Selle roosilõikamisega läks nüüd natuke nihusti vist. See poolkummargil asend ei ole tõesti hea… ja see ka ei ole hea, kui täie aruga inimene aprillikuus saunast öösärgi ja hommikumantli väel tuppa otsustab kõndida. Sest mu selg otsustas selle peale arvamust avaldama hakata. Jälle roidevaheliste lihaste närvipõletik ja diklofenakipäevad.
Ja ikka nagu kiuste kõige kiiremal ajal, nädalal, kus on hirmsasti tegemist ja tegelemist, sõitmist ja sebimist ja esinemisi, pealegi oodatakse mind ju Haapsalu aeda oma nunnusid üles kaevama ja ära viima.
Eile jätsin ära ühe oodatud külaskäigu, sest suutsin siis olla ainult selili voodis ja isegi hingata ning rääkida oli valus. Ja olin vaimus valmis, et ka tänaseks planeeritud Järvselja-sõit tuleb ära jätta. Aga õnneks oli diklofenakk juba töötanud ja täna juba sain liikuma.
Tunda ta annab ja päris ringi vehelda ei või, aga laseb juba elada.
Järvseljal realiseerisin oma kallite kolimistalguliste sisseelamiskingiks toodud kinkekaardi. Sain selle eest kastitäie mägimände ja kadakaid keldrimäe kaunistamiseks. Ja ühe viljataime kah, mis oli juba planeerimatu ost, kuulasin lihtsalt soovitust, sest see tundus hea. Teravahambulise aktiniidia vilja ei ole ma kunagi isegi maitsnud mitte, aga kui väidavad, et süüa kõlbab ja on maitsev, siis läheb kindlasti asja ette.
Ja oi, milline tuul oli tõusnud meie kojujõudmise ajaks. Täitsa torm kohe, prügikasti oli ümber ja kuivati ukse ristseliti lahti virutanud, luuad maja ees pikali ja kõik mühises ja kolises.
Siis pikutasin, sest selg arvas, et peaks.
Kirjutasin Lääne Ellu arvamusloo ning toimetasin ühe koomiksiosa, nüüd ehk jõuan enne sügavat ööd veel natuke ühe lasteraamatu toimetuse teist ringi lugeda. sest homme ootavad mind Forseliuse kooli lapsed ja pärast seda on ka plaanid-plaanid-plaanid… isiklikku elu kipub ikka olema nii palju, et tööde selle vahele mahutamine kisub keeruliseks.
Muide, ma olen päris pöördes ühest ideest ja visioonist, millega pühade aegu mu postkasti sõideti – kutsutakse taas arendama üht täispikka filmi. Teada ju, et see on selline komsii-komsaa, kas saab või ei saa rahasid peale, arendub või ei arendu… aga see idee täidab mu hasardi ja vaimustusega.
Võiks ju, tõesti ju.
Sellest tuleks hea ja päris pöörane film. Ja ma saaksin selles välja elada lapsepõlve hämarat ja tumedat poolt nii et vähe pole.
Jälle ma räägin tingivas kõneviisis. Aga seekord teeme hoopis nii, et saab rahad peale, et arendub, et võib, et tuleb, et saab. Olgu nii.
Aidi Vallik avalikult 
rahutu rahmeldaja said,
9. apr. 2015 kell 08:20
Tubli, tingiv kõneviis tuleb unustada (heh, kes räägib) 😀 ja selg tuleb korda saada, ei kao see aed kusagile, pole need ilmad viimased ja tegelikult ei ole midagi, mis oleks enda hästitundmisest tähtsam 😀
Muhedik said,
9. apr. 2015 kell 13:11
Ma mõtlen, et selja paranemisele aitab kaasa nii ürgne Järvselja kui need pisikesed kastitegelased.
Arendub, loomulikult arendub. Kus ta pääseb, kui soov tõeline on:)
Tormituuled oli päris koledad, aga midagi hullu nad õnneks endaga kaasa ei toonud.
trumm said,
11. apr. 2015 kell 23:33
ise aastaid erinevate selja-ja kaelanärvide ja lihaste põletike ja rebenditega hädas olnud, võin soovitada oma kuldaväärt füsioterapeudi poolt kunagi soovitatud seljahooldusmeetodeid. võiks hankida väikese massaazhipalli (või tennisepalli) ja väikese (või ka suure) vahu-e massaazhirulli. ja peale absoluutselt iga koormust (aiatööd ntx) käia triggerpunktid esmalt palliga üle ja seejärel lihased läbi rullida. on imelik, aga pikeapeale hakkavad probleemid taanduma ega teki nii kergesti uuesti
kaaren said,
12. apr. 2015 kell 20:26
Ja niikaua, kui selg paraneb, on hea stsena kirjutada.