Inimesed ja majad

Ja ongi imelik — majad mõjuvad inimestele nii erinevalt! Ongi nii, et uus koht muudab palju sinu ümber ja täitsa veidral kombel ka sees, ongi muutus, ongi teistmoodi tunne ja olemine.

Haapsalu majas oli meil mõnus ja hea. Siin on ka mõnus ja hea, aga teistmoodi. Kuidagi hoopis teistmoodi. Vabam. Avaram. Hoogsam. Kuidagi väga palju on õhku. Nagu lendaks. Ma tunnen liikumist ja voolu. Ja meil mängib kogu aeg muusika. Kuidagi iseenesest. Ma hakkasingi alles eile mõtlema, et huvitav — Haapsalus möödus päevi ja nädalaid ja majas oli vaikus. Me ei pannud mängima raadiot ega arvutist mingit muusikakanalit, lihtsalt ei pannud, ei teagi, miks. Kuigi me ju armastame muusikat. Aga siin läks esimesest õhtust peale iTunes käiku. Kohe. Ja kõik päevad on muusikat täis. Ja ma tantsin mööda tuba nagu plikakene, kui kirjutuslaua tagant kontide sirutamiseks püsti tõusen.

Kergem on, rõõmsam on. Ja mul on hea meel, et ma ei tunne enam justkui seda pahurust ja ükskõiksust ja tardumust, mis viimastel aastatel Haapsalus elu kuidagi halliks värvis.

Samas on siin ju palju asju, mille pärast muretsema peaks. Aga me kuidagi ei muretse. Teeme, nagu jõuame. Soojustada on vaja, uus välisvooder on vaja teha — paari järgmise aasta teema, esimesel aastal ilmselt lihtsalt ei jõua. Siseviimistlus vajab uuendamist, värvid, tapeedid — aga sellega pole kiiret, see on kõigest esteetiline ja kosmeetiline küsimus. Praegune külm tuba tahab sügiseks, kui plika Prantsusmaalt tagasi tuleb, soojustamist ja siseviimistlust ja küttevarianti — sellega tegeleme suvel. Külmaaugud esikusse ja vanasse sahvrikohta oleks vaja ustega kinni panna — ja seda nüüd suht kohe, sest veebruar ja märts on veel ees. Ahjude ülekütmiskahjustused tuleb lasta kogenud pottsepal üle vaadata ja ilmselt ka parandada — ei tea, millal, kui kiire sellega võiks olla. Vähemalt pool köögi põrandat, aga võib-olla ka terve, tuleb arhiivikinnastega hellalt üles võtta ja uued laagid alla panna, sest vanu pole kohati enam olemas, vähemalt laudade vajumise ja lõtkumise järgi on tunne selline. Ikkagi 150-aastane põrand, eks. Kõik abihooned (neid on 5) vajavad kohendamist ja kõpitsemist, mõni vähem, teine rohkem. Kõige kurvemas seisus on igivana suur aidahoone, sellega on ilmselt kõige kiirem, aga kokku kukkuma ka vist kohe päris ei hakka. Ühesõnaga, tegeleme. Eile tõi Ott poest ahjuesised plekid ja pani maha — neid ju polnud, ja minu jaoks oli selge, et see on päris prioriteetne värk. ma ei saa  aru, kuidas inimesed ilma ahjuplekkideta üldse kütta julgevad, kui puitpõrand on. Ma olen ju ise näinud ja kogenud, kui kergesti see võib minna: söed kogemata põrandale sattuda ja… Ma kardan tulekahju. Mu linnavanaema maja põles üheksakümnendate keskel maha ja see põleng oli just nimelt ahju eest alguse saanud, kui mu mälu nüüd ei valeta.

Aga täna-homme hakkame koerakaablit vedama. Jah, töötoast, mitte saunast, kahjuks. Sest sauna elektrikaabli teine otsa on täiega kadunud asjade hulgas. Kunagi ilmselt tuleb mingist eriti totrast kohast välja… jajah.

Tegin seest ka mõne pildi.

Kõige ilusam tuli töötuba, sinna mul olid isegi sobivad kardinad varuks olemas. Mööbel on küll kokku lapitud… aga küll Ott sinna kunagi ka korralikud riiulid ehitab.töötuba

 

Oti prõmmadi-prõmm peab ikka olema, vähemalt elektrooniline — seni, kuni kuskil abihoones pilliruum valmib. Toas lihtsalt ei kannata akustilisi välja.

oti trummid

 

No ja elutoas on esialgu nii. Tapeedi tahaksin ära vahetada, aga nagu ma ütlesin — see on kosmeetiline küsimus ja praegu on palju tähtsamaga tegeleda.

 

elutuba

 

Mu kaasaveetud hibiskus üllatas mind tõeliselt sellega, et otsustas uues kodus esimese asjana õitsema hakata.

 

hibiskus

 

See vana ja väga ilus uks on tulevane võimalus töötoast otse aeda astuda ja köögist samuti palju lähemat teed solgiämbriga välja või küttepuudega sisse kihutada. Praegu paraku kinni pandud, aga küll me ta ükskord lahti teeme.

 

ilus uks

 

Ja ahjudel on sellised edevad uksed. Ma polegi enne selliseid näinud… ja eks neil ole omad puudused. Aga pole viga. Ilu on kah oluline.

 

ahjuuks

Advertisements

Kõigepealt tutvume

Muidugi tutvume oma uue koduga. Mõndagi olime enne teadmiseks võtnud, mõnda märkame alles nüüd. Püüame mõista, kuidas see maja toimib. Mida ta tahab. Mida ta ütleb. Kes ta on.

Eilne õhtupoolik kinkis köögiaknasse päikeseloojangu.

loojang

 

Just enne olin tädi Tötsuga teinud pikema jalutuskäigu metsa vahele. Ta oli õnnelik. Hakkab tasapisi oma elurõõmu tagasi saama… vahepeal oli loomakesest lihtsalt kahju kohe, kuidas ta vedeles ainult maas nagu lössis nahk ja kurvastas. Huvitaval kombel läks loomadel selle kohanemisega hoopis vastupidi, kui ma arvanud olin: proua Punks võttis kogu lugu nagu vana rahu ise, ja see, kes kurvastama ja põdema hakkas, oli hoopis tädi Tötsu.

Kuid nüüd ma juba näen, et hakkab juba sellega ka korda minema. Täna olid mõlemad oportunistid võrdselt lihalõikamise juures valvel.

tähelepanu

 

Ühe asja üle olen ma veel siiralt õnnelik. Selle üle nimelt, millised sõbrad mul ka siinkandis on. Juba sissekolimine käis talgute korras. Ma ei julgenud lootagi, et esimeseks õhtuks on juba mööbel tubades paigas, kapid-voodi koos ja õigetes kohtades, maja soojaks köetud… ja pidu saab ka kohe. Lihtsalt imeline. Millised inimesed. Ma olin tõesti hämmastunud, vapustatud ja üle kõige tänulik. Ja kui veel nüüd järgnevate päevade valguses vaadata, kui palju meile abi pakutakse, kui teenimatult hästi meid siin vastu võetakse, siis… jah, ma olen vist eelmises elus tõesti väga-väga pai olnud.

Pildistajate eeldataval lahkel loal tahaksin sellest kolimisaktsioonist mõne pildikese ikka ka panna.

Haapsalust siiakanti on ikka päris pikk maa, teate.

4

 

Nõutusehetk ja arupidamine.

 

1

 

Pidev küsimus, kas mahub või ei.

 

2

 

Ruuter tööle ja elutähtis internet majja.

 

3

Mõni päev tagasi, nagu tänagi, käis samuti kallite külaliste abil pull ja möll: juba mitmendat korda püüdsime tuvastada, millises suunas ja kuhu läheb ja kuhu liitub sauna elektrikaabel. Mitu tundi vaeva, aga ülesanne on vist lahendamatu. Ka eelmine omanik ei tea, kuhu läheb sauna kaabel. Nii et peab vist leppima sellega, et äkki ongi mulaaž. Käime küünlavalgel saunas edasi ja kevadel tuleb kilbist lihtsalt uus kaabel vedada… ja seniks peab tädi Tötsu raadiopiirde ilmselt siiski elumaja esikusse ühendama. Kuigi saunast olnuks märksa ökonoomsem ja mugavam.

Ühesõnaga, raadiopiirdega on kiire ja kui see sauna kaabli majjatulev ots end kiiresti ei ilmuta, siis süüdistagu iseennast. Meie temaga rohkem ei tegele ja otsime kevadel endale uue kaabli, vat.

Ja siis avastasime siin, et mõlemad kenad ja suhteliselt uued ahjud kannavad siiski ka ülekütmise jälgi, millega tuleb tegeleda.

Ja siis tuleb tegeleda kahe olulise külmaaugu kinnipanekuga. Ma olen üsna kindel, et kui need kinni saab, siis on elu ilusam kui enne.

Üleüldse — tegelemist on. Aga mida muud maale vanasse majja ikka tegema tullakse.

 

Ma olen kohal. Ja kodus.

Ikka veel on kõik natuke unenäotaoline ja justkui ebatõeline. Kõik on läinud nii hästi, ja ma olen selle eest tänulik maale, taevale ja inimestele. Aitäh, kõik, kes te aitasite meie kolimist ette valmistada või läbi viia, kes te olite toeks kord nõuga, kord jõuga, kord mõttega — aitäh teile kõigile.
Ma olengi nüüd siin. Väga vanas majas künka otsas.

vaade põhja

 

Künkast alla kaevu juurest on ka naaber näha. Täiesti parajas kauguses.

naabri poole

 

Vanad õuepuud krundi teepoolses servas – need on otse köögiaknasse näha.

neli puud

 

Maja juurest künkast allapoole minna — saunakene tiigi veeres. Saun on väga hea. Me juba proovisime põhjalikult järele. Seal muide pole sees elekter laiali veetud, nii et saunatasime, küünlad klaaspurkides põlemas. Lausa ürgne tunne oli.

sauna poole

 

Külatee ja need neli puud-vennakest. Või õekest.

tee ääres

 

Sauna juurest maja poole.

maja sauna juurest

 

Ja siis on seal veel selline hästisäilinud savimaja, kunagine viljakuivati. Me veel ei tea, mida me sellest teeme või mis sinna tuleb.

 

 

savimaja

 

Ja siin on ka see suur tiik. Vanajumala jalajälg. Keskelt küll kinni kasvamas — nii et tuleb mõelda selle puhastamise peale.

tiik

 

Ma elan muinasjutus.

Appi, hurraa!

Majas on õud, kaos ja segadus. Kõik on kastides, teibitud, valmis nihutatud. Ja kõik on kogu aeg kadunud. Ühelgi asjal ei ole enam oma kohta, ükski asi pole enam omal kohal. Või selles kohas, kuhu sa selle panid, sest juba on keegi selle vahepeal kuhugi kasti pannud või teise kohta liigutanud. Isegi mu arvuti on kokku pakitud. Oti läpaka tagant blogin, väga harjumatu on. Nagu kõik on praegu nii harjumatu. Juba homme väga vara hommikul saabub siia üks suur auto ja kannab meie elu Tartumaale. Jessake. On kohutavalt põnev. Ja vaimustav.

Aga hirmus on ka natuke.

Maja on kokku pakitud, suuremad lapiliigutamised ka tehtud. Maja jääb meist maha suhteliselt puhtana. Vähemalt olen teinud endast parima. Ausõna. Ja ma südamest soovin, et uutel elanikel tuleks siin majas ka huvitav, ilus ja rahulik elu. Sama tore, kui meil on siin olnud.

Ma kohati ise ka ei mõista, mis toimub nende inimeste peas, kes sellisest majast ära tahavad kolida. Aga meie plaan on igatahes vägev, uus kodu ootab, uued teod ja unistuste teokssaamine ootab, seni kauged sõbrad saavad korraga väga lähedasteks ja seni lähedased korraga kaugeks. Kuidas see kõik reaalis välja hakkab nägema?

Ma tahaks praegu pildistada seda kaost siin, aga ma ei tea, millisesse kasti fotokas sai, ja kindlasti on Ott selle juba kinni teipinud.

Täna oli jälle vahepeal põlvede nõrkuse päev

No vahepeal tulevad jah kuidagi ärevad mõtted jälle. Ja hirm, et mis me endale nüüd küll kokku keeranud oleme. Nii et ei ole minagi iga päev päikesekiir.

Tegelikult olen ma sellest pakkimisest ja lapiga vehkimisest juba väsinud. Ka suhteliselt magamata, sest päeval on vaja kirjatöö ikkagi äre teha, ja pärast seda pakime ikka ööni välja. Mul tuleb nutt peale mõeldes, et kohale jõudes tuleb kogu see värk ka lahti pakkida.

Aga mitte miski ei muuda fakti, et ükskõik, mis ka ei juhtuks ja mis meid ka ees ei ootaks, on mul võimalus istutada PALJU lilli.

 

Ei tea, kas orientaalliiliad elavad Tartumaal halvemini või paremini kui siin mere ääres?

Orientaalliilia, vist Marco Polo

 

Kullerkupud ja siberi iirised tunnevad end niiskemas mullas kindlasti paremini kui siin.

 

Cambridge ja kullerkupp

 

Huvitav, kas Browni kuslapuu kevadel pistikust läheks?

 

Brown

 

Vastu aeda litsutud Cinnamon Girl on õitsenud ainult ühe korra. Ülejäänud aja aina kiratseb. Aga varsti saab ta ruumi.

 

Cinnamon Girl

 

Burka kohapealt ma pole kindel, kas ta mul veel alleski on. Mingi jupike ju võiks ikka…

 

Burka

 

Honky Tonk Blues oli nende hulgas, mis koerte poolt üks talv sodiks trambiti. Kellel oleks mulle uut juppi anda?

 

Honky Tonk Blues

 

Sama küsimus Alizesi kohta.

Alizes

 

 

 

Kitu saatis mulle ühe luuletuse, väidetavalt autoriks Charlie Chaplin, aga ma pole ingliskeelset originaali viitsinud netti mööda taga ajada ja sellepärast ma ei ole autorluses tegelikult 100% kindel ja mul pole tõlkijast ka aimu, aga enese rahustamiseks ja lohutamiseks on see üks hea tekst (hetkedel, kui endas kahtlemine jälle tunda annab).

 

Kui ma hakkasin ennast armastama

Charlie Chaplin

 

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.

Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –

sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.

Täna ma tean: see on USALDUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,

et ma üritan peale suruda oma soove. Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige

ja see inimene ei ole selleks valmis. Isegi kui see inimene olin mina ise.

Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,

et ma ei elaks oma tõe vastu.

Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

lõpetasin unistamise teistsugusest elust

ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada.

Täna ma tean: see on KÜPSUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

siis ma ei keelanud endale enam vaba aega

ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku.

Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib

ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.

Täna ma tean: see on AUSUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud,

inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.

Alguses ma nimetasin seda terveks egoismiks,

aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus,

mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini.

Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast.

Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK.

Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks.

Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase.

Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.

 

Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,

sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.

Täna ma tean: SEE ONGI ELU.

 

 

Uue aasta uus algus…

…algab vana elu kokkupakkimisega.

konkus

 

elutoas

 

söögitoas

 

Viimasel pildil olnud söögitoast on kujunenud midagi vahelaolaadset, selle toa kraami kokkupanemiseni ma muidu tegelikult veel jõudnud ei ole.

Õudne, mis aeg läheb kraami lappamise ja sorteerimise peale. Eile võtsid ühe kirjutuslaua sahtlid aega  2 tundi. Ja prügikottide kuhi kuuri seina ääres õues muudkui kasvab. Auto on vanapaberit täis, aga enne kui töötuba pole lõpuni läbi lapatud, pole mõtet seda ära viima minna: kindlasti tuleb veel.

Väike lohutus on, et vähemalt vanad rehvid ja ohtlikud jäätmed ja osa elektroonikat on viidud. Kuigi ka elektroonikat tuleb veel. Ma tean täpselt, et plika toa kapi taga on veel üks vana telekas, ja siit töötoast leiab ka üht-teist.

Ja ma avastasin aiatuba tühjaks tehes, et väga valdav osa minu isiklikust kraamist koosneb vahenditest ja materjalidest, millega või millest midagi saab teha. Taimekasvatus, potid, lipikud, väetised, õmblustarvikud, nahatükid, kangad, lõngad… No umbes kakskümmend kastitäit. Taimekasvatus ja hoidistamine kolimisauto peale ei tule, niigi läheb ruumiga kriitiliseks. Need kastid lähevad rõõmsalt proovikasse, mille rentimist teised muusikamehed siin jätkavad. Küll me talve ja kevade jooksul jõuame neid jaokaupa sealt sõiduautoga ära tuua. Seni kannatagu pillimehed mu moosipurgid rahulikult välja, need on ju nii korralikult kastidesse kokku pandud ja jalus veerema ei hakka.

Me oleme kohaliku Bauhofi tühjadest kastidest põhjalikult ära puhastanud. Täna hakkan raamatuid laduma… ja reedeseks söögitoa kokkupanekuks läheb tõenäoliselt juba uusi kaste vaja.

Kuulge, aga tegelikult on see kõik jumala vahva. Pole parimat viisi keskeakriisi läbipõdemiseks ja uue aasta alustamiseks kui üks põhjalik kolimine kaugele-kaugele, eks ju?!?