Nädal vahetus nii väga teokalt

Käisime sõitmas — päris tiheda programmiga.

Laupäeval toimus Paides maakilva rahvaliiga A-finaal, kuhu me taas kord üllatuslikult oma Haapsalu Kepimurdjaga peaaegu vahetult enne mu ärakolimist toimunud mänguga kvalifitseerusime. Hooaja viimane oluline mäng – meie jaoks. Sest rahvaliiga A-finaal lõppes meie jaoks 17. – 18. kohaga ning sellega meil superliiga finaali asja pole. Küll aga tuleb mäng ikkagi edukaks lugeda, sest hooaja arvestuses tõusime tervelt 3 koha võrra.

Edasi sõitsin võistkonnakaaslastega Raplani, kust Ott mu üles korjas ja ämma juublile viis.

Pärast juubeldamist sõitsime juba pimedas edasi Haapsallu ühe vana hea sõbra ümmargusele sünnipäevale. Sadama viies mõistagi. Kohutavalt armas oli. Nagu meil aiaäärne tänavas, aga möllukam ja lärmakam.  Tädi Tötsu talus pidustusi ja rahva sagimist ka äärmiselt kannatlikult, sõi ainult nahka kogu Sadama viies leiduva kassitoidu ega teinud teist nägugi, kui Selma ja Herta ennast puhevile ajasid, sisisesid ja avaldasid põhjalikku pahameelt sellise sissetungija üle.

Jube lõbus pidu oli. Meie oma armas vana punt, kõik olid olemas. Kõiki oli hirmus hea jälle näha. Ma olin veel täna selle üle täitsa totakalt õnnelik, et eile nii tore oli. (Ah jaa — me tegime Kepimurdjaga Sadama viiele Paides mälumängul JÄLLE ära!) Igatahes ühel hetkel helistas ema ja tuletas ennast ka meelde, ning siis katkestasime peo umbes-täpselt selle koha peal, kust just kõige lõbusamaks hakkab minema, aga kust just sellepärast on tark ja mõistlik just siis ära tulla. Ning sõitsime Paliveresse ema juurde(kus tädi Tötsu sõi omavoliliselt ära kogu seal ripakil oleva kassitoidu), kes aruka ning mõistlikuna keeldus minuga köögis veini edasi joomast. Tänu millele ma olin täna hommikul ärgates suurepärase tervise juures ning ikka veel äärmiselt heas tujus.

Koju sõitsime kolme ja poole tunniga, sest teed olid kuivad ja ilusad ning ilm veebruari kohta ebatavaliselt kaunis.

Aa, ekstsessideta me siiski ei pääsenud, täna hommikul mu venna koeraga palli mängides kukkus Ott sihukese hooga kiilasjääle, et ma esimese hooga kartsin, et luumurrud on taga, nii lahtised kui kinnised. Aga õnneks nii invaliid mu mees ikkagi ei ole, ainult kaelakõõluse kohapealt vähe vigane. See tähendab, et valutab. Eriti äkiliste liigutuste ja käe tõstmise korral. Aga õhtul tassis juba ilma oiete ja oheteta isegi puid tuppa, nii et lootust on päris peatsele ja täielikule paranemisele.

Tõime ka Haapsalu proovikast oma kola osaliselt ära — nii palju, kui mahtus meie pagassi ja peale selle veel Alfi autosse, mis ka täna pidi Tartu poole veerema, aga ma ei tea, kas veeres, me pole helistanud.

Terve Facebook on täna uhkeid loojangupilte täis pandud, ühel ilusam kui teine. Nähtavasti oli kaunis loojumine üle-Eestiline fenomen täna. Mul ka hea meel, et selleks ajaks juba kodus olin ja oma köögiaknast seda justkui esireast imetleda sain.

aknast 15.2.15

(Need valged mummud pildi peal pole mitte ufod, vaid klaaspaketi tekitatud veider valgusefekt. Ma pole seda pilti ju töödelnud.)

Teiselt poolt oli taevas väga roosa. Kahjuks mu igivana-digivana ei võimaldanudki seda ilu nii ilusana purki saada, kui see tegelikult oli.

15.2.15

Ning millised tähed veel täna õhtul taevasse tulid — sa mu armas jumal küll. Tähed on siin nii selged ja neid on siin nii palju ja just nagu palju lähemal ka kui Haapsalus. Ma vahtisin seal külmas õues kohe tükk aega, suu lahti. Isegi see läks meelest ära, et ma pimedust just nagu pisut pelgan. Need tähed, need olid…. lihtsalt fenomenaalsed.

Ma olen praegu tõesti nagu laps, kes maailma avastab. Ja see on nii lahe.

Advertisements

4 kommentaari

  1. Köögikata said,

    16. veebr. 2015 kell 11:02

    Ohh, need 4 puud Sul seal on ikka tõeline (talve)pärl!
    Ja mis mõnus tegus nädalavahetus!

  2. rahutu rahmeldaja said,

    16. veebr. 2015 kell 14:32

    tahtsin minagi hüüda, et oh sul need puud, see vaade neile on pärl igal ajal aga loojang oli vist tõesti üleriigiline, kahju, et need valged mummud ufod ei ole, oleks ju tore olnud 🙂 Otti peaks äkki arstile näitama, sellised asjad võivad hiljem jamaks kätte minna. Ja vee, ainult maal näebki tähti sellisena, et vahid kuni lõug nabani vajub 😀 ja õnneks ei harju sellega ära ka, ikka on imetlusväärsed 😀

  3. Muhedik said,

    16. veebr. 2015 kell 18:00

    Jah, maal ongi kuu ja tähed ja päikesetõusud ja – loojangud 🙂 Ja puud!!! 😀
    Te olitegi väikese puhkuse ja pidutsemise välja teeninud.

  4. aidivallik said,

    16. veebr. 2015 kell 22:58

    Sealt need neli puud on peaagu viimased kunagisest alleest, mis viis kinnistut piiravat vana teed mööda Vana-Nõo mõisa metsamassiivi. Siit edasi külateed 19. sajandil ei läinud, siit pööras metskonda, ja selle talu krundi nurka märgivad need puud. Kunagisest tervest alleest on alles vaid need ning eemal veel 1 (see pooleldi murdunud). Ülejäänutest on kännud veel alles. Ma vaikselt mõtlen selle puuderea taastamisele. Mõni känd on kõrvalt isegi võrset andnud, aga mitte kõik.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: