Vaade sinna, vaade tänna

Ja nüüd on mul taas vaade ka telekasse täiesti olemas. Tulumaksutagastuse nimelt realiseerisime teleri näol, nagu olime juba hulk aega tagasi kokku leppinud. Ma tean küll, et terve rida inimesi elab täiesti rõõmsalt ilma telekata, ma nüüd ka jaanuari keskpaigast olen ju proovinud ja ära pole surnud, aga no siiski. Ma ei saa ikka üle, et mulle nii väga meeldib õhtuti oma kudumiste ja heegeldamistega teleka taga vahtida.

Eile pärast telerihankimise operatsiooni läksime külla igati viisakate kavatsustega, aga “läks lappama”, nagu terve õhtu motoks kujunes. Igatahes kujunes sellest paras väike mürgel koduses õhkkonnas ja hommikused kahetsushetked.

Aga selle eest on meil nüüd jälle telekas. Ja uksekell. Ning me saime valmis ka Oti tööriistakonku riiulid. Ta mõtles siin küll vahepeal udupeente Prantsuse stiilis riiulite peale, aga kuna eesmärk oli kõigepealt üldse tööriistamajanduses mingi süsteem ja loogika toimima saada, siis leidis mees, et olgu alustuseks üks tavaline riiul ja eks siis edaspidi nikerdab neid ajamahukaid prantslasi teha, kui tõesti vaja on. Noh… kui tema kolu riiulitesse paika sai, siis ilmnes, et pole meil neid tööriistu üldse nii palju, kui olime ette kujutanud. Ja et selle kaheosalise panipaiga esimene kamber võib vabalt jääda igasuguse muu majapidamiskraami hoidmiseks, kui tööriistad tagumisse nii kenasti ära mahuvad. Minu jaoks on see hea uudis.

riistaruum

Ja muudkui käin ümber maja ja avastan ja uurin.
Mutte on metsikult.
Aga veel vaateid maja juurest.

Itta.

vaade itta

 

 

Idas niisiis vaadet ei ole. On pikk aidahoone, mille taha tuleb ogoroodina. Aida seinaäär on iseenesest poolvari, päike pärastlõunatundidest õhtuni. Mulle tundub, et mõni kuslapuu sobiks sinna seina äärde kasvama, või siis roniv hortensia, aga ma pean veel mõtlema. Võib-olla ma tahaks seal aidaseina läheduses näha mingit väga klassikalist talu-püsilille, suurt päevaliiliapuhmast või kitseenelat või tokkroose.

See keldrimägi on maja poolt juba täis istutatud. Peamiselt roose, aga sealt vahelt paistab ka muud. Rohi kasvab ka, ma ei kujuta ette, kuidas sealt nende puhmaste ja rooside vahelt seda küll niidetakse, nii et ilmselt lõpetan rohukasvamise seal ikka ära. Roosid… ma pean kõigepealt nägema, mis roosid. Ja kes need teised püsililled seal on. Keldrimäe teine külg on aga lihtsalt muru all. Kui seda keldripealse haljastamist jätkata, siis sinnapoole. Aga see on siis keldrikünka põhja- ja idapoolne külg ning ma pean enne endale väga selgeks tegema, kuidas seal valgusolud kujunevad.

Aga vaade läände.

vaade läände

 

Sissesõidutee on paremas servas. Kohe ees suur roosipõõsas, eks ma suvel näe, milline. Veel palju roosipõõsaid, aga nooremaid ja väiksemaid. Kaks kuuske, noor elupuu ja väike pihlakas, mis jääb umbes-täpselt selle suurema kuuse ette ja ei paista selle pildi peal roosipõõsa tagant välja.

Mulle tundub, et seda okaspuudega nurka võiks täiendada. Aga samas ma ei taha ka seda vaadet kinni panna, sest terrassil istudes saab suviti siit lummavaid loojanguid.

Külatee äärde on istutatud pikk rida noori roose. Ma ei oska arvata, kui kõrgeks või madalaks nad kasvavad, kas nad on pargiroosid või kes. Selgub vast suvel. Aga need kolm roosi, kes sellel pildil otse kaadrisse vahivad, tuleks kuidagi istutusalaks ühendada. Ma arvan. Võib-olla pikendada seda ala okaspuudenigi ja sealt viia lauge kaarega teeäärse roosireani.

Need on muidugi väga esialgsed mõtted. Need kõige esimesed. Ma juba tean, et nende puhul ei ole soovitatav kohe labidaga peale tormata.

Murtud ladvaga puu

Päev on täna nii pime ja madal, ja pilt tuli ka vastav – nagu poleks päeva ollagi. Aga nii ta just kell kaksteist umbes oli. See on see vana vaher, mille üks suur haru (ja nagu lõpuks välja tuli, lausa latv) murtult ülevalt alla ripnes ja põllutee kinni oli matnud. Ei oska öelda, kas tuul või äike või vanadus või mis, aga räsitud ja kurvake ta seal oli.
Plaanisime muidugi ta korda teha, meie probleem oli vaid, et sae juhe ei ulatnud, ja korra sai Muhedike peres nimetatud, et tuleksime kevade poole bensusaagi laenama…
… kuni nüüd laupäeval siin poolsalaja ja mis seal salata, patuga pooleks, tehti meie eest see asi ära.

parandatud puu

Mulle tundub see puu nüüd kuidagi ilus ja sümboolne. Ei ole enam murtud puu, vaid võimas kaheharuline vaher. Oleks nüüd ainult nii, et mõlemad harud ikka elujõus — eks me kevadel vaatame, kuidas ta lehtib. Vana on ta küll ja samblikku täis. Ma ei oska ta eluaastaid arvata.

Just selle vahtra tagant keerab põlluteelt väike haru meie aida otsa puuplatsile. Ma arvan, et puuplatsi jätame sinnasamasse, see on ses mõttes väga loogiline koht, et kohe sealtsamast pääseb laiadest ustest suurde vanasse lauta, mis on õhurikas ja avar ja kuhu mahuks ladustama kas või mitusada ruumi puid, kui säherdune veider soov tekiks. Igatahes saab seal neid sortida, panna eraldi seisma esimese ja teise aasta puud, pliidi-, ahju- ja kaminapuud… ja ruumi oleks seal katuse all neid ka vajaduse korral saagida või muid operatsioone teha. Selle plaani ainuke nõrk lüli ongi vaid, et see on maja poolt vaadates aida kõige kaugem ots. Toomise mõttes siis. Aga me oleme veel ju niipalju noored küll, et ei pea väga muretsema, kas kakskümmend meetrit rohkem või vähem.

Siin on natuke näha seda aidaotsa ja puuplatsi ja muud aidatagust maad.

puuplats
Selle aidahoonega on meil veel üldse igasugused plaanid.

Siin on aidahoone tagant, põllutee juurest (mis on ühtlasi meie krundi piiriks), no umbes viis meetrit siiapoole.

aida taga

Ja mul küpseb ikka järjest kindlamaks plaan just sinna oma uus ogoroodina teha.

Aidatagune ala on avatud kagusse. Saab ilmselt osalt ka hommikupäikest, kuigi kirdes-idas paiknev vaher hakkab seda mõnevõrra varjama — ei tea ainult, kui palju. Päris kindlasti saab kogu lõuna- ja õhtupoolikupäikese, mis saada on, aga ma arvan, et umbes alates kella seitsmest-kaheksast keerab sealt pealt ära. Kuidas päriselt on, eks see suvel paistab, aga praegu ma ilmakaarte, hoonete ja suurte puude järgi nii arvan.
Seal kasvavad päris rammusad takjad, mis tähendab, et maa on hea. See on ka väga soe koht, üks soojemaid kogu krundil, nagu ma olen nüüd uurimas käinud. Tiigi juurest jääb kahjuks ja õnneks aga kaugemale. Kahjuks sellepärast, et kastmisvee toomise jaoks tuleb hankida ilmselt võimsam pump ja pikem voolik, ja sellepärast ka, et maa on kuivab ilmsesti rutem läbi kui tiigi juures. Õnneks aga sellepärast, et tiigis elavad vesirotid ehk ei leia aida tagant mu juurikamaad üles… võib-olla? Igatahes mind on hoiatatud, et vesirotte on siin olnud.

Siin pildistasin seda ala vahtra juurest (neli puuvellekest on ka siin kaadris!).

kas tuleb ogoroodina

Ja siin pildistasin aida teise otsa juurest, kus kasvavad mõned mustsõstrapõõsad. Need põõsad oleks ogoroodinale ka kena lõpetus. Edasi tuleb ju juba suitsuahi ja see ala, mis külateele ning toaakendesse paistab, ja mis ilmselgelt nõuab ilu-, mitte tarbeaianduslikku lähenemist. Taga paremal on jälle näha see vaher, millest tänane postitus õigupoolest algas. Ja sellest rakursist on tegelikult ka näha, kuidas osa puud on nagu puudu. Aga kui ta ikka elab, siis ma arvan, et ta kasvab selle augu juba esimese paari aastaga täis ning siis on ka sellest nurgast kena vaadata.

tulevane ogoroodina

Üks argument veel, miks see aidatagune oleks ogoroodina jaoks hea koht — see on elumajale palju lähemal kui sauna taga tiigi ääres olev maalapp (kus pealegi kasvavad kenad, kuid näljased noored kased). Hea lihtne lipata peenra pealt tilli ja sibulat võtma. Või solgiämbrit komposti tühjaks kallama.

ja siis ma saan teha aida kõige majapoolsemas otsas asuva kõige väiksema ruumi aednikutoaks. Nagunii tuleb suvel see otsasein korda teha. Me veel mõtleme, kas hakata palke palkidega asendama või teeks midagi muud… ja siin sõber Tomil olid ka huvitavad ideed. Aga see on kindel, et kui sinna aiandusruum tuleb, siis tuleb sinna ka aken. Või isegi mitu akent. Ikka päikese poole edelasse.

Kui juba nagunii selle otsaseina kallale peab minema. Ja minema peab, sest ta on sealt kohast selline.

aida otsasein

Laupäevak

Me oleme siin ikka nii hoitud ja hoolitsetud, et lihtsalt uskumatu. Ma justkui viibingi mingis lakkamatus tänutundes ja aina rõõmustan. Näiteks eile toimus siin see planeeritud hoogtööpäevak, et me Otiga õpiksime äkki harukarpidest ise juhtmeid laiali vedama, lampe ja lüliteid paigaldama… ja tulemuseks oli see, et ühendused tehti kõik meie eest ära, Oti osaks oli ainult juhtmeid vedada ning kinnitada ning minu osaks laud kaetuna hoida ja sauna kütta. No ja et poolsalaja veel see murdunud ladvaga vana vaher korda tehti… Ma muudkui käisin teda vaatamas ja mõtlemas, et kuidas küll saab, kui meie elektrisae juhe sinnani ei ulatu, ja see murdumiskoht nii kõrgel, ja et niimoodi üle põllutee vedeledes on see mahamurdunud puurisu ju põllumeestel ees, kes kevadel võib-olla hakkavad siit läbi sõitma.
Aga nii ootamatult ja ruttu sai see korda, et meie osaks jäi jälle ainult aitäh öelda.
Aitäh!
Ma homme lähen pildistan kohe seda puud, ta on nüüd jäänud selliseks kaheharuliseks, aga võra on ikkagi väga ilus.
Täna ma ei suutnud midagi pildistada, sest eile õhtul hiljem hiilis mulle külla sõber Migreen, mis võttis mu poolpimedaks ja püsis hoolsast ibukasöömisest hoolimata kogu öö ja tänase päeva kuni õhtupoolikuni. Ma tahtsin ju kirjutada ja heegeldada ja Otiga planeerida tööriistaruumi riiuleid ning hoiukohti, aga midagi sellist ei saa ju teha, kui valgus kõrvetab silmad ära. Vastu õhtut sai ibukas otsa, aga valu mitte, ja siis ma otsustasin, et proovin neid plikale kunagi välja kirjutatud retsepti-valuvaigisteid, mida tema pärast esimest korda rohkem võtta ei tahtnud. Olevat tal tekitanud mingeid kummalisi kõrvalnähte. Aga mina olin juba täitsa valmis ka neid kõrvalnähte proovima, peaasi, et sellest kutsumata külalisest lahti saaks.
Kõrvalnähte ma ei saanud, valu kadus ära, nii et see rohi on ilmselt üks päris hea mürk. Aga ma tean, et see lugu ei ole veel lõppenud – kuigi otsest valu enam pole, varitseb ikka veel silmade taga see kõrvetav kuum tunne, mis ütleb, et ta on tegelikult ikka veel siin. Lihtsalt ooterežiimil. Aga oodaku. Nüüd ma tean, et on üks mürk, mis aitab.
Seoses selle tänase rohuvõtmisega tulid mulle jälle mu kadunud linnavanaema ja tema õde meelde. Nad elasid kõrvuti majades ja veetsid seega palju aega koos, ja oli päris lummav, kui nad mõnikord hommikuti köögilaua taga teineteisele välja kirjutatud rohtusid maitsesid. Proovisid, et äkki teisele kirjutatud rohi aitab endale ka. See tundus hulljulge, aga kuidagi väga armas.
Täna ma tundsin ennast umbes samamoodi, kui oma tütre rohtu katsetasin. Aga mind rahustas vähemalt teadmine, et näidustus oli ju sama. Mitte ei ole nii, et ma proovin sinu veenilaiendirohuga ravida oma… ma ei tea, mis asja. Skorbuuti näiteks.

Newer entries »