Ja ongi imelik — majad mõjuvad inimestele nii erinevalt! Ongi nii, et uus koht muudab palju sinu ümber ja täitsa veidral kombel ka sees, ongi muutus, ongi teistmoodi tunne ja olemine.
Haapsalu majas oli meil mõnus ja hea. Siin on ka mõnus ja hea, aga teistmoodi. Kuidagi hoopis teistmoodi. Vabam. Avaram. Hoogsam. Kuidagi väga palju on õhku. Nagu lendaks. Ma tunnen liikumist ja voolu. Ja meil mängib kogu aeg muusika. Kuidagi iseenesest. Ma hakkasingi alles eile mõtlema, et huvitav — Haapsalus möödus päevi ja nädalaid ja majas oli vaikus. Me ei pannud mängima raadiot ega arvutist mingit muusikakanalit, lihtsalt ei pannud, ei teagi, miks. Kuigi me ju armastame muusikat. Aga siin läks esimesest õhtust peale iTunes käiku. Kohe. Ja kõik päevad on muusikat täis. Ja ma tantsin mööda tuba nagu plikakene, kui kirjutuslaua tagant kontide sirutamiseks püsti tõusen.
Kergem on, rõõmsam on. Ja mul on hea meel, et ma ei tunne enam justkui seda pahurust ja ükskõiksust ja tardumust, mis viimastel aastatel Haapsalus elu kuidagi halliks värvis.
Samas on siin ju palju asju, mille pärast muretsema peaks. Aga me kuidagi ei muretse. Teeme, nagu jõuame. Soojustada on vaja, uus välisvooder on vaja teha — paari järgmise aasta teema, esimesel aastal ilmselt lihtsalt ei jõua. Siseviimistlus vajab uuendamist, värvid, tapeedid — aga sellega pole kiiret, see on kõigest esteetiline ja kosmeetiline küsimus. Praegune külm tuba tahab sügiseks, kui plika Prantsusmaalt tagasi tuleb, soojustamist ja siseviimistlust ja küttevarianti — sellega tegeleme suvel. Külmaaugud esikusse ja vanasse sahvrikohta oleks vaja ustega kinni panna — ja seda nüüd suht kohe, sest veebruar ja märts on veel ees. Ahjude ülekütmiskahjustused tuleb lasta kogenud pottsepal üle vaadata ja ilmselt ka parandada — ei tea, millal, kui kiire sellega võiks olla. Vähemalt pool köögi põrandat, aga võib-olla ka terve, tuleb arhiivikinnastega hellalt üles võtta ja uued laagid alla panna, sest vanu pole kohati enam olemas, vähemalt laudade vajumise ja lõtkumise järgi on tunne selline. Ikkagi 150-aastane põrand, eks. Kõik abihooned (neid on 5) vajavad kohendamist ja kõpitsemist, mõni vähem, teine rohkem. Kõige kurvemas seisus on igivana suur aidahoone, sellega on ilmselt kõige kiirem, aga kokku kukkuma ka vist kohe päris ei hakka. Ühesõnaga, tegeleme. Eile tõi Ott poest ahjuesised plekid ja pani maha — neid ju polnud, ja minu jaoks oli selge, et see on päris prioriteetne värk. ma ei saa aru, kuidas inimesed ilma ahjuplekkideta üldse kütta julgevad, kui puitpõrand on. Ma olen ju ise näinud ja kogenud, kui kergesti see võib minna: söed kogemata põrandale sattuda ja… Ma kardan tulekahju. Mu linnavanaema maja põles üheksakümnendate keskel maha ja see põleng oli just nimelt ahju eest alguse saanud, kui mu mälu nüüd ei valeta.
Aga täna-homme hakkame koerakaablit vedama. Jah, töötoast, mitte saunast, kahjuks. Sest sauna elektrikaabli teine otsa on täiega kadunud asjade hulgas. Kunagi ilmselt tuleb mingist eriti totrast kohast välja… jajah.
Tegin seest ka mõne pildi.
Kõige ilusam tuli töötuba, sinna mul olid isegi sobivad kardinad varuks olemas. Mööbel on küll kokku lapitud… aga küll Ott sinna kunagi ka korralikud riiulid ehitab.
Oti prõmmadi-prõmm peab ikka olema, vähemalt elektrooniline — seni, kuni kuskil abihoones pilliruum valmib. Toas lihtsalt ei kannata akustilisi välja.
No ja elutoas on esialgu nii. Tapeedi tahaksin ära vahetada, aga nagu ma ütlesin — see on kosmeetiline küsimus ja praegu on palju tähtsamaga tegeleda.
Mu kaasaveetud hibiskus üllatas mind tõeliselt sellega, et otsustas uues kodus esimese asjana õitsema hakata.
See vana ja väga ilus uks on tulevane võimalus töötoast otse aeda astuda ja köögist samuti palju lähemat teed solgiämbriga välja või küttepuudega sisse kihutada. Praegu paraku kinni pandud, aga küll me ta ükskord lahti teeme.
Ja ahjudel on sellised edevad uksed. Ma polegi enne selliseid näinud… ja eks neil ole omad puudused. Aga pole viga. Ilu on kah oluline.
Aidi Vallik avalikult 