Pagev pätt

Eile oli meil esimene nii-öelda tagasilöök siin suure muinasjutu sees. Selgus, et olin ennatlikult uskunud raadiopiirdetreeningu efektiivsusesse. Tädi Tötsul õnnestus vehkat teha.
Õnneks saime oma pageva päti üsna pea kätte, ma ei olnud ju ka õnneks nii muretu olnud, et ta päris omapead õuele jätsin. Ladusin aida all pliidipuid korvi, sel ajal kui hulluke otsustas omapead tuurile minna. Avastasin ta kadumise korviga maja juurde tulles, ja teda otsima hakanuna nägingi mööda külateed umbes 400 meetri kaugusel eemalduvat valget peput.
Tõeliselt kurjast aga oli see, et ta ei pöördunud käskluse peale tagasi, vaid pärast mõningast kõhklushetke otsustas oma teekonda jätkata. Kahtlemata oli tal väga huvitav, aga… Sellises situatsioonis koerale järele jooksma hakkamine ei too tulemust, vaid viib tema meelest lõbusa tagaajamismänguni, seda ma tean varasematest kogemustest. Nii et ma ei hakanud talle järele jooksma, vaid istusime Otiga autosse ja sõitsime mööda külateed talle järele.
See totu ei tulnud isegi eest ära, vaid seisis keset teed ja vahtis meie lähenevat autot ilmse huvi ja üllatusega. Kui ma autost välja tulin, siis kepsles ta meelsasti ligi ja arvas, et nüüd võiks autoga sõitma minna tõesti… aga et selle külatee peal pläterdamisest olid ta käpad sopased nagu porikäial, siis ma panin talle hoopis rihma kaela, riidlesin nahavahe täis ja marrsisin temaga koju tagasi edasist kontakti võtmata.
Nüüd meil läheb teist päeva karistuseks ignoreerimistaktika koos söögi mitteandmisega. Ei räägi temaga, ei loo silmsidet, puudutame ainult niipalju, kui rihma otsa panekuks ja sõnatuks pissileviimiseks vajalik. Süüa ei saa, kuni koeral pole selge, kes siin ikkagi pealik on. Ta on juba veidi mures, aga peaks veel murelikum olema.
Ja siis alustame otsast peale “Siia”-käskluse drillimise ja raadiopiirdetreeninguga. Sest see koera omapead hulkuma minemine on meie majas tõesti suur ei-ei.
Samuti tuleb piirdesignaali juurde keerata ja välja mõelda, kuidas rihma antavat signaali paremini mõjuma panna. Et ta seda kuigi tugevalt ei tunne, on ilmselt sellest, et ta kael on ju üleni paksudes nahavoltides(nagu chow chowl olema peab). Eile oma hädas netist infot otsides lugesingi, et see signaalkarbike peab olema siiski tugevasti vastu siledat nahka ja läbi nahavoltide ei pidavat mõjumagi. Ja jah, see siis seletab, miks ta otsustas ühel treeninguhetkel otse kaabli peale istuda ja ennast mõtlikult sügama hakata.
Ühesõnaga, me peame mõtlema välja mingi kompunni, kuidas see signaalkarbike hakkaks tal mingil sileda nahaga kehaosa peal püsima. Päris huvitav ülesanne, kui kaela peal seda voltideta nahka ei olegi.
Nii et murelikud päevad nüüd jälle vahepeal.

Seda ka, et käesolevate sündmuste valguses ma arvatavasti ei võta sel kevadel uut kutsikat, nagu ma siin tegelikult juba vahepeal plaanima hakkasin. Kui tädi Tötsuga tuleb algselt arvatust rohkem tegelemist pluss kõik see muu uue koha sigin ja sagin, siis ei pruugi mul kutsika väljaõpetamiseks ja kasvatamiseks-trenniks sel aastal aega jääda. Kes jah oleks osanud arvata, et see väike pätt on mul nii märkamatult nii sõnakuulmatuks läinud. Hakkame aga temaga jälle pihta just nagu kutsikaga… taskud koerakrõbukaid täis ja käsklused ees ja taga. Oh jah.

Advertisements

Palju õnne kodumaa sünnipäevaks!

Lipp lehvib rõõmsalt õue peal, tädi Tötsuga pikk metsaring käidud ja näe, natuke loodust vaasi ka toodud.

Ma naudin metsa lähedust nii väga. See metsatee, mis meist mööda kulgeb, edasi pikalt-pikalt paksu metsa vahele — see pakett, mis me siia kolides saanud oleme, on lihtsalt suurepärane. Metsas käimine teeb mu kohe kuidagi õnnelikuks. Kõik need feromoonid ja mis iganes asjad, mis inimese rõõmsaks teevad. Ja sain veel urvad ka koju vaasi.

urvad1

Aga eile käisime pidus. Meid tuldi kohe laupäeval isiklikult kutsuma. Siinse küla- ja haridusseltsi poolt. Ja eile olimegi algkoolis seltsi korraldatud aastapäevapeol. Lihtsalt hirmus tore. Mul on nii hea meel, et meid on nii sõbralikult siin vastu võetud. Ja nüüd me vähemalt saime tuttavaks terve hulga siinsete toredate inimestega, ka omakülameestega ja ühtede naabritega, kes kagusuunas läbi metsa on päriselt ka naabrid, ainult et umbes poolteisekilomeetrise vahemaa taga. Teadlased. Bioloogid. Me moodustasime hoobilt koos mälumängumeeskonna ja võitsime peoõhtu käigus toimunud viktoriini… õigemini jäime esikohta jagama vanemate targemate meeste võistkonnaga, mis on väga austav tulemus.
Ma sain üllatusega teada, et peale minu ja Oti oli sel üritusel esimest aastat veel kaks perekonda, kes hiljuti siia kanti maale kolinud. Ja et meie lähedal elab õige mitu pillimeest, õmbleja, lamba- ja köögiviljatalunik, tisler ja piimatädi ja professor ja… no issake, siin on nii palju toredaid inimesi.
Meile joonistati terve skeem, kuspool meie kodust kelle talu on. Ja täna ma läbi metsa läksingi sinnapoole eksurseerima, kuhu juhatati, ja sattusin korraks niiviisi külla kah veel. Koos tädi Tötsuga.
Lihtsalt väga vahva on.

Eile enne seda pidu oli ka väga vahva — toimus väike spontaanne kokkusaamine ja kohvijoomine Muhedikes, mis venis umbes neljatunniseks ja mille käigus said ka järgmise laupäeva plaanid paika. Siis hakkab jälle nalja saama, toimuma hakkab väike kodune õpituba teemal “Kodused elektritööd mõningal määral edasijõudnutele.” Koos õhtusöögi ja saunaga. (Mõningal määral edasijõudnud on need, kes oskavad lampi üles panna ja ühendada, aga mitte kuigi palju rohkem.)

No ma ju räägin, et väga vahva on.

Mul on jälle sahver!

Saime selle pisitasa nokitsetu valmis, olgu ta tänatud. Ja ma võin rõõmuga öelda, et pärast 8-aastast vaheaega on mul jälle sahver! Ja et kõik need 8 vahepealset aastat tundsin ma sellest tegelikult puudust. Ma ei oska lihtsalt ilma elada üldse. Mul on mu iseseisva elu algusest saadik ju kogu aeg sahver või vähemalt miski selle moodi asi olnud, ja kui aastal 2007 Haapsalu majas olnud ülitilluke ja ilma köögipääsuta sahvrike tuli teise korruse trepi rajamiseks ohverdada, tegin ma seda üsna raske südamega. No ja siis läkski nii, et külmik sai küll suur, köögikappe palju ja kelder oli ju ka, aga siiski.
Siin sai sahvri köögi nurgatagusest ruumikesest, mis endisel perenaisel oli triikimisruum ja nii-öelda avatud vahekäik vannituppa. Kunagi on selles avas ka uks olnud. Me loodame selle millalgi kusagilt siit abihoonetest üles leida, ära puhastada ja tagasi panna. Ehk. Igatahes seni me uut ust ostma või muid püsilahendusi siia avasse tekitama ei torma. Esialgu kõlbab eralduseks üks kena paks heegeldatud vahekardin kah. Sisekujunduslikult on värvid muidugi juba täiesti metsa läinud, aga eks ajapikku hakkab ühtlustuma ka.

sahvri ette 1

Sahvris tagaseinas on mu sügavkülmikud ja laiad riiulid.

