Best of, esimene osa

9. nov. 2014 kell 15:52 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu)

Kulminatsioon ikka kestab veel, närime kõik aga küüsi edasi. Küll ma annan teada, kui lahendus laabuma hakkab.

Aga et ma pean valmistuma varstiseks arvutivahetuseks (no mu truu 7-aastane  iMac teeb siin kahtlaseid vigureid), siis varundamise eesmärgil lappamise käigus tuleb välja igasugu ilusaid pilte.

Nii-öelda best of siin Koidula mäel elamise ajast. Ma arvan, et neid pilte tuleb teistest kaustadest ka veel ja veel, need väljanopped on vaid ühest.

Tutsik ja Pints, keda enam meiega ei ole.

 

Peod sõpradega meie söögitoas ehk Kongresside Palees.

 

 

 

Kari kambaga valvamas. Valge nuustik maas, käpad õhus, on proua Punks.

 

Kui vaheaed valmis sai. Sireli taha jääb mu töötoa aken.

 

 

Valge kiisu valges lumes.

 

 

Jõulud.

 

 

 

 

Sügised.

 

 

Suved.

 

 

 

Liilia Muscadet.

 

 

Boogie woogie. Üks mu lemmikliiliaid. See värv on ju südantsoojendavalt jabur…

 

 

 

Ei mäleta praegu täpset nime, kas Rosella või Rosanna või midagi sellist. Orientaal.

 

 

Siin kuuri taha jäävas varjulises kirdenurgas on neid veel.

 

 

Shocking.

 

 

 

Marco Polo.

 

 

Aga istumisplatsi taga on nii.

 

Ja nii.

 

Selle pildi peal on mu põisenelas veel üsna väike. Aga kollase vägiheinaga sobib ta endiselt kokku.

 

 

Kasvuhoone nurga juures hakkas kunagi täiesti ise kasvama üks tokkroos.

 

 

 

Proua Punksule meeldib aias väga. Tunne turv on kontides ja tagauks sealsamas.

 

 

Keegi peab vannitoas miskeid salajasi vestlusi.

 

 

Seda kooslust tahaks ma uues aias korrata.

 

 

Stepping Out. Paras põllu peale lahti lasta, varsti on kõik kohad teda täis.

 

 

Casa Morena kohta ma ütleks peaaegu sedasama.

 

 

 

Aga sellest sõbrast pean ma järgmine suvi juurepistikud tegema tulema. Idamagun Napoleon, väga madal, kuid suure õiega sort. Kuskil esireas täiesti tummaks võttev.

 

 

Olme tagaaias.

 

 

 

Loodenurgas. Õunapuu taha jääb magamistoa aken.

 

 

Olme veetünni ja tillukese kiviktaimlaga.

 

 

Kuur ja toataimede suvila.

 

 

Tee tagaaeda.

 

 

Valguses ja varjus.

 

 

Siis, kui edelanurgas Tellmann veel surnud ploomipuu tüve peal ronis. Praegu ronib tara peal ja see pole üldse nii atraktiivne.

 

 

Tere, tulija!

 

 

Iirised mürgeldavad idapeenras.

 

 

 

Selle Crispette’i võiks uueski kohas kurekell-ängelheina alla kolida.

 

 

Tädi Tötsu lemmikilm.

 

 

Kantseleiülem.

 

 

Tädi Tötsu ja Ints.

 

 

Siis, kui vaheaeda veel ei olnud ja tädi Tötsu tänava veeres vahtida sai.

 

 

Kevadel magamistoa akna taga.

 

 

Meie Mumm. Peaks talle mett moka peale määrima, et ta meid ruttu-ruttu oma tiibadel sinna kannaks, kuhu meie hinged igatsevad…

 

 

 

Kui mere pealt tuleb äikesetorm.