Veel vanu aiapilte

Mõtlesin, et mõni ilus lillepilt värskete lumeolude keskel kulub marjaks ära. Need on 2010. aasta juulikuust.

Suure peenra keldripoolses otsas kasvas juba eelmise omaniku ajast mingi pargiroos, khtlustan, et Hansa, aga pole kindel. Igatahes ma sätitasin tema ümber igasugu ansambleid. See roniv asjandus esimese pildi peal on ängislill, mis siin veel ei õitse, aga kui õitses, oli ilus kollane küll – kahjuks roosipõõsas oli selle ilu ajaks juba ära õitsenud ja nii see kompa päris lõpuni tööle ei hakanudki.

juuli2

 

Kuigi eestpoolt kuningakeppide ja vanaema tundmatute tumeroosade liiliatega pole ju väga vigagi. Liiliad võiksid olla kõrgemad ja teisel pool haigutab ka mingi auk, kus võinuks midagi kasvada. Aga Pints käis tolle koha peal pissil ja nii ei kasvanud seal mitte midagi.

 

juuli3

 

See on jälle isteplatsi tagune lõunapeenar. Ma armastasin neid oranžikaid kullerkuppe. Aga ta jäi mul üks hetk kiratsema ja iga aastaga järjest viletsamaks – liiga kuiv oli ses aias tema jaoks ikkagi, kastmisest hoolimata. (Muide, ma ei tea ise ka, mis punane pütsik mul seal puu otsas ripub, aga mingil veidral moel ta täitsa sobib selle pildi peale.)

 

juuli5

 

See tuli üks ilus kompa Lollypop-liiliate, kartuusia nelkide ja … no ei mäleta enam selle madala lillaka õiega mütaka nime… aga ta on mul praegugi alles ja ma toon temast järgmine kevad tükke. Oh – meelde tuli — tui-tähtpea!

 

juuli4

 

See järgmine tuli välja küll nagu postkaart. Need aedkannikesed on seal kogemata, aga seda imetlusväärsem kogu klump ongi.

 

juuli8

 

 

Aga muidu ma kirjutan praegu nagu nõdrameelne, jutti, järjest ja hirmsa hooga, et selle kuu ports siiski valmis jõuda. Ja võtan kolimisfirmade hinnapakkumisi. Ja pesin siin aknaid… sest ma sügisel justkui ei jõudnud sugugi. Homsest alustan uste ja uksepiitade küürimise ringi, ja siis tulevad laed, mis on kole ja jube töö. Pakkimist oleme alustanud kuurist… kergelt kõhe on, et äkki selle tempoga kisub ikkagi lõpupoole kriitiliseks see asi, aga noh, kiskugu siis. Küllap kuidagi jõuab ikkagi. Küll uuel aastal jõuab.

 

Häid jõulupühi!

Kõigi meeleheaks ja soojaks jõulutervituseks üks pikem lugulaul. Pilt muidugi Otilt.

Küünlajärur

 

