Täna oli jälle vahepeal põlvede nõrkuse päev

No vahepeal tulevad jah kuidagi ärevad mõtted jälle. Ja hirm, et mis me endale nüüd küll kokku keeranud oleme. Nii et ei ole minagi iga päev päikesekiir.

Tegelikult olen ma sellest pakkimisest ja lapiga vehkimisest juba väsinud. Ka suhteliselt magamata, sest päeval on vaja kirjatöö ikkagi äre teha, ja pärast seda pakime ikka ööni välja. Mul tuleb nutt peale mõeldes, et kohale jõudes tuleb kogu see värk ka lahti pakkida.

Aga mitte miski ei muuda fakti, et ükskõik, mis ka ei juhtuks ja mis meid ka ees ei ootaks, on mul võimalus istutada PALJU lilli.

 

Ei tea, kas orientaalliiliad elavad Tartumaal halvemini või paremini kui siin mere ääres?

Orientaalliilia, vist Marco Polo

 

Kullerkupud ja siberi iirised tunnevad end niiskemas mullas kindlasti paremini kui siin.

 

Cambridge ja kullerkupp

 

Huvitav, kas Browni kuslapuu kevadel pistikust läheks?

 

Brown

 

Vastu aeda litsutud Cinnamon Girl on õitsenud ainult ühe korra. Ülejäänud aja aina kiratseb. Aga varsti saab ta ruumi.

 

Cinnamon Girl

 

Burka kohapealt ma pole kindel, kas ta mul veel alleski on. Mingi jupike ju võiks ikka…

 

Burka

 

Honky Tonk Blues oli nende hulgas, mis koerte poolt üks talv sodiks trambiti. Kellel oleks mulle uut juppi anda?

 

Honky Tonk Blues

 

Sama küsimus Alizesi kohta.

Alizes

 

 

 

Kitu saatis mulle ühe luuletuse, väidetavalt autoriks Charlie Chaplin, aga ma pole ingliskeelset originaali viitsinud netti mööda taga ajada ja sellepärast ma ei ole autorluses tegelikult 100% kindel ja mul pole tõlkijast ka aimu, aga enese rahustamiseks ja lohutamiseks on see üks hea tekst (hetkedel, kui endas kahtlemine jälle tunda annab).

 

Kui ma hakkasin ennast armastama

Charlie Chaplin

 

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.

Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –

sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.

Täna ma tean: see on USALDUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,

et ma üritan peale suruda oma soove. Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige

ja see inimene ei ole selleks valmis. Isegi kui see inimene olin mina ise.

Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,

et ma ei elaks oma tõe vastu.

Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

lõpetasin unistamise teistsugusest elust

ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada.

Täna ma tean: see on KÜPSUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

siis ma ei keelanud endale enam vaba aega

ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku.

Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib

ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.

Täna ma tean: see on AUSUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud,

inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.

Alguses ma nimetasin seda terveks egoismiks,

aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus,

mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini.

Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast.

Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK.

Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.

 

Kui ma hakkasin ennast armastama,

mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks.

Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase.

Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.

 

Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,

sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.

Täna ma tean: SEE ONGI ELU.

 

 

Advertisements

7 kommentaari

  1. Anne Tsopp said,

    10. jaan. 2015 kell 09:22

    Eks see pabistamine on normaalne,ikkagi suur elumuutus.
    Burkat ja Honky Tonk Blues mul ei ole.Tahaks isegi väikest jupikest saada.Burka mul ammugi soovide nimekirjas.
    Alizes on olemas ja kui talvega midagi katastroofilist ei juhtu siis saad minu käest,oli korralik puhmas.
    Eks me kevadel rohkem ühekandi inimesed,soovi korral võid minult veel iiriseid saada,loomulikult muud ka.

  2. Muhedik said,

    10. jaan. 2015 kell 11:56

    Ära tunne hirmu, see on kõige halvem tunne maailmas, halvad nii mõistuse kui tegutsemise. Kõik sujub ja laabub just nii, kuidas tahad ja toimetad.
    Mis nüüd taimedesse puutub, siis oled ju tulevikus ümbritsetud hulgast aedadest ja Sa saad neid rohkemgi kui unistada jõuad 🙂

  3. rahutu rahmeldaja said,

    10. jaan. 2015 kell 12:54

    Kuula Muhediku juttu, hirmu pole vaja tunda (kuigi ma tean täpselt mida sa tunned), nimeta see ümber ootusärevuseks või elevuseks või veel millekski 🙂 Asjade lahtipakkimisega pole enam nii kiire kui kokkupakkimisega. Aga taimi oma uude aeda 😀 no neid pead saama süle ja seljaga 😀 Rõõmsa kohtumiseni

  4. rahutu rahmeldaja said,

    10. jaan. 2015 kell 12:55

    ah jaa, mina ka ei tea kas see on Sharli luuletus või mitte aga targad sõnad on need igatahes 🙂

  5. puhh said,

    10. jaan. 2015 kell 13:16

    mulle meeldis see ka:
    fear
    it never stops death
    it stops life

    mitte, et ma ise seda vahel ei tunneks 🙂

  6. reet said,

    11. jaan. 2015 kell 18:42

    Kas Sa suudaksid iiriseid värvi (põlle, habeme jne) järgi tuvastada? Tartus peaks 15. juuni paiku õitsema minu vanaema kollektsiooni jäänused, aga kuna iiris on rändava eluviisiga lill ja vanaema on varsti 15 aastat teispoolsuses, on sordid lootusetult segi. Mina pole siiani kolme väikese lapse ja muiduelu kõrvalt selle tuvastamise-tööni jõudnud, aga mõned sordid võiks ju veel ära päästa, hea meelega jagan ära ka.
    Ma ei tea, mis on orientaalliilia, aga trompetliiliad ja Aasia hübriidid igatahes elasid nii umbes 30 aastat tagasi Tartus suurepäraselt, ju nende kasvumuld kohalikku päritolu oli. Ilmselt kasvab tõelise rohenäpu aias ükskõik mis.

    Lahtipakkimisega on nii, et osa asju saab lahti pakitud süsteemiga, osa siis, kui neid on kohe! vaja, ja osa jääb pakkimata. 10 aastat hiljem tuleb meelde, et oi, siin nurgas on üks kast, huvitav, mis siin oli? ja selgub, et kaks kolmandikku kasti sisust on tarbetu kraam ja ühe kolmandiku võib ju kasutusse võtta, igaks juhuks. Koledad on lahtipakkimisel ainult esimesed päevad, kuni hädavajaliku kraami üles leiab ja paika saab.

    Jõudu!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: