Pagev pätt

Eile oli meil esimene nii-öelda tagasilöök siin suure muinasjutu sees. Selgus, et olin ennatlikult uskunud raadiopiirdetreeningu efektiivsusesse. Tädi Tötsul õnnestus vehkat teha.
Õnneks saime oma pageva päti üsna pea kätte, ma ei olnud ju ka õnneks nii muretu olnud, et ta päris omapead õuele jätsin. Ladusin aida all pliidipuid korvi, sel ajal kui hulluke otsustas omapead tuurile minna. Avastasin ta kadumise korviga maja juurde tulles, ja teda otsima hakanuna nägingi mööda külateed umbes 400 meetri kaugusel eemalduvat valget peput.
Tõeliselt kurjast aga oli see, et ta ei pöördunud käskluse peale tagasi, vaid pärast mõningast kõhklushetke otsustas oma teekonda jätkata. Kahtlemata oli tal väga huvitav, aga… Sellises situatsioonis koerale järele jooksma hakkamine ei too tulemust, vaid viib tema meelest lõbusa tagaajamismänguni, seda ma tean varasematest kogemustest. Nii et ma ei hakanud talle järele jooksma, vaid istusime Otiga autosse ja sõitsime mööda külateed talle järele.
See totu ei tulnud isegi eest ära, vaid seisis keset teed ja vahtis meie lähenevat autot ilmse huvi ja üllatusega. Kui ma autost välja tulin, siis kepsles ta meelsasti ligi ja arvas, et nüüd võiks autoga sõitma minna tõesti… aga et selle külatee peal pläterdamisest olid ta käpad sopased nagu porikäial, siis ma panin talle hoopis rihma kaela, riidlesin nahavahe täis ja marrsisin temaga koju tagasi edasist kontakti võtmata.
Nüüd meil läheb teist päeva karistuseks ignoreerimistaktika koos söögi mitteandmisega. Ei räägi temaga, ei loo silmsidet, puudutame ainult niipalju, kui rihma otsa panekuks ja sõnatuks pissileviimiseks vajalik. Süüa ei saa, kuni koeral pole selge, kes siin ikkagi pealik on. Ta on juba veidi mures, aga peaks veel murelikum olema.
Ja siis alustame otsast peale “Siia”-käskluse drillimise ja raadiopiirdetreeninguga. Sest see koera omapead hulkuma minemine on meie majas tõesti suur ei-ei.
Samuti tuleb piirdesignaali juurde keerata ja välja mõelda, kuidas rihma antavat signaali paremini mõjuma panna. Et ta seda kuigi tugevalt ei tunne, on ilmselt sellest, et ta kael on ju üleni paksudes nahavoltides(nagu chow chowl olema peab). Eile oma hädas netist infot otsides lugesingi, et see signaalkarbike peab olema siiski tugevasti vastu siledat nahka ja läbi nahavoltide ei pidavat mõjumagi. Ja jah, see siis seletab, miks ta otsustas ühel treeninguhetkel otse kaabli peale istuda ja ennast mõtlikult sügama hakata.
Ühesõnaga, me peame mõtlema välja mingi kompunni, kuidas see signaalkarbike hakkaks tal mingil sileda nahaga kehaosa peal püsima. Päris huvitav ülesanne, kui kaela peal seda voltideta nahka ei olegi.
Nii et murelikud päevad nüüd jälle vahepeal.

Seda ka, et käesolevate sündmuste valguses ma arvatavasti ei võta sel kevadel uut kutsikat, nagu ma siin tegelikult juba vahepeal plaanima hakkasin. Kui tädi Tötsuga tuleb algselt arvatust rohkem tegelemist pluss kõik see muu uue koha sigin ja sagin, siis ei pruugi mul kutsika väljaõpetamiseks ja kasvatamiseks-trenniks sel aastal aega jääda. Kes jah oleks osanud arvata, et see väike pätt on mul nii märkamatult nii sõnakuulmatuks läinud. Hakkame aga temaga jälle pihta just nagu kutsikaga… taskud koerakrõbukaid täis ja käsklused ees ja taga. Oh jah.

Advertisements

6 kommentaari

  1. Maire said,

    27. veebr. 2015 kell 20:19

    See on jah jama, et tal nii pikk karv on. Meil piisas paarist päevast, et koerad ära õpiksid, kust läheb territooriumi piir. Kui siia teisele poole teed kolisime, siis naapol tahtis kogu aeg vanasse koju tagasi minna, sellepärast panime piirde maha. Koerad olid alguses suht stressis selle särtsaka pärast, ei julgenud alguses nina enam majast välja pistagi, kuna ei saanud aru, mis värk on, et kust see pinin ja valu tuleb. Aga aitas nii hästi, et meil nüüd ammu juba kaabel ühendamata, sest teise maja ehituse pärast tuli osa maast välja kaevata. Aga koerad on kukununnud – teavad täpselt, et suure tee peale minna ei tohi, kuigi mingit aeda siin pole. Väiksem käib küll paar korda päevas oma märgistamisringil ka tee äärest läbi, aga muidu on ikka rahu majas. Ei kujutagi ette, kuidas seda asjandust nii paksu karvaga koeral toimima panna, loodan, et teil ikka õnnestub.

  2. Hundi ulg said,

    28. veebr. 2015 kell 06:18

    Mina pidin lõpuks sellest hirmkallist piirdest loobuma. Koeral oli valus küll, kuid avastamist vajav maailm oli veelgi kutsuvam. Nüüd on krundil päris piirdeaed.

    Mis puutub paksu karva ja kaelarihmal olevat signaalkarpi. Minul oli sama probleem. Leidsin rauakauplusest sobilikud pikemad poldid ja vahetasin originaalidega ära. Need, mis karbist väljaulatuvalt koera kaela poole. Efekt oli ilmne – valutrotsiv piirdest läbijooksmine oli vähemalt kaks korda kiirem 🙂

  3. Arvaja said,

    28. veebr. 2015 kell 10:45

    Muide, juhuks kui keegi veek ei tea – “signaalkarp” on küll ilus eufemism, aga tegu on elektrišoki aparaadiga. Automaatse raadiosüsteemi poolt juhitava elektrišoki aparaadiga. Mis mõne juhusliku õnnetu kokkulangevuse järel võib looma ka tappa. Või tappa inimese, kes otsustab koera sellest jõledusest vabastada.

  4. aidivallik said,

    28. veebr. 2015 kell 23:03

    Ma päris elektrišokiaparaati pole katsetanud kellegi, ka mitte enda peal, seega ilmselt ei oska võrrelda, aga raadiopiirde signaalkarbi antud särts on nii mul kui Otil mitu korda ka enda naha peal järele katsetatud, enne kui selle aparaadi koera külge üldse kinnitanud oleme. See impulss on ebameeldiv ja ehmatav, aga mitte otseselt valus või tardumapanev. Seega me hindame Otiga riski koerte raadiopiirdega inimest või koera vigastada või surmata õigupoolest olematuks. See ei ole siiski taser või muu oimetuks võttev elektrirelv.

  5. trumm said,

    1. märts 2015 kell 11:52

    kas ei saa pikemaid kontakte kombineerida jalutustrakside moodi rihmandusega, millega saaks selle karbi panna selja v jala poole (rinna poole väga vist pole soovitav, süda liiga lähedal(

  6. Muhedik said,

    1. märts 2015 kell 14:06

    Tubli tüdruk! Kuidas sa ikka elad mingites kitsastes piirides, kui ümberringi on nii palju uut huvitavat ja ahvatlevat 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: