Mõni hetk on kohe väga-väga pekkis

31. märts 2015 kell 02:39 (Muiduelu)

Ma ausõna tahtsin täna teha tööd-tööd-tööd ja umbes kaksteist, aga vähemalt 10 tundi järjest, süvenemise, austuse ja pühendumisega.
Aga.
See pagana kellakeeramine. Ma olen sellest lihtsalt oimetu ja ma ei saa enam aru, mis kell tõusta ja mis kell magama minna ja süsteem on täielikult segamini. See tähendab, et ma magasin täna hommikul sisse.
Ja siis ma tegin tule ahju ja pliidi alla, jõin kohvi ja hakkasin oma asja välja mõtlema, üritasin selle asja sisse minna… kuni helistas mu lapse hää tööandja ja minu vana sõbranna ja küsis, miks mul Skype sees ei ole ja kas ma täna arvutit vaadanud pole, et mo latsel oo häda.
No ja siis läks palundra lahti.
Üks kaabakas kauges Barcelona linnas himustas mu tütre punase-valgetäpilist siidisalli vist nii kangesti, et koos selle salliga varastas ära selle külge sõlmitud käekoti koos isikut tõendavate dokumentide, pangadokumentide, välismaise tudengi kõikvõimalike dokumentide ja telefoni ja nii edasiga. Ja ei olnud halvasti valvatud vara, vastupidi. Isegi mina oma paranoiade kütkes poleks osanud paremini hoida, aga suurte linnade vargad on mõnikord ikka väga, väga osavad.
No ja siis läks siin peaaegu tööpäeva lõpuni põhjalikuks mölluks, sest mida sa teed dokumentideta võõras linnas ja nii edasi. Ja pangakaardita. “Kui oled kõigile võõras — ja koduni miljoneid miile on teed. Tean, sa kaotad pea.” (Mõista-mõista, kesse laulis nõndaviisi?)
Minul igatahes läksid kogu selle päästeoperatsiooni käigus närvid täiesti läbi. Vahepeal ei teadnud enam, mida teha ja kuhupoole joosta, ja siis tundsin, kuidas paanikahäire muudkui tuleb ja tuleb… aga ma ütlesin talle otsustavalt ei, ja et lükkame selle nüüd edasi, kuni asjad aetud on. Ta õnneks kuulas mind ja läkski tagasi sinna, kust ta tuli, taevas tänatud. Kuigi ma pean tunnistama, et kui see suur möll kella poole kuue paiku mööda sai, siis ma istusin küll oma poolteist tundi oimetult diivanil ja mul oli päris paha olla.
Aga laabub, laabub. Esmane varustatus rahaga on lapsel õnneks siiski olemas, sest tal oli piisavalt oidu mõned olulised asjad ja vidinad teises kotis või oma Lõuna-Prantsusmaa ühikatoas hoida. Uus pangakaart sai ka täna Omnivaga teele (on ikka röövlid, ma ütlen, sellise väikese asja kiire saatmise eest sihuke papp küsida, no ma ei tea…), ja on lootust isegi umbes poolteise kuu pärast uus isikuttõendav dokument saada ning siis riburada pidi kõik muud vajalikud dokustaadid nagu rahvusvaheline ravikindlustus jne.
Oh jah, hea, et niigi läits… aga oleks võinud siiski olemata olla. Igasugu kaabakaid on, jah.
Ja mummulisest rätikust on kole kahju ka.
Nii et miskit aiandust siit täna ei sündinud, ja lauatagatööd sai ka kümne tunni asemel nii seitse või kaheksa tundi, igatahes praegu just lõpetasin.
Võtaks pärgel seda kellakeeramist, ma ütlen, nüüd on jälle kellaaeg selline, et vaata et linnulaul uinumist takistama ei hakka.