Mõni hetk on kohe väga-väga pekkis

Ma ausõna tahtsin täna teha tööd-tööd-tööd ja umbes kaksteist, aga vähemalt 10 tundi järjest, süvenemise, austuse ja pühendumisega.
Aga.
See pagana kellakeeramine. Ma olen sellest lihtsalt oimetu ja ma ei saa enam aru, mis kell tõusta ja mis kell magama minna ja süsteem on täielikult segamini. See tähendab, et ma magasin täna hommikul sisse.
Ja siis ma tegin tule ahju ja pliidi alla, jõin kohvi ja hakkasin oma asja välja mõtlema, üritasin selle asja sisse minna… kuni helistas mu lapse hää tööandja ja minu vana sõbranna ja küsis, miks mul Skype sees ei ole ja kas ma täna arvutit vaadanud pole, et mo latsel oo häda.
No ja siis läks palundra lahti.
Üks kaabakas kauges Barcelona linnas himustas mu tütre punase-valgetäpilist siidisalli vist nii kangesti, et koos selle salliga varastas ära selle külge sõlmitud käekoti koos isikut tõendavate dokumentide, pangadokumentide, välismaise tudengi kõikvõimalike dokumentide ja telefoni ja nii edasiga. Ja ei olnud halvasti valvatud vara, vastupidi. Isegi mina oma paranoiade kütkes poleks osanud paremini hoida, aga suurte linnade vargad on mõnikord ikka väga, väga osavad.
No ja siis läks siin peaaegu tööpäeva lõpuni põhjalikuks mölluks, sest mida sa teed dokumentideta võõras linnas ja nii edasi. Ja pangakaardita. “Kui oled kõigile võõras — ja koduni miljoneid miile on teed. Tean, sa kaotad pea.” (Mõista-mõista, kesse laulis nõndaviisi?)
Minul igatahes läksid kogu selle päästeoperatsiooni käigus närvid täiesti läbi. Vahepeal ei teadnud enam, mida teha ja kuhupoole joosta, ja siis tundsin, kuidas paanikahäire muudkui tuleb ja tuleb… aga ma ütlesin talle otsustavalt ei, ja et lükkame selle nüüd edasi, kuni asjad aetud on. Ta õnneks kuulas mind ja läkski tagasi sinna, kust ta tuli, taevas tänatud. Kuigi ma pean tunnistama, et kui see suur möll kella poole kuue paiku mööda sai, siis ma istusin küll oma poolteist tundi oimetult diivanil ja mul oli päris paha olla.
Aga laabub, laabub. Esmane varustatus rahaga on lapsel õnneks siiski olemas, sest tal oli piisavalt oidu mõned olulised asjad ja vidinad teises kotis või oma Lõuna-Prantsusmaa ühikatoas hoida. Uus pangakaart sai ka täna Omnivaga teele (on ikka röövlid, ma ütlen, sellise väikese asja kiire saatmise eest sihuke papp küsida, no ma ei tea…), ja on lootust isegi umbes poolteise kuu pärast uus isikuttõendav dokument saada ning siis riburada pidi kõik muud vajalikud dokustaadid nagu rahvusvaheline ravikindlustus jne.
Oh jah, hea, et niigi läits… aga oleks võinud siiski olemata olla. Igasugu kaabakaid on, jah.
Ja mummulisest rätikust on kole kahju ka.
Nii et miskit aiandust siit täna ei sündinud, ja lauatagatööd sai ka kümne tunni asemel nii seitse või kaheksa tundi, igatahes praegu just lõpetasin.
Võtaks pärgel seda kellakeeramist, ma ütlen, nüüd on jälle kellaaeg selline, et vaata et linnulaul uinumist takistama ei hakka.

Advertisements

Siinne esimene elektrikatkestus

Meil oli täna esimene elektrikatkestus selles majas. Elevust kohe kuhjaga. Seda enam, et ostu eel sai sel teemal ju räägitud ning pikka aega polevat seda looma siinmail nähtud. Sestsaadik, kui Elektrilevi oma kaablid maa alla viis.
Maa-alused kaablid mulle meeldivad. Pärast seda, kui kunagi Haapsalus Fortum, mis hiljem Imatraks hakkas, oma juhtmed maa alla peitu pani, lõppesid igatormised tavapärased elektrikatkestused hoobilt. Ja et siia kanti kah elekter maa alt tuleb, oli ainult pluss.
Aga sellest hoolimata täna keskpäeva paiku korra vilgutas, siis tuli tagasi ja minuti pärast kadus jälle. Telefoni saabus Elektrilevi sõnum, et nad on teadlikud elektririkkest ja taastavad voolu tunni aja jooksul. Siis algas Elektrilevi autode edasi-tagasi voorimine mööda meie külateed. Ott ütles seda edasi-tagasi paarutamist nähes elutargalt, et vist ei leita viga üles ja ega me seda voolu niipea tagasi ei saa. Ja tuligi uus sõnum, milles lubati elektriühendus taastada umbes kella kaheksa-üheksa vahel õhtul. Siis sõitsid Elektrilevi autod veel rohkem edasi-tagasi. Päris elav liiklus oli täna siin, teate. Kõik autod ühtemoodi kirjadega ka.
Ja meie ei osanud korraga endaga midagi peale hakata. Plaanitud lauatagatööd teha ei saanud, õues sadas vihma… Nii et siis tegi Ott mulle korda viimati Haapsalus käies tädi juurest toodud murtud jalaga voki.

tötsu vokiga

Harjutamisvillad on kraasitud, vokk on olemas ja parandatud ja loodetavasti nüüd täitsa töökorras. Järgmiseks kavatsen selle voki autosse toppida ja sõita inimese juurde, kes mind sellega mängima õpetaks. Või tuleb ta ise siia?

Ja siis vaatasin Thunide Saksa saidilt, et on viljapäev, ja pikeerisin ära oma tomatid, paprikad ja tšillid. Läks nii nagu alati. ma arvan, et mõnelgi teisel läheb ka külvidega enamasti nii nagu minul. Et külvamise aegu tundub neid seemneid esiteks nii vähe. Siis teiseks, juba seemneid hankides tundub mõni sort nii põnev või teist värvi, või tutvustuse järgi eriti varajane, ja siis külvadki varast, keskmist, hilist, punast, kollast, viinamarja- ja lihatomatit, ploom- ja kirsstomatit, midagi uut ja midagi vana… Kolmandaks vaatad, et mõni pakk on ikka juba igivana, kohe mitu aastat aegumisest üle, ja külvad sellepärast kohe peoga, et nagunii ei tõuse eriti… ja siis tõuseb nagu noor mets. Ning neljandaks, pikeerimise ajal läheb süda nii haledaks, nii haledaks, mõtled, et igaüks neist on ju ikkagi elus hingeke, kus ma nad viskan… ja tulemus on see, et pikeeritud saab neid üle igasuguse mõistuse ja ratsionaalse maailmakäsitluse ja kasvuhoone ruutmeetrite arvu.

aknalaud 29.3.15

See pole mu ainus aknalaud, paraku. Köögi aknalauale lihtsalt rohkem enam ei mahtunud, nii et see laar läks töötuppa. Sest eile külvasin igasugu kapsaid ka, aga nendega läks pärast natuke hapusti. Kastes unustasin end hetkeks ja ujutasin külvikasti üle, kuhu eri asjad ridadena pannud olin, aga nüüd on nad kõik omavahel tõenäoliselt segi. No porru eristan ma nuikapsast ära. Aga kuidas ma pikeerides vahet hakkan tegema nui-, roos-, kähar- ja harilikul peakapsal, seda ma küll ette ei kujuta. Ma mõtlesin selle üle täna kohe päris pikalt, et ei tea, kas peaksin uued külvid tegema või mis, aga siis otsustasin, et tühja kah. Küll kapsad isekeskis hakkama saavad.
Õnneks jäid sellest rosoljest välja lill- ja spargelkapsas, sest nende puhul ootan õiepäeva.
Kasvuhoone tuleb lähema paari nädala pärast Haapsalust siia ära ja siis ma saan pikeeritud kapsad rahumeeli sinna ära majutada. Tomateid ja muud soojamaakraami nagunii enne maikuud ju sinna ei vii.

Ja elektrikatkestus muudkui kestis. Vett ka enam toas ei olnud, sest kaevupump ju vajab voolu. Ja meil oli vaja saun küdema panna. Pidime küll eile juba sauna tegema, aga ma keerasin keset päeva magama ja Ott joonistas ja nii me unustasime selle asja täiesti ära. Ja täna, ole lahke – vesi ei jooksegi kaevust sauna ega tuppa, ja kesse seda kaevu kaant viitsib nüüd hakata lahti kruvima, et ämber sisse lasta.
Nii et saunavee võtsime tiigist. Ämbriga. Hea lähedale tassida.
Ma jõudsin juba selle ka läbi mõelda, et kui nad õhtuks oma liine korda ei saa, siis söögitegemise vee saamiseks tuleb ikka tõesti kaevu kallale minna, aga umbes selle mõtte mõtlemise järel lõi lamp laes jälle rõõmsalt põlema ja kogu põnevus oli läbi.
Ja kellakeeramise tõttu polnud seekord enam saunas vaja isegi küünlaid põletada.
Ja töö jäi muidugi tegemata, sest kesse pärast sauna ja söögitegemist enam viitsib seda asja ette võtta. Noh, läkski hingamispäev hingamise ette.
Ja mul on nüüd vist korras vokk. Veereb igatahes vurinaga.

Laabub, laabub

Katariina peakorter on nüüd meie töötoas.
Vastavalt vajadusele, saab püsida päris peidus:

katariina

… või aidata minul tööd teha:

tööl katariinaga

… igatahes omada ülevaadet ja olla nii-öelda seltskonnas. Leidke pildilt Katariina!

loomad

Aianduses seisud muutusteta, sest ilm oli vahepeal väga ilge. Ma ikka päris nii suure tuulega õues olla ei taha, see viib kõrvad peast minema. Pealegi püüan läbi viia vana vaiba otsinguid, et mägimännistut matta ja katta, ning praeguse seisuga tundub, et hakkab kujunema. Ogoroodina on välja mõeldud, nüüd saaksime hakata konpostlat ehitama, aga Ott on praegu paaniliselt raamatu lõpetamise sees (tähtaeg 31. märts) ja ma ei taha teda väga töölauast eemale lohistada.
Eks mul endalgi lauatagatööd jagub. Ainult kole keeruline on keskenduda, kui kõik need huvitavad asjad ümberringi vajavad väljamõtlemist. Muide, mul on peas juba kolme suure istutusala osas visioon täiesti olemas. Lihtsalt ei tea, kust võiks pihta hakata. Paraadpeenrast? Päikesepeenrast? Männipeenrast? Keldrimäe korrastamine?
Ja siis ma kuulsin, et need külatee äärde jäävad ‘Robusta’roosid on istutatud siiski juba mitu aastat tagasi, st pole enam nii noored, vaid lihtsalt kasvavad seal väga halvasti ja osa on väljagi läinud. Nüüd ma mõtlen, kas mõte roosihekist tee ääres on mulle nii armas, kui ma arvan. Ja kui on, siis äkki tasuks ‘Robustade’asemel proovida seal näärelehist roosi või mõnd vana ilusat kibuvitsa… või midagi sellist. Kuigi kahtlane, sest ka ‘Robusta’peaks olema üsna lollikindel. Aga see tee äär on väga tuuline. Võib-olla okaspuuhekk, aga kesse pügada viitsib. Pealegi ma ei ole väga pöetud hekkide fänn üldse, vabakujuline on minu rida rohkem.
Ei tea praegu, nii et las jääb ootele.

Teisipäeval käisin Värska gümnaasiumis laste ees, õhtu möödus mõnusalt ja lõbusalt Lendava seltsis, kes mulle siia külla tuli. Eile avastasin oma õnnetuseks, et Hiinas käib iluuisutamise MM ja mul on nüüd telekas… ja muidugi lõppes see õhtul ulgumise ja hammaste kiristamisega. Sest kui päeval tööd ei märka ära teha, siis on õhtune vaev ja viletsus.
Täna käisime Tartus üht sünnipäevakinki välja ajamas, sest no ikka jälle pidusse on kutsutud. Ehk rosinaga saia ka antakse ja lati patsu. Pärast tegin tööd. Kirjutasin laupäevasesse Lääne Ellu arvamusloo valmis, nagu kokku lepitud oli. Nii et tänaõhtune tunne on ikka tüki parem kui eile.

Valge lurjus

pahur punks

Proua Punks istub hetkel jälle rehetoas kartsas. Vahepeal tundus, et eelmisest korrast piisas ja ta suutis isegi juba natuke viisakamaks hakata, aga nüüd täna jälle lõi lurjus temas välja ja läks Katariinale kallale. Ma lihtsalt ei viitsi — millal ta ometi leppida võtab? Ise pool invaliidi valmis, pooled hambad suust läinud, jalast lombakas ja paks nagu mauk, ja tema tahab kakelda. Uskumatu.

Meie aga käisime nädalavahes Haapsalu pool sõitmas jälle, sest minul oli hambaarsti aeg ja pealegi pidin hakkama oma Haapsalu aiast taimi ära viima (nii vara tegelikult küll mitte päris omal initsiatiivil). Ilm, nagu te kõik nägite, pööras huvitavaks, nii et lumehelbed hõljusid õhus, kui ma seal oma nunnusid maa seest püüdsin kätte leida. Kirdenurga tegingi tühjaks, siis loobusime, sest pooli asju ei leidnud ju peenrast veel kättegi. Täna kodus pool päeva potistasin neid väljakaevatuid, hoiame kõik pöialt, et nad ikka ellu jääksid ja kasvama hakkaksid. Panin nad praegu rehetuppa suure akna ette, seal on siiski mõningad plusskraadid ja valgem ka kui keldris, nii et vast kannatavad ära, kuni nad jälle õue saan.

Huvitav, kas hambaravihüvitis ikka tuleb? Mina oleks selle üle küll ainult õnnelik. Ei ole tore elamus, kui lähed hambaarsti juurde heas usus, et hambad peaks ju enam-vähem okei olema, ehk vaid üks väike probleem… ja siis tuleb välja, et probleeme on ikka mitu ja iga probleemi lahendamine maksab omaette raha, nii et pärast vaatad väljatrükitud arvet ja võtab kõõksuma, pea mitmekordse tuimestuse tõttu nagunii veel segane.
Ja mul on veel tänagi katsudes lõualuu hell.
Ma käin esialgu ikka veel oma Haapsalu-hambaarsti juures edasi, sest minusugusel hambaravifoobikul pole lihtne uut arsti leida, isegi otsida mitte. Ma ei taha kohe siia kirjutadagi, mis nalju ma kõik hambaarsti juures puhtast paanikast korraldanud olen… häbi on. Ja sellepärast olen ma oma praegusele hambaarstile VÄGA lojaalne, sest tema kuidagi oskab mu foobiaga hakkama saada, isegi niivõrd hästi, et mul on lootust omade hammastega ehk päris kõrge eani läbi ajada.

Aga vastikult külmaks on läinud. Meil siin oli eile öösel miinus kaheksa, päeval miinus kaks. Koos tugeva edelatuulega. Ebameeldiv, fuih. Kevadest poleks nagu enam jälgegi, ja ma kardan, et enne aprilli esimese nädala lõppu paremaks ei lähe ka.

Mägimännistu

Viimane ilus ja soe päev enne järgmistwqqqqqqqqaaaawq2-+++***************
(No näete, eelmine rida on poolest saadik Katariina kirjutatud. Ta nimelt tahab nüüd juba teist päeva kirjutuslauda, töötooli ja klaviatuuri jagada.)

katariinaga tööl

Aga täna hommikupoolikul meelitas mu mägimänni- ja enelavõsa mind vääramatu jõuga suuri tegusid tegema. Sellel alal kasvab kolm vana mägimändi. Ma isegi ei oska arvata, kui vanad nad on. Neil on kallal ka mingi okkaid punaseks värviv tõbi. Paar tervet harugi oli täiesti kuivanud ja sai vahelt välja saetud. Aga kõige hullem oli tervet seda umbes 15 m2-t täitev metsistunud enelas. Kohutav elukas. Ma otsustasin ta esialgu lihtsalt oksakääridega võimalikult madalalt maha lõigata, sest otse labidaga lähenedes oleks omal seal silmad peast välja saanud. Lõikasin seda kuramust seal umbes neli tundi ja muudkui mõtlesin, kuidas ometi ma seda juurin, kui ta on nende kolme männi juurtega läbisegi ja mööda maad looklevate tüvede all… Ja siis mõtlesin, et ma ei hakkagi juurima. Katan ja matan hoopis ja jätan seejärel kogu projekti kaheks hooajaks multši alla ootele, ning siis mõtlen edasi. Selleks ajaks peaks nii enelas kui ka need paar noort sirelikontsu sealt kadunud olema. Aga vast mägimännid on alles. Kui see okkatõbi neil just surmatõbi ei ole.

Muide, see mägimändide väljalõikamine oli üldse üks mu esimesi haljastuslikke mõtteid siia sattudes. Juba novembris. Nüüd on see tehtud ja olen vaatepildiga päris rahul. Aga see ei ole mõistagi veel läbi – tuleb organiseerida vanu vaipu või muud taolist materjali, männikooremultši, ja siis tüvede alt kõik muu ilusti kinni katta.
Hommikul nägi see kõik välja nii:

mägimännistu hommikul

Ja kui ma pärast lõunat lõpetasin, siis nii:

mägimännistu lähemalt

mägimännistu õhtul

Need tüved roomavad maas nagu suured maod. Väga ilus ja huvitav vaatepilt. Seda lihtsalt peab eksponeerima.

mägimännistu tüved

Kunagi tulevikus, kui ma sinna midagi äkki lisaks istutada tahan, peab mõtlema väga madalatele ja päikese- ning kuivalembelistele püsikutele. Aga mingil juhul ei tohiks see taimestu nende tüvede suhtes domineerima hakata, pigem võiks endast neile tausta kujutada.

Pärast seda üritust tassisin umbes kümme hiiglasliku sületäit oksarisu lõkkeplatsi juurde ja siis oli juba tunne, et nüüd on nagu tööd tehtud küll. Aga kirjatöö ikka ju ootas veel. Nii et tegin selle ka ära… ja nunnutasin elukaid ja nüüd ma ei jaksagi rohkem justkui midagi. Hea, kui enne ööund duši alla jaksan minna ja seal magama ei jää.

Esialgu laias laastus nõndamoodi…

… hakkavad siin asjad minema.
Ootamatult ruttu kohale kiirustanud kevad on andnud mulle nüüd aega uurida siin maad, mulda, päikest ja pinnavorme, vett, varje ja tuulesuundi, vaateid ja nurgataguseid ja nii edasi. Nii et ma arvan, et see kõige esmasem pilt on mul nüüd käes. Eks see muidugi muutub ja täpsustub aja jooksul, see on ka selge, teadmisi tuleb juurde ja nagunii ilmnevad mingi objekti puhul mingid asjaolud, millega arvestada polnud võimalik jne jne, nii et väga hirmus tõsiselt seda praegust plaani pole ka mõtet võtta, aga midagi ette annab see siiski.
Mul on ühelt kunagiselt koolituselt ühena vähestest asjadest meelde jäänud elutargad sõnad planeerimise kohta. Plaani esmane ülesanne on näidata punkti A ja punkti B, ehk seda on kasulik teha selleks, et selgelt näha, kust sa alustad ja kuhu sa kohale tahad jõuda. Aga plaan ei tähenda, et seda raudpolt ja sirgjooneliselt järgima peab. Punktist A võib jõuda punkti B ka läbi igasugu teiste punktide.
Minu plaanid muutuvadki peaaegu alati, aga nad on mul olemas.
Nii et minu jaoks kinnitas see koolitusel kuuldud info püha elutõde.

Minu praegune ja esialgne plaan näeb selline välja. Ma veidi häbenen, et ei ole seda asja teinud mõne tänapäevase vastava programmiga, aga ma pole viitsinud ühtki sellist ära õppida, sest ma ei kavatse aedade kavandamisega ju nii kapitaalselt ka tegelema hakata. Ja pealegi mulle meeldib käega ja paberile. Kontakt on kuidagi teistmoodi, mõte ka liigub kuidagi teistmoodi. Muide, mu kirjatööde kavandamisjärk kulgeb ka käsitsi ja kaustikusse… ja lullamillad sünnivad pastakaga paberile. Pärast alles toksin arvutisse.
Sest mõte liigub siis kuidagi teistmoodi jah.

aiaplaan - esialgne1

Ma peaks seletuseks lisama, et täpiliseks tehtud alad on mõeldavad istutusalad (IA). Punktiiriga on teed või noh, ka lihtsalt kohad, kustkaudu kuhugi minnakse, st kohad, kuhu pole mõtet midagi ette istutada. Plussidega alad olen mõelnud nendeks, kuhu puid-põõsaid paigutada. Aga need paigutused otse loomulikult ei ole praegu veel teema.

Muide, Katariina on nüüd juba suurema osa õhtust sahvrist väljas ja vaatab külmiku nurga juures elu (kui proua Punks magamistoas kinni või õus on).

katariina

Ning täna hommikul kella viie paiku avastasin ta köögivaiba peal magamast tädi Tötsust kõigest umbes kolme meetri kaugusel.

Ja kogu aeg toimub

Ma ei püsi oma blogimisega enam sündmuste tempos. Sellest on õieti kahju, sest see kõik vääriks jagamist ja jäädvustamist, kõik see, mis praegu meiega ja meie ümber toimub ja on. Sest need energiad ja hoovused ja õhk me ümber on tõesti totaalselt muutunud, elus on jälle särtsu ning palju uut. Nii palju tahaks teha ja õppida, hommikuti kargan niisuguse energia ja õhinaga voodist välja, et jätan unetunnidki poolikuks, ja siis kunagi õhtupoolikul kukun magama, sest olen maha käinud. Aga õhtuti jälle tegutsemine.

Elukatega läheb väga tasapisi paremaks. Eks me jälgime ja hoiame proua Punksu nüüd ka rohkem vaos, ennetame, lukustame sülelusse või paneme Katariina kõnniaegadeks Punksu magamistuppa. Katariina ehk Kassa-Riina ehk Kiisu-Kata teeb nüüd juba mööda maja tiire. Ja julgeb juba magavast tädi Tötsust koguni umbes nelja meetri kaugusel maas kõhutada ja teda vaadata. Aga hoidku, kui too pead tõstab või käpp unes sipa-sapa teeb — siis on Katariina kohe jälle väga kiiresti sahvris külmiku taga peidus. Vahepeal käib hiilib välja, vaatab köögis ringi, siis tõmbub sahvrisse tagasi ja näub kaeblikult ja pikalt, sest nii jube ikka on… Kaeba, kaeba, ütlen talle, kaeba aga kõik ära, küll on kole see kassi elu… Ja siis natukese aja pärast hiilib ta uuesti sahvrist välja ringi vaatama.

Nädalavahetus oli päikseline ja laetud, laupäeval käisime teiste aalujatega Rahmeldaja näitust üles panemas ja pärast Muhedikemaal ekskurseerimas ja söömas ja lobisemas… ja sinna see päev läks. Iga sekund oli seda väärt, kõik oli nii armas ja tore. Ühisüritusest pilte võite näha Rahmeldaja blogis.
Ja laupäeval kuulsin esimest lõokest. Vanarahvas teadis, et esimesest lõolaulust läheb suure kevadeni veel 40 päeva, nii et minu meelest igati graafikus.
Pühapäeval kuulsime ka mingit kotkast kõrgel hüüdmas. Kahjuks liiki ei oska ma hääle järgi küll pakkuda. Tunnen linde väga kehvasti, tahaks paremini.
Pühapäeval tuli ka Kaaren, kondasime meite maadel ringi ja vaatasime kõiksugu asju, muuhulgas sai pajuvitste abil välja raalitud (loodetavasti) kadunud saunakaabli kulgemiskoht. Eks me hakka nüüd seda otsa otsima, ju ta seal kuskil on, ja kui välja tuleb, saab sauna juures ka eluga edasi liikuma hakata.
Ja siis tõi Kaaren villa ja kraasid ja õpetas mu kraasima. Ma pean ütlema, et tegemist on minu jaoks senitundmatute töövõtetega, mistõttu see asi tuleb minu käes esialgu ikka väga kohmakalt välja. Kaarnale suvel roosipistikute juurutamisega saan ma kindlasti paremini hakkama.

kraasimas

Aga ma olen selline üsna motiveeritud õpilane. Järgmiseks ma kavatsen kusagilt leida voki ja Kaaren ehk õpetab mu ketrama ka.
Need vanad oskused tunduvad mulle nii huvitavad, ma tahaks tõepoolest neid töid osata. Nagu ka telgedel kudumist. Aga võtaks ikka ükshaaval.

Aa, reedel juhtus kummaline ekstsess, millel ma pikemalt ei tahagi peatuda, parem on sellised asjad ruttu peast välja saada. Kopin lihtsalt siia selle, mis Ott selle pulli peale Facebooki postitas:

Ott Vallik
March 13 at 2:57pm ·
Aidile saadeti ühe tuntud eesti kirjastuse poolt emakeele päeva puhuks e-kaart, mida illustreeris minu poolt Aidi lullamilla juurde joonistatud pilt, mis oli Aidi enda blogist nii minult kui temalt luba küsimata võetud. Päris taktitundeline või mis?

Selline kurioosum siis. Halenaljakas. Ja näitab, kuidas inimesed ikka üldse ei mõtle, kui miskit netist guugeldatud pilti kasutada võtavad. Eriti küünilise maigu annab veel see, kui kirjastus niiviisi teeb… kogemust igasugu autoriõigustega peaks olema küll ja küll.

Aga olgu, ma ei viitsi seda hunti toita. Mingu rahus.

Elukapostitus

Katariina majjatulek on siin seisud päris huvitavaks keeranud. Vanad loomad on sellepärast üpris kummaliseks läinud ja teevad asju, mida nad varem teinud ei ole ja mis mind tõsiselt üllatavad.

Tädi Tötsu hakkas tegelema millegi tõestamisega ja tema, kes ta elu sees varem pole voodile või diivanitele trüginud, tegelebki nüüd demonstratiivselt nende kõigi läbimagamisega.

tötsu voodis

 

diivanil

 

teisel diivanil

 

Ennekuulmatu käitumine. Ja ta on kaotanud söögiisu ning kõrvas on miski pura ja ta ei saa oma väikese aruga aru, mis toimub ja kas toimub. Vähemalt raadiopiirde treening tundub edenevat, aga… aeglaselt. Jajah. Mulle tundub, et see on tõuomane. See aeglane taip, viivitusega tegutsemine, pikaldame mõttetöö ja. No sutsu totu ühesõnaga, aga väga armas.

Proua Punksu peale aga olen ma vihane mis hirmus. Sellest elukast olen ma mitu korda varem ka tahtnud siia kirjutada. Nimelt seda, et ma ootasin temalt hullu kolimisstressi, paanikat ja õudu, aga midagi sellist ei tulnud. Hoopis vastupidi, juba paar päeva pärast kolimist ei teinud ta enam kogu kupatuse peale teist nägugi. Täheldasime hoopis tema poolt päris suurt enesekindluse tõusu. Miskil huvitaval kombel mõjus talle kolimine hästi. Võib-olla tõstis ta eneseteadvust nii oluliselt arusaamine, et teda seekord ei jäetudki maha. Et ta toodi kogu perega kaasa. Et ta on ikka tähtis karja liige, mitte mingi niisama.

Ainult et nüüd, kui Katariina tuli, on proua Punks lausa ära tõusnud. Ta on otsustanud Katariinat mitte sallida ja ründab teda. Seejuures ei hoiata ta urisemise ja kräunumisega ette, vaid sööstab “lambist” kallale, enda kohta seniolematu väledusega, nii et ma pole neil kahel korral isegi reageerida jõudnud. Kui Punks vähegi viisakas oleks, oleks Katariina meil ammu sahvrist sügavkülmiku tagant väljas. Aga praegu ta enamuse ajast ikka peidab ennast seal. Minu rääkimise ja kutsumise peale julgeb vahel välja tulla ka ja isegi majas väikseid tiire teha, eile oli mul magamistoas ja tuli lausa kaissu. Seal me siis silitasime ja jutustasime. Aga nii kui ta proua Punksu näeb, on paanika ja põgenemine lahti. Sest kahel korral on Punks talle kallale sööstnud, nii et karvatutid lendavad.

Ma ütlen ausalt, et kui minu juuresolekul veel kasvõi üks rünne toimub, siis läheb proua Punks joonelt külma rehetuppa asumisele. Ja mitmeks tunniks kasvõi. Kuni ta käituma õpib.

Kiisu-Kata

Laupäeval toodi meile Kiisu-Kata ehk Katariina.

Katariina

 

Toodi MTÜ Kass ja Pojad kaudu, pilt on ka nende oma, sest mul siin pole õnnestunud teda peaaegu isegi mitte korralikumalt kohata, pildistamisest rääkimata. Ainult esimesel õhtul, kui ta veel transpordipuurist välja tulla ei julgenud, käisin ma kordi ja kordi seal ees istumas ning temaga juttu rääkimas. Isegi nurr tuli natuke ja niimoodi vaikselt, toppis mulle oma ninakese pihku… ja ma mõtlesin juba naiivselt, et pole hullu midagi, ehk harjub ruttu. Tühjagi. Hommikul oli ta puurist kadunud ja nüüd juba kaks päeva on mööda maja ringi hiilinud nagu osav partisan, ei kuule ega näe. Täna hommikul korraks kohtasin teda, siis putkas taas minema. Nii et selle järgi on ikka lootust, et ta pole dematerialiseerunud või läbi seinte õue imbunud. Muidu me oleme ennast juba lolliks otsinud, et kus ta ennast peidab, ja Ott on valmis vanduma, et majas seda kassi ei ole, aga mina olen ka valmis vanduma, et see igatahes viirastus ei olnud, mida ma hommikul nägin.

Tegelikult ta ei tohiks eriti traumeeritud loom olla, sest on kodukassi taustaga ja ta anti ära alles selle aasta jaanuaris. Ja kuni meile tulekuni oli ta turvakodu ühes hoiukodus. Aga ikkagi viieaastane, st mitte enam kõige paindlikumas nooruses, väljakujunenud iseloomu ja harjumustega. Vana kodu tahtnud tast lahti saada peres ilmnenud allergia tõttu. Nii et võrreldes proua Punksu traagilise looga on Katariina taustalugu lausa kahvatu.
Muidugi ma ei tea, kuidas teda ta vanas kodus tegelikult koheldi. Kas anti jalaga, kui ette jäi, või silitati ja sületati. Sellest sõltub ju ka hästi palju.
Paistab. Kõik paistab. Tuleb lihtsalt aega anda, aga see on mu jaoks raske, olen liiga kärsitu.

Siis me üritame siin vahtramahla võtta, aga vist varavõitu, ei jookse sealt midagi. Ma ei tea, kas veel või üleüldse… st kas need raagus puud, mille all on vanad vahtralehed, on ikka vahtrad või on see mingi järjekordne vingerpuss. Igatahes on see olnud kahel päeval kummalgi üle tunni aja tulutut pusimist ja puude käest andekspalumist, mul on kahju ja häbi oma oskamatusega ilusatele puudele nüüd niimoodi haiget teha. Aga ehk on need puud oma elu jooksul hullemaidki asju üle elanud kui meiesuguste rumalate pusserdamine.

Tegelikult peaks eesmise konku riiulid nüüd ruttu valmis tegema, sest maa on kohe-kohe sula ja tahe ja siis läheb hoobilt ogoroodina ehitamiseks.
Ja muide, ma tegin täna selle aasta esimesed külvid. Oma uue kodu esimesed külvid. Külvasin valgeid, kollaseid ja punaseid lilltubakaid. Ma nii armastan neid. Ja siis külvasin tüümiani ja rosmariini ja veel niisugust-naasugust pudinat, ei midagi erilist või eksperimentaalset.
Ning siis istutasin ümber oma ratsuritähed ja kõige suurema pelargooni. Õied lihtsad helepunased. Panin talt mõne pistiku juurduma ka, kui äkki peaks tulema tarvidus neid kuhugi veel istutada või kinkida või mida iganes.
Nüüd ei saa kokkuvõtteks enam isegi seda öelda, et kevad läheneb tohutu hooga — kevad, sindrinahk, on juba käes ja nüüd hoia piip ja prillid ja vaata, kuidas omadega jõuad.

Kivid ja udu

Eilne hommik kinkis meile viiekraadises pakases sellise udu.

udu

udu1

Lummav kogemus oli läbi selle sõita. Põhjus sõiduks oleks võinud olla muidugi luulelisem, siis oleks olnud rohkem vaatepildiga kooskõlas… aga tegelikult oli see nii proosaline, nii proosaline. Käisime nimelt liha järel. Vaimutoidu kõrval (nagu udu) vajab inimene ja tema koer teadupärast ka ihutoitu (siga), elu sööb elu ja vaim sööb ilu.

See päev tuli päikseline ja üsna tuulevaikne, ja mina uitasin mitu tundi oma uues kuningriigis. Ja kivide kuningriigis. Siin krundil on neid palju, väga-väga kauneid, mitmes kohas… ja kuidagi jutukaid. Ma pole küll kindel, et ma tegelikult ka kivide keelt mõistan, aga…

Künkast alla sauna poole jääb terve rohtukasvanud müür. Väga tõenäoline, et seal on kunagi olnud mõni taluhoone, kunagi päris-päris ammu, sest see talukoht on hoonetega ikkagi juba 1810. aasta kaardi peal. Hooned mõistagi teises kohas kui praegused.

müür

müür1

müür2

Kuivati ühes nurgas on väiksemad.

seina ääres

Ja lausa lummavalt sammaldunud.

seina ääres1

Ma ei oska arvata, mille jaoks see “sillutis” kunagi tehti. Mis siin võis olla?

seina ääres 3

Hoone teises otsas on ka.

hoone teises otsas ka 1

hoone teises otsas ka

Ja siis on seal veel üks täiesti võrratu kivihunnik, mis tehniliselt küll enam meie maa peale ei jää. Ja kui ma nende kividega kunagi natuke sügavamalt sõbrustama tahan hakata, siis ma pean nende omanikult ilmselt luba küsima.

sealsamas

« Older entries