Mina ei tea, mis värk selle Haapsalu suunaga on

Olen nüüd viis päeva päris vakka olnud. Toibusin ehmatusest ja šokist, mis meil esmaspäeval oli ja mille tõttu lausa päriselt ja füüsiliselt haigeks jäin. Aga see läheb üle. Juba pärast eilset Järvselja-käiku ja viljapuude ostmist hakkas tunduvalt parem.
Nimelt esmaspäeval läksime toda kasvuhoone äratoomiseks kohutava sekeldamise peale laenatud haagist Haapsallu tagasi viima. Ja mis? Kell 1 päeval jäime Sussi ja selle laenatud haagisega Suure-Jaani kandis tee äärde. Suss otsustas, et tahab surra.
Passisime seal kolm ja pool tundi paaniliselt siia-sinna helistades ja plaani välja nuputades. Siis veetsime veel kolm ja pool tundi mu kaugemate Suure-Jaani sugulaste juures esimest korda elus neil külas olles. Haagise viisime sinna, sest seda ju tee äärde maha jätta ei julge — ja muide, mu halvimad hirmud said tõeks, keset Suure-Jaani linna tuli haagis sugulase auto tagant tõepoolest lahti ja tahtis minna vasakule ära. Õnneks oli kiirus väike ja midagi hullu peale järjekordse ehmatuse ei juhtunud.
Õhtul kella kaheksa paiku jõudis kohale meie isiklik tehnoabi koos vahetusautoga. Haapsalusse me ise ei jõudnudki, aga hea, et vahetusautoga öö hakuks koju tagasi jõudsime. Haagis jõudis poolsurnud ja kõõksuva Sussi taga, spetsialisti käe all ning pidevate vahereanimeerimistega ka umbes ühe paiku öösel Haapsallu laenaja kätte tagasi. Õppind mehed, Rootsi riistad. Haapsalust Tallinna remondikotta läks Suss järgmisel päeval aga paela otsas ja praeguseks hetkeks on Pürksi Ott tal mootori lahti võtnud ja üritab meie vanakest ikka kuidagi elule tagasi võita. Ma ei taha mõelda, mida mootori remont maksab.
Kõik see närvipinge terve see päev mõjus mulle igatahes nii, et teisipäeval olin rivist üpris väljas. Üks asi see õudne närvikurnatus, teine asi, et põhimõtteliselt üle öö tekkis metsik nohu ja kole ja kinnine köha ilma ühegi adekvaatse põhjuse või viiruskontaktita. Ju see esmaspäev loksutas organismi kihid korralikult segi… hea, et kruvid vähemalt päris lahti ei logisenud.

Advertisements

Turboapelsin

Vastu tulles lugejaskonna tungivatele nõudmistele, perekond Vallik esitleb:

Turboapelsin!
Lipud heisatud ja pasunad hüüdvad! Siit ta tuleb!

isamaa ilu hoieldes

Rahuolekus siitpoolt:

Turboapelsin

Ja sealtpoolt:

turboapelsin eestvaates

Ja pealtpoolt:

turboapelsin pealt

Mul vist ei ole mõtet üle rääkida, mida te kõik piltide pealt ka näha võite. Et on Ariens ja 17,5 hobujõudu, rühib mäest üles ja alla ja ronib üle vägevate mutimullahunnikute. Ja siis tal on terve rida käike, millega Ott lõbutseb. Talle saab panna lumesaha ette ja käru taha, aga noid meil veel ei ole. Vaevalt et ta künnab ja külvab (ma küll tegelikult täpsemalt ei tea), aga selle järele me vajadust ju ei tunnegi. Me ei künna üldsegi ja külvata meeldib mulle omaenda väikeste valgete näppude vahelt ning seemnega ihulises ning hingelises kontaktis olles. Kuid kärust oleme juba tõepoolest puudust hakanud tundma, nii et selle järele peaks vaikselt ringi vaatama hakkama.

Aaaaaaaaga muidu ma istutasin täna maha söödavaid põõsaid ja ronitaimi (Haapsalust toodud kuslapuu ning sidrunväändiku, pluss Järvseljalt toodud aktiniidia), kõpitsesin ja kohendasin, ning rassisin taas mitu tundi mägimännistu kallal, et sellealune tüügastik enne massilist kasvamahakkamist kinni katta. Tänu meie Setumaa vaibareisile, millest ma viis-kuus postitust tagasi kirjutasin, mul katmismaterjali jagus. Mõni teine homme vean ka männikooremultši sinna peale, siis see hakkab lõpuks ka esteetiline välja nägema.

mägimännistu aluskate

Proua Punks on üle võtnud valvekoera funktsioonid ja hoiab kõigel toimuval silma peal kõrgest ja väärikast kohast.

punks valvab

Muid võõraid liikumas ei olnud, kui et põllu peal kepsutas oma tund aega üks hull jänes edasi-tagasi ja siis, kui õhtul tuul pööras ja vastikult külmaks läks, tulid külalised. Kellega me istusime õues. Põhimõtte pärast. Sest kevad on ju. Sellepärast mul nii hapu nägu sel järgneval pildil ongi, et jube külm oli juba. Ning lõpuks me pidime ikka põhimõttest lahti ütlema ja tuppa kolima.
Aga ikkagi oli jälle üks väga hea päev. Eriti veel Otil, ma vaatan.

oti selfie

Mürame siin

Traktoripostitust täna veel ei tule, sest pidulikul hetkel, kui see trakats Muhedikupapa abiga haagise pealt meie õues maha sai uditud, unustasin ma loomulikult pildistada. Ja sellele järgnevas elevuses, kui Ott tükk aega siin selle masinaga erineva kiiruse ja käiguga poognaid võttis, mäest üles ja mäest alla, ununes kah pildistamine ära. Aga ma teen seda kohe järgmine kord, kui me trakatsi jälle kuurist välja ajame ja Ott sellega natuke lustida võtab.
Nüüd vahepeal pole selleks ju aega olnud. Kohe kibekiiresti oli vaja maha istutada Haapsalust ära toodud maasikataimed.

maasikad1
Ja nii sai veidral kombel just maasikatest siin esimene peenar. Ikka istutusaugud ja ajalehed pealmise mullakihi all. Aga ma katan ka selle pealmise mullakihi veel millegagi kinni ja multšin ära, et umbrohuga vähegi lihtsamalt läheks.

esi

Oma pühas üksinduses ja nõlval vildakana näeb see peenar muidugi mõnevõrra totakas välja. Aga ta on selles kohas sellepärast, et mujale tulevad muud asjad. Mul on plaan ometigi ju olemas, ammu üles joonistatud ja isegi mitu korda veel, iga korraga läks aina paremaks ja selgemaks see mõte. Nüüd lihtsalt oli see algus kuidagi veidrast otsast. Umbes nagu “Onu Raivo jutupliiatsi” saates alustas ta ka joonistamist kassi paremast tagumisest käpast ja siis alles lõpuks jõudis peani välja. Millest iga normaalne inimene ju kassi joonistamist alustaks.

Aga eile käisime taimeaias oma hekikuuskede järel. Mööda sellist teed.

tee

Mul oli esimese hooga väga raske uskuda, et siin selle koti sees peaks olema 200 kuusetaime.

kotitäis hekki

Aga on isegi rohkem. Kohe üsnagi rohkem on meile neid siia kotti loetud… aitäh. Me juba teame, mis nendega teha. Ma tegelikult mõtlesin juba talvel, et meie õuelt terrassile paistev metsaserv (meie metsatuka serv) võiks peale kenade kaskede sisaldada siiski ka üpris, üpris palju rohkem kuuski, et ikka ilusam vaadata oleks. Ja võib-olla ka jõulukuuske võtta.

Plaan oli õigupoolest juba eile istutada, kuid siis tuli Otile korraga palju tööd kaela ja tema ülejäänud päev möödus kirjutuslaua taga. Mina jälle üksinda nagu hästi ei viitsinud. Kahekesi ikka toredam ju, saab kiiremini ka. Nii et mina pikeerisin siis rahumeeli hoopis oma kapsad ära. Ja hoolitsesin selle eest, et kuusekoti sisemus ikka niiske püsiks ja kuusetaimed ära ei kuivaks seal sees.

Täna panimegi selle umbes seitsmekümnemeetrise heki maha. Kaherealise. Pöetava. Sellise, mis ikka tihe ja tõhus uleb. meil on siin künka otsas muidu ikka väga tuuline, teate. Nööri järgi panime, aga ikka viskab aeg-ajalt mingi kõveruse sisse. Aga las ta viskab. Nagunii päris sirgeks ta alles pöetakse. Kunagi tulevikus.

hekk otsast

hekk

Tammede juurest liitub meie uus hekk juba olemasoleva sirelihekiga. Teeb enne seda tammede tagant veel kena kaarekese, markeerides kunagise iidvana külatee jooksu.

kaar

Selle roikahunniku me veame ka siit millalgi minema. Võib-olla juba homme.

Kolm ühes

Tänane postitus tuleb kolm ühes, sest kogu aeg juhtub ja meil lihtsalt on siin selline “tempo magnifico,” nagu mõni ütleb, et sündmuste kajastamiseks peaks iga jumala päev postituse tegema. No aga kui on “tempo magnifico,” siis pole ju selleks aega!

Nii et tuleb püüda lüüa mitu kärbest ühe hoobiga.

Postitus 1. Alustasime pühapäeval uue ogoroodinaga.

Ott just äsja sai valmis oma järjekordse lasteraamatu illukad (Sulev Olli “Mis mulle meeldib”), mistõttu ma teda varem ei julgenud aiaehituslike küsimustega tüüdata, aga nüüd on roheline tuli. Alustasime esmavajalikust: kompostrist. Ma ikka usun, et korralik kast on parem kui hunnik. Liigutatav esikülg on veel puudu.

komposter pooleli

ehitame kompostrit

Jube pirakas tuleb muidugi. Ma isegi veidi kahtlen, kas mitte liiga pirakas. Aga see on mõeldud nii iluaia kui ogoroodina kui köögi jäätmete ümbertöötlemiseks, mistõttu sinna peabki palju mahtuma. Haapsalu ogoroodinale tegime meeter-korda-meeter-korda-kaks-kompostri. Sinna läksid ainult ogoroodina jäätmed ning ikkagi sai see sügiseks suure kuhjaga täis. Peale selle oli meil Koidula aias ju veel 1.20 x 1.20 komposter, mis samuti oli kogu aeg silmini täis. Nii me siis mõtlesimegi, et väiksemaga kui 1.50 x 1.50 x 2 me siin nagunii välja ei mängi… ja tegimegi sellise. Aga pärast kohkusime ära, et kas tõesti nii suur… Võrdluseks on pildil kompostri taga ju ka meie välikemmerg. Näete siis ise.

Kompostri esikülg tuleb lahtikäiv, et hõlbustada ladustamist ja ümberkaevamist, Aga selle esiküljeni me pole veel jõudnud.

Kompostri asukohaga ei ole ma muidugi 100% rahul, ma planeerisin algul ta teise kohta, mitte aiamaa kõige päikselisemasse ossa, mis oleks peenardele igati ära kulunud. Aga ma mõtlesin ümber, kui selgus, et välikemmerg seal taga on ilma lampkastita, ja isegi kui me natuke midagi imbvärki sinna aretame, on mul kuidagi imelik tunne kohe sinna kõrvale maapinnale söögitaimi panna — nõlval allapoole veel pealegi. Ja teine argument selle koha kasuks oli, et sinna on mugav tulla nii ühelt kui teiselt poolt aiast ja maja juurest ka, on enam vähem “keset küla”. Kasutusmugavuse mõttes on need solgiämbri ja aiajäätmekäruga mahakõnnitavad ja talvel lumest roogitavad kümned meetrid väga olulised.

Muud ogoroodinasse puutuvat: otsustasime taas mitte väga kaevata ega ka mitte künda lasta, et maapind jääks lõhkumata ja kenasti vett hoidma ning meie suvist töömahtu vähendama. Seal on küll ühes kohas (umbes paralleelselt aidaseinaga) sügavad roopad, aga need saab labidaga muu töö ja kastide ja istutamiste käigus tasaseks tõsta. Sinna aidaseina äärde hakkan panema viinapuid ja muid külmaõrnukesi, ka teravalehine aktiniidia kolib kohe varsti sinna. Sest see on väga hea ja soe koht.

lustakad roopad

Muidu enam-vähem kogu see aiamaa pind praegu on selline:

naat

Nii et kui me laseks selle kõik üles künda, siis ma tahaks teada, mitusada upakiltundi läheks nende naadijuurte väljasorimisele. Ei, me ei kavatsegi seda teha. Istutusaukude ja -kraavide puhul saab sellest naadist taimede ümbert rohimisega palju paremini ja vähema vaevaga lahti, kui kõik muu kinni katta ja lämbuma jätta.

Nii et: siia saagu uus ogoroodina.

siia saab ogoroodina

Postitus 2. Oleme nüüd õnnelikud aiatraktoriomanikud.

See oli pikalt planeeritud asi, et aiatraktor tuleb osta. Me käisime ju ka Maamessil tegelikult peamiselt selle mõttega, et teemat uurida. Ott on terve talve netis nagunii uurimistööd teinud. Aga aiatraktor on kallis asi. Plaan oli, et kui mai keskel tuleb Otil üks pirakas honorar, siis saame teha järelmaksuks üsna suure sissemakse ja edaspidi mõistlikud osamaksed. Aga korraga ja täiesti ootamatult sattus Ott peale ühele soodukale, müügieksemplare kusjuures vaid 2, allahindlusprotsent 20 ja kliendikaardisoodustus ka… Uuris kodus netist firma tausta, tehnilisi näitajaid jne. Leidsime, et hea asi. Ja nii me esmaspäeval, veel enne kui Sussi nina Haapsalu poole keerasime, tegimegi selle asja ära.
Sellest tuleb kindlasti ka eraldi postitus. Nimelt on meie nunnu veel sealt poest koju toomata, sest esmaspäeval polnud enam aega, oli vaja Haapsallu sõita, ja tagasi jõudsime sealt alles eile hilja-hilja öösel. Nii et uue pereliikme pidulik kojutoomine tuleb täna, ja siis saab pilte ka.

Postitus 3. Päev absoluutselt Murphy seaduste vaimus.

Tegelikult esmspäeval oli kõik veel väga hästi. Mul õnnestus terve hommiku ja päeva kirjatööd teha (lõpetada ühe “Suletud uste” osa ja teha valmis järgmise “Saladuste” osa stseeniplaanid) ja Ott nokitses kompostri kallal, enne kui laadisime õhtupoolikul tädi Tötsu ja tööriided Sussi sisse ning hakkasime Läänemaale sõitma, et teisipäeva hommikul kokkulepetele vastavalt võtta meile laenuks lubatud haagis ja minna Haapsalu-ogoroodinat kokku pakkima. Tee peal ostsime selle trakatsi… ja kella poole kümne paiku olimegi ema juures rahulikku õhtut veetmas.
Seda läks meil vaja. Sest järgmisel päeval me alles nägime.

Teisipäeva hommik. Sõidame ema juurest välja. Helistan, nagu kokku lepitud, sõber Tomile, et nüüd sõitsime välja, võtame sõbra käest haagise ja tuleme; ja sõbrale, et sõitsime välja, 20 minuti pärast oleme sinu juures.

Linna piiril tuleb Otile meelde, et garantiiremondis olnud trimmer on vaja Bauhofist ära tuua. Okei, väike vahepeatus. Ja siis hakkab pihta. Mis ajast vilets valu (st täiesti lollakalt ja ise keskelt pooleks murdunud polt) EI kuulu garantiiremondi alla? Me olevat ise selle ära lõhkunud, teate. Teraspoldi katki peksnud või umbes nii.

Sõbra juures. Selgub, et sügisest saadik kasutamata seisnud haagisesse on kuhjunud talvega kolu ja see tuleks kõigepealt prügimäele viia. Okei, milles küss. Viime muidugi. Aga ikkagi on vaja kõigepealt haagris kuidagi välja saada õue peale ära surnud sõiduautorümaka tagant. Sikutame ja lükkame. Meeleolu lisavad kõnniteeääred, millest üle tuleb lükata. Saame haagise sõiduautoga üsna kõrvuti – noh, siit tõmbab auto ta välja küll. Okei.
Tagurdame Sussi, et haagis taha ühendada. Ikka seesama sõiduautorümakas on totakalt ees, aga noh, lõpuks siiski õnnestub.

Hakkame haagist Sussi taha panema, ja siis selgub, et haagise ja Sussi elektroonikaotsikud ei klapi omavahel üldsegi. On täiesti teistsugused.
Sõber ütleb, et haagisel on tüüpotsik, palju autosid on sellega sõitnud. Meie Otiga oleme üsna nõus, et Sussi haagiselahendus võibki olla väärakas, sest me ei ole seda ju kunagi kasutanud veel, me ei tea asjast midagi. Helistatakse kellelegi, kes ütleb, et peab ilmselt autol selle junni ära vahetama.

Ott sõidab ja läheb ostab selle õige junni, tuleb tagasi. Hakkab vahetama, aga tuleb välja, et ei saa. Pole võimalik, sest miski kruvi murdub pooleks ja see junn meie auto küljes on tõepoolest väga kõvasti kinni. Mina helistan Tomile, et meil on siin error, võtku rahulikult, ärgu kiirustagu. Tom teatab, et on juba ogoroodinal ja hea küll, eks ta siis nokitseb kasvuhoones need trossid maha jne.

Siis sõidavad sõber ja Ott lähedasse autoremonditöökotta, et tehku seal. Tulevad sealt tagasi uue huvitava asjaga: miski uus julla, mis peaks olema üleminek ja tegema haagise Sussi taha ühendamise võimalikuks. Sest remonditöökojas selgus, et Sussi elektroonikaauk on mõeldud haagissuvilatele. Ja et vastavad üleminekud on maailmas olemas, et peagi meie Sussi lahti kruvima hakkama.
Aga see julla ei taha sugugi Sussi jullaga kokku minna. Peaks minema, aga ei lähe. Topime, topime… siis puhastab Ott Sussi julla oksüdeerunud augud ära ja läheb justkui paremini, aga ka mitte kuigi kohe või kuigi ladusalt… igatahes tunnid kuluvad ja meie mürame seal sõbra tagaõues Sussi ja haagisega. Aga lõpuks on jullad omavahel liitunud ja haagis Sussil taga. Nonii.

Siis selgub, et haagisel on rehvid tühjad. Sõber otsib kõigepealt käsipumba. Pärast seda, kui Ott on sellega veerand tundi vaeva näinud, tuleb lõpuks ka kompressor välja. Üks kumm täitub nüüd eeskujulikult, aga see kumm, mis seisab kõnniteeserva peal, vot sellega on imelik. No ei võta vajalikku rõhku sisse. Lõpuks lööme käega – olgu siis selline enam-vähem… peaasi, et ükskord liikuma saaks. Sest kell on veninud juba sinna keskpäeva kanti ja Tomil on aiamaal palav hakanud — helistab, et kui me ükskord jõuame, siis võtku me ta jaoks poest juua.

Igatahes läheb sõiduks. Aga ei, siiski mitte — sest selgub, et haagise rattakoobas ei lähe hoovil seisvast rikkus autorümakast üldse nii kenasti mööda, kui alguses tundus. Nii et… tuleb auto hoovis siiski kuidagi mujale lükata. Lükkame. Täitsa raske auto on. Naljakas ei ole enam ammugi.

Lõpuks saame minema. Prügimäele. Koos sõbraga. Ja tagasi linna ka. Meie taga sõitvad autod tuututavad, me ei saa aru, miks. Siis meenub sõbrale, et peab meie kätte andma ka haagise registreerimistunnistuse. Aga kui ta selle kodust võtab ja sellele peale vaatab, siis selgub…
… et tema sugulased, kes seda haagist sügisel paar kuud kasutasid ja pidid sel ajal kokkuleppe kohaselt haagisega ka ülevaatusel ära käima, ei ole seal siiski käinud. Kui haagis tagasi toodi, et tulnud sõbrale pähe ju kontrollida, kas ikka käidi ja tehti, nagu lubati, ja oli kehtivas ülevaatuses jumala kindel. Meil oli sellest ju eelmine nädal veel juttugi!

Sõidame haagisega ülevaatusele. Kell on sinna kahe kanti. Saaks juba ogoroodinale ja pihta hakata…
Ülevaatusel selgub, et haagisel pidurituled ei tööta. Miks? Kas viga on meie Sussis või haagises? Ja — ah siis sellepärast meile tuututagigi kogu aeg?! Kaupleme tehnikuid asja üle vaatama. Nad ei taha, sest neil on kiire rehvivahetusaeg, järjekorrad ja hullumaja. Sõber helistab ülemusele ja kasutab vanu tutvusi, veenmisjõudu ja isiklikku sarmi. Vaja on teist konksuga autot, et kontrollida. Platsi peal olevad konksuga autod on kõik töövõimetud. Helistame konksuga autoga tuttavaid läbi.

Lõpuks tuleb seesama asutuse ülemus kohale oma konksuga autos. Asi saab selgeks. Asi on haagises. Et kohal on ülemus, veenmisjõud ja isiklik sarm, on korraga ka kolm tehnikut ümber haagise. Ja mis selgub. Haagise elektroonikajuhe on millalgi ära vahetatud sõbra teadmata. Otsiku lahtikruvimisel on näha, et seal sees on miskid lahtised otsad tagasi painutatud ja et juhtmete arv üleüldse ei klapi. Halloo, see elektroonika ei peagi niimoodi töötama. Selle haagisega ei sõideta enne kuhugi, kui see juhe pole õige pandud ja otsik korda tehtud.

Ma arvan, et me peaksime sõitma nende sõbra sugulaste juurde ja neile peksa andma või midagi. Aga me ei tee seda. Me võtame haagise lahti ja jätame selle sinnasamma remonditöökotta ja viime sõbra ära. Ja ei tea, mida edasi teha. Otsida mujalt haagis või taas loobuda kasvuhoone äratoomise plaanist…?
Mingitel tanklakettidel on olemas linnadevahelise laenutuse süsteem. No et võtame Haapsalust haagise ja viime tagasi hoopis Tartu vastavasse tanklasse. Okei. Sõidame läbi kõik Haapsalu 3 suuremat tanklat. Siis ka Stokkeri. Aga ei. Haapsalus seda võimalust ei pakuta.

No selge. Tuleb siis Tom aiamaalt ära tuua. Jahti ei tule. Kell on ka juba märkamatult pool neli saanud.
Sõidame aiamaale lühemat teed pidi, läbi teise aianduskooperatiivi. Aga selgub, et sealt ei saa — nad on meelega oma teele autod risti ette pannud ja ei lase meid läbi, saame hoopis rohke venekeelse sõimu osaliseks, et mida me otsime sealt, see on nende tee.
Napakad.

Sõidame siis teist teed pidi, Uuemõisa kaudu ringi. Ja seal metsa vahel… seisab metsaveohaagis, millele masinatega parasjagu palke peale tõstetakse. Koorem on alles noor. Mööda ei mahu. Me ei saa enam ise ka aru, kas me nutame või naerame oma Sussis valju häälega.

Helistame Tomile, et me ei pääse ogoroodinale, aga tulgu jalutagu vastu, saab vähemalt oma õlled kätte. Ta ei saa tulla, sest — on vahepeal terve kasvuhoone juba lahti võtnud, see vedeleb tükkidena maas ja pool pilpaküla rahvast käib mööda ja küsivad kogu aeg, et kas me ikka vajame seda kasvuhoonet ja sõnnikuhunnikut veel või võivad nad selle endale võtta.
Meil ei ole enam ka taganemisteed.
Kas me peame selle kasvuhoone seljas ära viima või?
Mõtleme juba variandi peale, et laenata Haapsalu Lukoilist haagis, viia kasvuhoone tükid ema juurde. ja kunagi hiljem püüda see värk edasi Tartumaale saada. Aga kuidas ja millal ja mitu korda võib ühe kasvuhoone järel käia?????

Sõidame siis tagasi, sest metsaveoautost mööda ei saa. Lähme sööme Statoilis miskit jubedat jahurulli, sest kõhud on juba tegelikult väga tühjad ka ja me oleme juba üsnagi kõigele käega löönud. Helistan emale, kes pidi meid ootama umbes nelja aegu enda juurde tagasi… ja saan sealt teada, et võib-olla ühel mu kunagisel parteigenosse‘l, kolleegil volikogu päevilt ja mu venna vanal sõbral võib olla võimalik mulle oma haagist laenata.
Jaa, muidugi helistan. Sest kui mitu korda võib ühe kasvuhoone järel käia, ma tahaksin teada?
Aga selgub, et mul pole enam selle kunagise kolleegi numbrit. Helistan vennale, küsin. saan. Helistan uuesti. Saan teada, et ta põhimõtteliselt on nõus laenama, aga tal endal on vaja kõigepealt seal peal olev koorem oksi ära viia, ja et kohe ta seda teha ei saa, sest on veel tööl ja ei oska öelda, mis keel saab. helistagi ma tunni aja pärast, siis ta ehk juba teab.

Nüüd me saame ka ogoroodinale sisse, sest metsaveoauto on ära läinud. Tom saab oma õlled. Kasvuhoone vedeleb tükkidena maas. Mina kaevan üles maasikad, söödava kuslapuu, sidrunväändiku. Pakime kasvuhoone jupid pakkekilesse. Päike paistab, soe on. Naabrid käivad juttu tegemas. Lõpuks saan ka teada, et jah, haagise saab. Tom peab ära minema. Paneme Otiga veel mõne koti sõnnikut täis, sest maasikate istutamisel läheb seda ju kohe vaja. Ja siis istume ogoroodinal oma eelmise elu varemetel ja ootame haagist.

Mu endine parteigenosse tuleb, ja veel millise hoo ning kolinaga, otse vaenuliku naaberkooperatiivi poolt. Jumal tänatud, et tema oskab neile vähemalt vene keeles samaväärselt vastu sõimata.
Ja meil on haagis. Too endine kolleeg kiirustab minema ja meie Otiga saame hakata koormat koostama.

Jõuavad kohale aiamaanaabrid Tamara ja Aleksandr, kes ei jõua meie lahkumist ära kahjatseda. Tamara läheb oma putkasse ja tuleb välja kingitusega – äsja Venemaal käies tuli talle raamatupoes meelde, et ma sügisel rääkisin temaga Galina Kišima aiandusraamatutest… ja ta ostis mulle ühe kingituseks. Issand jumal, milliseid liigutavaid inimesi on olemas. Aleksandr aitab Otil koormat koostada ja mina istun tamaraga loojangupäikese kiirtes tema putka trepil, räägime. Tamara räägib mulle oma sugulastest ja Ukrainast, nutab vahepeal. Ta on vere poolest puhas ukrainlanna, pärit Luganski oblastist, seal sündinud-kasvanud. Aleksandr on pärit Harkovist. Minu jaoks on võõras kuulda, et nende jaoks on see sõda kodusõda: ukrainlased-bandeeralased ukrainlaste vastu, ja et sõda peetakse sellepärast, et Ameerika tahab Ukraina musta mullamaad GMO kasvatamiseks kasutada.
Ma ei vaidle. Lihtsalt ütlen, et ma olen neid Ukraina uudiseid lugenud mitmes keeles ja et need teated on väga erinevad… see pole minu asi vaielda. Ma tean, et Tamara saab oma info ikkagi eelkõige venekeelsetest kanalitest, ja selle propagandaga ei ole mõtet võidelda. Pealegi poleks sellest miskit kasu. Sõda kestab seal ikkagi.
Mul on lihtsalt nii kahju, et maailmas asjad vahel niimoodi on.

Kella poole kaheksast saame lõpuks sõitma. Minu närvisüsteem on selle päeva kõigi sekelduste tulemusena sealmaal, et ei suudagi vist enam maha rahuneda. Kardan kogu aeg ja kõiki asju, põhiliselt seda, et haagis lendab tagant ära jms. Seetõttu sõidab Ott aeglaselt, ja Paliverest läbi sõites palun veel ahastavalt oma vennal see haagis üle vaadata… nagu närvipundar, tõesti. Nii et sõidame aeglaselt, pool teed saame valges, pool enam mitte. Südaööks jõuame koju. Koos kasvuhoonega.

Edasilükkamine ja vahelejätmine

Pärast viimatist Haapsalu-sõidust tulekut ma polegi eriti kirjutanud, sest ühest küljest kasvavad mul siin tööd üle pea ja teisest küljest on ka selle pideva külmetamisega viimasel ajal tervis nigel. Pärast seda, kui me Otiga Maamessil äikesevihma ja rahe kätte jäime ja mu mantel seljas niiskeks ligunes, hakkas veel mingi nohu endast märku andma ja enesetunne polnud kogu selle kupatuse peale tõesti kiita. Selg hell, pea paks ja nina märg, fuih.
Aga üldiselt ma kolm päeva potistasin, potistasin ja potistasin kõiki neid taimi, mis ma Haapsalu aiast ära tõin. Kui kokku lugesin, sain teada, et tõin ära 179 taime, mis nüüdseks on kenasti pottides. Tundlikumad rehetoa akna ääres ja tugevamad terrassil õues.
Huvitav, et piltide peal ei tundugi neid nii palju, aga suur osa potte on veel pappkastides, et neid oleks äärmuslike ilmaolude (taas)saabudes parem kaitsta. Ja esimesel pildil on ka need viis Järvseljalt toodud okastaime, neid ma selle 179 sisse ei lugenud.

värki1

värki3

Mul oli kurb meel, et paljude taimede väljakaevamiseks oli ikka veel natuke vara, muist polnud veel tärganudki, ja 99% siltidest olid mõistagi taas hakid ja varesed ära viinud. Nii et ma hargiga sorisin oma istutusalasid seal läbi, ja leidsin, mida leidsin. Ja midagi ei leidnud ka, nii et eks ta ole.

Parema meelega oleks ma need potistatud taimed kõik küll kasvuhoonesse viinud, aga mul ei ole ju veel siin kasvukat! Kasvukas on Haapsalu ogoroodinal… ja tuleb sealt ära siis, kui meid enam ei ähvarda suverehvidega lörtsi kätte jäämine pikal teel, haagis taga.
Pidime minema taas pühapäeval, aga ilmateade lubab homseks taas teadagi mida. Nii et valime järgmisel nädalal mõne lörtsivaba prognoosiga päeva.

Neljapäeval käisin Lähte koolis õpilastele esinemas ja pärast Maamessil. Ma pean ütlema, et seal viimasel üritusel mind üllatas, et alternatiivsete energiaallikate kohapealt eriti eksponente ei olnud. Ott tunneb meil ju juba mõnda aega huvi päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite ja muu sellise kraami vastu, oleksime heameelega end ses vallas veidi harinud. Kasvuhoonete pakkujaid oli minu meelest ka üllatavalt vähe väljas. Ja kettsaage. Ja murutraktoreid. Ühesõnaga, neid oli küll, aga tundus kuidagi vähe ja nigel see väljapanek, või siis lihtsalt kadusid nad nende suurte metsa- ja põllutöömasinate ning laudaseadmete vahele lihtsalt ära. Istikute pakkujaid oli ka vist ainult Päidre, aga võib-olla ma ei leidnud teisi lihtsalt üles, ja ausalt öeldes ei olnud see ju aiandusmess ka. Nii et pole põhjust vinguda.

Reedel olin ma nädalast juba niivõrd väsinud, et pärast viimase taime potistamist ei jaksanudki ennast enam korralikult kokku võtta, kirjatöö kuidagi tuli, aga vähe ja vindus väga, mõte ei lennanud… väsinud olin. Ja eelmise päeva märjakssaamisest oli enesetunne selline külmetunud. Selline tunne, et tõuseb vist palavik, aga võib-olla ei tõuse ka, ja parem on mitte kraadida, sest kui kraadid ja ON palavik, siis pärast sellest teadasaamist oledki jumala sant valmis ja lapiti maas.

Nii ma ei läinudki täna ühele üritusele, mida ma õigupoolest ootasin ja kuhu ma väga tahtsin minna. Sest tööasjad tahavad tegemist ja enesetunne praavitamist. Ei saa ennast päris ära ka katkestada suure tahtmisega kõike korraga teha.

Loll on looduskaitse all

Kunagi oli see pealkirjas märgitud lause üks napakas koolinali, aga ma kahtlustan, et teatud annus elutõde selles ikkagi räägib.
Meil on selja taga niisugune segane reis, et ohohoo. Reisil oli 2 eesmärki: tuua Koidula aiast ära kõik taimed, mis ma sealt ära tuua tahan, enne kui seal maastikukujundus lahti läheb; ja ogoroodinal laiali võtta ning laenatud haagisega meie uude koju tuua kasvuhoone ning peenrakastilauad. Samuti pidime lõpetama oma aiamaalepingu ja viima raamatupidajale eelmise kuu dokud… no sellist nipet-näpet. Plaan igatahes oli vägev.
Ja esmaspäeva läks tõesti kõik umbes nagu plaanitud oli, välja arvatud see, et ikka päris vastikult külmaks läks. Aga pärast seda, kui Ott oli möllanud ogoroodinal peenrakastidega ja mina Koidula aias kõvasti hargiga kaevanud (sest näha on praegu siiski vaid varajasimad ärkajad-tärkajad ning igihaljad),jäi tunnike aega isegi sõbraga pubis istuda. Päris külm oli naha vahele pugenud ja sellest ma ei saanudki enam lahti, pole tegelikult praeguse hetkenigi saanud, sest teisipäeval maakaevamine jätkus sama kõleda tuule ja kaleda külmaga.
Teisipäeval läks aga kummaliseks kätte ära. Ema poolt ära sõitma hakates selgus, et üks rehv oli jumala töss. Meil ju suverehvid Haapsalus — milles küss, saabki rehvid ühtlasi ära vahetada. Vähemalt oli see Oti seisdukoht. Minu seisukoht oli kõikuv. Kõikus ka sinnapoole, et talverehvidest aprilli keskel vabanemine ei pruugi olla hea mõte. Aga jumala eest, ma ei viitsinud vaielda ka. No ja siis selgus, et mu telefoni aku oli täiesti tühi, et Ott oli kah unustanud oma akutrelli akud ööseks laadima panna… igasugust sellist jama. Vähemalt dokud olime ära viia saanud ja ogoroodinalt sõitsime läbi ning kirjutasin loobumisavalduse selle kuu viimase päeva seisuga ära kah. Siis viis Ott mu Koidula aeda kaevama, viis akud ja mu mobla proovikasse laadima, võttis sealt suverehvid ja läks neid vahetama. Edasi pidi kulgema nii, et kui auto käes, siis sõber Tomi järele, koos ogoroodinale, kasvuhoonet demonteerima, umbes kuue-seitsme paiku saada hää inimese käest laenuks too haagis, koostada koorem, laadida Suss taimekaste täis ja siis tõmmata hinge. Magada öö ema juures ja hommikul Tartu suunas sõitma hakata.

foto0729

foto0726

Aga oh ei. Peaaegu miski ei pidanud nii minema. Sest kallis inimene, kes meile haagise oli lubanud laenata, sattus haiglasse. Õnneks sai Ott sellest teada vahetult siis, kui nad Tomiga juba ogoroodinal kasvuhoonet lammutama valmistusid, aga polnud selle tegevusega veel pihta hakanud. Minu telefon laadis proovikas, mina ei teadnud midagi, kuni tulid Ott ja Tom Kitu juurde ja siis saigi langetatud otsus kasvuhoone äratoomine lükata edasi… kuni saab ikka selle haagise ja kuni äkki enam nii külm ei ole.
Mina sain Koidula aiast oma taimed üles, tosin kastitäit. Nii et Suss oli põhjalikult täis. Peale taimekastide mahtus sinna ära veel suur prügikotitäis 20 aastat sauna pööningul seisnud, veidi kolletanud, aga muidu kunagi ilmselgelt pestud ja koidest täiesti puutumata villa, mille ema otsustas mulle anda. Sest kui 20 aastat sellega keegi midagi teinud ei ole, siis ilmselt ei tehta edaspidi ka. Ja nii võin ma selle kõik ära kedrata.
Nii et teisipäeva õhtul sõitsime koju tagasi. Tee oli ilus ja kuiv, ilm oli kena (vastikult külm muidugi, aga autos polnud see probleemiks). Erinevalt tänasest hommikust, nii et ma sain aru küll, miks see nii pidi minema, et me eile haagist ei saanud. Mõtle, kui me oleks tulnud niimoodi ligemale 300 km oma raskes lastis Sussi ja suverehvidega, haagis veel taga ka. Päris väga kohutav oleks see kõik olnud.

15.aprill 15

Ei saa ju selga hoida, kui elada on ka vaja

Just nii ongi.
Ma saan aru, et teisipäevase oodatud külaskäigu ärajätmine oli niigi suur ohverdus. Kolmapäevasest Järvseljast poleks ma aga mingi hinna eest suutnud kõrvale jääda, ja diklofenakk nagunii hakkas juba mõjuma ka. Neljapäevane esinemine Forseliuse kooli õpilastele läks juba peaaegu ludinal ja reedesel ühissõidul Kirjanike liidu üldkoosolekule ei tulnud mulle enam meeldegi, et mu seljaga midagi halvasti oleks olnud. No ja siis õnnestus jälle ära… kesse bussist vahepeal välja suitsetama ronides ikka viitsib mantlit selga panna, on ju. Pealegi kui nii eufooriline ja huvitav on olla kogu aeg. Ja kui kõik inimesed on nii ilusad ja head ja kolleegidest hea meel.
Oi, ma olen ikka NII loll oma tervise kohapealt. Ma ei tea, miks ma kipun arvama, et ma olen kuulikindel ja surematu.
Laupäeval pidime sõitma Setumaale Tomile ja Annikale külla (kõlab hästi ilukirjanduslikult, aga on jumala tõsi). Ning Annika majapidamist vanadest narmendavatest vaipadest vabastama. Ma kavatsen neid kõiki kasutada multšimise ja pinna katmise juures kuni lõpliku mädanemiseni.
Aga kui ma olin juba end riidesse pannud ja õhinal tegutsema asunud, lippasin parasjagu kase alla mahla tooma, siis kiskus jälle kõverasse ning vasakule ära. Vott. Ja nii ma kooberdasingi peaaegu neljakäpukil tuppa tagasi, ilma kasemahlata, sest kaseni ma ei jõudnud, ning otseteed voodisse, ise maruvihane kõigi maailma plaanide luhtumise pärast.
Sest laupäevane ilm oli ju ka täiesti jumalik, te ikka mäletate?
Aitäh, Lendav, selle kopraonusalvi eest. Ja selle eest, et meditsiin on leiutanud diklofenaki. Kaks tundi lesisin ja olin vihane nii mis särtsus, aga siis ma enam ei kannatanud, käskisin Otti, et ta oma väärt flanellsalli üles otsiks, tõmbasin rindkere sellega kõvasti kokku ja nii ma koos Otiga igatahes Setumaale sõitsin.
Tegelikult oligi väga ilus päev. Koos kõigi nende maastikega, mis meie jaoks on uued ja inspireerivad. Kõik need väikesed põnevad kruusateed ja. Annika pool oli ka väga ilus ja tore.

setumaal 11.4.15

Ning pange tähele, mul on nüüd kõvasti pinnakatmismaterjali. Küll ma selle rõõmsasti ära kasutan. Kui selg natuke tervemaks saab.
Aga ega mul ole aega seda enam ära oodata, sest juba homme õhtul ootavad taas ees edasilükkamatud labidatööd. Ja teisipäeval. Ja kolmapäeval ka. Ehk saangi oma vanast aiast seekord kõik tahetu toodud… ning edasi saab jälle omas tempos vaadata ja jorutada.

Aa, ja siis ma terve selle nädala muudkui toimetasin ja toimetasin. Kahte lustakat koomiksiraamatut ning üht saksa autorilt tõlgitud paksu lasteraamatut hiirekesest, kelle nimi on Tilda Õunaseeme ja kes ametilt on kirikuhiir. Sellest viimasest on kolmandat ringi veel 60 lk jäänud üle lugeda, siis saan ära saata ja loota, et rohkem mingeid apsakaid kahe silma vahele jäänud ei ole. (Kuigi sellegipoolest alati on, nagu hilisema korrektuurilugemise käigus selgub.)

Ning täna oli külaliste päev! Küpsetasin plaaditäie seenepirukat ja mul oli nii hirmus hea meel, et oma Lõuna-Eesti tiirul tuli mind vaatama üks mu lemmikdaam, keda ma naljatamisi mõnigi kord oma teiseks emaks nimetan. Sest ta on mind elus nii väga palju õpetanud. Seekord saabus ta umbes kümne pelletikotitäie jorjenijuurikatega. Appi-hurraa!
Juurikad läksid esialgu veel keldrisse. Järgmine nädal saan ehk kasvuhoone üles ja siis potistan nad ära ning panen sinna, sest no ausõna, selline mets mulle tuppa küll enam ei mahu.
Ning siis astus läbi üks tore kõrvalkülamees, kes integreerib meid samuti kohalikku ellu ja ollu ning lubas mulle pruuni lamba villu 🙂
Sest ketramisteadus edeneb mul nüüd juba peaaegu. See esimene korvitäis villu hakkab otsakorrale jõudma ja lõng saab iga päeva ühtlasem ja ühtlasem. Seda ma arvasingi, et tegemist peab olema siiski äraõpitava tegevusega, sest no mismoodi muidu vanasti iga vähegi normaalne naisinimene ketramise suutis selgeks saada. Ja kui ei suutnud, siis ilmselt ei olnudki ta koht inimeste hulgas.

Seljast ära, aga ikka aianduslikult ja töiselt

Selle roosilõikamisega läks nüüd natuke nihusti vist. See poolkummargil asend ei ole tõesti hea… ja see ka ei ole hea, kui täie aruga inimene aprillikuus saunast öösärgi ja hommikumantli väel tuppa otsustab kõndida. Sest mu selg otsustas selle peale arvamust avaldama hakata. Jälle roidevaheliste lihaste närvipõletik ja diklofenakipäevad.
Ja ikka nagu kiuste kõige kiiremal ajal, nädalal, kus on hirmsasti tegemist ja tegelemist, sõitmist ja sebimist ja esinemisi, pealegi oodatakse mind ju Haapsalu aeda oma nunnusid üles kaevama ja ära viima.
Eile jätsin ära ühe oodatud külaskäigu, sest suutsin siis olla ainult selili voodis ja isegi hingata ning rääkida oli valus. Ja olin vaimus valmis, et ka tänaseks planeeritud Järvselja-sõit tuleb ära jätta. Aga õnneks oli diklofenakk juba töötanud ja täna juba sain liikuma.
Tunda ta annab ja päris ringi vehelda ei või, aga laseb juba elada.
Järvseljal realiseerisin oma kallite kolimistalguliste sisseelamiskingiks toodud kinkekaardi. Sain selle eest kastitäie mägimände ja kadakaid keldrimäe kaunistamiseks. Ja ühe viljataime kah, mis oli juba planeerimatu ost, kuulasin lihtsalt soovitust, sest see tundus hea. Teravahambulise aktiniidia vilja ei ole ma kunagi isegi maitsnud mitte, aga kui väidavad, et süüa kõlbab ja on maitsev, siis läheb kindlasti asja ette.

esimesed

Ja oi, milline tuul oli tõusnud meie kojujõudmise ajaks. Täitsa torm kohe, prügikasti oli ümber ja kuivati ukse ristseliti lahti virutanud, luuad maja ees pikali ja kõik mühises ja kolises.
Siis pikutasin, sest selg arvas, et peaks.
Kirjutasin Lääne Ellu arvamusloo ning toimetasin ühe koomiksiosa, nüüd ehk jõuan enne sügavat ööd veel natuke ühe lasteraamatu toimetuse teist ringi lugeda. sest homme ootavad mind Forseliuse kooli lapsed ja pärast seda on ka plaanid-plaanid-plaanid… isiklikku elu kipub ikka olema nii palju, et tööde selle vahele mahutamine kisub keeruliseks.
Muide, ma olen päris pöördes ühest ideest ja visioonist, millega pühade aegu mu postkasti sõideti – kutsutakse taas arendama üht täispikka filmi. Teada ju, et see on selline komsii-komsaa, kas saab või ei saa rahasid peale, arendub või ei arendu… aga see idee täidab mu hasardi ja vaimustusega.
Võiks ju, tõesti ju.
Sellest tuleks hea ja päris pöörane film. Ja ma saaksin selles välja elada lapsepõlve hämarat ja tumedat poolt nii et vähe pole.
Jälle ma räägin tingivas kõneviisis. Aga seekord teeme hoopis nii, et saab rahad peale, et arendub, et võib, et tuleb, et saab. Olgu nii.

Esimene kedrus ja lihavõtted

Võidukalt lõpetasin esimese poolitäie lõnga ketramise.
Õudne. Nii pusaline, ebaühtlane, enamasti liiga jäme ja liiga kõvas keerus. See üksik ilusam kiht, mis kõige peal paistab, on see, mille Kaaren ettenäitamiseks ketras. Kõik muu pusserdus on minu.

esimene poolitäis

esimene poolitäis makro

Ma lohutan ennast sellega, et teine poolitäis, millega nüüd tegelen, tuleb juba palju rohkem lõnga moodi. Ja et esimene sooritus ei peagi ju hiilgav olema. Elus ei ole nii nagu lapsepõlves, kui olümpiaadilt teise kohaga tulles küsiti, miks ma esimeseks ei võinud tulla.

Aga et pühad õieti ju veel kestavad, siis soovin kõigile oma sõpradele, sugulastele ja blogilugejatele ilusaid, rõõmsaid ja tegusaid lihavõttepühi!
Meil oli eile niimoodi: suurel reedel tiigi kallastelt korjatud paju-utud, vaikse laupäeva õhtupoolikul kokkumätsitud pasha, õhtul hilja värvitud munad, pühadehommikul sookurgede huikamise saatel kase alt toodud kasemahl.

lihavõtted

Ainult imelik oli kuidagi, et last ei olnud kodus. Harjumatu. Mõned pühad või asjad tal seal Prantsusmaal.

Täna oli mul aga rõõm tõdeda, et ilmaolud hakkavad paranema. Niiviisi võib ennast juba aeda asjatama sättida, kui kogu aeg midagi krae vahele ei tilgu ja tuul seelikusaba alla ei vuhise. Alustuseks lõikan neid arvukaid roose korda, mis siin maja ümber kasvavad. Eriti neid keldrimäe omi. Ott läbi akna salaja pildistas muide.

roose lõikan

Katmata nad seal kasvavad igatahes. Valdav enamus pidid olema Robustad. Kääridega krõbistamist on aga nende kallal küll, sest seal hulgas on vanu kuivanud tüükaid ja eelmisi ja selle talve kahjustusi. Võtab aega. Juba teist päeva nakitsen, aga ringi peale ikka pole saanud. Pool aega muidugi võitle nende okstega, mis end juustesse või riietesse kinni haagivad ja kakelda tahavad.
Ma arvan, et keldrimäele jääb see kontseptsioon, et integreerida olemasolevad roosid tulevasse kivilasse. Nende juurestik on vajalik, et hoida kinni pinnase erosiooni. Ja seda vaatepilti tuleb kahtlemata rikastada madalate okaspuuvormidega. Püramiidjad, roomavad ja kerajad igihaljad nunnud sobiksid rooside vahele hästi, eriti talvel näeks see kõik siis välja ka, mitte ei ole ainult luuad püsti reas.
Selle jaoks tuleb hakata kive vedama ja kruusa tellima. Aga ma ei tea, kas just kohe praegu. Kohe praegu, kui Ott raamatu valmis saab, sõidab ogoroodinaehitus selga hoopis.

Vokiralli suurel reedel

Terve ennelõuna ja lõunaaja kestnud paanika veevarustuse teemal osutus õnneks asjatuks. Et kaevupumba kaitse kogu aeg välja peksis, selles oli süüdi miski elektririke väljaspoool meie majapidamist, ja kui Elektrilevi selle parandatud sai, oli kõik jälle väga hästi. Selle saaga tulemuseks oli aga 3 teadasaamist ja 1 tubli sooritus. A) Et kaevu võll on mäda ja tuleb välja vahetada, sest ei võimalda täidetud ämbrit kaevust üles kerida. B) Et välikäimla ehk aidataguse peldiku all ei olegi lampkasti ja mingi mahuti tuleb sinna tekitada, kui me kavatseme selles sektoris ogoroodinat hakata pidama. C) Et tiigi teine kallas on samuti väga ilus ja see kõik näeks välja nagu tõeline pärl, kui kord õnnestub kaldad pajuvõsast ja hundinuiadest ära puhastada. Me saame ümber selle ligemale 4000 m2 suure tiigi teha oma isikliku promenaadi ja pargiala ning tiigi kaugeimasse otsa suubuvale ojale peale kena purde, et ümber tiigi täistiire jalutada saaks.
Tubli sooritus oli see, et ma koristasin ja küürisin seesinatse peldiku muidu täiesti kasutamiskõlblikuks (sest olime igaks juhuks valmis selleks, et kaevupump võib rivist välja jääda terveks pühadeajaks ning kesse raatsib suure vaevaga kaevust ülesrükitud vett vesitualetis torudest alla lasta) enne seda, kui avastasin, et lampkasti polegi, vaid kõik, mis organismist altpoolt väljub, väljub peldiku tagaseina alt õue värske õhu kätte.
Õnneks ei ole seda peldikut arvatavasti hulk aastaid kasutatud. Kui otsustada lampkasti kohale kuhjunud orgaanika järgi. Ja ma saan seda kõrvitsatele ja kurkidele ära vedada.

Aga õhtul rivistusime siin kolmekesi vokiralliks (pluss veidi järeltulevat põlve). Tähelepanu, valmis olla, start!

vokiralli

Aga teate, ketramine on VÄGA keeruline töö. Mind teeb kohe murelikuks, kui asi välja ei tule ja ma muudkui pusserdan ja pusserdan. Kaaren küll lohutas mind, et kui ma selle kokku korrutan, tuleb päris põnev dekoratiivlõng: kohati mahuline ja kohev, kohati ülipingesse ja kõvaks niidiks krutitud. Ja ratas jääb kogu aeg seisma, lõng katkeb, vokinöör tuleb maha ning jala ja käte koostöö lihtsalt ei suju.
Jube. Ma ei tea, kas ma ikka olen piisavalt andekas, et ketramine ükskord käppa saada.

vokiralli1

« Older entries