Ja jälle see pidude aeg

21. dets. 2014 kell 01:18 (Muiduelu)

Nagu ikka jõulu eel, on ka seekord üks pidev pidu ja pillerkaar pihta hakanud. Vähemalt ei ole enam sellesse kavasse lülitatud lasteaia ja kooli jõulupidusid. Aga jagub nendetagi.
Eile käisime šampusega tänamas seda reedeõhtust helistajat, kelle kõne kaheteistkümnendal tunnil meid õigesse õue suunas. Mõnikord on keelepeksul ja klatšilgi sügavam mõte ja tähendus sees ning ülesanne täita, ja inimesest võib saada ta enese teadliku taotlusetagi vanajumala tööriist. Meie jaoks tähendas see lahendust, uut kodu paljudeks järgnevateks aastateks. See oli tähtis, ja tähtis oli minna tänama.
Üleeile oli meil Läänemaa Abikassa nõukogu selle aasta viimane koosolek ja selle järel väike pidusöök.
Täna käisime aga mu ühe väga vana sõbra sünnipäeval.
Süldi keetmiseni ma muidugi ei jõudnud, ei jõudnud sigalassegi, sest poolest ööst saabus räme migreen, mida surusin ibukatega alla umbes lõunani, ja siis mul oli täna veel kohustuslikud kolm akent pesta, sünnipäevakingi hankimise, pesupesemise ja muu sellisega tegelda. (Akende pesemisest — mis teha, kui sügiskuudel lihtsalt ei jõudnud, ja jaanuaris tuleb maja ju üle anda.)
Ja mind ajab paanikasse veel see, et kuu viimane dekaad on alanud ning mu neli kohustuslikku teletööd on ikka veel tegemata. Ma olen lihtsalt olnud sedavõrd sodi, ja tegelenud igasugu dokumentide, asjaajamiste ja muu sellisega — märksõnaks uue kodu ostmine —, ja vorpinud jõulukinke teha ja üritanud jooksvalt maja küürida ja ühest otsast kola kokku korjama hakata ja nüüd kõik need külaskäigud ja peod… Mul lihtsalt pole jagunud keskendumisvõimet veel kirjatöö jaoks, aga aega enam ei ole, sest kuu saab kohe otsa ja ma kohe ei tea, mis ma teen. No mis ma ikka teen. Valmis teen need tööd. Mis siis, et ma praegu ei kujuta ette, kuidas, aga valmis ma nad teen.
Mis ma veel olen siin viimasel ajal mõelnud ja tahtnud kirjutada: hirmust ja usaldusest. Ma olen sellesügiseste sündmuste jooksul nii palju selle peale mõelnud, ju see on asi, mis mul iseendas on ära lahendamata. Seda ma olen juba varem kirjutanud, et mul on olnud ja on kogu selle uue kodu saagaga seoses väga-väga palju hirme. Ja samal ajal ma ju tean kogu aeg, et kõik läheb alati nii, nagu on kõige õigem… aga ikka on hirm. Miks ta siis on, kas sellepärast, et ma ei usalda iseenda sügavaid sisemisi veendumusi? Aga miks ma ei usalda, kui ma olen palju kordi näinud, et kui astuda õhku, tulevad pilved patjadeks alla ja nii laabub kõik oma parimal moel? Ja ma olen ka seda näinud, et elus on palju hetki, mil edasiminekuks tuleb just nimelt astuda õhku.
Ja siis ma mõtlen, et see hirm ja usaldamatus elu vastu on ehk üleüldse mingi võõras mõju, miski, mis on meile lihtsalt sisse kasvatatud. Mõtlen, et meid ongi õpetatud eelkõige kartma ja elu umbusaldama. “Elu on, nagu peaksid sa seda hundi hammaste tagant tirima,” kirjutavad juba meie surematud klassikud (Tammsaare), elu tähendab jõuga edasirügamist, hambad ristis, veri ninast väljas, kõigi takistuste kiuste — ühesõnaga kasvatus toetub eeldusele, et elamine on kole ja raske ja kuidagi tuleb sellega siiski hakkama saada. Kasvatuse eesmärk ongi inimene eluks ette valmistada, just nagu elu oleks midagi suurt ja hirmsat. Umbes nagu sõdur läbib õppused, et lahinguis hakkama saada.
Aga kui võtta seda nüüd lihtsalt ja loomulikult. Kui võtta seda nii, et elu ei ole midagi sellist, milleks ennast tohutult ette valmistada, vaid et elu lihtsalt algab su sündimispäeval ja su elu ongi lihtsalt sinu elu, sinu oma algusest lõpuni, koos kõige hea ja halvaga, mis selle sees on (sest nii hea kui halb on mõlemad elus lihtsalt olemas, igasuguses elus), ja sa ei pea sellega võitlema, vaid lihtsalt õppima kõigest, mis su teele satub, ja arenema koos oma eluga… siis on juba terve hulk hirme maha võetud.
Ja et võib-olla ongi stressamise asemel õigem elu mitte nii tohutu tõsiselt võtta, vaid suhtuda sellesse pigem kui arvutimängu, kus sa ju ka kogu aeg pead lahendama mingeid ülesandeid, mingid nipid ära õppima, ja kui need selged on, siis pääsed järgmisele tasemele, kus tegelikult ju miski lihtsamaks ei lähe, vaid keerulisemaks ja ühtlasi huvitavamaks.
Ega ma ei tea, kas nii ka õige on. Aga nii oleks palju vähem hirme, paanikat ja ülestressamist.
Ma arvan, et ma õpin selle ajapikku ära.