sahver

Külgseinas kitsas riiul, aga kõrgemate vahedega.

riiul

Nende vahel veel aknake.

aknaga

Ja akna vastasseinas salakäik vannituppa. Me ikka ei pane seda kinni, kuigi see kaart oli meil ka korra lauas. Sest vannitoal on teine uks ju tegelikult veel, viisakalt esikusse avanev, nagu ikka käib. Aga köögist on jällegi maru mõnus otse läbi sahvri ka vetsu tormata. Nii et… las ta jääb. Nii-öelda avariipääsuks. Pealegi pole selle klaasukse tõttu sahvrisse eraldi valgustit vaja panna, vannitoast paistev tuli valgustab sahvri ka täiesti piisavalt ära.

teiselt poolt

Nojah, ja külalised olid taas. Kauged, Haapsalu-külalised. Lähedased sõbrad. Laupäeval tulid ja täna läksid ja meie rõõm oli nende üle suur.
Ning tavapäraselt — keegi (näiteks mina) võiks siin majas tööd-tööd (seda, mille eest raha ka antakse) ka vahepeal teha… sest kuu lõpp on jälle käes ja minul jälle suurem hunnik valmis saamata ja ära saatmata. Aga ma jõuan. Sest ma olen jõudmise alal üldiselt võimekas. Kogemused on õpetanud.

Uus raamat!

Tänase päeva põhiuudis on, et tõime postiautomaadist ära pakitäie uusi raamatuid.

RAAMAT

Läänlane kirjutas sellest ka juba, intervjuu selleks andsin täna telefoni teel. Ja siis oli veel igasugu telefonikõnesid uue raamatu saatmise, ostuvõimaluste jms kohta.

Püüdsin siitsamast blogist otsida üles ka neid 2013. aasta postitusi, milles ehk selle tüki kirjutamisprotsess võis kajastuda, aga ei leidnudki. Ju ei oska õige märksõnaga läheneda… sest ma olen üsna kindel, et ju ma seda mainisin kusagil ikka. Aga näe, ei leia.

Lühidalt veel kord öeldes – tegemist on lasteaiaealistele suunatud aimeraamatuga. Kirjastus Päike ja Pilv tahtis, et ma kirjutaks neile lasteraamatu, mille eesmärk on anda 4 —7 aastastele sobivas vormis ja sobivas mahus elementaarseid teadmisi Eesti kohta: loodus, linnad, maakonnad, ajalugu, geograafia, natuke kultuuriteadmisi jne. Et tegemist on siiski nii väikeste lastega, oli minu meelest kogu see asi mõistlik üles ehitada suure mängu vormis. Kohati küll mulle endale tundub nagu pisut pingutatud või kokkupressitud, sest maht oli teatud piirides ju ette antud ning kogu aeg pidin mõtlema, kui üksikasjalikuks 4 – 6 aastastega minna tasub, mis on olulisem ja mis vähem olulisem… ja veidi hiljem ka seda, mis on viisakam ja korrektsem ning mis mitte nii väga. Näiteks lendasid kirjastusega koostöös teksti töötlemise käigus välja kõik naljad á la kuue varbaga lätlastest jne. (Aga mul on  hullult hea meel, et ma Ruhnu karu sisse võisin jätta!) Soovitusi kuulda võttes tegin ka ühe pere kolmest seal venelasteks. Mingid muudatused tulid sisse veel pärast ajalooeksperdi toimetusringi… ja nipet-näpet veel. Nii et sihukest järeltööd ja limpsimist ja viimistlemist selle raamatu tekstiga jagus. Ott oli oma piltidega palju vabam ja lustakam, mulle nii hirmsasti meeldib, mis ta selle raamatuga tegi!

Elu väikesaartel:

Pilt40

 

Eestlane lookas laua taga:

 

Pilt20Ikka laulurahvas:

 

 

3-pillimeest

 

Aa, ja osta saab seda ilmselt kõige mõistlikuma hinna eest otse kirjastusest Päike ja Pilv.

 

Kui maa tundub tühi ja paljas…

… siis on arvatavasti õige aeg vanajumala moodi loomistööga tegelda ja mõelda, mis sinna maa peale panna võiks.

