Aidi Vallik avalikult

Lipp lehvib rõõmsalt õue peal, tädi Tötsuga pikk metsaring käidud ja näe, natuke loodust vaasi ka toodud.

Ma naudin metsa lähedust nii väga. See metsatee, mis meist mööda kulgeb, edasi pikalt-pikalt paksu metsa vahele — see pakett, mis me siia kolides saanud oleme, on lihtsalt suurepärane. Metsas käimine teeb mu kohe kuidagi õnnelikuks. Kõik need feromoonid ja mis iganes asjad, mis inimese rõõmsaks teevad. Ja sain veel urvad ka koju vaasi.

Aga eile käisime pidus. Meid tuldi kohe laupäeval isiklikult kutsuma. Siinse küla- ja haridusseltsi poolt. Ja eile olimegi algkoolis seltsi korraldatud aastapäevapeol. Lihtsalt hirmus tore. Mul on nii hea meel, et meid on nii sõbralikult siin vastu võetud. Ja nüüd me vähemalt saime tuttavaks terve hulga siinsete toredate inimestega, ka omakülameestega ja ühtede naabritega, kes kagusuunas läbi metsa on päriselt ka naabrid, ainult et umbes poolteisekilomeetrise vahemaa taga. Teadlased. Bioloogid. Me moodustasime hoobilt koos mälumängumeeskonna ja võitsime peoõhtu käigus toimunud viktoriini… õigemini jäime esikohta jagama vanemate targemate meeste võistkonnaga, mis on väga austav tulemus.
Ma sain üllatusega teada, et peale minu ja Oti oli sel üritusel esimest aastat veel kaks perekonda, kes hiljuti siia kanti maale kolinud. Ja et meie lähedal elab õige mitu pillimeest, õmbleja, lamba- ja köögiviljatalunik, tisler ja piimatädi ja professor ja… no issake, siin on nii palju toredaid inimesi.
Meile joonistati terve skeem, kuspool meie kodust kelle talu on. Ja täna ma läbi metsa läksingi sinnapoole eksurseerima, kuhu juhatati, ja sattusin korraks niiviisi külla kah veel. Koos tädi Tötsuga.
Lihtsalt väga vahva on.

Eile enne seda pidu oli ka väga vahva — toimus väike spontaanne kokkusaamine ja kohvijoomine Muhedikes, mis venis umbes neljatunniseks ja mille käigus said ka järgmise laupäeva plaanid paika. Siis hakkab jälle nalja saama, toimuma hakkab väike kodune õpituba teemal “Kodused elektritööd mõningal määral edasijõudnutele.” Koos õhtusöögi ja saunaga. (Mõningal määral edasijõudnud on need, kes oskavad lampi üles panna ja ühendada, aga mitte kuigi palju rohkem.)

No ma ju räägin, et väga vahva on.

Käisime sõitmas — päris tiheda programmiga.

Laupäeval toimus Paides maakilva rahvaliiga A-finaal, kuhu me taas kord üllatuslikult oma Haapsalu Kepimurdjaga peaaegu vahetult enne mu ärakolimist toimunud mänguga kvalifitseerusime. Hooaja viimane oluline mäng – meie jaoks. Sest rahvaliiga A-finaal lõppes meie jaoks 17. – 18. kohaga ning sellega meil superliiga finaali asja pole. Küll aga tuleb mäng ikkagi edukaks lugeda, sest hooaja arvestuses tõusime tervelt 3 koha võrra.

Edasi sõitsin võistkonnakaaslastega Raplani, kust Ott mu üles korjas ja ämma juublile viis.

Pärast juubeldamist sõitsime juba pimedas edasi Haapsallu ühe vana hea sõbra ümmargusele sünnipäevale. Sadama viies mõistagi. Kohutavalt armas oli. Nagu meil aiaäärne tänavas, aga möllukam ja lärmakam.  Tädi Tötsu talus pidustusi ja rahva sagimist ka äärmiselt kannatlikult, sõi ainult nahka kogu Sadama viies leiduva kassitoidu ega teinud teist nägugi, kui Selma ja Herta ennast puhevile ajasid, sisisesid ja avaldasid põhjalikku pahameelt sellise sissetungija üle.

Jube lõbus pidu oli. Meie oma armas vana punt, kõik olid olemas. Kõiki oli hirmus hea jälle näha. Ma olin veel täna selle üle täitsa totakalt õnnelik, et eile nii tore oli. (Ah jaa — me tegime Kepimurdjaga Sadama viiele Paides mälumängul JÄLLE ära!) Igatahes ühel hetkel helistas ema ja tuletas ennast ka meelde, ning siis katkestasime peo umbes-täpselt selle koha peal, kust just kõige lõbusamaks hakkab minema, aga kust just sellepärast on tark ja mõistlik just siis ära tulla. Ning sõitsime Paliveresse ema juurde(kus tädi Tötsu sõi omavoliliselt ära kogu seal ripakil oleva kassitoidu), kes aruka ning mõistlikuna keeldus minuga köögis veini edasi joomast. Tänu millele ma olin täna hommikul ärgates suurepärase tervise juures ning ikka veel äärmiselt heas tujus.

Koju sõitsime kolme ja poole tunniga, sest teed olid kuivad ja ilusad ning ilm veebruari kohta ebatavaliselt kaunis.

Aa, ekstsessideta me siiski ei pääsenud, täna hommikul mu venna koeraga palli mängides kukkus Ott sihukese hooga kiilasjääle, et ma esimese hooga kartsin, et luumurrud on taga, nii lahtised kui kinnised. Aga õnneks nii invaliid mu mees ikkagi ei ole, ainult kaelakõõluse kohapealt vähe vigane. See tähendab, et valutab. Eriti äkiliste liigutuste ja käe tõstmise korral. Aga õhtul tassis juba ilma oiete ja oheteta isegi puid tuppa, nii et lootust on päris peatsele ja täielikule paranemisele.

Tõime ka Haapsalu proovikast oma kola osaliselt ära — nii palju, kui mahtus meie pagassi ja peale selle veel Alfi autosse, mis ka täna pidi Tartu poole veerema, aga ma ei tea, kas veeres, me pole helistanud.

Terve Facebook on täna uhkeid loojangupilte täis pandud, ühel ilusam kui teine. Nähtavasti oli kaunis loojumine üle-Eestiline fenomen täna. Mul ka hea meel, et selleks ajaks juba kodus olin ja oma köögiaknast seda justkui esireast imetleda sain.

(Need valged mummud pildi peal pole mitte ufod, vaid klaaspaketi tekitatud veider valgusefekt. Ma pole seda pilti ju töödelnud.)

Teiselt poolt oli taevas väga roosa. Kahjuks mu igivana-digivana ei võimaldanudki seda ilu nii ilusana purki saada, kui see tegelikult oli.

Ning millised tähed veel täna õhtul taevasse tulid — sa mu armas jumal küll. Tähed on siin nii selged ja neid on siin nii palju ja just nagu palju lähemal ka kui Haapsalus. Ma vahtisin seal külmas õues kohe tükk aega, suu lahti. Isegi see läks meelest ära, et ma pimedust just nagu pisut pelgan. Need tähed, need olid…. lihtsalt fenomenaalsed.

Ma olen praegu tõesti nagu laps, kes maailma avastab. Ja see on nii lahe.

Lihtsalt ideaalne päev – päev, mil jõuadki kõike, mida teha oled tahtnud. Nüüd on nii saunane ja rahulolev olla. Hommikutunnid kirjatööle, siis installeerisime Otiga Haapsalust kaasatoodud vana-vana seinapealse kapi kööki ülakapiks – aga pange tähele, et see ei jää sinna nii üksikuks. On ette nähtud veel sama vurhvi riiulid enamuses vasakule, aga natuke ka paremale. Aga ma pean need riiulid kõigepealt üles leidma, see võtab mõnevõrra aega ja vanamööbli poodides tuhlamist.