Ja jälle see pidude aeg

Nagu ikka jõulu eel, on ka seekord üks pidev pidu ja pillerkaar pihta hakanud. Vähemalt ei ole enam sellesse kavasse lülitatud lasteaia ja kooli jõulupidusid. Aga jagub nendetagi.
Eile käisime šampusega tänamas seda reedeõhtust helistajat, kelle kõne kaheteistkümnendal tunnil meid õigesse õue suunas. Mõnikord on keelepeksul ja klatšilgi sügavam mõte ja tähendus sees ning ülesanne täita, ja inimesest võib saada ta enese teadliku taotlusetagi vanajumala tööriist. Meie jaoks tähendas see lahendust, uut kodu paljudeks järgnevateks aastateks. See oli tähtis, ja tähtis oli minna tänama.
Üleeile oli meil Läänemaa Abikassa nõukogu selle aasta viimane koosolek ja selle järel väike pidusöök.
Täna käisime aga mu ühe väga vana sõbra sünnipäeval.
Süldi keetmiseni ma muidugi ei jõudnud, ei jõudnud sigalassegi, sest poolest ööst saabus räme migreen, mida surusin ibukatega alla umbes lõunani, ja siis mul oli täna veel kohustuslikud kolm akent pesta, sünnipäevakingi hankimise, pesupesemise ja muu sellisega tegelda. (Akende pesemisest — mis teha, kui sügiskuudel lihtsalt ei jõudnud, ja jaanuaris tuleb maja ju üle anda.)
Ja mind ajab paanikasse veel see, et kuu viimane dekaad on alanud ning mu neli kohustuslikku teletööd on ikka veel tegemata. Ma olen lihtsalt olnud sedavõrd sodi, ja tegelenud igasugu dokumentide, asjaajamiste ja muu sellisega — märksõnaks uue kodu ostmine —, ja vorpinud jõulukinke teha ja üritanud jooksvalt maja küürida ja ühest otsast kola kokku korjama hakata ja nüüd kõik need külaskäigud ja peod… Mul lihtsalt pole jagunud keskendumisvõimet veel kirjatöö jaoks, aga aega enam ei ole, sest kuu saab kohe otsa ja ma kohe ei tea, mis ma teen. No mis ma ikka teen. Valmis teen need tööd. Mis siis, et ma praegu ei kujuta ette, kuidas, aga valmis ma nad teen.
Mis ma veel olen siin viimasel ajal mõelnud ja tahtnud kirjutada: hirmust ja usaldusest. Ma olen sellesügiseste sündmuste jooksul nii palju selle peale mõelnud, ju see on asi, mis mul iseendas on ära lahendamata. Seda ma olen juba varem kirjutanud, et mul on olnud ja on kogu selle uue kodu saagaga seoses väga-väga palju hirme. Ja samal ajal ma ju tean kogu aeg, et kõik läheb alati nii, nagu on kõige õigem… aga ikka on hirm. Miks ta siis on, kas sellepärast, et ma ei usalda iseenda sügavaid sisemisi veendumusi? Aga miks ma ei usalda, kui ma olen palju kordi näinud, et kui astuda õhku, tulevad pilved patjadeks alla ja nii laabub kõik oma parimal moel? Ja ma olen ka seda näinud, et elus on palju hetki, mil edasiminekuks tuleb just nimelt astuda õhku.
Ja siis ma mõtlen, et see hirm ja usaldamatus elu vastu on ehk üleüldse mingi võõras mõju, miski, mis on meile lihtsalt sisse kasvatatud. Mõtlen, et meid ongi õpetatud eelkõige kartma ja elu umbusaldama. “Elu on, nagu peaksid sa seda hundi hammaste tagant tirima,” kirjutavad juba meie surematud klassikud (Tammsaare), elu tähendab jõuga edasirügamist, hambad ristis, veri ninast väljas, kõigi takistuste kiuste — ühesõnaga kasvatus toetub eeldusele, et elamine on kole ja raske ja kuidagi tuleb sellega siiski hakkama saada. Kasvatuse eesmärk ongi inimene eluks ette valmistada, just nagu elu oleks midagi suurt ja hirmsat. Umbes nagu sõdur läbib õppused, et lahinguis hakkama saada.
Aga kui võtta seda nüüd lihtsalt ja loomulikult. Kui võtta seda nii, et elu ei ole midagi sellist, milleks ennast tohutult ette valmistada, vaid et elu lihtsalt algab su sündimispäeval ja su elu ongi lihtsalt sinu elu, sinu oma algusest lõpuni, koos kõige hea ja halvaga, mis selle sees on (sest nii hea kui halb on mõlemad elus lihtsalt olemas, igasuguses elus), ja sa ei pea sellega võitlema, vaid lihtsalt õppima kõigest, mis su teele satub, ja arenema koos oma eluga… siis on juba terve hulk hirme maha võetud.
Ja et võib-olla ongi stressamise asemel õigem elu mitte nii tohutu tõsiselt võtta, vaid suhtuda sellesse pigem kui arvutimängu, kus sa ju ka kogu aeg pead lahendama mingeid ülesandeid, mingid nipid ära õppima, ja kui need selged on, siis pääsed järgmisele tasemele, kus tegelikult ju miski lihtsamaks ei lähe, vaid keerulisemaks ja ühtlasi huvitavamaks.
Ega ma ei tea, kas nii ka õige on. Aga nii oleks palju vähem hirme, paanikat ja ülestressamist.
Ma arvan, et ma õpin selle ajapikku ära.

Kui hea

Sel hommikul, kui hakkasime Tartusse notarisse oma uut kodu ostma sõitma, vaatas Ott mõtlikult köögiaknast välja ja arvas, et ikka jube kopp on ees aastast aastasse igal hommikul esimese asjana sedasama kuuriseina vahtida.
Mina täna kraamisin kuuri tühjaks ja samamoodi tundsin, et siin on kõik liiga tihedalt ümber, teised majad kõigis viies kaares tihedalt seljas. Ja mõtlesin, et küll on hea, et nüüd saab avarate põldude ja rahulike metsatukkade vahele. Kui hea, kui hea, kui hea!
Ma olen tõesti tänulik. Et mõnikord asjad lihtsalt juhtuvadki nagu muinasjutus.
See oli see ootamatu telefonikõne Alo surmapäeva õhtul, mis meid õigesse õue viis, ja siis ka ei olnud veel paar nädalat selge, kas meile müüakse või ei.
Kogu see sügisene koduotsimise protsess oli nii heitlik, ebastabiilne, nii järskude kiirenduste ja pidurivajutamistega, nii üles ja nii alla, et see kurnas mu soodaks. Mu närvisüsteemi jaoks on sellised kahekuulised Ameerika mäed ikka suhteliselt liig. Aga küll ma end kunagi välja puhkan. Praegu hakkame vaikselt siit oma kola kokku korjama ja oma elutegevuse jälgi siin kokku tõmbama.
Selleks, et jaanuari lõpus vaadata välja juba uuest köögiaknast ning teistsugust vaadet.

aken

Ja kelder on nagu ehtne kääbikuurg:

kääbikuurg

Vahepeal olen ikkagi natuke tööd ka teinud. Näiteks ühe arvamusloo Indias siiamaani kinnihoitavate meeste asjus. Mu enda nõbu on ka nende hulgas, nii et selle tõttu suhestun selle teemaga ehk veidi liiga isiklikult.

Ja midagi jõululist lastele.

JÕULULÕHN

LÕHNAVAKS ON LÄINUD AJAD,
JÕULULÕHNA TÄIS ON MAJA.
OO, KUIS LÕHNAB PIPARKOOK
JA AHJUS KÜPSEV JÕULUROOG,
MANDARIIN JA KUUSEPUU
JA MAGUS SAI, MIS SULAB SUUS.

LÕHN SEE LEVIB SIIA-SINNA,
JÕUAB JÕULUVANA NINNA.
NII KA VANA SAMMUD SEAB
SINNA, KUHU NINA VEAB.

jõululõhnad

(Tõele au andes pean ma tunnistama, et umbes ainsad hetked, mil ma praegu üldse mingeid jõulumõtteid mõtlen, ongi need hetked, kus jälle lasteluuletust tuleb kirjutada. Minust endast tundub jõulutunne ikka veel sadade kilomeetrite kaugusel olevat… pole aega olnud selle peale mõeldagi. Aga ehk see tuleb veel. Äkki laupäeval, kui ma sülti hakkan keetma.)

Oh laula ja hõiska!

Tehtud, olemas. Ja kõik on suurepärane. Lihtsalt imeline. Meil Otiga on nüüd peaaegu neli ja pool hektarit maad, millest lapike metsa, lapike põldu, larakas õueala terve kobara abihoonetega, pirakas tiik, mis on ilmselt vanajumala jalajälg sellel õnnistatud maal, ja 150-aastane hea tervise juures olev ning väga valdavas osas renoveeritud elumaja. Saun tiigi veeres. Maakivikelder. Must muld ja mutihunnikud. Võimsad põlispuud. Ja endise perenaise istutatud roosipõõsad.
Olgu me seal alati nii hoitud ja toetatud nagu seni.

jumala jalajälg

Peaaegu viimane otsake veel

Vajan kõigi teie pöidlahoidmist, helgeid loitse ja häid soove nüüd tuleval esmaspäeval, 15ndal. Allkirjad saavad sel päeval alla ja meie ning üldse selle tehingu kõigi osapoolte järgmiste aastakümnete saatus saab uue suuna. Uus hingamine, uus algus tuleb kobarana.
See on tegelikult imelik mõelda, kuidas mingite päris juhuslikuna näivate sündmusekeste tulemusena võtavad pöördeid paljude elud. See paneb mind mõtlema taas sellele, kui väga me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Kui liigutatakse, siis hulgakaupa. Siis muutub palju ja paljudel. Ja ma nagu kardan justkui seda vastutust, sest minu ja Oti tahtest see sündmuste jada ju algas. Ja nüüd korraga on tunne, et kõige sellega algust teinuna on mul ühtlasi justkui vastutus ka kõigi teiste osapoolte ja kõige järgneva ees. Õudne tunne. Ja tegelikult ju jabur, rumal ja võib-olla minust isegi kõrk mõte, sest kõik on selle asjaga seotud ju ikkagi oma vabal tahtel. Mida ma õige arvan endast.
Aga mul on hirm. Päris tõsiselt. Ma olen jätkuvalt otsusekindel, aga ma sellegipoolest kardan kohutavalt. Ma usun ja tunnen ja tean sisimas, et jah, nii peab see minema, nii on õige. Aga teisalt — ikkagi, kust ma seda võin nii kindlalt teada, mis siis, kui me oleme hoopis tegemas oma elu suurimat viga? Aga mis oleks alternatiiv? Jääda järgmiseks 25 aastaks ja võib-olla veel kauemaks edasi siia Haapsalusse oma mugavasse pesasse ja tunda igal hommikul tüdimust ning meelehärmi nende asjade pärast, mis meile juba mitu aastat enam ei sobi? Liig väike aed mulle, liig väike pillimänguvõimalus Otile ja muu seesugune… Ja kunagi päris vanana tunda kahjumeelt, et miks ma ei proovinud kuskil mujal suuremalt, ägedamalt?
Aga ikka on hirm. Et kuidas me hakkama saame, kui… ja mis siis, kui… ja et kui seinad lahti teha, mis siis… ja nii edasi ja nii edasi. Sest ikkagi väga vana majaga on tegemist, ja üldse. Ning see ka, et meie senine maja oma ostjate ootusi õigustaks. On ju samuti vana maja, riukavend.
Sellised tunded siis viimasel ajal siinpool. Nii et… kõik läheb parimal mõeldaval viisil, sest nii lihtsalt läheb. Ja ma võtan oma hirmud ka põhjalikumalt käsile, muidu risustavad liiga palju eetrit.

Nii et võtaks nüüd kergemalt. Pühad ikkagi tulemas. Kui mõnel pole lapsele jõulusalmi õppimiseks anda, siis siit üks tuleb.

JÕULUSALM

SIIS, KUI EMA KRINGLIT PALMIB,
ÕPIN MINA JÕULUSALMI.
ÕPIN SALMI TÄITSA PÄHE,
JA KUI ÜHEST JÄÄB VEEL VÄHEKS,
ÕPIN ROHKEM, NÄITEKS KAKS
SALMI SELGEKS, NIKS JA NAKS.

MIDA ROHKEM SALME PEAS,
SEDA ROHKEM KINKE REAS
JÕULUVANA KOTIST SAAN,
KRINGLIT PEALEKAUBA KA.

 

luule peas

 

 

Best of, vol 3

Veel pilte. Tänane ports on kõik pärit 2008. aastast. See oli aasta, kui meile tuli tädi Tötsu ja kui Mooru oli veel De La Gardie lossis elavatest rebastest viimata.

(Aga sellest viimatisest jubedusest niipalju, et taas kord õnnestus tulekahju kustutada, ja teeme nüüd tõesti nii, et notarini jõuame juba sujuvalt ja ehmatustevabalt, eks ole. Sinna  pole enam palju aega, varsti saabki kõik korda.)

Mina oma kahe kalli kutsuga.

kaisutudu

Tädi Tötsu kantseldab oma mõmmit.

Elli oma mõmmiga

Tutsikule meeldis millegipärast, kui tal kardin peas oli.

Tutsik Ema Teresana

Ei murta, vaid mängitakse. Tädi Tötsu naerunägu annab tunnistust.

mäng detsembris 08

Küpsetamine pälvis ikka mõlema sügava tähelepanu.

kondiitri abilised

Nii kortsu vajub magades üks väike koer.

elli magab trepil

Siin ma olen jälle mõlemaga.

tubane mäng

Seeniorid peavad tulepaistest lugu.

tulepaistel

Mooru oma lemmiktibuga.

mooru oma tibuga

Ja on ilmselge, et ka koerad jagavad jõuludest üht-teist.

koer peab salmi lugema

Aias aga oli mul seeaeg kurekellade, idamagunate ja kurekatelde hullus peal. Keskpeenras olid kurekellad ja idamagunad veel koos turkmeenia laukude ja valgete tulpidega. Mängisin seal ikka isuga. Muide, mu Meyeri kadakas ja punapaju (mis 2013 välja läksid) on siin veel üsna noorukesed ja imelikult madalad kohe vaadata. Nagu ka Diabolo põisenelas.

kurekellad laugu ja valgete tulpidega

laugud kurekelladega

Idamagunad Eye Catcher ja Coral Queen

Kui laugud-kurekellad lõpetavad, alustab idamagun

Kurekellad kui haldjate ball

Laugud, kurekellad, meelespead

Solistid on vahetunud

Ja siis iirised. Batik.

Aediiris Batik

Eternal Bliss.

Aediiris Eternal Bliss

Puhkev kuldheleenium näeb täiesti müstiline välja.

Aeglaselt puhkev kuldheleenium

Ja Browni kuslapuu tõotab varstist säravat vaatemängu.

Browni kuslapuu Dropmore Scarlet puhkemas

Kuslapuu, iirised, neitsikummel ja kuldheleenium

Nüüd möllavad idamagunad, kuslapuud ja aednik ämbriga

Suvi edeneb suuremaks

See Browni kuslapuu on minu meelest hea kaugemalt tähelepanu tõmbamiseks, ta on lihtsalt nii ere vertikaal, et paistab silma kust iganes.

Istumiskoha juures läänepeenras oli siis aga nii.

Kurereha Johnsons Blue, võõrasemad, lumi-piiphein ja kirjuleheline mädarõigas

Siis mul olid veel roosid ka. Aga millaski, vist 2010, oli see kuri talv, mis enamuse ära võttis ja pärast seda pole ma enam roose istutanud ega ihalenud. Ei oska neid hoida nii, et nad mingi kurja talvega ära ei läheks. Kui katad, on jama. Kui ei kata, siis on ka jama. Nii et parem mulle edaspidi kibuvitsad ja pargiroosid. Need ei ole nii hellikud.

Alustab rooside kaardivägi

Mu väike rosaarium

See valge kurekatel meeldis mulle kangesti, isteplatsilt vaadates oli ta nagu liikuv kardin rooside ees.

Valge kurekatel varjutab roose

Isteplatsi taga lõunapeenras:

Möllab siberi kullerkupp, helmikpööris ja siberi iiris Cambridge

Ikka lõunapeenar, juuli algul

Loitval tulinelgil on ka hull värv, aga just sellepärast ma ikka tahaks teda siia-sinna sokutada.

Loitev tulinelk

Lihtsalt ilus aias tehtud pilt. Roosa murtudsüda ja täitsa tavaline käoking kõrvuti kasvamas.

Murtudsüda käokinga ehtimas

Ja kui iirised polnud veel lõpetanud, aga kellukad alustasid, siis oli idapeenras ikka päris mürgel.

Mängu tulevad kellukad

Ja samal ajal läänepeenras:

Läänepeenras läheb mürgliks

See on üsna viisakas kooslus.

Metssalvei ja tutike talinelki

Ja see ka. Aga ma ütlen, et see sinine kurekatel sobibki minu meelest ainult kellegi taustalauljaks.

Liilia Lollypop koos siniste kurekateldega

Ah jaa, ja sel suvel saime oma minirõdu valmis (endise vintskapi asemele).

Rõdu ehitus, all on näha liiliad, tokkroosid ja monardad

Aga muide, oma teise jõulupüha pidusööki sõpradega jään ma igatsema. Kuigi… võib vabalt juhtuda, et… võib-olla.

teine püha 2008

Jätkub.

Best of, vol 2

Jätkan korra alustatut. Meie elu siin Koidula mäe otsas läbi 14 aasta.

Arvan, et tegemist on 2006. a suvega. Oma oksi maani kasvatanud punapaju on selle pildi peal veel alles. Ja rootsu kujul on alles ka üks mu kunagine ploomipuu, mis küll tollesama 2005./2006. aasta talvekahjustustustest ei toibunudki vaid ploomipuude paradiisi läks.

2.

Kunagise pööninguluugi pealt tehtud pilt. Siit on näha, KUI väike mu siinne aed ikka on. Õige veidike vaid käändub veel maja nurga taha.

3.

See on see nurgatagune. Ja istumisplats õunapuu all. Edelanurk.

5.

Hullud ei jaksa muidugi lume sulamistki ära oodata, juba vaja istuma hakata.

6.

Eksterjöör tuleb muidugi hooaja jooksul järele.

7.

Siin sai mu väike kasvuhoone valmis. Arvan, et see oli 2009. aasta kevad. Aga võib-olla ka 2008.

V 30. kasvuhoone

Niimoodi kasvas till ja salat. Köögiakna all kuuriukse kõrval. Iseenesest mugav.

VI 6. köögiviljapeenras

Veel üks pilt edelanurgast selle ilusamatel aegadel. Kasvuhoone on ka paigas.

vaade edelanurgast

Elutoa aknast.

kongresside palee aknast

Jätkub. Aga üks teine päev.

No hopp nüüd, jah, palun, jah!

Ma keeldun tänastest sõnumitest. Lihtsalt keeldun neist kategooriliselt. See olukord lihtsalt EI keera end jälle tagurpidi. Nüüd me läheme ja teeme selle lihtsalt ära. Sest siis on see tehtud, ja meil on uus kodu olemas. See kodu, mida ma unes olen näinud ammu enne kui päriselt. Palun. Aitäh.

Aga muidu on tegus olnud. Tuli välja, et novembris tööd rabades olin ma ära unustanud, et kuu alguses juba tegin kaks stsenaariumi valmis, ja siis selle võrra sai neid kuu lõpus rohkem. Alles kuu kokkuvõtet tehes avastasin… aga see on väga hea. Iga lisakopka kulub ära. Jõulud ju ees, ja tehingud ja kolimine.

Ott ka avastas. Ott avastas, et tal on terve 2015. aasta juba tööd täis: viis tellitud lasteraamatut teha. Hakkame hästi elama. Kui ainult üks põrguahv veel meile oma võla ära maksaks, nende tööde eest, mis Ott juba kevadel tegi.

Käisime Tallinnas “Lumehelbe tööd” esitlemas. Täitsa kena pilt minust ja Elinast, kes on Oti kõrval üks mu lemmik-lemmik-lasteillustraatoreid. Foto on Joonase tehtud ja Elina Facebooki-lehelt, loodan nende lahkele loale.
mina Elinaga

Seoses vahepeal tabanud kõrgenenud kütmisvajadusega kirjutasin ühe lullamilla. Pühendusega kõigile ahjuomanikele.

AHJU KÜTMINE

KUI SA KÜTAD TALVEL AHJU,
EI VÕI OLLA PUUDEST KAHJU,
EI SAA MÕELDA: ELAS, KASVAS,
LEHTE LÄKS JA KOGUS RASVA…
SEST KUI HAKKAB PUUDEST KAHJU,
EI SAA ÜLDSE KÜTTA AHJU.
ISTUD, NUTAD KÜLMAS TOAS
JA TAHAD OLLA HOOPIS GOAS.
(GOAS EI OLE KÜTTA VAJA,
TÄITSA MUIDU SOE ON MAJA.)
SIIN EI JÄÄ MUUD MISKIT ÜLE —
VÕTAD JÄLLE PUID TÄIS SÜLE,
TASSID TUPPA, AJAD AHJU,
MUIDU HAKKAB ENDAST KAHJU.
Puud

Eile käisid Ivar ja Liis külas, täna emakene-hellakene. Minul, Otil ja Ivaril on ilmselge keskeakriis. Liis on selleks veel vist liiga noor ja ema on sellest juba välja kasvanud. Aga me ülejäänud kolm ei tea, kuhu oma üüratu paanilise eneseteostusvajadusega jookseks, kas või peaga vastu müüri ja mitu korda järjest. A meil on kõvad pead, ehk teevad müüri augu sisse.
Palun. Muidu tulevad tõesti kontide põletamine ja kanaveri mängu. (Kuigi ma juba õigustatult lootsin sujuvale ja planeeritult kulgevale lõpplahendusele. No aga küll see ka tuleb. Küll ta tuleb.)
Laupäeval läheb kuu täis. Olge nummid, kui vähegi selget taevast annab, kummardage talle kõik, teretage, tehke talle komplimente ja paluge tal toimetada meid sinna… Hopp-padi-hei!