Aidi Vallik avalikult

Ja täna see siis toimuski. See kasvuhoone, mille ma eelmisel aastal sõpradelt-sugulastelt nii-öelda sünnipäevakingituseks sain ja mis sugugi meiega sel kevadel Haapsalust ära tulla ei tahtnud, sai lõpuks ometi kollektiivsete jõupingutuste tulemusena siia mu uuele ogoroodinale püsti.
Aitäh. Ma olen jätkuvalt väga jahmunud ja tänulik selle eest, kui palju meid aidatakse, et kõik sujuks ja laabuks. Ka küsimata. Täitsa hämmastav. Mingil põhjusel on minu ja Oti elus väga palju väga häid inimesi ja sõpru. Keegi seal üleval pilve piiril ilmselt armastab meid.

Piltide pealt on ehk ka see näha, kuidas ogoroodina vahepeal edasi on arenenud ja kasvanud. Ja et külvid ning istutused on sees ja multšid peal ja kõik läheb hästi.
Ma kohe kangesti tahan panna ka mõne pildi, mille peal on meil täna abis olnud inimesed, aga et kena pole neid äratuntavatena avalikus ruumis esitleda, siis püüan teha nii, et nad pole suisa otsevaates ja VÄGA äratuntavalt. Kuigi kes neid tunneb, see tunneb vist nagunii…
Aitäh, armsad.

Ja ongi olemas. Mu tomatid ja paprikad saavad päästetud.

Ei jõua jah, sest päevad on nii tegusad. Teod on alati sada sammu eest ära läinud, kui fotokaga jaole jõuan. Nagu näiteks täna see valge toonekurg, kes mulle varjamatu häbematusega sauna eest otsa jõllitas, kui ma kohvitassiga terrassile astusin. Koos tädi Tötsuga, kes vaatas kurge ka. Sügava ja mõtliku pilguga, nagu ta ikka vaatab. Kurg hetke vaatas meid, siis keeras selja ja otsis sealt sauna eest rohust mingit oma asja edasi. Mina kihutasin tuppa fotoka järele. Aga püüdes teda paremini pildile saada, sattusin talle vist ikka liiga lähedale ja ta lendas plaginal minema, üle mu pea, suur nagu albatross.

Aga kui nüüd järje peal püsida, siis pärast 21. maid on siin tehtud igasuguseid asju.

10 ruumi lühikesi puid on peaaegu kõik veetud ja laotud, homseks jäänud veel ehk nii 10 kärutäit.

Soolaleivakingiks saadud 54 potistatud jorjenist on kasvama läinud 52. Vedasin nad kõik terrassile värske õhu ja sooja päikese kätte. Millal ja kuhu ma nad istutan… see selgub veel.

Mättasse istutatud u 50 lilltubakataime ja ka multšitud karbipapi ning niidetud rohuga.

Ogoroodinal on istutus- ja külvivalmis saanud veel 5 peenrakasti. Istutatud on varased nui-, kähar- ja muud kapsad, külvatud ka hiline pastinaak säilituseks ja kaalikas ja naeris. Ette valmistatud ja lauajuppidega piiratud 2 kõrget maitsetaimelappi, ühte neist istutatud petersell, tüümian ja rosmariin.

Need fotod on 23. mai seisuga. Tänaseks on taas asi kaugemale, kohe üsna palju kaugemale arenenud.

Külviridade vahede katmine vaibaribadega oli hea mõte. Sest read püsivad tõesti palju kauem niisked ning samuti ei ilmne neis tuhandeid tillukesi tundmatut päritolu umbrohuseemikuid, mis mulla töötlemise käigus ikka ja alati pinnale jõudes kohe idanema hakkavad, võidu aedniku raske vaeva ja hellade sõrmedega külvatud tarbetaimedega. Kui palju neid on, on ka külviridadest näha, nii et ma tänan taevast, et need ribad panin.

Ühed kapsoidid pikeerisin otse külvikarbist peenrasse. ja jälle – vahed kinni. Mul muudkui pakilisemat teha kui rohida ja iga päev kastekannuga joosta.

Vaarikad on ka sisuliselt kasuka all, st papi ja niidetud rohu.

Üks maasikapeenar sai multšiks peent höövlilaastu, teine prostat niidetud rohtu. Vaatame, võrdleme. Seni pean märkima, et läbitungiv naat on ehk heleda laastu peal paremini märgatav, aga muud vahet ma küll ei tähelda.

Ja üldine pilt (mis tänase seisuga on küll juba oluliselt muutunud):

Mis veel. Ah jaa. Keldrimäelt rooside vahelt umbrohtu ja võililli eemaldatud.

Ükspäev enne ilmateate lubatud vihma niitus Ott siin terve meie hektarilise niidetava ala üle pluss trimmerdas. Järgnes ropp multšikogumispäev. Riisusime seda rohtu kokku 5 tundi. Multšisin sellega oma idanenud herneid ja põldube ja kaks kärutäit on veel kuuseheki alla laotamata. Ma väsisin ikka enne päris ära ja pärast pole justkui aega olnud.

Sest sotsiaalne elu tahab ka elamist. Käisime Muhedike maitalgutel, see oli üks imeline päev ja imeline üritus. Mis siis, et võrdlemisi väsitav… aga kui me pärast õhtul kodus veel jaksasime 2 Turboapelsini kärutäit mulda oma peenrakastidesse vedada ja kühveldada, siis ilmselt mitte liiga väsitav. Pealegi naasin ma talgutelt kahe kotitäie madalakasvuliste aediiriste risoomidega, mis pani mind veel samal õhtul neile keldrimäel otsustavalt ruumi tegema: lõpetasin oma vahepeal vinduma jäänud peenrapuhastamise seal. See osa keldrimäest, kus eelmine perenaine kasvatas roose, karikakraid, jumikaid, sügisesi astreid ja tundmatuid vanu aediiriseid ja mis mis on aja jooksul suhteliselt mätastunud olekus ja osutus kole raskeks puhastada. Muide, neid vanemaid sügisastrimättaid ma ei suutnudki välja kaevata. Ma arvan, et katan nad lihtsalt kinni, vean natuke mulda peale ja loodan, et ehk surevad seal ilma minu kirurgilise sekkumisetagi. Vanade puhmikute servast saan aga nooremad, teisaldatavad tükid mujale istutada, sest äkki on ilusad astrid.
Ja ühtlasi on need jumikad ja tundmatud aediirised täna saanud ka naturaliseerumisele ümber asustatud. Istutasin nad täna hommikul mujale… kus nad ees ei oleks. Üsna lohakalt, muide. Mättasse. Vaatame, kas sealt saab midagi. Aga ma arvan, et midagi ikka saab, sest neid oli palju, 14 puhmast jumikat ja iirisekontse tuli nii 40 kanti. Midagi sellest ikka kasvama läheb. Sest need iirised täitsa raudselt on niisugused igivanad lollikindlad sordid, mis kasvavad inimestel ka soisevõitu tiigiveeres, kuivas liivahunnikus või kuskil heinamaa servas kõrge rohu sees.

Aa, aga Muhedike talgutel… perenaise lahkel loal.

Ma kuidagi ja mingi imenipiga olen ikka kirjatööd ka suutnud teha. Väga vaevaliselt, tõsi, aga mingid leheküljed päevas ikka tekivad.

Ma pole seni veel üht oma sünnipäevakinki näidanudki. Sellepärast, et ma lihtsalt ei osanud välja mõelda, mis rakursist ma peaksin seda objekti pildistama, et need vaibad seal all peale ei jääks — jah, see ilu asub mägimännistus ja jah, ma pole ikka veel Lagujast killustikku tellinud, et mägimännistu alla laotatud vaibad ära katta. Aga ma astun samme selles suunas. Esialgu mõtlesin rakursi ka välja.
Kingituse tegi mulle Lendav, kelle blogi te kõik kah vaadata võite. Kingituse nimi on “Kõik naised tahavad lennata”. Ja tema koht on nüüdsest meie mägimännistus. Nõnda ta meid tervitab, kui koju jõuame:

Eespoolt, maja poolt, on nii.

Ja ma olen temasse nii armunud. Ta on nii ilus. Samas näost on näha, et “on Luki all oldud ja Kuramaal kah.” Ja ma tunnen, et kõlan temaga kuidagi väga kokku. Võib-olla ta peegeldabki mu praeguse aja valdavat hingeseisundit siin — õnnest oimetu ja väga tänulik kõige eest, mis minuga sündinud on.

Täna oli ka lihtsalt suurepärane päev. Hommikul sorteerisin terrassil mitu tunde oma potte ja potsikuid, et mingi kord majja lüüa, mida kuhu istutusalale panna plaanin. Siis istutasin aiavaasidesse ja muudesse huvitavatesse anumatesse suvelilli: petuuniad, virkliisud, sinised ja valged lobeeliad ja rõõmsad päevakübarad… peale petuuniate ja ühe ulja virkliisu teised keegi praegu veel ei õitse, alles veidi liiga noored on, ise ju seemnest ja pistikust pandud. Aga küll nad hakkavad.
Siis tegin veel ühe tagasihoidliku külvi brokolit, lillkapsast ja rooskapsast, et hilisem saak ka võtta oleks. See oli mu läinudsuvine õppetund, et külvata tuleks mitmes jaos. Muidu on kõik korraga valmis ja paned aga kõik külma ja purki, aga sügisel tahaks ju ka veel peenra pealt päris värsket.
Seejärel vaatasin, et mu kaks alusetäit lilltubakat on arengus peetunud, neil on külvikassettides kitsas. Nojah, eks istutame maha.
Ma armastan lilltubakat. See lõhn. Ja õitseb nii kaua. Ja on selline samal ajal tagasihoidlik ja samal ajal suurejooneline ja külluslik. Minu nunnukad. Juba märtsis külvasin neid uljalt, sest tundsin, et ilma ikka ei saa kohe kuidagi.
Pealegi mul on selline plaan, et kui nüüd mättas suvelilli kasvatan, siis pärast on neis kohtades ju peaaegu kaevatud maa, mille saab südamerahuga siis juba püsikute alla panna. Nii et lilltubakad ja 54 jorjenit kultiveerigu mu muru peenraks.
Nõnda paningi, otse kamarasse.

Lähemalt ka:

Homme näiteks katan istutusaukude vahed papiga ja panen papi peale paksult niidetud rohtu multšiks kah. Selles kohas ei ole ka ilgeid juurumbrohtusid eriti, nii et ma arvan, et see plaan töötab hästi. Ja lilltubakas katab oma lopsakusega õitsemise ajaks kogu selle papi ja niidumultši kinni, nii et pilt peaks jääma esteetiline.

Külalised käisid ka vahepeal. Vaatamas, mis imepeenraid ma siin teen. Mulle tundub, et ogoroodina läheb varsti massidesse? Ja isver küll seda küllust — tõid mulle 28 lupiinititte (värvide segu). Kõike, mis siia tuleb, tuleb ikka kohe süle ja seljaga, mulle tundub. Nüüd ma pean välja mõtlema, kuhu ma selle lupiinilapi siis teen… Mulle nad meeldivad väga, ja eriti lahe ongi, kui nad kasvavad suurel lapil ning erivärvilistena. Ainult et see koht, see koht. Kas lupiin talvetuulist kohta kannatab?

Pärast külalisi aga tegin ühte peenrakasti istutusaugud, katsin mätta ära, vedasime mulla peale ja aiapäeva lõpetuseks jõudsin veel sinna istutada oma hilise käharkapsa, punase kapsa ja varase valge peakapsa taimed.

Jõutud täna ju küll, eks ole. Ainult et toas tuli meelde, et täna on kulka avalduste tähtaeg ja me pidime ühe teatriga kooskõlastatud taotlused esitama… Nii et siis ma kirjutasin hirmsa kiiruga veel seda avaldust, et ikka tööd ja leiba ja eneseteostust oleks ja et ma ülejäänud kambajõmme alt ei veaks.
Enne südaööd sai see ikka tehtud, nii et läks korda.
Ma ei tea, kuidas ma selle enne nii ära unustada suutsin. Märkmikus oli kirjas, aga mul polnud täna mahti olnud isegi märkmikusse vaadata.

Muide, vanast roostes saunapaagist saab imetoreda lilleanuma. See on väga suurepärane kola ja ma olen väga õnnelik, et siin sellist kraami leidub.

Ega jätkuvalt muud olegi, kui et kuhu vaatad, sinna haarad ja kõigest on tehtud natuke, kuid mitte kuskil veel tulemusi ei paista.
Jaa, sünnipäev oli ka. Ning emadepäeval käisime Läänemaal sõitmas, emasid õnnitlemas ning ise õnnitletud saamas. Kinke sain ka. Sellise juraka oma armsalt abikaasalt näiteks.

Seda jurakat läheb väga vaja. Kus nüüd saab oksi multšiks purustada! Ning oksi siin jagub. Terve pajuvõsa ootab tiigi ning metsa veeres. Olemasolevatest oksahunnikutest lõkkeplatsi ääres ma ei räägigi. Oksapurustaja on hea ja vajalik asi, olen seda ammu tõdenud.

Ogoroodinal läheb kah eluke tasapisi edasi. Istutasin näiteks maasikaid juurde. Florenced. Teise maasikapeenrasse. Ja söödavaid laukusid ka. Umbes nii. Ikka mättasse tehtud istutusaukudesse, ülejäänu katte alla ja muld peale. Kõige peale tuleb veel multš. Aga need tokid on peenras püsti sellepärast, et ma istutamise hetkel teaksin, kus istutusaugud selle mullakatte all täpselt on.

Siin on taimed sisse istutatud. Aga pärast lauke on veel 10 tühja kohta. Täitsa meelega. Sinna tuleb veel üks põnev ja uus varane maasikasort.

Need seitse viljapuud, mis ma aprillis Järvseljalt tõin, on ka maha istutatud. Siin on näiteks mu kolm väikest õunapuud — nii palju, kui neid siin mustsõstrapõõsaste varjus üldse praegu näha on.

Aga vaade on isegi ogoroodinal imeline. Algul ma mõtlesin, et panen selle tagumise kaare peale vaarikad. Aga mõtlesin ümber. Need paneksid ainult selle ilusa vaate kinni.

Vaateid muidugi siin jagub, aga see ei tähendas üldse, et neid raisata oleks. Tänane vihmajärgne õhtuvalgus pakkus lihtsalt lummavaid vaatepilte. Mitte midagi sellest ei tahaks kinni katta, ära varjata või ära unustada. Sest see on lihtsalt hingematvalt ilus.