Laupäevak

1. märts 2015 kell 22:51 (Muiduelu)

Me oleme siin ikka nii hoitud ja hoolitsetud, et lihtsalt uskumatu. Ma justkui viibingi mingis lakkamatus tänutundes ja aina rõõmustan. Näiteks eile toimus siin see planeeritud hoogtööpäevak, et me Otiga õpiksime äkki harukarpidest ise juhtmeid laiali vedama, lampe ja lüliteid paigaldama… ja tulemuseks oli see, et ühendused tehti kõik meie eest ära, Oti osaks oli ainult juhtmeid vedada ning kinnitada ning minu osaks laud kaetuna hoida ja sauna kütta. No ja et poolsalaja veel see murdunud ladvaga vana vaher korda tehti… Ma muudkui käisin teda vaatamas ja mõtlemas, et kuidas küll saab, kui meie elektrisae juhe sinnani ei ulatu, ja see murdumiskoht nii kõrgel, ja et niimoodi üle põllutee vedeledes on see mahamurdunud puurisu ju põllumeestel ees, kes kevadel võib-olla hakkavad siit läbi sõitma.
Aga nii ootamatult ja ruttu sai see korda, et meie osaks jäi jälle ainult aitäh öelda.
Aitäh!
Ma homme lähen pildistan kohe seda puud, ta on nüüd jäänud selliseks kaheharuliseks, aga võra on ikkagi väga ilus.
Täna ma ei suutnud midagi pildistada, sest eile õhtul hiljem hiilis mulle külla sõber Migreen, mis võttis mu poolpimedaks ja püsis hoolsast ibukasöömisest hoolimata kogu öö ja tänase päeva kuni õhtupoolikuni. Ma tahtsin ju kirjutada ja heegeldada ja Otiga planeerida tööriistaruumi riiuleid ning hoiukohti, aga midagi sellist ei saa ju teha, kui valgus kõrvetab silmad ära. Vastu õhtut sai ibukas otsa, aga valu mitte, ja siis ma otsustasin, et proovin neid plikale kunagi välja kirjutatud retsepti-valuvaigisteid, mida tema pärast esimest korda rohkem võtta ei tahtnud. Olevat tal tekitanud mingeid kummalisi kõrvalnähte. Aga mina olin juba täitsa valmis ka neid kõrvalnähte proovima, peaasi, et sellest kutsumata külalisest lahti saaks.
Kõrvalnähte ma ei saanud, valu kadus ära, nii et see rohi on ilmselt üks päris hea mürk. Aga ma tean, et see lugu ei ole veel lõppenud – kuigi otsest valu enam pole, varitseb ikka veel silmade taga see kõrvetav kuum tunne, mis ütleb, et ta on tegelikult ikka veel siin. Lihtsalt ooterežiimil. Aga oodaku. Nüüd ma tean, et on üks mürk, mis aitab.
Seoses selle tänase rohuvõtmisega tulid mulle jälle mu kadunud linnavanaema ja tema õde meelde. Nad elasid kõrvuti majades ja veetsid seega palju aega koos, ja oli päris lummav, kui nad mõnikord hommikuti köögilaua taga teineteisele välja kirjutatud rohtusid maitsesid. Proovisid, et äkki teisele kirjutatud rohi aitab endale ka. See tundus hulljulge, aga kuidagi väga armas.
Täna ma tundsin ennast umbes samamoodi, kui oma tütre rohtu katsetasin. Aga mind rahustas vähemalt teadmine, et näidustus oli ju sama. Mitte ei ole nii, et ma proovin sinu veenilaiendirohuga ravida oma… ma ei tea, mis asja. Skorbuuti näiteks.