Elukapostitus

Katariina majjatulek on siin seisud päris huvitavaks keeranud. Vanad loomad on sellepärast üpris kummaliseks läinud ja teevad asju, mida nad varem teinud ei ole ja mis mind tõsiselt üllatavad.

Tädi Tötsu hakkas tegelema millegi tõestamisega ja tema, kes ta elu sees varem pole voodile või diivanitele trüginud, tegelebki nüüd demonstratiivselt nende kõigi läbimagamisega.

tötsu voodis

 

diivanil

 

teisel diivanil

 

Ennekuulmatu käitumine. Ja ta on kaotanud söögiisu ning kõrvas on miski pura ja ta ei saa oma väikese aruga aru, mis toimub ja kas toimub. Vähemalt raadiopiirde treening tundub edenevat, aga… aeglaselt. Jajah. Mulle tundub, et see on tõuomane. See aeglane taip, viivitusega tegutsemine, pikaldame mõttetöö ja. No sutsu totu ühesõnaga, aga väga armas.

Proua Punksu peale aga olen ma vihane mis hirmus. Sellest elukast olen ma mitu korda varem ka tahtnud siia kirjutada. Nimelt seda, et ma ootasin temalt hullu kolimisstressi, paanikat ja õudu, aga midagi sellist ei tulnud. Hoopis vastupidi, juba paar päeva pärast kolimist ei teinud ta enam kogu kupatuse peale teist nägugi. Täheldasime hoopis tema poolt päris suurt enesekindluse tõusu. Miskil huvitaval kombel mõjus talle kolimine hästi. Võib-olla tõstis ta eneseteadvust nii oluliselt arusaamine, et teda seekord ei jäetudki maha. Et ta toodi kogu perega kaasa. Et ta on ikka tähtis karja liige, mitte mingi niisama.

Ainult et nüüd, kui Katariina tuli, on proua Punks lausa ära tõusnud. Ta on otsustanud Katariinat mitte sallida ja ründab teda. Seejuures ei hoiata ta urisemise ja kräunumisega ette, vaid sööstab “lambist” kallale, enda kohta seniolematu väledusega, nii et ma pole neil kahel korral isegi reageerida jõudnud. Kui Punks vähegi viisakas oleks, oleks Katariina meil ammu sahvrist sügavkülmiku tagant väljas. Aga praegu ta enamuse ajast ikka peidab ennast seal. Minu rääkimise ja kutsumise peale julgeb vahel välja tulla ka ja isegi majas väikseid tiire teha, eile oli mul magamistoas ja tuli lausa kaissu. Seal me siis silitasime ja jutustasime. Aga nii kui ta proua Punksu näeb, on paanika ja põgenemine lahti. Sest kahel korral on Punks talle kallale sööstnud, nii et karvatutid lendavad.

Ma ütlen ausalt, et kui minu juuresolekul veel kasvõi üks rünne toimub, siis läheb proua Punks joonelt külma rehetuppa asumisele. Ja mitmeks tunniks kasvõi. Kuni ta käituma õpib.

10 kommentaari

  1. Anu said,

    13. märts 2015 kell 09:59

    meie võtsime siiami ka teiseks kassiks naiivselt arvates, et vanal kassil on üksi igav. aga neil ei klappinud kohe algusest peale ja siiamaani eriti ei klapi. vanaproua uriseb siiami peale, siiam aga on vanaproua peale armukade ja mõnikord tahab ise talle tuupi teha. enamjaolt eksisteerivad siiski rahulikult. üldiselt siiamid on sellised hästi armsad ja nunnud ja seltsivad loomad.

  2. 13. märts 2015 kell 10:29

    Ehk ikka läheb paremaks 😉

  3. Muhedik said,

    13. märts 2015 kell 11:42

    No näed, mis ühes loomas võib peidus olla, kui tema harjumuspärast rolli kiputakse üle võtma 😀

  4. Futu said,

    13. märts 2015 kell 12:48

    Meil olid samasugused lõimumiseprobleemid. Üldiselt…andsin mõista, et õues olgu kuidas on, aga majas kassid territooriumi ei jaga, sest see kuulub inimestele. Kes parajasti kodus ka on, see keelab või sakutab turjast, sussiga võib vista, pudelist veega pritsida, laksu on ka kaklemise pärast antud. Seda kellele ülekohtuselt kallale mindi, seda peab lohutama. Söögi ajal mõlemal kindlalt oma kauss. Kausid peab täis panema ja mõlemale üheaegselt kätte andma, sest see keda eelistatakse, see hakkab endast kohe rohkem arvama. Mängida võib nii, et üks pereliige mängib ühega ja teine teisega, hasardiga unustatakse ka vaen ära. Lihalõikamise hääle peale kogunevad kõik kassid kööki nagu sõbralik pere, maiusejagamisega võib ka proovida. Süües ju ei kakle. Meil lahenesid paljud tülid ka kuidagi sedasi ära, et kui teised hurraaga tulid, turi turris, siis viskas Bond käntsti pikali ja ründaja jäi lolli näoga seisma, nuusutas ja läks ära. Maaslamajat ei lööda.

  5. rahutu rahmeldaja said,

    13. märts 2015 kell 13:19

    eks see ole natuke probleemne nüüd küll aga üldiselt peaks ikka asjad paika loksuma, Futu jutt on õige js külma tuppa asumisele ära Punksu küll saada, naistega ongi suurem jama 🙂

  6. lendav said,

    13. märts 2015 kell 17:08

    Mul ka kaks looma, esimene on neiu Põrr ja teiseks sai noormees Tondu. Põrr pole temaga siiani (1,5 aastat) täiesti ära leppinud, aga juba kuidagi kannatab välja. Isegi ühes voodis (pool meetrit vahet) on maganud. Algul oli ta uue (noore) looma toomise pärast nii solvunud, et ei tahtnud enam tuppa tulla. Kallale pole nad teineteisele õnneks läinud, Tondu vahel püüab mängida, aga vanamoor hüppab siis pahaselt urisedes lähima kõrge mööblitüki otsa eest ära.

    Jah, söögikausid eraldi, mõlemale korraga süüa anda jne jne. Esimestel päevadel hoidsime neid enamasti erinevates tubades, läbi ukse said võõra lõhnaga harjuda.

  7. kaaren said,

    14. märts 2015 kell 20:53

    Kolimisstressike võib peidus olla, võib välja lyya mõne meie jaoks arusaamatu kombena, aga mingil kujul on ta ikka. Kui teie jaoks on see yldiselt suur positiivne stress, siis loomade maailmas tekitab harjumuspärastest kohtadest lahkumine ebakindlust ja segadust.Abiks on see, et vana koha asjad, lõhnad ja tegevused on ka uues kohas.
    Kannatust ja armastust, muu tuleb ajaga.

  8. siisike said,

    15. märts 2015 kell 11:38

    See oli terveks päevaks head tuju andev lugemine! Mul on silmaääred igatahes märjad. 😀

  9. aidivallik said,

    15. märts 2015 kell 11:47

    Punks käiski asumisel ära, istus kolm tundi rehetoas kartsas ja pärast seda on mõnevõrra taltunud. Küll aga otsustas ta pärast kartsasolemist, et nüüd on tal vaja öösiti meie voodis meie vahel hakata magama. Oleme jahmunud, kuid leebed ja lubame. Loomakes(t)e turvalisusprobleemide lahendamise nimel.

  10. Milda said,

    15. märts 2015 kell 22:14

    Ma arvan ka, et Kaarnal on õigus, loomad tahavad oma lõhnaga asjadel olla ja muidugi oma lõhna jätta, et ka uustulnukale koht kätte näidata


Lisa kommentaar