Ja kogu aeg toimub

Ma ei püsi oma blogimisega enam sündmuste tempos. Sellest on õieti kahju, sest see kõik vääriks jagamist ja jäädvustamist, kõik see, mis praegu meiega ja meie ümber toimub ja on. Sest need energiad ja hoovused ja õhk me ümber on tõesti totaalselt muutunud, elus on jälle särtsu ning palju uut. Nii palju tahaks teha ja õppida, hommikuti kargan niisuguse energia ja õhinaga voodist välja, et jätan unetunnidki poolikuks, ja siis kunagi õhtupoolikul kukun magama, sest olen maha käinud. Aga õhtuti jälle tegutsemine.

Elukatega läheb väga tasapisi paremaks. Eks me jälgime ja hoiame proua Punksu nüüd ka rohkem vaos, ennetame, lukustame sülelusse või paneme Katariina kõnniaegadeks Punksu magamistuppa. Katariina ehk Kassa-Riina ehk Kiisu-Kata teeb nüüd juba mööda maja tiire. Ja julgeb juba magavast tädi Tötsust koguni umbes nelja meetri kaugusel maas kõhutada ja teda vaadata. Aga hoidku, kui too pead tõstab või käpp unes sipa-sapa teeb — siis on Katariina kohe jälle väga kiiresti sahvris külmiku taga peidus. Vahepeal käib hiilib välja, vaatab köögis ringi, siis tõmbub sahvrisse tagasi ja näub kaeblikult ja pikalt, sest nii jube ikka on… Kaeba, kaeba, ütlen talle, kaeba aga kõik ära, küll on kole see kassi elu… Ja siis natukese aja pärast hiilib ta uuesti sahvrist välja ringi vaatama.

Nädalavahetus oli päikseline ja laetud, laupäeval käisime teiste aalujatega Rahmeldaja näitust üles panemas ja pärast Muhedikemaal ekskurseerimas ja söömas ja lobisemas… ja sinna see päev läks. Iga sekund oli seda väärt, kõik oli nii armas ja tore. Ühisüritusest pilte võite näha Rahmeldaja blogis.
Ja laupäeval kuulsin esimest lõokest. Vanarahvas teadis, et esimesest lõolaulust läheb suure kevadeni veel 40 päeva, nii et minu meelest igati graafikus.
Pühapäeval kuulsime ka mingit kotkast kõrgel hüüdmas. Kahjuks liiki ei oska ma hääle järgi küll pakkuda. Tunnen linde väga kehvasti, tahaks paremini.
Pühapäeval tuli ka Kaaren, kondasime meite maadel ringi ja vaatasime kõiksugu asju, muuhulgas sai pajuvitste abil välja raalitud (loodetavasti) kadunud saunakaabli kulgemiskoht. Eks me hakka nüüd seda otsa otsima, ju ta seal kuskil on, ja kui välja tuleb, saab sauna juures ka eluga edasi liikuma hakata.
Ja siis tõi Kaaren villa ja kraasid ja õpetas mu kraasima. Ma pean ütlema, et tegemist on minu jaoks senitundmatute töövõtetega, mistõttu see asi tuleb minu käes esialgu ikka väga kohmakalt välja. Kaarnale suvel roosipistikute juurutamisega saan ma kindlasti paremini hakkama.

kraasimas

Aga ma olen selline üsna motiveeritud õpilane. Järgmiseks ma kavatsen kusagilt leida voki ja Kaaren ehk õpetab mu ketrama ka.
Need vanad oskused tunduvad mulle nii huvitavad, ma tahaks tõepoolest neid töid osata. Nagu ka telgedel kudumist. Aga võtaks ikka ükshaaval.

Aa, reedel juhtus kummaline ekstsess, millel ma pikemalt ei tahagi peatuda, parem on sellised asjad ruttu peast välja saada. Kopin lihtsalt siia selle, mis Ott selle pulli peale Facebooki postitas:

Ott Vallik
March 13 at 2:57pm ·
Aidile saadeti ühe tuntud eesti kirjastuse poolt emakeele päeva puhuks e-kaart, mida illustreeris minu poolt Aidi lullamilla juurde joonistatud pilt, mis oli Aidi enda blogist nii minult kui temalt luba küsimata võetud. Päris taktitundeline või mis?

Selline kurioosum siis. Halenaljakas. Ja näitab, kuidas inimesed ikka üldse ei mõtle, kui miskit netist guugeldatud pilti kasutada võtavad. Eriti küünilise maigu annab veel see, kui kirjastus niiviisi teeb… kogemust igasugu autoriõigustega peaks olema küll ja küll.

Aga olgu, ma ei viitsi seda hunti toita. Mingu rahus.

Advertisements

4 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    17. märts 2015 kell 09:38

    need vanad oskused on tõesti kuidagi olulised, kahju, et ma siis ühegi oskajaga ei kohtunud kui mul lambad ja vill olid 😦 aga ju see siis polnud see kord ja see aeg. See kaabel on väga põnev, Ülo jõudis ka selleni, et peaks küll mitte pajuvitste vaid vasktraatidega selle välja peilima 😀

  2. aidivallik said,

    17. märts 2015 kell 09:42

    Jaa, võime tõesti ükspäev vasktraatidega ka vaadata, ja kui Kaarna väljaaetud trassiga kokku läheb, siis on asi kindel ja saab labidatega sonkima hakata.

  3. Muhedik said,

    17. märts 2015 kell 10:51

    IMina olen neid vanu tööriistu vaid kaugelt näinud 🙂 . Töötegemist samuti, kui vanaema ja ema kraasisid ja ketrasid. Ema oskas ka kedervart nobedasti kasutada.
    Mina piirdun varraste ja heegelnõelaga
    Hea, kui on inimesi, kes neid vanu oskusi valdavad ja edasi annavad-kannavad!

  4. Maire said,

    17. märts 2015 kell 20:00

    Mul on selline vändaga trummelkraas, väga hea ja lihtne on kraasida: http://vanadoskused.blogspot.com/2012/02/kraasid-uued-ja-kasutatud-muua.html
    Käsikraasiga olen ka proovinud, aga see mulle üldse ei meeldinud, mitte kuidagi kohe ei tulnud välja, sest nii jube raske oli. Ja kedervars ja vokk on ka olemas – kedervarrega oskan lõnga teha, see on täitsa tore tegevus, aga vokiga veel ei oska, sest pole jõudnud seda veel uurida.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: