Kiisu-Kata

Laupäeval toodi meile Kiisu-Kata ehk Katariina.

Katariina

 

Toodi MTÜ Kass ja Pojad kaudu, pilt on ka nende oma, sest mul siin pole õnnestunud teda peaaegu isegi mitte korralikumalt kohata, pildistamisest rääkimata. Ainult esimesel õhtul, kui ta veel transpordipuurist välja tulla ei julgenud, käisin ma kordi ja kordi seal ees istumas ning temaga juttu rääkimas. Isegi nurr tuli natuke ja niimoodi vaikselt, toppis mulle oma ninakese pihku… ja ma mõtlesin juba naiivselt, et pole hullu midagi, ehk harjub ruttu. Tühjagi. Hommikul oli ta puurist kadunud ja nüüd juba kaks päeva on mööda maja ringi hiilinud nagu osav partisan, ei kuule ega näe. Täna hommikul korraks kohtasin teda, siis putkas taas minema. Nii et selle järgi on ikka lootust, et ta pole dematerialiseerunud või läbi seinte õue imbunud. Muidu me oleme ennast juba lolliks otsinud, et kus ta ennast peidab, ja Ott on valmis vanduma, et majas seda kassi ei ole, aga mina olen ka valmis vanduma, et see igatahes viirastus ei olnud, mida ma hommikul nägin.

Tegelikult ta ei tohiks eriti traumeeritud loom olla, sest on kodukassi taustaga ja ta anti ära alles selle aasta jaanuaris. Ja kuni meile tulekuni oli ta turvakodu ühes hoiukodus. Aga ikkagi viieaastane, st mitte enam kõige paindlikumas nooruses, väljakujunenud iseloomu ja harjumustega. Vana kodu tahtnud tast lahti saada peres ilmnenud allergia tõttu. Nii et võrreldes proua Punksu traagilise looga on Katariina taustalugu lausa kahvatu.
Muidugi ma ei tea, kuidas teda ta vanas kodus tegelikult koheldi. Kas anti jalaga, kui ette jäi, või silitati ja sületati. Sellest sõltub ju ka hästi palju.
Paistab. Kõik paistab. Tuleb lihtsalt aega anda, aga see on mu jaoks raske, olen liiga kärsitu.

Siis me üritame siin vahtramahla võtta, aga vist varavõitu, ei jookse sealt midagi. Ma ei tea, kas veel või üleüldse… st kas need raagus puud, mille all on vanad vahtralehed, on ikka vahtrad või on see mingi järjekordne vingerpuss. Igatahes on see olnud kahel päeval kummalgi üle tunni aja tulutut pusimist ja puude käest andekspalumist, mul on kahju ja häbi oma oskamatusega ilusatele puudele nüüd niimoodi haiget teha. Aga ehk on need puud oma elu jooksul hullemaidki asju üle elanud kui meiesuguste rumalate pusserdamine.

Tegelikult peaks eesmise konku riiulid nüüd ruttu valmis tegema, sest maa on kohe-kohe sula ja tahe ja siis läheb hoobilt ogoroodina ehitamiseks.
Ja muide, ma tegin täna selle aasta esimesed külvid. Oma uue kodu esimesed külvid. Külvasin valgeid, kollaseid ja punaseid lilltubakaid. Ma nii armastan neid. Ja siis külvasin tüümiani ja rosmariini ja veel niisugust-naasugust pudinat, ei midagi erilist või eksperimentaalset.
Ning siis istutasin ümber oma ratsuritähed ja kõige suurema pelargooni. Õied lihtsad helepunased. Panin talt mõne pistiku juurduma ka, kui äkki peaks tulema tarvidus neid kuhugi veel istutada või kinkida või mida iganes.
Nüüd ei saa kokkuvõtteks enam isegi seda öelda, et kevad läheneb tohutu hooga — kevad, sindrinahk, on juba käes ja nüüd hoia piip ja prillid ja vaata, kuidas omadega jõuad.

Advertisements

10 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    10. märts 2015 kell 11:47

    kevad sindrinahk viskas vembu jah sel aastal 🙂 thtsin redise kasvuhoonesse külvata aga seemnemaailm on vait kui sukk, ei mingit reageerimist tellimisele 😦 ja küll Katariina-Houdini ka välja ilmub, vahel läheb jah tiba rohkem aega 🙂

  2. Kaire said,

    10. märts 2015 kell 15:42

    Vaher annab mahla siis kui maa veel veidi külmunud.Äkki oled juba hiljaks jäänud…
    Sohvi

  3. Muhedik said,

    10. märts 2015 kell 17:22

    Siiamlased on üldiselt väga isepäised ja isekad kassid ega kohane uues kodus kergesti. Nad on vist ka kõige metsikumad ja verejanulisemad koduloomad.
    Mu mehevenna siiam oli kogu oma küla kasside, koerte, kanade jm suleliste suur hirm. Kui ta oma retkedelt koju jõudis, oli ta tõeline sõjainvaliid, lakkus paar päeva oma haavu ja läks uuesti ja uuesti….

  4. aidivallik said,

    10. märts 2015 kell 17:30

    Ei ole siiam, on pikakarvaline. Kuid kuskil võib tal siiami verd ju sisse visata küll, kes see teab. Eile õhtul suhtlesime juba pikemalt, ilmus välja, kartis küll, aga paid ja vaikse häälega juturääkimine meeldisid ka kangesti. Näitas mulle kõik ette, mis üks kass oskama peab – pukstid ja sabakallid ja nühkad ja nurrud. Aga täna on ta jälle peidus. No pole midagi, ootame õhtuni.

  5. aidivallik said,

    10. märts 2015 kell 17:53

    Aga see, et maa pole siinkandis sugugi täielikult sula veel. Vaher peaks jooksma küll, ma arvan, et me lihtsalt teeme midagi valesti.

  6. maria said,

    10. märts 2015 kell 19:15

    Jah, mõni kass võib end väga pikalt peita. Tean ühte kassi, kes oli kuu aega nähtamatu. Ainult toidu kadumise ja teatud junnikeste jätmise järgi sai aru, et kass ikkagi majas. Pererahvas oli päris mures, et äkki jääbki nähtamatuks. Noh, et sööb, joob vaid öistel tundidell ning jätab siis endast ka liivakasti jäljed. Ja kogu lugu! Aga lõpuks tuli Nurrikene välja ja nüüd on vägagi sülekass.Räägib palju, erinevate intonatsioonidega. Kah selline pikakarvaline. Nii, et Kata on ikka väga nobe kohaneja. On ikkagi ennast näidanud ja paigi saanud. Ei maksa vist väga muretseda.

  7. Hundi ulg said,

    11. märts 2015 kell 06:47

    Minu kandis on sellel aastal vahtratega sedamoodi, et mõni puu annab mahla ja samas kõrvalolev mitte. Ning need, mis annavad olid näiteks mõned päevad vagusi kuival ja nüüd jookseb jälle.

  8. Futu said,

    11. märts 2015 kell 07:13

    Üks suur kassimeelitaja on meie majas lihalõikamise hääl. Selle peale ilmub neid igast praost. Konservatiivsemate kiisude peal muidugi ei tarvitse toimida. Mänguhiire järelvedamist võib ka proovida, sest olen üsna kindel, et peidukoht valitud selline, kus loom kõike näeb, aga teda keegi ei näe. Pairituaaliga võib ühendada kassimaiuse andmise. Muidugi kui ta neist lugu peab.

  9. trumm said,

    11. märts 2015 kell 11:37

    põhjaosariikide ja soomaa vahtrad jooksid sel aastal veebruari esimeses pooles. nii et võib küll olla, et olete sutsu hiljaks jäänud. nüüd on juba kasemahla aeg…

  10. Köögikata said,

    11. märts 2015 kell 12:20

    Nädalavahetusel sain Kullamaalt toodud vahtramahla, pidavat jooksma konkreetselt – sulapäeval tuleb, külmemal seisab.
    Aga Kiisu-Kata on minu nimekaim. Kunagi lapseootusajal, kui ma foorumites juba Köögikatana figureerisin, siis hakkasin ka üht rahvusvahelist online-mängu mängima ja seal võtsin omale olude sunnil täpitähtedeta nimeks justnimelt Kiisu-Kata. Isegi mu skype konto on selle nime baasil tehtud. Ootan pikisilmi, millal oma nimekaimuga kohtun. Küllap ta teiega harjub juba õige varsti! Aga ma saan Sinust täielikult aru – ma olen täpselt samamoodi kärsitu.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: