Ei saa ju selga hoida, kui elada on ka vaja

Just nii ongi.
Ma saan aru, et teisipäevase oodatud külaskäigu ärajätmine oli niigi suur ohverdus. Kolmapäevasest Järvseljast poleks ma aga mingi hinna eest suutnud kõrvale jääda, ja diklofenakk nagunii hakkas juba mõjuma ka. Neljapäevane esinemine Forseliuse kooli õpilastele läks juba peaaegu ludinal ja reedesel ühissõidul Kirjanike liidu üldkoosolekule ei tulnud mulle enam meeldegi, et mu seljaga midagi halvasti oleks olnud. No ja siis õnnestus jälle ära… kesse bussist vahepeal välja suitsetama ronides ikka viitsib mantlit selga panna, on ju. Pealegi kui nii eufooriline ja huvitav on olla kogu aeg. Ja kui kõik inimesed on nii ilusad ja head ja kolleegidest hea meel.
Oi, ma olen ikka NII loll oma tervise kohapealt. Ma ei tea, miks ma kipun arvama, et ma olen kuulikindel ja surematu.
Laupäeval pidime sõitma Setumaale Tomile ja Annikale külla (kõlab hästi ilukirjanduslikult, aga on jumala tõsi). Ning Annika majapidamist vanadest narmendavatest vaipadest vabastama. Ma kavatsen neid kõiki kasutada multšimise ja pinna katmise juures kuni lõpliku mädanemiseni.
Aga kui ma olin juba end riidesse pannud ja õhinal tegutsema asunud, lippasin parasjagu kase alla mahla tooma, siis kiskus jälle kõverasse ning vasakule ära. Vott. Ja nii ma kooberdasingi peaaegu neljakäpukil tuppa tagasi, ilma kasemahlata, sest kaseni ma ei jõudnud, ning otseteed voodisse, ise maruvihane kõigi maailma plaanide luhtumise pärast.
Sest laupäevane ilm oli ju ka täiesti jumalik, te ikka mäletate?
Aitäh, Lendav, selle kopraonusalvi eest. Ja selle eest, et meditsiin on leiutanud diklofenaki. Kaks tundi lesisin ja olin vihane nii mis särtsus, aga siis ma enam ei kannatanud, käskisin Otti, et ta oma väärt flanellsalli üles otsiks, tõmbasin rindkere sellega kõvasti kokku ja nii ma koos Otiga igatahes Setumaale sõitsin.
Tegelikult oligi väga ilus päev. Koos kõigi nende maastikega, mis meie jaoks on uued ja inspireerivad. Kõik need väikesed põnevad kruusateed ja. Annika pool oli ka väga ilus ja tore.

setumaal 11.4.15

Ning pange tähele, mul on nüüd kõvasti pinnakatmismaterjali. Küll ma selle rõõmsasti ära kasutan. Kui selg natuke tervemaks saab.
Aga ega mul ole aega seda enam ära oodata, sest juba homme õhtul ootavad taas ees edasilükkamatud labidatööd. Ja teisipäeval. Ja kolmapäeval ka. Ehk saangi oma vanast aiast seekord kõik tahetu toodud… ning edasi saab jälle omas tempos vaadata ja jorutada.

Aa, ja siis ma terve selle nädala muudkui toimetasin ja toimetasin. Kahte lustakat koomiksiraamatut ning üht saksa autorilt tõlgitud paksu lasteraamatut hiirekesest, kelle nimi on Tilda Õunaseeme ja kes ametilt on kirikuhiir. Sellest viimasest on kolmandat ringi veel 60 lk jäänud üle lugeda, siis saan ära saata ja loota, et rohkem mingeid apsakaid kahe silma vahele jäänud ei ole. (Kuigi sellegipoolest alati on, nagu hilisema korrektuurilugemise käigus selgub.)

Ning täna oli külaliste päev! Küpsetasin plaaditäie seenepirukat ja mul oli nii hirmus hea meel, et oma Lõuna-Eesti tiirul tuli mind vaatama üks mu lemmikdaam, keda ma naljatamisi mõnigi kord oma teiseks emaks nimetan. Sest ta on mind elus nii väga palju õpetanud. Seekord saabus ta umbes kümne pelletikotitäie jorjenijuurikatega. Appi-hurraa!
Juurikad läksid esialgu veel keldrisse. Järgmine nädal saan ehk kasvuhoone üles ja siis potistan nad ära ning panen sinna, sest no ausõna, selline mets mulle tuppa küll enam ei mahu.
Ning siis astus läbi üks tore kõrvalkülamees, kes integreerib meid samuti kohalikku ellu ja ollu ning lubas mulle pruuni lamba villu 🙂
Sest ketramisteadus edeneb mul nüüd juba peaaegu. See esimene korvitäis villu hakkab otsakorrale jõudma ja lõng saab iga päeva ühtlasem ja ühtlasem. Seda ma arvasingi, et tegemist peab olema siiski äraõpitava tegevusega, sest no mismoodi muidu vanasti iga vähegi normaalne naisinimene ketramise suutis selgeks saada. Ja kui ei suutnud, siis ilmselt ei olnudki ta koht inimeste hulgas.

Advertisements

6 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    13. apr. 2015 kell 10:56

    no loomulikult ei ole aega selga praavitada kui vaja kogu aeg traavida ja möllata ja ma ei tea, mis kõik veel aga seda ilma riieteta suitsusutsu õues…no kuula ometi, mis vanainimesed räägivad 😉

  2. lendav said,

    13. apr. 2015 kell 11:20

    Mul on igasugu muid häid möginaid veel. Varemerohusalvi mitu potti keedetud ja saialillesalvi ja.

  3. Muhedik said,

    13. apr. 2015 kell 14:31

    Diklifenakk on hea ja koprasalv on hea, varemerohi on ka hea ja mesi samuti, häid asju on veel ja neid on palju. Ainult, et ükski neist ei hoia häda ära, kui inimene ise endale oma hädad mõtlematusega tekitab.
    Pealkiri peaks kõlama umbes nii “Selga on vaja hoida, sest elada on ka vaja” 😀

  4. Thela said,

    14. apr. 2015 kell 08:34

    Selg, va tegelane, on ka mini nōrgim koht, õnneks olen ajapikku end hoidma õppinud

  5. Futu said,

    14. apr. 2015 kell 11:33

    Kui see on see roietevaheline, siis tuleks välja ravida, kipub muidu korduma. Omal ajal lasin käest, nüüd käib ta mind vahel tüütamas, aga taltub pipraplaastri peale, mida 2 päeva pääl hoian.
    Tean, et tegu tõsise asjaga ja kui vähegi märku annab, siis löön plaastri kohe peale. Hulluks pole lasknud minna, sest siis on rist ja viletsus.

  6. kaaren said,

    14. apr. 2015 kell 18:52

    Võeh.
    Eelkõnelejatel on õigus.
    Vill on hea, peale ketramise saab seda veel ka vitida jne.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: