Aidi Vallik avalikult

Olen nüüd viis päeva päris vakka olnud. Toibusin ehmatusest ja šokist, mis meil esmaspäeval oli ja mille tõttu lausa päriselt ja füüsiliselt haigeks jäin. Aga see läheb üle. Juba pärast eilset Järvselja-käiku ja viljapuude ostmist hakkas tunduvalt parem.
Nimelt esmaspäeval läksime toda kasvuhoone äratoomiseks kohutava sekeldamise peale laenatud haagist Haapsallu tagasi viima. Ja mis? Kell 1 päeval jäime Sussi ja selle laenatud haagisega Suure-Jaani kandis tee äärde. Suss otsustas, et tahab surra.
Passisime seal kolm ja pool tundi paaniliselt siia-sinna helistades ja plaani välja nuputades. Siis veetsime veel kolm ja pool tundi mu kaugemate Suure-Jaani sugulaste juures esimest korda elus neil külas olles. Haagise viisime sinna, sest seda ju tee äärde maha jätta ei julge — ja muide, mu halvimad hirmud said tõeks, keset Suure-Jaani linna tuli haagis sugulase auto tagant tõepoolest lahti ja tahtis minna vasakule ära. Õnneks oli kiirus väike ja midagi hullu peale järjekordse ehmatuse ei juhtunud.
Õhtul kella kaheksa paiku jõudis kohale meie isiklik tehnoabi koos vahetusautoga. Haapsalusse me ise ei jõudnudki, aga hea, et vahetusautoga öö hakuks koju tagasi jõudsime. Haagis jõudis poolsurnud ja kõõksuva Sussi taga, spetsialisti käe all ning pidevate vahereanimeerimistega ka umbes ühe paiku öösel Haapsallu laenaja kätte tagasi. Õppind mehed, Rootsi riistad. Haapsalust Tallinna remondikotta läks Suss järgmisel päeval aga paela otsas ja praeguseks hetkeks on Pürksi Ott tal mootori lahti võtnud ja üritab meie vanakest ikka kuidagi elule tagasi võita. Ma ei taha mõelda, mida mootori remont maksab.
Kõik see närvipinge terve see päev mõjus mulle igatahes nii, et teisipäeval olin rivist üpris väljas. Üks asi see õudne närvikurnatus, teine asi, et põhimõtteliselt üle öö tekkis metsik nohu ja kole ja kinnine köha ilma ühegi adekvaatse põhjuse või viiruskontaktita. Ju see esmaspäev loksutas organismi kihid korralikult segi… hea, et kruvid vähemalt päris lahti ei logisenud.

Vastu tulles lugejaskonna tungivatele nõudmistele, perekond Vallik esitleb:

Turboapelsin!
Lipud heisatud ja pasunad hüüdvad! Siit ta tuleb!

Rahuolekus siitpoolt:

Ja sealtpoolt:

Ja pealtpoolt:

Mul vist ei ole mõtet üle rääkida, mida te kõik piltide pealt ka näha võite. Et on Ariens ja 17,5 hobujõudu, rühib mäest üles ja alla ja ronib üle vägevate mutimullahunnikute. Ja siis tal on terve rida käike, millega Ott lõbutseb. Talle saab panna lumesaha ette ja käru taha, aga noid meil veel ei ole. Vaevalt et ta künnab ja külvab (ma küll tegelikult täpsemalt ei tea), aga selle järele me vajadust ju ei tunnegi. Me ei künna üldsegi ja külvata meeldib mulle omaenda väikeste valgete näppude vahelt ning seemnega ihulises ning hingelises kontaktis olles. Kuid kärust oleme juba tõepoolest puudust hakanud tundma, nii et selle järele peaks vaikselt ringi vaatama hakkama.

Aaaaaaaaga muidu ma istutasin täna maha söödavaid põõsaid ja ronitaimi (Haapsalust toodud kuslapuu ning sidrunväändiku, pluss Järvseljalt toodud aktiniidia), kõpitsesin ja kohendasin, ning rassisin taas mitu tundi mägimännistu kallal, et sellealune tüügastik enne massilist kasvamahakkamist kinni katta. Tänu meie Setumaa vaibareisile, millest ma viis-kuus postitust tagasi kirjutasin, mul katmismaterjali jagus. Mõni teine homme vean ka männikooremultši sinna peale, siis see hakkab lõpuks ka esteetiline välja nägema.

Proua Punks on üle võtnud valvekoera funktsioonid ja hoiab kõigel toimuval silma peal kõrgest ja väärikast kohast.

Muid võõraid liikumas ei olnud, kui et põllu peal kepsutas oma tund aega üks hull jänes edasi-tagasi ja siis, kui õhtul tuul pööras ja vastikult külmaks läks, tulid külalised. Kellega me istusime õues. Põhimõtte pärast. Sest kevad on ju. Sellepärast mul nii hapu nägu sel järgneval pildil ongi, et jube külm oli juba. Ning lõpuks me pidime ikka põhimõttest lahti ütlema ja tuppa kolima.
Aga ikkagi oli jälle üks väga hea päev. Eriti veel Otil, ma vaatan.

Traktoripostitust täna veel ei tule, sest pidulikul hetkel, kui see trakats Muhedikupapa abiga haagise pealt meie õues maha sai uditud, unustasin ma loomulikult pildistada. Ja sellele järgnevas elevuses, kui Ott tükk aega siin selle masinaga erineva kiiruse ja käiguga poognaid võttis, mäest üles ja mäest alla, ununes kah pildistamine ära. Aga ma teen seda kohe järgmine kord, kui me trakatsi jälle kuurist välja ajame ja Ott sellega natuke lustida võtab.
Nüüd vahepeal pole selleks ju aega olnud. Kohe kibekiiresti oli vaja maha istutada Haapsalust ära toodud maasikataimed.

Ja nii sai veidral kombel just maasikatest siin esimene peenar. Ikka istutusaugud ja ajalehed pealmise mullakihi all. Aga ma katan ka selle pealmise mullakihi veel millegagi kinni ja multšin ära, et umbrohuga vähegi lihtsamalt läheks.

Oma pühas üksinduses ja nõlval vildakana näeb see peenar muidugi mõnevõrra totakas välja. Aga ta on selles kohas sellepärast, et mujale tulevad muud asjad. Mul on plaan ometigi ju olemas, ammu üles joonistatud ja isegi mitu korda veel, iga korraga läks aina paremaks ja selgemaks see mõte. Nüüd lihtsalt oli see algus kuidagi veidrast otsast. Umbes nagu “Onu Raivo jutupliiatsi” saates alustas ta ka joonistamist kassi paremast tagumisest käpast ja siis alles lõpuks jõudis peani välja. Millest iga normaalne inimene ju kassi joonistamist alustaks.

Aga eile käisime taimeaias oma hekikuuskede järel. Mööda sellist teed.

Mul oli esimese hooga väga raske uskuda, et siin selle koti sees peaks olema 200 kuusetaime.

Aga on isegi rohkem. Kohe üsnagi rohkem on meile neid siia kotti loetud… aitäh. Me juba teame, mis nendega teha. Ma tegelikult mõtlesin juba talvel, et meie õuelt terrassile paistev metsaserv (meie metsatuka serv) võiks peale kenade kaskede sisaldada siiski ka üpris, üpris palju rohkem kuuski, et ikka ilusam vaadata oleks. Ja võib-olla ka jõulukuuske võtta.

Plaan oli õigupoolest juba eile istutada, kuid siis tuli Otile korraga palju tööd kaela ja tema ülejäänud päev möödus kirjutuslaua taga. Mina jälle üksinda nagu hästi ei viitsinud. Kahekesi ikka toredam ju, saab kiiremini ka. Nii et mina pikeerisin siis rahumeeli hoopis oma kapsad ära. Ja hoolitsesin selle eest, et kuusekoti sisemus ikka niiske püsiks ja kuusetaimed ära ei kuivaks seal sees.

Täna panimegi selle umbes seitsmekümnemeetrise heki maha. Kaherealise. Pöetava. Sellise, mis ikka tihe ja tõhus uleb. meil on siin künka otsas muidu ikka väga tuuline, teate. Nööri järgi panime, aga ikka viskab aeg-ajalt mingi kõveruse sisse. Aga las ta viskab. Nagunii päris sirgeks ta alles pöetakse. Kunagi tulevikus.

Tammede juurest liitub meie uus hekk juba olemasoleva sirelihekiga. Teeb enne seda tammede tagant veel kena kaarekese, markeerides kunagise iidvana külatee jooksu.

Selle roikahunniku me veame ka siit millalgi minema. Võib-olla juba homme.

Tänane postitus tuleb kolm ühes, sest kogu aeg juhtub ja meil lihtsalt on siin selline “tempo magnifico,” nagu mõni ütleb, et sündmuste kajastamiseks peaks iga jumala päev postituse tegema. No aga kui on “tempo magnifico,” siis pole ju selleks aega!

Nii et tuleb püüda lüüa mitu kärbest ühe hoobiga.

Postitus 1. Alustasime pühapäeval uue ogoroodinaga.

Ott just äsja sai valmis oma järjekordse lasteraamatu illukad (Sulev Olli “Mis mulle meeldib”), mistõttu ma teda varem ei julgenud aiaehituslike küsimustega tüüdata, aga nüüd on roheline tuli. Alustasime esmavajalikust: kompostrist. Ma ikka usun, et korralik kast on parem kui hunnik. Liigutatav esikülg on veel puudu.

Jube pirakas tuleb muidugi. Ma isegi veidi kahtlen, kas mitte liiga pirakas. Aga see on mõeldud nii iluaia kui ogoroodina kui köögi jäätmete ümbertöötlemiseks, mistõttu sinna peabki palju mahtuma. Haapsalu ogoroodinale tegime meeter-korda-meeter-korda-kaks-kompostri. Sinna läksid ainult ogoroodina jäätmed ning ikkagi sai see sügiseks suure kuhjaga täis. Peale selle oli meil Koidula aias ju veel 1.20 x 1.20 komposter, mis samuti oli kogu aeg silmini täis. Nii me siis mõtlesimegi, et väiksemaga kui 1.50 x 1.50 x 2 me siin nagunii välja ei mängi… ja tegimegi sellise. Aga pärast kohkusime ära, et kas tõesti nii suur… Võrdluseks on pildil kompostri taga ju ka meie välikemmerg. Näete siis ise.

Kompostri esikülg tuleb lahtikäiv, et hõlbustada ladustamist ja ümberkaevamist, Aga selle esiküljeni me pole veel jõudnud.

Kompostri asukohaga ei ole ma muidugi 100% rahul, ma planeerisin algul ta teise kohta, mitte aiamaa kõige päikselisemasse ossa, mis oleks peenardele igati ära kulunud. Aga ma mõtlesin ümber, kui selgus, et välikemmerg seal taga on ilma lampkastita, ja isegi kui me natuke midagi imbvärki sinna aretame, on mul kuidagi imelik tunne kohe sinna kõrvale maapinnale söögitaimi panna — nõlval allapoole veel pealegi. Ja teine argument selle koha kasuks oli, et sinna on mugav tulla nii ühelt kui teiselt poolt aiast ja maja juurest ka, on enam vähem “keset küla”. Kasutusmugavuse mõttes on need solgiämbri ja aiajäätmekäruga mahakõnnitavad ja talvel lumest roogitavad kümned meetrid väga olulised.

Muud ogoroodinasse puutuvat: otsustasime taas mitte väga kaevata ega ka mitte künda lasta, et maapind jääks lõhkumata ja kenasti vett hoidma ning meie suvist töömahtu vähendama. Seal on küll ühes kohas (umbes paralleelselt aidaseinaga) sügavad roopad, aga need saab labidaga muu töö ja kastide ja istutamiste käigus tasaseks tõsta. Sinna aidaseina äärde hakkan panema viinapuid ja muid külmaõrnukesi, ka teravalehine aktiniidia kolib kohe varsti sinna. Sest see on väga hea ja soe koht.

Muidu enam-vähem kogu see aiamaa pind praegu on selline:

Nii et kui me laseks selle kõik üles künda, siis ma tahaks teada, mitusada upakiltundi läheks nende naadijuurte väljasorimisele. Ei, me ei kavatsegi seda teha. Istutusaukude ja -kraavide puhul saab sellest naadist taimede ümbert rohimisega palju paremini ja vähema vaevaga lahti, kui kõik muu kinni katta ja lämbuma jätta.

Nii et: siia saagu uus ogoroodina.

Postitus 2. Oleme nüüd õnnelikud aiatraktoriomanikud.

See oli pikalt planeeritud asi, et aiatraktor tuleb osta. Me käisime ju ka Maamessil tegelikult peamiselt selle mõttega, et teemat uurida. Ott on terve talve netis nagunii uurimistööd teinud. Aga aiatraktor on kallis asi. Plaan oli, et kui mai keskel tuleb Otil üks pirakas honorar, siis saame teha järelmaksuks üsna suure sissemakse ja edaspidi mõistlikud osamaksed. Aga korraga ja täiesti ootamatult sattus Ott peale ühele soodukale, müügieksemplare kusjuures vaid 2, allahindlusprotsent 20 ja kliendikaardisoodustus ka… Uuris kodus netist firma tausta, tehnilisi näitajaid jne. Leidsime, et hea asi. Ja nii me esmaspäeval, veel enne kui Sussi nina Haapsalu poole keerasime, tegimegi selle asja ära.
Sellest tuleb kindlasti ka eraldi postitus. Nimelt on meie nunnu veel sealt poest koju toomata, sest esmaspäeval polnud enam aega, oli vaja Haapsallu sõita, ja tagasi jõudsime sealt alles eile hilja-hilja öösel. Nii et uue pereliikme pidulik kojutoomine tuleb täna, ja siis saab pilte ka.

Postitus 3. Päev absoluutselt Murphy seaduste vaimus.

Tegelikult esmspäeval oli kõik veel väga hästi. Mul õnnestus terve hommiku ja päeva kirjatööd teha (lõpetada ühe “Suletud uste” osa ja teha valmis järgmise “Saladuste” osa stseeniplaanid) ja Ott nokitses kompostri kallal, enne kui laadisime õhtupoolikul tädi Tötsu ja tööriided Sussi sisse ning hakkasime Läänemaale sõitma, et teisipäeva hommikul kokkulepetele vastavalt võtta meile laenuks lubatud haagis ja minna Haapsalu-ogoroodinat kokku pakkima. Tee peal ostsime selle trakatsi… ja kella poole kümne paiku olimegi ema juures rahulikku õhtut veetmas.
Seda läks meil vaja. Sest järgmisel päeval me alles nägime.

Teisipäeva hommik. Sõidame ema juurest välja. Helistan, nagu kokku lepitud, sõber Tomile, et nüüd sõitsime välja, võtame sõbra käest haagise ja tuleme; ja sõbrale, et sõitsime välja, 20 minuti pärast oleme sinu juures.

Linna piiril tuleb Otile meelde, et garantiiremondis olnud trimmer on vaja Bauhofist ära tuua. Okei, väike vahepeatus. Ja siis hakkab pihta. Mis ajast vilets valu (st täiesti lollakalt ja ise keskelt pooleks murdunud polt) EI kuulu garantiiremondi alla? Me olevat ise selle ära lõhkunud, teate. Teraspoldi katki peksnud või umbes nii.

Sõbra juures. Selgub, et sügisest saadik kasutamata seisnud haagisesse on kuhjunud talvega kolu ja see tuleks kõigepealt prügimäele viia. Okei, milles küss. Viime muidugi. Aga ikkagi on vaja kõigepealt haagris kuidagi välja saada õue peale ära surnud sõiduautorümaka tagant. Sikutame ja lükkame. Meeleolu lisavad kõnniteeääred, millest üle tuleb lükata. Saame haagise sõiduautoga üsna kõrvuti – noh, siit tõmbab auto ta välja küll. Okei.
Tagurdame Sussi, et haagis taha ühendada. Ikka seesama sõiduautorümakas on totakalt ees, aga noh, lõpuks siiski õnnestub.

Hakkame haagist Sussi taha panema, ja siis selgub, et haagise ja Sussi elektroonikaotsikud ei klapi omavahel üldsegi. On täiesti teistsugused.
Sõber ütleb, et haagisel on tüüpotsik, palju autosid on sellega sõitnud. Meie Otiga oleme üsna nõus, et Sussi haagiselahendus võibki olla väärakas, sest me ei ole seda ju kunagi kasutanud veel, me ei tea asjast midagi. Helistatakse kellelegi, kes ütleb, et peab ilmselt autol selle junni ära vahetama.

Ott sõidab ja läheb ostab selle õige junni, tuleb tagasi. Hakkab vahetama, aga tuleb välja, et ei saa. Pole võimalik, sest miski kruvi murdub pooleks ja see junn meie auto küljes on tõepoolest väga kõvasti kinni. Mina helistan Tomile, et meil on siin error, võtku rahulikult, ärgu kiirustagu. Tom teatab, et on juba ogoroodinal ja hea küll, eks ta siis nokitseb kasvuhoones need trossid maha jne.

Siis sõidavad sõber ja Ott lähedasse autoremonditöökotta, et tehku seal. Tulevad sealt tagasi uue huvitava asjaga: miski uus julla, mis peaks olema üleminek ja tegema haagise Sussi taha ühendamise võimalikuks. Sest remonditöökojas selgus, et Sussi elektroonikaauk on mõeldud haagissuvilatele. Ja et vastavad üleminekud on maailmas olemas, et peagi meie Sussi lahti kruvima hakkama.
Aga see julla ei taha sugugi Sussi jullaga kokku minna. Peaks minema, aga ei lähe. Topime, topime… siis puhastab Ott Sussi julla oksüdeerunud augud ära ja läheb justkui paremini, aga ka mitte kuigi kohe või kuigi ladusalt… igatahes tunnid kuluvad ja meie mürame seal sõbra tagaõues Sussi ja haagisega. Aga lõpuks on jullad omavahel liitunud ja haagis Sussil taga. Nonii.

Siis selgub, et haagisel on rehvid tühjad. Sõber otsib kõigepealt käsipumba. Pärast seda, kui Ott on sellega veerand tundi vaeva näinud, tuleb lõpuks ka kompressor välja. Üks kumm täitub nüüd eeskujulikult, aga see kumm, mis seisab kõnniteeserva peal, vot sellega on imelik. No ei võta vajalikku rõhku sisse. Lõpuks lööme käega – olgu siis selline enam-vähem… peaasi, et ükskord liikuma saaks. Sest kell on veninud juba sinna keskpäeva kanti ja Tomil on aiamaal palav hakanud — helistab, et kui me ükskord jõuame, siis võtku me ta jaoks poest juua.

Igatahes läheb sõiduks. Aga ei, siiski mitte — sest selgub, et haagise rattakoobas ei lähe hoovil seisvast rikkus autorümakast üldse nii kenasti mööda, kui alguses tundus. Nii et… tuleb auto hoovis siiski kuidagi mujale lükata. Lükkame. Täitsa raske auto on. Naljakas ei ole enam ammugi.

Lõpuks saame minema. Prügimäele. Koos sõbraga. Ja tagasi linna ka. Meie taga sõitvad autod tuututavad, me ei saa aru, miks. Siis meenub sõbrale, et peab meie kätte andma ka haagise registreerimistunnistuse. Aga kui ta selle kodust võtab ja sellele peale vaatab, siis selgub…
… et tema sugulased, kes seda haagist sügisel paar kuud kasutasid ja pidid sel ajal kokkuleppe kohaselt haagisega ka ülevaatusel ära käima, ei ole seal siiski käinud. Kui haagis tagasi toodi, et tulnud sõbrale pähe ju kontrollida, kas ikka käidi ja tehti, nagu lubati, ja oli kehtivas ülevaatuses jumala kindel. Meil oli sellest ju eelmine nädal veel juttugi!

Sõidame haagisega ülevaatusele. Kell on sinna kahe kanti. Saaks juba ogoroodinale ja pihta hakata…
Ülevaatusel selgub, et haagisel pidurituled ei tööta. Miks? Kas viga on meie Sussis või haagises? Ja — ah siis sellepärast meile tuututagigi kogu aeg?! Kaupleme tehnikuid asja üle vaatama. Nad ei taha, sest neil on kiire rehvivahetusaeg, järjekorrad ja hullumaja. Sõber helistab ülemusele ja kasutab vanu tutvusi, veenmisjõudu ja isiklikku sarmi. Vaja on teist konksuga autot, et kontrollida. Platsi peal olevad konksuga autod on kõik töövõimetud. Helistame konksuga autoga tuttavaid läbi.

Lõpuks tuleb seesama asutuse ülemus kohale oma konksuga autos. Asi saab selgeks. Asi on haagises. Et kohal on ülemus, veenmisjõud ja isiklik sarm, on korraga ka kolm tehnikut ümber haagise. Ja mis selgub. Haagise elektroonikajuhe on millalgi ära vahetatud sõbra teadmata. Otsiku lahtikruvimisel on näha, et seal sees on miskid lahtised otsad tagasi painutatud ja et juhtmete arv üleüldse ei klapi. Halloo, see elektroonika ei peagi niimoodi töötama. Selle haagisega ei sõideta enne kuhugi, kui see juhe pole õige pandud ja otsik korda tehtud.

Ma arvan, et me peaksime sõitma nende sõbra sugulaste juurde ja neile peksa andma või midagi. Aga me ei tee seda. Me võtame haagise lahti ja jätame selle sinnasamma remonditöökotta ja viime sõbra ära. Ja ei tea, mida edasi teha. Otsida mujalt haagis või taas loobuda kasvuhoone äratoomise plaanist…?
Mingitel tanklakettidel on olemas linnadevahelise laenutuse süsteem. No et võtame Haapsalust haagise ja viime tagasi hoopis Tartu vastavasse tanklasse. Okei. Sõidame läbi kõik Haapsalu 3 suuremat tanklat. Siis ka Stokkeri. Aga ei. Haapsalus seda võimalust ei pakuta.

No selge. Tuleb siis Tom aiamaalt ära tuua. Jahti ei tule. Kell on ka juba märkamatult pool neli saanud.
Sõidame aiamaale lühemat teed pidi, läbi teise aianduskooperatiivi. Aga selgub, et sealt ei saa — nad on meelega oma teele autod risti ette pannud ja ei lase meid läbi, saame hoopis rohke venekeelse sõimu osaliseks, et mida me otsime sealt, see on nende tee.
Napakad.

Sõidame siis teist teed pidi, Uuemõisa kaudu ringi. Ja seal metsa vahel… seisab metsaveohaagis, millele masinatega parasjagu palke peale tõstetakse. Koorem on alles noor. Mööda ei mahu. Me ei saa enam ise ka aru, kas me nutame või naerame oma Sussis valju häälega.

Helistame Tomile, et me ei pääse ogoroodinale, aga tulgu jalutagu vastu, saab vähemalt oma õlled kätte. Ta ei saa tulla, sest — on vahepeal terve kasvuhoone juba lahti võtnud, see vedeleb tükkidena maas ja pool pilpaküla rahvast käib mööda ja küsivad kogu aeg, et kas me ikka vajame seda kasvuhoonet ja sõnnikuhunnikut veel või võivad nad selle endale võtta.
Meil ei ole enam ka taganemisteed.
Kas me peame selle kasvuhoone seljas ära viima või?
Mõtleme juba variandi peale, et laenata Haapsalu Lukoilist haagis, viia kasvuhoone tükid ema juurde. ja kunagi hiljem püüda see värk edasi Tartumaale saada. Aga kuidas ja millal ja mitu korda võib ühe kasvuhoone järel käia?????

Sõidame siis tagasi, sest metsaveoautost mööda ei saa. Lähme sööme Statoilis miskit jubedat jahurulli, sest kõhud on juba tegelikult väga tühjad ka ja me oleme juba üsnagi kõigele käega löönud. Helistan emale, kes pidi meid ootama umbes nelja aegu enda juurde tagasi… ja saan sealt teada, et võib-olla ühel mu kunagisel parteigenosse‘l, kolleegil volikogu päevilt ja mu venna vanal sõbral võib olla võimalik mulle oma haagist laenata.
Jaa, muidugi helistan. Sest kui mitu korda võib ühe kasvuhoone järel käia, ma tahaksin teada?
Aga selgub, et mul pole enam selle kunagise kolleegi numbrit. Helistan vennale, küsin. saan. Helistan uuesti. Saan teada, et ta põhimõtteliselt on nõus laenama, aga tal endal on vaja kõigepealt seal peal olev koorem oksi ära viia, ja et kohe ta seda teha ei saa, sest on veel tööl ja ei oska öelda, mis keel saab. helistagi ma tunni aja pärast, siis ta ehk juba teab.

Nüüd me saame ka ogoroodinale sisse, sest metsaveoauto on ära läinud. Tom saab oma õlled. Kasvuhoone vedeleb tükkidena maas. Mina kaevan üles maasikad, söödava kuslapuu, sidrunväändiku. Pakime kasvuhoone jupid pakkekilesse. Päike paistab, soe on. Naabrid käivad juttu tegemas. Lõpuks saan ka teada, et jah, haagise saab. Tom peab ära minema. Paneme Otiga veel mõne koti sõnnikut täis, sest maasikate istutamisel läheb seda ju kohe vaja. Ja siis istume ogoroodinal oma eelmise elu varemetel ja ootame haagist.

Mu endine parteigenosse tuleb, ja veel millise hoo ning kolinaga, otse vaenuliku naaberkooperatiivi poolt. Jumal tänatud, et tema oskab neile vähemalt vene keeles samaväärselt vastu sõimata.
Ja meil on haagis. Too endine kolleeg kiirustab minema ja meie Otiga saame hakata koormat koostama.

Jõuavad kohale aiamaanaabrid Tamara ja Aleksandr, kes ei jõua meie lahkumist ära kahjatseda. Tamara läheb oma putkasse ja tuleb välja kingitusega – äsja Venemaal käies tuli talle raamatupoes meelde, et ma sügisel rääkisin temaga Galina Kišima aiandusraamatutest… ja ta ostis mulle ühe kingituseks. Issand jumal, milliseid liigutavaid inimesi on olemas. Aleksandr aitab Otil koormat koostada ja mina istun tamaraga loojangupäikese kiirtes tema putka trepil, räägime. Tamara räägib mulle oma sugulastest ja Ukrainast, nutab vahepeal. Ta on vere poolest puhas ukrainlanna, pärit Luganski oblastist, seal sündinud-kasvanud. Aleksandr on pärit Harkovist. Minu jaoks on võõras kuulda, et nende jaoks on see sõda kodusõda: ukrainlased-bandeeralased ukrainlaste vastu, ja et sõda peetakse sellepärast, et Ameerika tahab Ukraina musta mullamaad GMO kasvatamiseks kasutada.
Ma ei vaidle. Lihtsalt ütlen, et ma olen neid Ukraina uudiseid lugenud mitmes keeles ja et need teated on väga erinevad… see pole minu asi vaielda. Ma tean, et Tamara saab oma info ikkagi eelkõige venekeelsetest kanalitest, ja selle propagandaga ei ole mõtet võidelda. Pealegi poleks sellest miskit kasu. Sõda kestab seal ikkagi.
Mul on lihtsalt nii kahju, et maailmas asjad vahel niimoodi on.

Kella poole kaheksast saame lõpuks sõitma. Minu närvisüsteem on selle päeva kõigi sekelduste tulemusena sealmaal, et ei suudagi vist enam maha rahuneda. Kardan kogu aeg ja kõiki asju, põhiliselt seda, et haagis lendab tagant ära jms. Seetõttu sõidab Ott aeglaselt, ja Paliverest läbi sõites palun veel ahastavalt oma vennal see haagis üle vaadata… nagu närvipundar, tõesti. Nii et sõidame aeglaselt, pool teed saame valges, pool enam mitte. Südaööks jõuame koju. Koos kasvuhoonega.