Loll on looduskaitse all

15. apr. 2015 kell 20:12 (Aed, Muiduelu)

Kunagi oli see pealkirjas märgitud lause üks napakas koolinali, aga ma kahtlustan, et teatud annus elutõde selles ikkagi räägib.
Meil on selja taga niisugune segane reis, et ohohoo. Reisil oli 2 eesmärki: tuua Koidula aiast ära kõik taimed, mis ma sealt ära tuua tahan, enne kui seal maastikukujundus lahti läheb; ja ogoroodinal laiali võtta ning laenatud haagisega meie uude koju tuua kasvuhoone ning peenrakastilauad. Samuti pidime lõpetama oma aiamaalepingu ja viima raamatupidajale eelmise kuu dokud… no sellist nipet-näpet. Plaan igatahes oli vägev.
Ja esmaspäeva läks tõesti kõik umbes nagu plaanitud oli, välja arvatud see, et ikka päris vastikult külmaks läks. Aga pärast seda, kui Ott oli möllanud ogoroodinal peenrakastidega ja mina Koidula aias kõvasti hargiga kaevanud (sest näha on praegu siiski vaid varajasimad ärkajad-tärkajad ning igihaljad),jäi tunnike aega isegi sõbraga pubis istuda. Päris külm oli naha vahele pugenud ja sellest ma ei saanudki enam lahti, pole tegelikult praeguse hetkenigi saanud, sest teisipäeval maakaevamine jätkus sama kõleda tuule ja kaleda külmaga.
Teisipäeval läks aga kummaliseks kätte ära. Ema poolt ära sõitma hakates selgus, et üks rehv oli jumala töss. Meil ju suverehvid Haapsalus — milles küss, saabki rehvid ühtlasi ära vahetada. Vähemalt oli see Oti seisdukoht. Minu seisukoht oli kõikuv. Kõikus ka sinnapoole, et talverehvidest aprilli keskel vabanemine ei pruugi olla hea mõte. Aga jumala eest, ma ei viitsinud vaielda ka. No ja siis selgus, et mu telefoni aku oli täiesti tühi, et Ott oli kah unustanud oma akutrelli akud ööseks laadima panna… igasugust sellist jama. Vähemalt dokud olime ära viia saanud ja ogoroodinalt sõitsime läbi ning kirjutasin loobumisavalduse selle kuu viimase päeva seisuga ära kah. Siis viis Ott mu Koidula aeda kaevama, viis akud ja mu mobla proovikasse laadima, võttis sealt suverehvid ja läks neid vahetama. Edasi pidi kulgema nii, et kui auto käes, siis sõber Tomi järele, koos ogoroodinale, kasvuhoonet demonteerima, umbes kuue-seitsme paiku saada hää inimese käest laenuks too haagis, koostada koorem, laadida Suss taimekaste täis ja siis tõmmata hinge. Magada öö ema juures ja hommikul Tartu suunas sõitma hakata.

Aga oh ei. Peaaegu miski ei pidanud nii minema. Sest kallis inimene, kes meile haagise oli lubanud laenata, sattus haiglasse. Õnneks sai Ott sellest teada vahetult siis, kui nad Tomiga juba ogoroodinal kasvuhoonet lammutama valmistusid, aga polnud selle tegevusega veel pihta hakanud. Minu telefon laadis proovikas, mina ei teadnud midagi, kuni tulid Ott ja Tom Kitu juurde ja siis saigi langetatud otsus kasvuhoone äratoomine lükata edasi… kuni saab ikka selle haagise ja kuni äkki enam nii külm ei ole.
Mina sain Koidula aiast oma taimed üles, tosin kastitäit. Nii et Suss oli põhjalikult täis. Peale taimekastide mahtus sinna ära veel suur prügikotitäis 20 aastat sauna pööningul seisnud, veidi kolletanud, aga muidu kunagi ilmselgelt pestud ja koidest täiesti puutumata villa, mille ema otsustas mulle anda. Sest kui 20 aastat sellega keegi midagi teinud ei ole, siis ilmselt ei tehta edaspidi ka. Ja nii võin ma selle kõik ära kedrata.
Nii et teisipäeva õhtul sõitsime koju tagasi. Tee oli ilus ja kuiv, ilm oli kena (vastikult külm muidugi, aga autos polnud see probleemiks). Erinevalt tänasest hommikust, nii et ma sain aru küll, miks see nii pidi minema, et me eile haagist ei saanud. Mõtle, kui me oleks tulnud niimoodi ligemale 300 km oma raskes lastis Sussi ja suverehvidega, haagis veel taga ka. Päris väga kohutav oleks see kõik olnud.