Mõtlesin, et mõni ilus lillepilt värskete lumeolude keskel kulub marjaks ära. Need on 2010. aasta juulikuust.
Suure peenra keldripoolses otsas kasvas juba eelmise omaniku ajast mingi pargiroos, khtlustan, et Hansa, aga pole kindel. Igatahes ma sätitasin tema ümber igasugu ansambleid. See roniv asjandus esimese pildi peal on ängislill, mis siin veel ei õitse, aga kui õitses, oli ilus kollane küll – kahjuks roosipõõsas oli selle ilu ajaks juba ära õitsenud ja nii see kompa päris lõpuni tööle ei hakanudki.
Kuigi eestpoolt kuningakeppide ja vanaema tundmatute tumeroosade liiliatega pole ju väga vigagi. Liiliad võiksid olla kõrgemad ja teisel pool haigutab ka mingi auk, kus võinuks midagi kasvada. Aga Pints käis tolle koha peal pissil ja nii ei kasvanud seal mitte midagi.
See on jälle isteplatsi tagune lõunapeenar. Ma armastasin neid oranžikaid kullerkuppe. Aga ta jäi mul üks hetk kiratsema ja iga aastaga järjest viletsamaks – liiga kuiv oli ses aias tema jaoks ikkagi, kastmisest hoolimata. (Muide, ma ei tea ise ka, mis punane pütsik mul seal puu otsas ripub, aga mingil veidral moel ta täitsa sobib selle pildi peale.)
See tuli üks ilus kompa Lollypop-liiliate, kartuusia nelkide ja … no ei mäleta enam selle madala lillaka õiega mütaka nime… aga ta on mul praegugi alles ja ma toon temast järgmine kevad tükke. Oh – meelde tuli — tui-tähtpea!
See järgmine tuli välja küll nagu postkaart. Need aedkannikesed on seal kogemata, aga seda imetlusväärsem kogu klump ongi.
Aga muidu ma kirjutan praegu nagu nõdrameelne, jutti, järjest ja hirmsa hooga, et selle kuu ports siiski valmis jõuda. Ja võtan kolimisfirmade hinnapakkumisi. Ja pesin siin aknaid… sest ma sügisel justkui ei jõudnud sugugi. Homsest alustan uste ja uksepiitade küürimise ringi, ja siis tulevad laed, mis on kole ja jube töö. Pakkimist oleme alustanud kuurist… kergelt kõhe on, et äkki selle tempoga kisub ikkagi lõpupoole kriitiliseks see asi, aga noh, kiskugu siis. Küllap kuidagi jõuab ikkagi. Küll uuel aastal jõuab.
Aidi Vallik avalikult 