Veel ühed pildid kolimispäevast

11. veebr. 2015 kell 23:39 (Aed, Muiduelu)

Aitäh Tintsule, kes meie kolimispäeva hommikul tuli meiega hüvasti jätma ja tegi need pildid. Loodan tema lahkele loale, et neid siin näidata. Ma tahaks neid näidata lihtsalt sellepärast, et mind ennast üllatas natuke, kuid teistsuguseks muutuvad ruumid, kui seni seal elanud ja toimetanud inimesed lahkuvad. Tühi ja kõle – jaa, muidugi. Aga kõik muutub veel peale selle kuidagi hoopis teistsuguseks. Mingi energia kaob. Uute inimestega tuleb uus ja teistsugune asemele, aga seda me ju enam ei näe. Lihtsalt vaatan siin üllatusega neid juba peaaegu tühjaks kantud ruume… ja mõtlen, et kas ma olen imelik, et mul isegi kahju ei ole. On see mingi puue, et ma isegi igatsust ei tunne, pole nende kolme nädala jooksul kordagi tundnudki? See on seda imelikum, et meil ei olnud ju oma vanas kodus Haapsalus üldsegi halb. Hoopis väga hea ja mõnus oli. Aga näe – ei igatse taga.

Sest mis koduigatsusest siin rääkida, kui esimesest hetkest peale oli ju tunne, et meie kodu on SIIN.

Niisugused imelikud tunded ja mõtted mul. Ning kui ma mõtlen kõikide oma kolimiste peale elu jooksul — Tori kõrtsi, Kollase maja, Sukapüksi kolmetoalise korteri ja Koidula maja peale —, siis neist neljast kolm said samamoodi koduks KOHE. Ainus, kus ma ei kohanenud ega kodunenud, oli see kolmetoaline mugavustega korter. Ei olnud ju üldse paha variant, eriti võrreldes nende kahe varasema kohaga, kus mul polnud ei vett ega kanalisatsioonigi. Aga näe, isegi nende kahe aastaga, mis ma seal korralikus korteris elasin, ei harjunud ma päris ära ja tunne ei muutunudki õigeks. Ning ükski objektiivne asjaolu ei lugenud.

Noh, siin on nii tunne kui objektiivsed asjaolud mõlemad päris õiged. Mulle tundub.

Aga need viimased pildid Koidula majast. Kongresside Palee. Klaver on vaikinud, puhvet ja söögilaud auto peal. Seinad mäletavad veel siin pidutsenud külaliste naeru, laulu ja mängu.

 

See kolle ei ole enam mu kodukolle. Tuli on kustunud, uus perenaine läidab selle oma käega uuesti. Uksed on lahti, tuul tõmbab, kantakse asju.

 

 

Meie otsatud jutuajamised, kohvijoomised, ideerünnakud ja arutelud on siin peetud. Ja Ott ei pea enam igal hommikul esimese asjana akna taga puukuuri nägema.

 

 

Aiake saab uue perenaise, kes tahtis vahetada oma senise suure maa-aia väikse ja palju vähem töömahuka linnaaiakese vastu.. Just nii väike ta mul tagatrepilt vaadates oligi. Ja mina sain avarate põldude vahele metsa veerde — just nii, nagu ma igatsesin.

 

 

Ja täitsa imelik – ma armastasin seda kodu ja maja ja aeda ju südamest, aga nüüd ma vaatan neid pilte… ja täitsa rahuliku südamega ja ilma igasuguse kripelduseta ütleb kõik mu sees sellele: lehva-lehva. Tore oli, aga otsa sai. Aga selle eest – mis seisab kõik ees!