Peaaegu viimane otsake veel

Vajan kõigi teie pöidlahoidmist, helgeid loitse ja häid soove nüüd tuleval esmaspäeval, 15ndal. Allkirjad saavad sel päeval alla ja meie ning üldse selle tehingu kõigi osapoolte järgmiste aastakümnete saatus saab uue suuna. Uus hingamine, uus algus tuleb kobarana.
See on tegelikult imelik mõelda, kuidas mingite päris juhuslikuna näivate sündmusekeste tulemusena võtavad pöördeid paljude elud. See paneb mind mõtlema taas sellele, kui väga me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Kui liigutatakse, siis hulgakaupa. Siis muutub palju ja paljudel. Ja ma nagu kardan justkui seda vastutust, sest minu ja Oti tahtest see sündmuste jada ju algas. Ja nüüd korraga on tunne, et kõige sellega algust teinuna on mul ühtlasi justkui vastutus ka kõigi teiste osapoolte ja kõige järgneva ees. Õudne tunne. Ja tegelikult ju jabur, rumal ja võib-olla minust isegi kõrk mõte, sest kõik on selle asjaga seotud ju ikkagi oma vabal tahtel. Mida ma õige arvan endast.
Aga mul on hirm. Päris tõsiselt. Ma olen jätkuvalt otsusekindel, aga ma sellegipoolest kardan kohutavalt. Ma usun ja tunnen ja tean sisimas, et jah, nii peab see minema, nii on õige. Aga teisalt — ikkagi, kust ma seda võin nii kindlalt teada, mis siis, kui me oleme hoopis tegemas oma elu suurimat viga? Aga mis oleks alternatiiv? Jääda järgmiseks 25 aastaks ja võib-olla veel kauemaks edasi siia Haapsalusse oma mugavasse pesasse ja tunda igal hommikul tüdimust ning meelehärmi nende asjade pärast, mis meile juba mitu aastat enam ei sobi? Liig väike aed mulle, liig väike pillimänguvõimalus Otile ja muu seesugune… Ja kunagi päris vanana tunda kahjumeelt, et miks ma ei proovinud kuskil mujal suuremalt, ägedamalt?
Aga ikka on hirm. Et kuidas me hakkama saame, kui… ja mis siis, kui… ja et kui seinad lahti teha, mis siis… ja nii edasi ja nii edasi. Sest ikkagi väga vana majaga on tegemist, ja üldse. Ning see ka, et meie senine maja oma ostjate ootusi õigustaks. On ju samuti vana maja, riukavend.
Sellised tunded siis viimasel ajal siinpool. Nii et… kõik läheb parimal mõeldaval viisil, sest nii lihtsalt läheb. Ja ma võtan oma hirmud ka põhjalikumalt käsile, muidu risustavad liiga palju eetrit.

Nii et võtaks nüüd kergemalt. Pühad ikkagi tulemas. Kui mõnel pole lapsele jõulusalmi õppimiseks anda, siis siit üks tuleb.

JÕULUSALM

SIIS, KUI EMA KRINGLIT PALMIB,
ÕPIN MINA JÕULUSALMI.
ÕPIN SALMI TÄITSA PÄHE,
JA KUI ÜHEST JÄÄB VEEL VÄHEKS,
ÕPIN ROHKEM, NÄITEKS KAKS
SALMI SELGEKS, NIKS JA NAKS.

MIDA ROHKEM SALME PEAS,
SEDA ROHKEM KINKE REAS
JÕULUVANA KOTIST SAAN,
KRINGLIT PEALEKAUBA KA.

 

luule peas

 

 

Advertisements

6 kommentaari

  1. Maire said,

    11. dets. 2014 kell 00:54

    Ära muretse, Aidi, te olete ju kahekesi! Mina kolisin ihuüksi 8 aastat tagasi saarele väikesesse maakohta, kus mul polnud mitte ühtegi tuttavat, sõpradest rääkimata ja ka jäin ellu 🙂 Teie jääte ka! See hirm on mulle nii tuttav – selline natukese põnevusega segatud hirm ja palju küsimusi, mis algavad sõnadega: Aga mis siis kui… Aga see kõik läheb mööda ja loksub paika. Hoian pöialt!

  2. Hundi ulg said,

    11. dets. 2014 kell 08:07

    UUEL MAJAL VANA UKS,
    VANAL ELUL UUS ON USK:
    ET KUHU LIIGUD, MIDA TEED,
    AINULT SINUST SÕLTUB SEE.

  3. rahutu rahmeldaja said,

    11. dets. 2014 kell 09:11

    See hirm on selle elupöörde normaalne osa. Kui liiga kole hakkab, mõtle esimesele kohtumisele 🙂 Enne 15-t pöidlaid pihust ei võta ja pisike Wadiloits on mu päeva lahutamatuks osaks saanud. Ära karda vana maja, karda uut. Vaprust teile sinna Haapsallu 🙂

  4. Muhedik said,

    11. dets. 2014 kell 12:50

    Iga viga on alati võimalik parandada ja seepärast tuleb kõik hirmud unustada. Kui soov heasse tulevikku ja usk endasse on tugevad, ei saa miski parima tulemuse saabumist segada. Teie ei pea küll mingit hirmu tundma, toetajaid ja häid sõpru heade soovidega on ju nii palju.
    Meie tegime elus hoopis suurema kannapöörde ega pole seda mitte sekunditki kahetsenud, ei kahetse ka teie.

  5. Futu said,

    11. dets. 2014 kell 18:56

    Kannapööret pole vaja peljata. Eks me kõik ole elus mõne või paar teinud.:) Aga ega neist ühtegi ei kahetse küll. Lihtsalt, et elu on vahepeal seiklusrikkam ja tavapärasest erinev. Rööpaid ei ole ja tööd on teistsugused ning neid on rohkem. Sest iga uus koht tahab kodustamist ja see tähendab palju tööd. Peale kannapöörde tegemist jääb sellegipoolest alles hunnik valikuid ja sealt kuhjast ükshaaval valides…just need on need mis juhatavad elu jälle turvalisse ja mugavasse tsooni tagasi, aga tasapisi. Sammhaaval. Meil oli nii. Ja praegu on hää.:) Hoian pöialt!:)

  6. kiskjasiil said,

    12. dets. 2014 kell 19:05

    Te olete ju õigel teel, see on tähtedesse kirjutet 🙂 Minu jaoks olete juba ammu lõunaosariikide enesestmõistetav osa.
    lulla oli armas 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: