Valge lurjus

pahur punks

Proua Punks istub hetkel jälle rehetoas kartsas. Vahepeal tundus, et eelmisest korrast piisas ja ta suutis isegi juba natuke viisakamaks hakata, aga nüüd täna jälle lõi lurjus temas välja ja läks Katariinale kallale. Ma lihtsalt ei viitsi — millal ta ometi leppida võtab? Ise pool invaliidi valmis, pooled hambad suust läinud, jalast lombakas ja paks nagu mauk, ja tema tahab kakelda. Uskumatu.

Meie aga käisime nädalavahes Haapsalu pool sõitmas jälle, sest minul oli hambaarsti aeg ja pealegi pidin hakkama oma Haapsalu aiast taimi ära viima (nii vara tegelikult küll mitte päris omal initsiatiivil). Ilm, nagu te kõik nägite, pööras huvitavaks, nii et lumehelbed hõljusid õhus, kui ma seal oma nunnusid maa seest püüdsin kätte leida. Kirdenurga tegingi tühjaks, siis loobusime, sest pooli asju ei leidnud ju peenrast veel kättegi. Täna kodus pool päeva potistasin neid väljakaevatuid, hoiame kõik pöialt, et nad ikka ellu jääksid ja kasvama hakkaksid. Panin nad praegu rehetuppa suure akna ette, seal on siiski mõningad plusskraadid ja valgem ka kui keldris, nii et vast kannatavad ära, kuni nad jälle õue saan.

Huvitav, kas hambaravihüvitis ikka tuleb? Mina oleks selle üle küll ainult õnnelik. Ei ole tore elamus, kui lähed hambaarsti juurde heas usus, et hambad peaks ju enam-vähem okei olema, ehk vaid üks väike probleem… ja siis tuleb välja, et probleeme on ikka mitu ja iga probleemi lahendamine maksab omaette raha, nii et pärast vaatad väljatrükitud arvet ja võtab kõõksuma, pea mitmekordse tuimestuse tõttu nagunii veel segane.
Ja mul on veel tänagi katsudes lõualuu hell.
Ma käin esialgu ikka veel oma Haapsalu-hambaarsti juures edasi, sest minusugusel hambaravifoobikul pole lihtne uut arsti leida, isegi otsida mitte. Ma ei taha kohe siia kirjutadagi, mis nalju ma kõik hambaarsti juures puhtast paanikast korraldanud olen… häbi on. Ja sellepärast olen ma oma praegusele hambaarstile VÄGA lojaalne, sest tema kuidagi oskab mu foobiaga hakkama saada, isegi niivõrd hästi, et mul on lootust omade hammastega ehk päris kõrge eani läbi ajada.

Aga vastikult külmaks on läinud. Meil siin oli eile öösel miinus kaheksa, päeval miinus kaks. Koos tugeva edelatuulega. Ebameeldiv, fuih. Kevadest poleks nagu enam jälgegi, ja ma kardan, et enne aprilli esimese nädala lõppu paremaks ei lähe ka.

Advertisements

9 kommentaari

  1. muhediku papa said,

    23. märts 2015 kell 08:03

    Ma ju utlesin kolimise ajal, et kassi uude kohta kaasa ei voeta. Nuud norganarvilised ja suured loomaarmastajad teevad mulle harakiri, aga kass tapetakse vanas kodus ara. See on juba vanast ajast nii olnud. Tehke, mis tahate, aga nad ei lepigi ara. T anapaeval on ka “umaansemaid”-“vetrinaarsemaid” mooduseid. Ma vaega palun vabandust ja kergemat karistust, aga valik on teie!
    Muuseas Kambjas on ka vaega arusaajad ja hellad hambaarstid (neid on kaks)

  2. aidivallik said,

    23. märts 2015 kell 09:11

    Lepivad, papa, lepivad. Ma olen kaks korda kassi(de)ga kolinud, lepivad ja harjuvad. Lihtsalt paar kuud läheb aega. Kedagi harakiritama pole küll põhjust hakata.

  3. kiskjasiil said,

    23. märts 2015 kell 10:11

    Vast taimed ikka kohanevad ja saavad hakkama. Raske on küll niimoodi aeda kolida, aga küllap saad meie abiga kooslused korda.

    🙂 No teema pole just väga rõõmus, aga ah, mulle meeldib su kirjutisi lugeda. Valge lurjus – heas tujus vasakule ära 🙂

  4. lendav said,

    23. märts 2015 kell 10:14

    See taimede kolimine nii vara on jõhker. Aga noh, kui nõutakse…

    Kolimisega võib kass harjuda küll, aga uue kassiga harjumine võib veel rohkem aega võtta.

    Mu sõbranna veab oma kassi igal suvel maale “suvitama”, kass peab mõlemaid kohti oma koduks.

    Aga on kultuure, kus kass kuulub maja, mitte inimeste juurde. Kui kolitakse, jääb kass maha.
    Kõik variandid on võimalikud. Mõni inimene ka ei harju uues kohas, samas teine kolib mitu korda ja on ikka rõõmus.

    Siin Elvas on ka päris mitu hambaarsti, üks neist on võitnud minu südame. Esimene hambaarst, keda ma ei karda. Lõpmata hella käega, leebe ja inimlik. Julgen soovitada.

  5. Thela said,

    23. märts 2015 kell 10:24

    Mina sellepärast teist kassi majja ei tahagi, et pelgan, et nad omavahel ei lepi ja kasside kaklus on viimane, mida mul vaja on. Et läheb nii hästi nagu Futul Bondiga, juhtub kahjuks harva.
    Head hambaarstid on hell teema. Ma vahepeal sain tänu headele arstidele oma pöörasest foobiast natuke üle, aga kolm aastat tagasi tõmbas üks sarimõrvari õpilane mul mõned hambad niimoodi välja, et siiamaani on haavad hellad ja valutavad. Nüüd jälle kardan pööraselt ja kuidagi ei suuda end mobiliseerida sinna minema.

  6. Muhedik said,

    23. märts 2015 kell 12:23

    Jep, trooni pärast on puhkenud suuremaidki sõdu kui kodusõda. Loodan, et nad enne leppimist kõiki karvu üksteisel seljast ei kisu.

  7. Anu said,

    23. märts 2015 kell 13:34

    ma arvan, et see väike kisklemine kasside puhul pole nii hull kui koertel. küllap lahutab kaklushimu, kui parajal hetkel pritsipudelist paar sahmakat külma vett saaks, aga see eeldab muidugi pealesattumist. meil on nii, et kui siiam hakkab üksisilmi vanaprouat jõllitama, siis võib juba arvata, et väike kaklus meeles mõlgub ja kui siis vahele astuda, jääb hullem tulemata. meil on nad 6,5 aastat koos eksisteerinud ilma suuremad sõbrad olemata ja üksteise kaisus magamata, aga siiski valitseb kodurahu enamjaolt. koer oli neil ühine vaenlane, siis vanaproua ikka kaitses siiamipreilit, kes oma loomult iseenesest väga leplik on nt väikeste laste jt inimloomade suhtes 🙂 nüüd on koer juba aastajagu ajalugu olnud.

  8. Futu said,

    23. märts 2015 kell 16:30

    Küll nad ükskord ära lepivad. Meil läks pool aastat.
    Üldiselt on kassid äärmiselt taktitundelised loomad, aga vahel võtab neil seljaaju juhtimise üle ja siis peab sakutama, see paneb asjad paika. Sest majas on inimene boss ja kui too ütleb, et kakelda ei tohi, siis ei tohi ka. Keelu eiraja saab kohe ebameeldivuste osaliseks ja järgmine kord see ehk meenub talle kui jälle silme eest mustaks hakkab minema.Tülinorija saab meil turjast sakutada ja lendab õue jahtuma. Pärast on tükk aega hea kass.
    Põhiline kui mõlemal oleks oma kindel magamiskoht kuhu varjuda saab. Ideaalne kui sealt näeks kogu tuba. Kindla peale püüab aktiivsem mingi aja pärast teise pesa kaaperdada, aga siis tuleb ta minema puksida. Oma pesa annab kindlustunnet juurde.

  9. rahutu rahmeldaja said,

    27. märts 2015 kell 11:43

    küll ad lepivad ja varsti annab Katariina valgele lurjusele 😀 kolki hoopis, minu hambaarst on väga kvaliteetne aga kuidas ta su foobiatega hakkama saab, ei tea. Aga oma tööd teeb nii hästi, et pole vaja sageli käia 🙂 ja millegipärast ma alles täna näen Su kirjatükki 😦


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: