikka tõesti täiesti paigast ära.
Ja ongi nii, et Alo on siit kõrvalt läinud ja siin ei ole mitte miski enam endine.
Aidi Vallik avalikult 