Mõnus köök ja mõnus soojus

5. veebr. 2015 kell 19:53 (Muiduelu)

Mulle on alati tundunud, et diivan köögis on hea mõte. Ja nüüd, näe, selgub, et ongi. Parim koht pärastlõunaseks väikeseks uinakuks. Parim koht jalad enda alla kerida ja teed juua. Parim koht käsitöö tegemiseks. Parim koht kuulata puude praksumist pliidi all ja nautida levivat soojust. Sellepärast ma ka puuküttega pliite nii väga fännan, et need teevadki köögist kodu südame: sooja, hubase, rõõmsa. Meie koduotsinguil üks oluline kriteerium mu jaoks oligi puupliidi olemasolu või võimalus seda sisse ehitada.

 

Ja köögiaknast avanevad imelised vaated ja imelised loojangud. Tänane õhtuetendus oli näiteks täiesti punane. Punane-punane. Aga enne seda oli härmatise ja lume sädelus sinises õhus.

 

Ja muide, üleeile panime ühe suure külmaaugu kinni. Ning ma ütleks, et alles nüüd on näha, et tegelikult on see ikkagi täiesti normaalne soe maja, vastupidi sellele, mida kartsime ja mida räägiti. Kui vaatate eelmise postituse elutoa pilti, siis näete tubase jaheduse põhjust. See on esiku ja elutoa vahelt avatud sein. samas esikus kütet ei ole, kui just elektriga ei taha itsi anda, aga me ei taha, kalliks läheb.

Ja teate, vanad eestlased tegid üldiselt uksega eraldatud esikuid põhjusega.

Eriti kui majal pole tuulekoda, vaid astudki otse õuest esikusse.

Mina näen selles avas tulevikus kahepoolset klaasidega puitust (mitte värvitud, vaid peitsi või laki all). Ott aga ei taha seda ava üldse kinni panna, ja tõsi, see on praegusena ju väga ilus. Ainult et talvisel poolaastal on see tugevalt jahutav lahendus. Nii et peame siin tegema kiriku keset küla… ja esialgu pädeb seal päris hästi suur tumepunane eesriie (ehk üleeile Tartust kaltsukast toodud üpris nägus, kerge ja hea langemisega, kuid soe ja tihe tekk), mille me sinna siinidel nagu kardina üles riputasime. Ning kui ma magamistoa kardinate motiivide heegeldamisega lõpule jõuan, siis hakkan seda eesriiet tuunima. Mul on idee juba täitsa olemas. Aga esialgu on see lihtsalt selline natuke nagu teatraalne lahendus: umbes, et kohe avanevad eesriided ja läheb ooperiks kätte ära.

Aga teate, temperatuuride erinevus selle kardina ees ja taga on üle kümne kraadi. Külm jääb esikusse, sinna, kus ta koht, tubli. Ja mina käin toas õhukese särgiga ning isegi sukkpüksid on liiast. Praegu, hetkel, kui väljas on miinus kümme, üks ahi on köetud eile ja teine ahi ning pliiti täna hommikul ning rohkem ma pole täna pliidi alla tuld teinud. Eks ma nüüd varsti teen, miskit õhtusööki peaks hakkama vaatama.

Te ei kujuta ette, milline kergendus see soojapidavuse teema mu jaoks on. Kõige rohkem ma kartsingi siia kolides seda, et hakkame siin külmetama. Sest kui me novembris vaatamas käisime, olid seinad jumala külmad, köögipõrandal tõmbas tuul ja üleüldse ma panin vaimu valmis selleks, et siin esimese asjana seinad lahti võtta ja soojustusringiga pihta hakata. Sest soojustust siin ju tõepoolest ei ole tehtud. Aga samas on seinad 30 cm jämedusega palkidest, ja korralik palk on iseenesest soe materjal, nii et… ma arvan, et soojustamisega ootame. Ja kas seda üldse on vaja, kui ma miinus kümnega toas särgiväel käia saan.

See, mis tegi köögi ja elutoa jahedaks, oli esmajoones see avatud suur esik (nii 15 m2). Ja köögi taga ka üks avatud nurgatagune, kuhu ma tahan sahvri teha. Ja siis need umbes saja-aastased ja poolesentimeetrised põrandapraod, kust välisseina äärest tuul sisse puhus, aga need ma panin takuga kinni.

Ning nüüd ma jahin veel vannitoas ringi, sest seal on ka miski koht, kust külma sisse ajab, aga õnneks mitte kuigi traagiliselt.

Muide, ma tahan veel seda öelda, et Haapsalu miinus 10 ja Tartumaa miinus 10 on kaks väga erinevat asja. Siin see miinus 10 on mõnus külm. Kena, karge, värske, selline ilus mõõdukas talveilm. Haapsalu miinus 10 on palju ilgem lugu, see tungib jakist ja mantlist ja ihust läbi nagu nõeltega. See on kuidagi palju külmem miinus 10, ja see mere niiskus teeb seda. Eriti kole on see niiske külm veel Tallinnas. Aga siin ma täitsa suudan sellist külmakraadi veel nautida.

Nii tore. No ongi see kõik nagu muinasjutt. Ise ka veel päriselt uskuda ei suuda, et see vahva-vahva koht ongi nüüd täitsa päriselt meie kodu.