Sest köögis ilma ülakappideta on mul ikka päris raske hakkama saada. Puuduvad ülakapid tähendab automaatselt kola kuhjumist alumisele tööpinnale, ja seda ma ei kannata, see ajab mul närvi mustaks. Kellegi teise köögis ei häiri, aga mu enda omas just. Ja siin ei olnud ülakappe. Nii me siis siin võtsime endale aega ja otsisime seina katva kipsi tagant latid üles, ja mõõtsime ja rehkendasime, kuidas see meie endine söögitoakapike siia võiks passida. Pole alumiste kappidega päris sama puit, aga peits on sama (pähkel) ja üldjoontes sama ajastu šnitiga — mõisamööblit imiteerida üritav 19. sajandi lõpu või 20. sajandi algusaastate külatisler. See meie ülakapp on selles suhtes autentne, alumised kapid aga n-ö uusantiik.

Teine lahendamist nõudev probleem oli Egiptuse pimedus pliidi kohal. Teate, ma teen puupliidi peal süüa. Iga päev kaks korda. Ja on sügavalt häiriv, kui seisad seljaga laelambi poole ning enda ette ei näe suurt midagi. Kriitilisematel hetkedel, nagu kotlette või kala praadides, jooksin siin suure põrandalambiga edasi-tagasi, aga see kiskus ka totakaks. Ja siis oli muidugi kiire sündima mõte normaalsest valgusest töises sektoris.

Selle ülemisel pildil oleva ülakapi alla muide jäi siin enne olnud kummaline üksik lüliti, mis mitte midagi ei lülitanud. Enne kapi paigaldamist Ott kiskus selle lahti ja seinast välja – ja siis selgus, et lüliti iseenesest oligi mulaaž, täites pigem harukarbi rolli imelikus kohas. Aga meie olime üpris õnnelikud, sest sealt saime vedada juhtmekese soovitud pliidilambi tarvis… ja sealt saab tulevikus vedada juhtmekese ka luftivurri tarbeks, kui me kunagi pliidi kohale kubu hakkame ehitama. Sellist monumentaalset kubu ma mõtlen, mitte mingit poest ostetud plekk-karpi. Pliidikumm ja/või luftivurr on majapidamises ikka päris vajalikud asjad, eriti millegi praadimise ajal ja avatud lahenduste korral (nagu võisin üle aastate taas veenduda).

Pliidilamp tuli kogu selle sekeldamise käigus Elvast ehituspoest. See on see väike kena kelluke truubi kõrval ja mu kulpide-mõlade kohal. Saab keerata vasakule ja paremale. Halogeen. Valgust küll. Laelambi viie samakujulise, kuid suurema kellukaga mängib ka kenasti kokku. Ning tahmaluugi ja truubitalaga. Oti valik.

Ja siis ma värvisin siin tasapisi latte sahvririiulite ehitamise jaoks. Teisel pool punast eesriiet on värvimistöökoda. Hoidku oma nahk see loom, kes julgeb neist üle jalutada.

No ja õhtu poole kütsime sauna. Ei väsi ma seda auväärset saunakest kiitmast, ei väsi. Üks mu elu parimaid, kui mitte kõige parem. Mis siis, et küünalde ja taskulampide valguses. Küll me seal ükskord elektri ka toimima saame (kui õnnestub üles leida sauna siseneva elektrikaabli teine ots).

Ma nüüd natuke nokitsen veel ühe toimetustöö kallal, siis lõpetan selle suurepärase päeva ära ka.

Mulle on alati tundunud, et diivan köögis on hea mõte. Ja nüüd, näe, selgub, et ongi. Parim koht pärastlõunaseks väikeseks uinakuks. Parim koht jalad enda alla kerida ja teed juua. Parim koht käsitöö tegemiseks. Parim koht kuulata puude praksumist pliidi all ja nautida levivat soojust. Sellepärast ma ka puuküttega pliite nii väga fännan, et need teevadki köögist kodu südame: sooja, hubase, rõõmsa. Meie koduotsinguil üks oluline kriteerium mu jaoks oligi puupliidi olemasolu või võimalus seda sisse ehitada.

Ja köögiaknast avanevad imelised vaated ja imelised loojangud. Tänane õhtuetendus oli näiteks täiesti punane. Punane-punane. Aga enne seda oli härmatise ja lume sädelus sinises õhus.

Ja muide, üleeile panime ühe suure külmaaugu kinni. Ning ma ütleks, et alles nüüd on näha, et tegelikult on see ikkagi täiesti normaalne soe maja, vastupidi sellele, mida kartsime ja mida räägiti. Kui vaatate eelmise postituse elutoa pilti, siis näete tubase jaheduse põhjust. See on esiku ja elutoa vahelt avatud sein. samas esikus kütet ei ole, kui just elektriga ei taha itsi anda, aga me ei taha, kalliks läheb.

Ja teate, vanad eestlased tegid üldiselt uksega eraldatud esikuid põhjusega.

Eriti kui majal pole tuulekoda, vaid astudki otse õuest esikusse.

Mina näen selles avas tulevikus kahepoolset klaasidega puitust (mitte värvitud, vaid peitsi või laki all). Ott aga ei taha seda ava üldse kinni panna, ja tõsi, see on praegusena ju väga ilus. Ainult et talvisel poolaastal on see tugevalt jahutav lahendus. Nii et peame siin tegema kiriku keset küla… ja esialgu pädeb seal päris hästi suur tumepunane eesriie (ehk üleeile Tartust kaltsukast toodud üpris nägus, kerge ja hea langemisega, kuid soe ja tihe tekk), mille me sinna siinidel nagu kardina üles riputasime. Ning kui ma magamistoa kardinate motiivide heegeldamisega lõpule jõuan, siis hakkan seda eesriiet tuunima. Mul on idee juba täitsa olemas. Aga esialgu on see lihtsalt selline natuke nagu teatraalne lahendus: umbes, et kohe avanevad eesriided ja läheb ooperiks kätte ära.

Aga teate, temperatuuride erinevus selle kardina ees ja taga on üle kümne kraadi. Külm jääb esikusse, sinna, kus ta koht, tubli. Ja mina käin toas õhukese särgiga ning isegi sukkpüksid on liiast. Praegu, hetkel, kui väljas on miinus kümme, üks ahi on köetud eile ja teine ahi ning pliiti täna hommikul ning rohkem ma pole täna pliidi alla tuld teinud. Eks ma nüüd varsti teen, miskit õhtusööki peaks hakkama vaatama.

Te ei kujuta ette, milline kergendus see soojapidavuse teema mu jaoks on. Kõige rohkem ma kartsingi siia kolides seda, et hakkame siin külmetama. Sest kui me novembris vaatamas käisime, olid seinad jumala külmad, köögipõrandal tõmbas tuul ja üleüldse ma panin vaimu valmis selleks, et siin esimese asjana seinad lahti võtta ja soojustusringiga pihta hakata. Sest soojustust siin ju tõepoolest ei ole tehtud. Aga samas on seinad 30 cm jämedusega palkidest, ja korralik palk on iseenesest soe materjal, nii et… ma arvan, et soojustamisega ootame. Ja kas seda üldse on vaja, kui ma miinus kümnega toas särgiväel käia saan.

See, mis tegi köögi ja elutoa jahedaks, oli esmajoones see avatud suur esik (nii 15 m2). Ja köögi taga ka üks avatud nurgatagune, kuhu ma tahan sahvri teha. Ja siis need umbes saja-aastased ja poolesentimeetrised põrandapraod, kust välisseina äärest tuul sisse puhus, aga need ma panin takuga kinni.

Ning nüüd ma jahin veel vannitoas ringi, sest seal on ka miski koht, kust külma sisse ajab, aga õnneks mitte kuigi traagiliselt.

Muide, ma tahan veel seda öelda, et Haapsalu miinus 10 ja Tartumaa miinus 10 on kaks väga erinevat asja. Siin see miinus 10 on mõnus külm. Kena, karge, värske, selline ilus mõõdukas talveilm. Haapsalu miinus 10 on palju ilgem lugu, see tungib jakist ja mantlist ja ihust läbi nagu nõeltega. See on kuidagi palju külmem miinus 10, ja see mere niiskus teeb seda. Eriti kole on see niiske külm veel Tallinnas. Aga siin ma täitsa suudan sellist külmakraadi veel nautida.

Nii tore. No ongi see kõik nagu muinasjutt. Ise ka veel päriselt uskuda ei suuda, et see vahva-vahva koht ongi nüüd täitsa päriselt meie kodu.