Kui ma loomad ja inimesed täna välja jätan ja keskendun ainult floorale, siis mu esimesed mõtted on midagi sellist.

põhja

 

See on vaade põhja poole. Lahtiselt terrassilt maja sissekäigu juurest.. Vaates on vasakul grupp mände (üks mägi- ja kolm ma ei tea mis liiki), paremal keegi kuusesarnane, kellest ma täpselt ei saagi aru, mis liik just, ja veel üks mänd. Vahelt vaade meie võimsale tiigile, mis küll keskelt kipub kinni kasvama, aga kunagi saab mõelda ka selle puhastamise peale. Ah jaa, naabrid ka on vaates, nendeni on umbes 400 meetrit. Tegelikult ilus vaade. Aga ma tahaks justkui need kaks gruppi kuidagi ühendada ja siia keskele lisada midagi talvevärvilist. Puna- või kollasevõrselist või kedagi muud sellist lustakamat. Ainult et see peaks olema suhteliselt madal lustija, sest suvel uhket tiigivaadet ju kinni panna ei tahaks.

Peale selle on see koht suhteliselt tuulevaikne, kõrgem, st ilmselt kuivem, omaniku sõnul ka mitte eriti savine (nagu krundi lääne- ja edelaotsas), samuti avatud lõunasse ja maja poole… mis viib mind edasi mõttele päikeselilledest. Äkki tunneksid ennast seal hästi iirised, monardad ja teised päikese- ja kuivalembesemad. Ja terrassilt oleks ilus vaadata.

Jube läbimõeldud peaks see istutusala siis tulema. Ma ei tea, kas ma oskan kohe niiviisi.

 

lõunasse

 

Järgmine on vaade lõunasse. Kui seda pilti mõttes pikendada paremale, siis ilmuksid nähtavale need neli puuvellekest, kes on köögiaknasse näha ja keda te juba tunnete. Aga siin on pikk ja üsna metsik sirelihekk. Sirelite taga jookseb põllutee, mida mööda sõidetakse vahel suurte masinatega (muide, VÄGA vana tee, see on peal juba 1810. aasta kaardil). Kunagi ammu on siit jooksnud puuderivi, millest annavad tunnistust veel ainult korrapäraste vahedega võimsad kännud, need neli puud ja siis eemal aida taga veel üks viimane vapper võitleja, millel üks haru murdunud.

Koht on päris oluliselt tuuline. Maa pidada olema savine. Maapind tõuseb natuke maja poole, pildil on ka näha majaäärsel kõrgemal kohal sulanud laike. Ühestki aknast siia konkreetselt vaadet ei avane, aga kui kunagi tulevikus tuleb majaorva väike istumiskoht ja töötoast see praegu kinnipandud uks avatud saab, siis olukord muutub.

Samas on see koht ka täiesti päikese käes. Kogu päeva.

Samas on see ka koht, kus võiks taotleda suuremat tuuletihedust. Mis viib mind mõttele istutada sirelitest maja poole mingeid mõõdukama kasvuga okaspuusorte. Sirel on ju ilus, kui ta õitseb, aga muul ajal on ta üks mittemidagiütlev tuust ja talvel hõre lugu ning peale selle võiks ju midagi vaadata ka olla. Okaspuud on nunnukad, ilusad talvelgi, ning ka tuulepidamise seisukohast võiks ju.

Aga ma mõtlen veel.

Aidake ka mõelda.

Lääne- ja idavaated hoian mõneks järgmiseks päevaks, muidu läheb see postitus nii pikaks, et te keegi ei jaksa enam kaasa mõelda.

 

Nädal vahetus nii väga teokalt

Käisime sõitmas — päris tiheda programmiga.

Laupäeval toimus Paides maakilva rahvaliiga A-finaal, kuhu me taas kord üllatuslikult oma Haapsalu Kepimurdjaga peaaegu vahetult enne mu ärakolimist toimunud mänguga kvalifitseerusime. Hooaja viimane oluline mäng – meie jaoks. Sest rahvaliiga A-finaal lõppes meie jaoks 17. – 18. kohaga ning sellega meil superliiga finaali asja pole. Küll aga tuleb mäng ikkagi edukaks lugeda, sest hooaja arvestuses tõusime tervelt 3 koha võrra.

Edasi sõitsin võistkonnakaaslastega Raplani, kust Ott mu üles korjas ja ämma juublile viis.

Pärast juubeldamist sõitsime juba pimedas edasi Haapsallu ühe vana hea sõbra ümmargusele sünnipäevale. Sadama viies mõistagi. Kohutavalt armas oli. Nagu meil aiaäärne tänavas, aga möllukam ja lärmakam.  Tädi Tötsu talus pidustusi ja rahva sagimist ka äärmiselt kannatlikult, sõi ainult nahka kogu Sadama viies leiduva kassitoidu ega teinud teist nägugi, kui Selma ja Herta ennast puhevile ajasid, sisisesid ja avaldasid põhjalikku pahameelt sellise sissetungija üle.

Jube lõbus pidu oli. Meie oma armas vana punt, kõik olid olemas. Kõiki oli hirmus hea jälle näha. Ma olin veel täna selle üle täitsa totakalt õnnelik, et eile nii tore oli. (Ah jaa — me tegime Kepimurdjaga Sadama viiele Paides mälumängul JÄLLE ära!) Igatahes ühel hetkel helistas ema ja tuletas ennast ka meelde, ning siis katkestasime peo umbes-täpselt selle koha peal, kust just kõige lõbusamaks hakkab minema, aga kust just sellepärast on tark ja mõistlik just siis ära tulla. Ning sõitsime Paliveresse ema juurde(kus tädi Tötsu sõi omavoliliselt ära kogu seal ripakil oleva kassitoidu), kes aruka ning mõistlikuna keeldus minuga köögis veini edasi joomast. Tänu millele ma olin täna hommikul ärgates suurepärase tervise juures ning ikka veel äärmiselt heas tujus.

Koju sõitsime kolme ja poole tunniga, sest teed olid kuivad ja ilusad ning ilm veebruari kohta ebatavaliselt kaunis.

Aa, ekstsessideta me siiski ei pääsenud, täna hommikul mu venna koeraga palli mängides kukkus Ott sihukese hooga kiilasjääle, et ma esimese hooga kartsin, et luumurrud on taga, nii lahtised kui kinnised. Aga õnneks nii invaliid mu mees ikkagi ei ole, ainult kaelakõõluse kohapealt vähe vigane. See tähendab, et valutab. Eriti äkiliste liigutuste ja käe tõstmise korral. Aga õhtul tassis juba ilma oiete ja oheteta isegi puid tuppa, nii et lootust on päris peatsele ja täielikule paranemisele.

Tõime ka Haapsalu proovikast oma kola osaliselt ära — nii palju, kui mahtus meie pagassi ja peale selle veel Alfi autosse, mis ka täna pidi Tartu poole veerema, aga ma ei tea, kas veeres, me pole helistanud.

Terve Facebook on täna uhkeid loojangupilte täis pandud, ühel ilusam kui teine. Nähtavasti oli kaunis loojumine üle-Eestiline fenomen täna. Mul ka hea meel, et selleks ajaks juba kodus olin ja oma köögiaknast seda justkui esireast imetleda sain.

aknast 15.2.15

(Need valged mummud pildi peal pole mitte ufod, vaid klaaspaketi tekitatud veider valgusefekt. Ma pole seda pilti ju töödelnud.)

Teiselt poolt oli taevas väga roosa. Kahjuks mu igivana-digivana ei võimaldanudki seda ilu nii ilusana purki saada, kui see tegelikult oli.

15.2.15

Ning millised tähed veel täna õhtul taevasse tulid — sa mu armas jumal küll. Tähed on siin nii selged ja neid on siin nii palju ja just nagu palju lähemal ka kui Haapsalus. Ma vahtisin seal külmas õues kohe tükk aega, suu lahti. Isegi see läks meelest ära, et ma pimedust just nagu pisut pelgan. Need tähed, need olid…. lihtsalt fenomenaalsed.

Ma olen praegu tõesti nagu laps, kes maailma avastab. Ja see on nii lahe.

Veel ühed pildid kolimispäevast

Aitäh Tintsule, kes meie kolimispäeva hommikul tuli meiega hüvasti jätma ja tegi need pildid. Loodan tema lahkele loale, et neid siin näidata. Ma tahaks neid näidata lihtsalt sellepärast, et mind ennast üllatas natuke, kuid teistsuguseks muutuvad ruumid, kui seni seal elanud ja toimetanud inimesed lahkuvad. Tühi ja kõle – jaa, muidugi. Aga kõik muutub veel peale selle kuidagi hoopis teistsuguseks. Mingi energia kaob. Uute inimestega tuleb uus ja teistsugune asemele, aga seda me ju enam ei näe. Lihtsalt vaatan siin üllatusega neid juba peaaegu tühjaks kantud ruume… ja mõtlen, et kas ma olen imelik, et mul isegi kahju ei ole. On see mingi puue, et ma isegi igatsust ei tunne, pole nende kolme nädala jooksul kordagi tundnudki? See on seda imelikum, et meil ei olnud ju oma vanas kodus Haapsalus üldsegi halb. Hoopis väga hea ja mõnus oli. Aga näe – ei igatse taga.

Sest mis koduigatsusest siin rääkida, kui esimesest hetkest peale oli ju tunne, et meie kodu on SIIN.

Niisugused imelikud tunded ja mõtted mul. Ning kui ma mõtlen kõikide oma kolimiste peale elu jooksul — Tori kõrtsi, Kollase maja, Sukapüksi kolmetoalise korteri ja Koidula maja peale —, siis neist neljast kolm said samamoodi koduks KOHE. Ainus, kus ma ei kohanenud ega kodunenud, oli see kolmetoaline mugavustega korter. Ei olnud ju üldse paha variant, eriti võrreldes nende kahe varasema kohaga, kus mul polnud ei vett ega kanalisatsioonigi. Aga näe, isegi nende kahe aastaga, mis ma seal korralikus korteris elasin, ei harjunud ma päris ära ja tunne ei muutunudki õigeks. Ning ükski objektiivne asjaolu ei lugenud.

Noh, siin on nii tunne kui objektiivsed asjaolud mõlemad päris õiged. Mulle tundub.

Aga need viimased pildid Koidula majast. Kongresside Palee. Klaver on vaikinud, puhvet ja söögilaud auto peal. Seinad mäletavad veel siin pidutsenud külaliste naeru, laulu ja mängu.

kolimine1

 

See kolle ei ole enam mu kodukolle. Tuli on kustunud, uus perenaine läidab selle oma käega uuesti. Uksed on lahti, tuul tõmbab, kantakse asju.

 

kolimine2

 

Meie otsatud jutuajamised, kohvijoomised, ideerünnakud ja arutelud on siin peetud. Ja Ott ei pea enam igal hommikul esimese asjana akna taga puukuuri nägema.

 

kolimine3

 

Aiake saab uue perenaise, kes tahtis vahetada oma senise suure maa-aia väikse ja palju vähem töömahuka linnaaiakese vastu.. Just nii väike ta mul tagatrepilt vaadates oligi. Ja mina sain avarate põldude vahele metsa veerde — just nii, nagu ma igatsesin.

 

Koidulas viimasel päeval

 

Ja täitsa imelik – ma armastasin seda kodu ja maja ja aeda ju südamest, aga nüüd ma vaatan neid pilte… ja täitsa rahuliku südamega ja ilma igasuguse kripelduseta ütleb kõik mu sees sellele: lehva-lehva. Tore oli, aga otsa sai. Aga selle eest – mis seisab kõik ees!

 

 

Tubased asjad

Lihtsalt ideaalne päev – päev, mil jõuadki kõike, mida teha oled tahtnud. Nüüd on nii saunane ja rahulolev olla. Hommikutunnid kirjatööle, siis installeerisime Otiga Haapsalust kaasatoodud vana-vana seinapealse kapi kööki ülakapiks – aga pange tähele, et see ei jää sinna nii üksikuks. On ette nähtud veel sama vurhvi riiulid enamuses vasakule, aga natuke ka paremale. Aga ma pean need riiulid kõigepealt üles leidma, see võtab mõnevõrra aega ja vanamööbli poodides tuhlamist.

Sest köögis ilma ülakappideta on mul ikka päris raske hakkama saada. Puuduvad ülakapid tähendab automaatselt kola kuhjumist alumisele tööpinnale, ja seda ma ei kannata, see ajab mul närvi mustaks. Kellegi teise köögis ei häiri, aga mu enda omas just. Ja siin ei olnud ülakappe. Nii me siis siin võtsime endale aega ja otsisime seina katva kipsi tagant latid üles, ja mõõtsime ja rehkendasime, kuidas see meie endine söögitoakapike siia võiks passida. Pole alumiste kappidega päris sama puit, aga peits on sama (pähkel) ja üldjoontes sama ajastu šnitiga — mõisamööblit imiteerida üritav 19. sajandi lõpu või 20. sajandi algusaastate külatisler. See meie ülakapp on selles suhtes autentne, alumised kapid aga n-ö uusantiik.

ülakapp

 

Teine lahendamist nõudev probleem oli Egiptuse pimedus pliidi kohal. Teate, ma teen puupliidi peal süüa. Iga päev kaks korda. Ja on sügavalt häiriv, kui seisad seljaga laelambi poole ning enda ette ei näe suurt midagi. Kriitilisematel hetkedel, nagu kotlette või kala praadides, jooksin siin suure põrandalambiga edasi-tagasi, aga see kiskus ka totakaks. Ja siis oli muidugi kiire sündima mõte normaalsest valgusest töises sektoris.

Selle ülemisel pildil oleva ülakapi alla muide jäi siin enne olnud kummaline üksik lüliti, mis mitte midagi ei lülitanud. Enne kapi paigaldamist Ott kiskus selle lahti ja seinast välja – ja siis selgus, et lüliti iseenesest oligi mulaaž, täites pigem harukarbi rolli imelikus kohas. Aga meie olime üpris õnnelikud, sest sealt saime vedada juhtmekese soovitud pliidilambi tarvis… ja sealt saab tulevikus vedada juhtmekese ka luftivurri tarbeks, kui me kunagi pliidi kohale kubu hakkame ehitama. Sellist monumentaalset kubu ma mõtlen, mitte mingit poest ostetud plekk-karpi. Pliidikumm ja/või luftivurr on majapidamises ikka päris vajalikud asjad, eriti millegi praadimise ajal ja avatud lahenduste korral (nagu võisin üle aastate taas veenduda).

Pliidilamp tuli kogu selle sekeldamise käigus Elvast ehituspoest. See on see väike kena kelluke truubi kõrval ja mu kulpide-mõlade kohal. Saab keerata vasakule ja paremale. Halogeen. Valgust küll. Laelambi viie samakujulise, kuid suurema kellukaga mängib ka kenasti kokku. Ning tahmaluugi ja truubitalaga. Oti valik.

pliidi valgus

 

Ja siis ma värvisin siin tasapisi latte sahvririiulite ehitamise jaoks. Teisel pool punast eesriiet on värvimistöökoda. Hoidku oma nahk see loom, kes julgeb neist üle jalutada.

latid

 

No ja õhtu poole kütsime sauna. Ei väsi ma seda auväärset saunakest kiitmast, ei väsi. Üks mu elu parimaid, kui mitte kõige parem. Mis siis, et küünalde ja taskulampide valguses. Küll me seal ükskord elektri ka toimima saame (kui õnnestub üles leida sauna siseneva elektrikaabli teine ots).

Ma nüüd natuke nokitsen veel ühe toimetustöö kallal, siis lõpetan selle suurepärase päeva ära ka.

Mõnus köök ja mõnus soojus

Mulle on alati tundunud, et diivan köögis on hea mõte. Ja nüüd, näe, selgub, et ongi. Parim koht pärastlõunaseks väikeseks uinakuks. Parim koht jalad enda alla kerida ja teed juua. Parim koht käsitöö tegemiseks. Parim koht kuulata puude praksumist pliidi all ja nautida levivat soojust. Sellepärast ma ka puuküttega pliite nii väga fännan, et need teevadki köögist kodu südame: sooja, hubase, rõõmsa. Meie koduotsinguil üks oluline kriteerium mu jaoks oligi puupliidi olemasolu või võimalus seda sisse ehitada.

köögis kudimas

 

Ja köögiaknast avanevad imelised vaated ja imelised loojangud. Tänane õhtuetendus oli näiteks täiesti punane. Punane-punane. Aga enne seda oli härmatise ja lume sädelus sinises õhus.

köögiaknast

 

Ja muide, üleeile panime ühe suure külmaaugu kinni. Ning ma ütleks, et alles nüüd on näha, et tegelikult on see ikkagi täiesti normaalne soe maja, vastupidi sellele, mida kartsime ja mida räägiti. Kui vaatate eelmise postituse elutoa pilti, siis näete tubase jaheduse põhjust. See on esiku ja elutoa vahelt avatud sein. samas esikus kütet ei ole, kui just elektriga ei taha itsi anda, aga me ei taha, kalliks läheb.

Ja teate, vanad eestlased tegid üldiselt uksega eraldatud esikuid põhjusega.

Eriti kui majal pole tuulekoda, vaid astudki otse õuest esikusse.

Mina näen selles avas tulevikus kahepoolset klaasidega puitust (mitte värvitud, vaid peitsi või laki all). Ott aga ei taha seda ava üldse kinni panna, ja tõsi, see on praegusena ju väga ilus. Ainult et talvisel poolaastal on see tugevalt jahutav lahendus. Nii et peame siin tegema kiriku keset küla… ja esialgu pädeb seal päris hästi suur tumepunane eesriie (ehk üleeile Tartust kaltsukast toodud üpris nägus, kerge ja hea langemisega, kuid soe ja tihe tekk), mille me sinna siinidel nagu kardina üles riputasime. Ning kui ma magamistoa kardinate motiivide heegeldamisega lõpule jõuan, siis hakkan seda eesriiet tuunima. Mul on idee juba täitsa olemas. Aga esialgu on see lihtsalt selline natuke nagu teatraalne lahendus: umbes, et kohe avanevad eesriided ja läheb ooperiks kätte ära.

esikusse

Aga teate, temperatuuride erinevus selle kardina ees ja taga on üle kümne kraadi. Külm jääb esikusse, sinna, kus ta koht, tubli. Ja mina käin toas õhukese särgiga ning isegi sukkpüksid on liiast. Praegu, hetkel, kui väljas on miinus kümme, üks ahi on köetud eile ja teine ahi ning pliiti täna hommikul ning rohkem ma pole täna pliidi alla tuld teinud. Eks ma nüüd varsti teen, miskit õhtusööki peaks hakkama vaatama.

Te ei kujuta ette, milline kergendus see soojapidavuse teema mu jaoks on. Kõige rohkem ma kartsingi siia kolides seda, et hakkame siin külmetama. Sest kui me novembris vaatamas käisime, olid seinad jumala külmad, köögipõrandal tõmbas tuul ja üleüldse ma panin vaimu valmis selleks, et siin esimese asjana seinad lahti võtta ja soojustusringiga pihta hakata. Sest soojustust siin ju tõepoolest ei ole tehtud. Aga samas on seinad 30 cm jämedusega palkidest, ja korralik palk on iseenesest soe materjal, nii et… ma arvan, et soojustamisega ootame. Ja kas seda üldse on vaja, kui ma miinus kümnega toas särgiväel käia saan.

See, mis tegi köögi ja elutoa jahedaks, oli esmajoones see avatud suur esik (nii 15 m2). Ja köögi taga ka üks avatud nurgatagune, kuhu ma tahan sahvri teha. Ja siis need umbes saja-aastased ja poolesentimeetrised põrandapraod, kust välisseina äärest tuul sisse puhus, aga need ma panin takuga kinni.

Ning nüüd ma jahin veel vannitoas ringi, sest seal on ka miski koht, kust külma sisse ajab, aga õnneks mitte kuigi traagiliselt.

Muide, ma tahan veel seda öelda, et Haapsalu miinus 10 ja Tartumaa miinus 10 on kaks väga erinevat asja. Siin see miinus 10 on mõnus külm. Kena, karge, värske, selline ilus mõõdukas talveilm. Haapsalu miinus 10 on palju ilgem lugu, see tungib jakist ja mantlist ja ihust läbi nagu nõeltega. See on kuidagi palju külmem miinus 10, ja see mere niiskus teeb seda. Eriti kole on see niiske külm veel Tallinnas. Aga siin ma täitsa suudan sellist külmakraadi veel nautida.

Nii tore. No ongi see kõik nagu muinasjutt. Ise ka veel päriselt uskuda ei suuda, et see vahva-vahva koht ongi nüüd täitsa päriselt meie kodu.