Mõtlesin, et mõni ilus lillepilt värskete lumeolude keskel kulub marjaks ära. Need on 2010. aasta juulikuust.
Suure peenra keldripoolses otsas kasvas juba eelmise omaniku ajast mingi pargiroos, khtlustan, et Hansa, aga pole kindel. Igatahes ma sätitasin tema ümber igasugu ansambleid. See roniv asjandus esimese pildi peal on ängislill, mis siin veel ei õitse, aga kui õitses, oli ilus kollane küll – kahjuks roosipõõsas oli selle ilu ajaks juba ära õitsenud ja nii see kompa päris lõpuni tööle ei hakanudki.
Kuigi eestpoolt kuningakeppide ja vanaema tundmatute tumeroosade liiliatega pole ju väga vigagi. Liiliad võiksid olla kõrgemad ja teisel pool haigutab ka mingi auk, kus võinuks midagi kasvada. Aga Pints käis tolle koha peal pissil ja nii ei kasvanud seal mitte midagi.
See on jälle isteplatsi tagune lõunapeenar. Ma armastasin neid oranžikaid kullerkuppe. Aga ta jäi mul üks hetk kiratsema ja iga aastaga järjest viletsamaks – liiga kuiv oli ses aias tema jaoks ikkagi, kastmisest hoolimata. (Muide, ma ei tea ise ka, mis punane pütsik mul seal puu otsas ripub, aga mingil veidral moel ta täitsa sobib selle pildi peale.)
See tuli üks ilus kompa Lollypop-liiliate, kartuusia nelkide ja … no ei mäleta enam selle madala lillaka õiega mütaka nime… aga ta on mul praegugi alles ja ma toon temast järgmine kevad tükke. Oh – meelde tuli — tui-tähtpea!
See järgmine tuli välja küll nagu postkaart. Need aedkannikesed on seal kogemata, aga seda imetlusväärsem kogu klump ongi.
Aga muidu ma kirjutan praegu nagu nõdrameelne, jutti, järjest ja hirmsa hooga, et selle kuu ports siiski valmis jõuda. Ja võtan kolimisfirmade hinnapakkumisi. Ja pesin siin aknaid… sest ma sügisel justkui ei jõudnud sugugi. Homsest alustan uste ja uksepiitade küürimise ringi, ja siis tulevad laed, mis on kole ja jube töö. Pakkimist oleme alustanud kuurist… kergelt kõhe on, et äkki selle tempoga kisub ikkagi lõpupoole kriitiliseks see asi, aga noh, kiskugu siis. Küllap kuidagi jõuab ikkagi. Küll uuel aastal jõuab.
Aidi Vallik avalikult 
rahutu rahmeldaja said,
30. dets. 2014 kell 10:12
huvitav, niipea kui kauaoodatud lumi maad katab ja teromeeter ka kena miinust näitab, hakkavad lille- ja aiapildid jälle mulle hästi peale minema 🙂 mitte, et ma juba igatseks maad kraapima aga vaadata on juba mõnus 😀 ja muideks lõpupoole kisub alati kriitiliseks, alusta siis nii vara ja hoogsalt kui tahes 😀
head aasta ärasaatmist ja uue väga põneva vastuvõtmist
aidivallik said,
30. dets. 2014 kell 16:00
Muide, ma olen väga rahul teadmisega, et uues aias ei ole mul ükski peenar ega klump vastu mingit tara litsutud!!! 🙂
See mõte teeb mu kohe õnnelikuks.
Anne Tsopp said,
1. jaan. 2015 kell 13:12
See on nostalgia:
Ilusat alanud aastat-kõikide soovide ja ka unistuste täitumist!
Tii Pohlavars said,
3. jaan. 2015 kell 11:01
Tore, et leiad aega vana-aia pilte rivisse sättida. Aga eks me siis kuuleme uues aias, milliseid probleeme tuleb lahendada igast suunast vaadeldavate istutusalade komponeerimisel. Tegelikult ma saan aru küll mida sa tunned nende aiaäärte suhtes. Minu jaoks aga pole põhiprobleemiks aed taustana, vaid liiga kitsas võimalik peenrariba selle kõrval.
yksneljandik said,
8. jaan. 2015 kell 15:15
Just-just mina hiilin ka mööda aiaääri ja siis on see võimalik ruum nii kitsas! Aga Sinul terendavad ju avarused ees, mis vaja täita. See saab põnev olema! Kirjuta siis kolimisest ka kindlasti kevadel, et palju Sa vanast aiast kaasa võtsid ja kuidas see kõik käis