Esimene kedrus ja lihavõtted

Võidukalt lõpetasin esimese poolitäie lõnga ketramise.
Õudne. Nii pusaline, ebaühtlane, enamasti liiga jäme ja liiga kõvas keerus. See üksik ilusam kiht, mis kõige peal paistab, on see, mille Kaaren ettenäitamiseks ketras. Kõik muu pusserdus on minu.

esimene poolitäis

esimene poolitäis makro

Ma lohutan ennast sellega, et teine poolitäis, millega nüüd tegelen, tuleb juba palju rohkem lõnga moodi. Ja et esimene sooritus ei peagi ju hiilgav olema. Elus ei ole nii nagu lapsepõlves, kui olümpiaadilt teise kohaga tulles küsiti, miks ma esimeseks ei võinud tulla.

Aga et pühad õieti ju veel kestavad, siis soovin kõigile oma sõpradele, sugulastele ja blogilugejatele ilusaid, rõõmsaid ja tegusaid lihavõttepühi!
Meil oli eile niimoodi: suurel reedel tiigi kallastelt korjatud paju-utud, vaikse laupäeva õhtupoolikul kokkumätsitud pasha, õhtul hilja värvitud munad, pühadehommikul sookurgede huikamise saatel kase alt toodud kasemahl.

lihavõtted

Ainult imelik oli kuidagi, et last ei olnud kodus. Harjumatu. Mõned pühad või asjad tal seal Prantsusmaal.

Täna oli mul aga rõõm tõdeda, et ilmaolud hakkavad paranema. Niiviisi võib ennast juba aeda asjatama sättida, kui kogu aeg midagi krae vahele ei tilgu ja tuul seelikusaba alla ei vuhise. Alustuseks lõikan neid arvukaid roose korda, mis siin maja ümber kasvavad. Eriti neid keldrimäe omi. Ott läbi akna salaja pildistas muide.

roose lõikan

Katmata nad seal kasvavad igatahes. Valdav enamus pidid olema Robustad. Kääridega krõbistamist on aga nende kallal küll, sest seal hulgas on vanu kuivanud tüükaid ja eelmisi ja selle talve kahjustusi. Võtab aega. Juba teist päeva nakitsen, aga ringi peale ikka pole saanud. Pool aega muidugi võitle nende okstega, mis end juustesse või riietesse kinni haagivad ja kakelda tahavad.
Ma arvan, et keldrimäele jääb see kontseptsioon, et integreerida olemasolevad roosid tulevasse kivilasse. Nende juurestik on vajalik, et hoida kinni pinnase erosiooni. Ja seda vaatepilti tuleb kahtlemata rikastada madalate okaspuuvormidega. Püramiidjad, roomavad ja kerajad igihaljad nunnud sobiksid rooside vahele hästi, eriti talvel näeks see kõik siis välja ka, mitte ei ole ainult luuad püsti reas.
Selle jaoks tuleb hakata kive vedama ja kruusa tellima. Aga ma ei tea, kas just kohe praegu. Kohe praegu, kui Ott raamatu valmis saab, sõidab ogoroodinaehitus selga hoopis.

Advertisements

6 kommentaari

  1. Muhedik said,

    6. apr. 2015 kell 17:40

    Jaaa, rohelised numpsikud rooside vahel on hea mõte. Aga 29-st ilmselt siiski kokku ei piisa 🙂
    Ilusaid pühi ja jätkuvalt häid mõtteid hooajaks 🙂

  2. yksneljandik said,

    6. apr. 2015 kell 22:07

    Roosid ja okaspuud on koos kindlasti väga toredad, jätkub ilu nii talvel kui suvel

  3. kiskjasiil said,

    7. apr. 2015 kell 14:18

    oi, ogoroodina tuleb! Äge! ja sutsuke kevadise moega on keldrimägi ka. Jõudu! Lõngakera aga on uhke ju, ikkagi esimene oma. Vokist rääkimata.

  4. kaaren said,

    7. apr. 2015 kell 15:16

    Ja siis tuleb välja, et keldrimägi on väiksevõitu. 🙂

  5. Futu said,

    8. apr. 2015 kell 11:19

    Õnnitlused lõngakera puhul!:) Esimese kohta väga kobe kera.

  6. Maire said,

    8. apr. 2015 kell 23:11

    Mul tuleb kedervarrega kedrates täpselt samasugune ebaühtlane lõng, aga tead mis, see on just nii äge! Saab kududa erilisi arhailise moega asju, mida tavalisest lõngast ei saa. Võta seda kui põnevat võimalust kududa üks äge kampsun või miskit! 🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: