Veel roose. Ja kibuvitsu. Ja külalisi.

Suvi jätkub rooside ja külaliste lainel. Seda kõike siin jagub (ja jorjeneid 🙂 ).

Igasuguseid kibuvitsu leidub siin ka. Mulle tundub, et need on metsikuks pööranud pookealused, kes nüüd oma elu elavad. Aga nad on õigupoolest nii ilusad, et… Ma ei teagi õieti, mis nendega teha. Kindlasti jätan esialgu kasvama, eks edaspidi vaatab. Ruumipuudust ju enam pole.

suur kibuvits

veel kibuvits

veel kibuvits1

Pärisroosidest on siin umbes neli suurt põõsast Ritausmat. Ja üks väike ka kuivati otsa juures heina sees. ma pean selle sealt välja puhastama ja teda kuidagi lhutama ja kosutama.

mitu ritausmat

ritausma

Keset õue on õitsele löönud veel üks nunnuroosa. Aga ma ei tea tema nime. Imetlen seda selget värvi ja õiekuju – see on nagu roos vanade postkaartide pealt. See nunnuroosa sinna aga ei jää. Ma istutan ta järgmine kevad kuhugi paremasse kohta ümber. Kuhugi, kus ta ei oleks nii üksikuna suure lageda platsi peal.

roosa roos

Ja siis on õitsele löönud üks väga tume punane. Lausa veinipunane. Imetore värv. Mulle tundub, et taas hübriid mingi kibuvitsalisega, aga sort? Muide, pildile jäi ta märksa heledam, kui päriselt on.

selline roos

Nojah. Ja siis ‘Hansaland’. Kohe hea tunne, kui roosi nimi on teada.

hansaland

Roosiaias aga ei käi ringi mitte ainult kuningannad, vaid ka tema sõbrad, sõbrannad ja sugulased. Eile rõõmustas mind Togram oma kaaskonnaga, Täna jõudsid meile aga külla esimesed sugulased. Nii palju rõõmu!

Aias ei istutanud täna küll midagi. Või ei. Hommikul külvasin peediridades lünki täis. Ja kostitasin kapsaid rohelise kokteiliga. Ja rohisin veidike. ja päästsin marjavõrgu seest ära sinna kinni jäänud väikelinnu, kes kindlasti ei olnud rästas, vaid pigem välimuselt sinna lõokese kanti. Ainult et mida põrgut lõoke teeb minu maasikapeenras??? Tal ei tohiks sinna ühtegi asja olla.

Aga võib-olla ei olnud lõoke ka. Kuigi oli väike ja peene nokaga ja pruuni-valgekrähmuline. Ma tunnen nii halvasti linde…

Advertisements

Pole põhjust muretseda

Ma olen jätkuvalt elu ja tervise juures, mis siis, et meie pliit on hakanud metsikult suitsu sisse ajama ja mul on sel kevadsuvel 4 puuki peal olnud ning vaktsineerimist netu. Nii et ma praegu lihtsalt loodan, et minuga ju ei juhtu. Ja siis peab veel mainima, et tomatid on igavesed nirakad, sest põevad siiani liiga pikka tubast elu, ja ma pole üldse kindel, et nad enne külmade saabumist üldse kandma hakkavad. Kui just roheline kokteil nendega imet ei tee. Mis veel. Ah jaa, ma siin imestasin, miks mu aedoakülvid küll ei tõuse, kuni sattusin ise ja isiklikult peale: rästad loomulikult. Nii et ühe külvi teen ma siiski veel, seejuures targemalt, osavamalt ja rästastega arvestades. (Ma ei tea, kuidas ma herneste külvamisel suutsin niikaugele mõelda, et lindude eest tuleb katteloor peale panna – aga aedubadega ei tulnud sama lihtne liigutus justkui pähegi,)

Suursaavutuste hulka tuleb arvata ogoroodina valmimine. Nipet-näpet tekib sinna ajapikku veel, aga selleks aastaks on kõik oluline olemas ja elementaarne maas ja nälg ei tohiks näpistada enne vastlapäeva küll. Kui sügavkülmikud vahepeal sulale ei keera.

ogoroodina 28.6.15

ogoroodina1 28.6.15

ogoroodina2 28.6.15

ogoroodina3 28.6.15

jahe kevadsuvi ei ole sooja maa taimede kasvamisele hästi mõjunud. Lattoad, kõrvitsad ja suvikõrvitsad ei ole hoogu sisse saanud, nirutsevad kuidagi, ei ela ega sure. Kurkidel lavas on vähe parem, aga ega nad ka liiga entusiastlikud ole. Ja arbuusid ning mõni melon külmetasid isegi kasvuhoones pottides, no ei tahtnud kasvu võtta, ei tahtnud. Üleeile sai mul kannatus otsa ja ma kolisin nad siiski arbusovkasse, millele käepärastest materjalidest tunneli peale meisterdasime. Tunnelid näevad jõledad välja (vt 1. pildil kaugusse), aga eksootikale siiski parem kui mitte midagi. Ehk siiski tuleb lõpuks ka suvi ja soojalembid lõpetavad oma streigi ning hakkavad lõpuks kasvama.

Kapsoididele, hernestele ja põldubadele ei saa aga mitte midagi ette heita. Kasvavad nagu mühin, neile see jahedus nähtavasti meeldib (vt pilte 1 ja 2). Kapsoide on ka mitme eri aegadel tehtud külvi jagu, viimased alles sõrmepikkused, aga need ongi ju päris sügiseseks saagiks mõeldud. Kui mul nüüd neid kuidagi kapsakärbse eest kaitsta õnnestub muidugi. Nimelt ma avastasin, et kahjuritest tegutsevad mul siin maakirbud ja kapsa- ning kaalikakärbsed. See ei ole tore. Maakirbu jaoks viskasin peoga tuhka taimede alla, aga kapsakärbeste kohapealt ma veel kõhklen: kas toomingaoksi tuua ja multšiks hakkida, või puistata palju punast pipart taimede ümber. Mõlemad meetodid on puhas öko ja biodünaamiline maaviljelus, aga kas ka töötavad, sellest pole mul õrna aimugi. Või lõpetada tseremoonitsemine ja sõita neile kapsastele prostalt Neem Azaliga selga, mis tegelikult on maheviljeluses lubatud preparaat ja taimset päritolu, aga mul on selles osas kuidagi alati kahtlus kõige sellise suhtes, mis juba kuskil pudelisse on pandud.

Maasikad hakkavad siinmailgi valmis saama. Ja muidugi käivad sõbrad rästad sealt ka matti võtmas. Kodus linnuvõrku varuks ei olnud ka, nii et siis ma täna hommikul mängisin natuke ja tegin neile ühe Osvaldi. kes vaatab kurja pilguga otse maasikapeenardesse. Homme tuleb poest aga ka linnuvõrk, sest topelt ikkagi ei kärise. Täna tõmbasin ‘Robustade’vahelt rohtu kitkudes okastega ka oma helesinise pitsisega ja paeltega pluusikese puruks, nii et äkki teen homme sellest pluusist veel ühe Osvaldiina ka. Midagi naiselikku ja lehvivat kuluks ehk selle punkari kõrvale ära.

osvald

Et ogoroodina on selleks aastaks peaaegu et valmis, siis suunasin viimaseil päevil pilgu taas iluaia poole. Muide, ma pean peaaegu üleinimlikuks saavutuseks, et kõik 76 jorjenit on lõpuks maha istutatud. ma küll ei tea, kas nad ka õitsema jõuavad minna, aga maas nad on ja hoidku oma nahk, kui neile seal ei meeldi.

Täna puhastasin taas keldrimäge, et homsest hakata tasapisi tegelema sealsete istutustega. Ja millegagi ma pean nende ‘Robustade’vahed seal kinni katma ja ära matma, sest jumala eest, seal all rohimine ja roomamine tähendab lõhutud riideid ja kehavigastusi. See pilt, muide, on tehtud eile. Ene tänast trimmerdamist ja rookimist. Ja ‘Robustasid’on sel pildil näha vaid tutike kogu selle müriaadi kõrval, mis veel teisel pool kasvab.

keldrimäel

Nojaa. Ja siis oli ju jaanipäev. Ja külalised. Palju külalisi mitmes jaos ja mitu päeva jutti, ja jaanilaupäeval käisime ise külas. Peipsi ääres Varnjas. Mul on tohutu kiusatus sellest üritusest siia postitada üks pilt, mis näitab telepurginaiste meeleolukat seltskonda, sh mind, aga et see pilt ei ole minu tehtud ja ma ei tea, kas ülejäänutele meeldiks mu blogis pildi peal olla, siis ma ei julge seda ikka üles panna.

Ja seda videot ma ka siia blogisse ei pane, kus Ivar meie pool saunas käis ja hoovi peal tükke tegi, nii et isegi tädi Tötsu teda enam ära ei tundnud.

Aga sel jaanireedel oli meil väga ilus lõke ja väga ilus loojang. Ja jälle on ingel kuidagi osanud end mu pildi peale sokutada. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad.

jaanituli ingliga

Mis kibuvitsahübriid?

Algab roosihooaeg. Ootan kohe põnevusega, mis kõiksuguseid roose siia eelmisest pererahvast maha jäänud on. Ja on ülitõenäoline, et suve jooksul hakkab siitpoolt tulema küsimusi ja küsimusi, mis sortidega võiks tegemist olla. Nii et parem teengi sellega kohe algust, sest Rosa rugosa’d ja selle hübriidid on juba alustanud.

See helekollane on üks väga ilus roos. Pooltäidetud, lõhnav, õis on suur (vt seda pilti, kus ta mul käes on), pung ja noor õis on päris kollane, aga õitsedes pleekub. Mis ta nimi võiks olla?

miski kibuvits

miski kibuvits1

miski kibuvits2

Lilltubakad elavad mättas üsna hästi. St need, millele multšiks papi peale niidetud rohi sai. Aga need, mis ma papi pealt turbaga multšisin, need nii hästi ei ela. Tormakas Lothar vahepeal tuuseldas turba ju minema ja papid laiali, mul vttis õige mitu õhtut, et see elu seal jälle enam-vähem korda saada. Sellest loost õppisin ma muidugi, et turbaga multšida ei tasu, liiga kerge ja kuivab läbi ja tolku tast eriti pole, pigem jama.

lilltubakad

Eile käisin suures ja targas aias abiks multšimistöödel. Hea seltskond, ilus ümbrus ja täienevad teadmised. Ainult ma ei saa aru, miks ma seline tainas olin ja fotokat ei taibanud kaasa võtta – see aed on praegu noores suves lihtsalt muinasjutt. Kõik need iirised ja pojengid, põõsad ja puud, lõhnad ja värvid… Mine või tagasi pildistama. Igatahes ma luban endale, et enam seda viga ei tee, et sinna ilma fotokata lähen.

Õhtul kodus tegin veel ühte viimastest peenrakastidest istutusaugud, katsin ja matsin ja vedasime mulda ja viimase külvi kapsoidid said koju. Ning siis istutasin maha 9 jorjenit. Hahaa, aga mulle kingiti ju vahepeal veel 22 jorjenijuurikat juurde. Nii et mul oli lõpuks siin 54 potistatud + 22 palja juurikaga jorjenit, neist on praeguseks hetkeks istutatud 24 ja 9. Noh, tasapisi… iga õhtu kümmekond ja lõpuks ongi nad kõik mättas. Ning mis ma nendega sügisel peale hakkan, eks seda vaatab.

Ja kui mul lõpuks tekib selge ettekujutus, mis värvi ja vurhvi roosid mul kuskil kasvavad, siis saan hakata ka oma Haapsalu aiast äratoodud püsikuid paikseks istutama. Seni jooksen nendega küll nagu kass poegadega – terrassil läks liiga kuivaks ja kuumaks, kolisin nad hea nõuande järgi talitades hoopis aia kõige varjulisemasse kohta, nulgude alla. Seal ei pea neid vähemalt päevas mitu korda kastma.

taimla1

taimla

Väiksed rõõmud

Ikka veel läheb põhiaur ogoroodina ehitamise peale. Kui nüüd päris hästi läheb, saamegi enne jaani sellega seks aastaks ühele poole, sest ka Vene Imele õnnestus lõpuks teine uks ette panna ja kõik viimased ühendused kinni lasta. Täna ehk teeb Ott sinna peenrapiirded ära, nii et ma saan hakata istutusaukudega müttama.

Ja väikesed ogoroodina-rõõmud juba tulevad!

Näiteks see aprillikuus istutatud pisike pirnipuu. Ainult ma ei tea, kas need noored viljad tuleks sealt juba praegu ära võtta? Nii noor puu ju, alles esimest aastat kasvab siin, ega nii vara viljakandmine talle midagi halba tee?

Mlejev

Mu Haapsalust ära toodud Polkad kavatsevad end siin vist surnuks kanda.

polkad

Nendesamade Polkade tütartaimed, mis end eelmisel suvel olid ajanud ja mis ma ka siia vedasin:

Polka pojad

Kaarna toodud Florenced:

Florenced

Ja sellekevadised ‘Alba’ frigotaimed, mis olid tillukesed nagu imeitted, kui ma nad tellisin ja istutasin.

Alba frigod

Vaarikad läksid kasvama ja mulle näib, et edenevad ilusasti ning on hea tervise juures.

Glen Ample

Arbuzovka kõrvitsate osa sai valmis. Suvikõrvitsad ja kabatšokid, kõrvitsad. Arbuuse ma veel ei julge istutada, ma arvan, et jahedus püsib jaanipäevani.

Arbuzovka

Herned tahavad kindlasti lähemail päevil keppi saada.

herned

Kapsoididel on ka kenasti. Kasvavad.

kapsoidid

lillkapsad

Põldoad ja jääsalat ja veel herneid.

põldoad jm

Sibulad võiks kobedamad olla, aga ma üsna alles panin ka.

sibulid

Redist ja muud värki. Ainult keskel pole kaks rida pastinaaki idanenud. Ma ei tea, mispärast. Võimalik, et ka seeme oli vanavõitu.

mudru

Sel kevadel istutatud rabarbrid. Lihtsalt imeline.

rabarbrid ka

Ja siinne ogoroodina on kuidai sellise ehitusega, et tervikuna ühe pildi peale ei saagi. Igatahes ühelt poolt on nii.

ogoroodina

Mulle päris väga hästi meeldib, et selle kõik on nüüd ikkagi jooksma saanud. Ja edasi läheb nagu ludinal. Edasi on peaaegu et pidu ja pillerkaar, kui orasheina- ja naadirookimine välja arvata (sest need sunnikud tulevad ikka läbi katete küll, ilusti tulevad). Alt üles ja kõrvalt sisse, hurraa.

Karud ja värgid ja…

Siin jälle aeg vahepeal täiesti kajastamatult edasi kulgenud. Ei püsi ma sellel ajateljel kohe mitte, liiga kiiresti kulgeb jätkuvalt kõik. Aga nii hästi ülevaatlikult…

Meil oli siin see tehnika tuksiminemise kuuseis, eks, mäletate eelmisest postitusest. Noh, see vahetus peatselt miski laiade lõugade kuuseisu vastu, mis muide püsib siiamaani – igatahes juba teist nädalat suudan ma olla inimeste suhtes uskumatult taktitundetu ja neid lausa ära solvata, nii et mul isegi mingit sellesuunalist taotlust ei ole. Nii et kulla sõbrad, kui ma kellelegi peaksin nüüd veel midagi lapsesuist või kohatut või taktitut ütlema, siis olge hea, andke mulle märku, et nüüd läks valesti. sest ma ise ei kipu viimasel ajal sellest aru saama ja ma tõesti ei taha inimestele haiget teha. Eriti ilmaasjata.

Mu ainus lohutus om, et see kuuseis läheb ka kunagi üle. Lihtsalt seni tuleb kuidagi suhteid rikkumata vastu pidada.

Aiast uusi pilte polegi, pean tegema. Sest ogoroodinal on peenrajärg kenasti edasi liikunud ja lõpp paistab. Ainult selle Vene Imega nikerdame ja nikerdame, nüüd otsisime kaubandusest õigeid polte ja seibe (sest nagu te ehk mäletate, selgus, et see kasvuhoonekomplekt ei olnud tegelikult eriti komplektne, umbes 40 seibi ja polti tulid puudu). Noh, täna leidsime. Lõpuks. Õnneks. Sest selgus, et Tartus Ringtee 43 on üks suurepärane kinnitusvahendite pood, kus leidub ka palju seda, mida Baltic Boltis ei leidu.

Eelmisel nädalal toimus sebimine ja sekeldamine selle ümber, et mu arvutisse uuesti tööks vajalikud programmid sisse saada ja vana arvuti kõvaketta pealt tarvilikud failid ära päästa. Nii juhtuski, et pidime ühe valuga sõtma ratsatallu sõnnikut tooma ja sealt kibekiiresti edasi Tartusse arvutisalongi oma masina järele, enne kui too pood kinni pannakse. Mis tähendas, et kuskil metsa vahel tuli vahepeal sõnnikused riided viisakamate vastu vahetada. Sõitsime Pangodilt Luke poole, kus on riidevahetuseks sobivat metsavahet küll… ja nägime seal karu! Umbes 20 m kauguselt. Olime õnneks autos ja juba pärast vahepeatust edasi sõitmas. Täitsa armas mõmm oli pealtnäha. Ma ei tea küll, kas see vanamees, kes meile sajakonna meetri pärast rattaga vastu sõitis, ka samamoodi arvas. Oleks pidanud seisma jääma ja hoiatama, aga me ei taibanud seda kuidagi enne, kui ta meist juba jupp maad möödas oli… Kuidagi pikaks lähevad juhtmed sellises olukorras. Näiteks ka pildistada ei taibanud. Oleks siis telefoni taskust välja võtnud või midagi, aga ei midagi. Lihtsalt vahid ammuli sui, et näe, karu, issandkuilahe, oojee.

Aga igatahes sündis sellest nädalavahetuseks täitsa tore lullamilla.

METSATEEL

NOOR JA RÕÕMUS KARUOTT

PÄIKSELISEL METSATEEL

LONTSIB RAHUS, LONT-LONT-LONT,

AEGA KÜLL JA VEEL.

MORN JA MÕTTES ONKU, NÄE,

PÄIKSELISEL METSATEEL

TASA RATTA SELJAS LÄEB,

AEGA KÜLL JA VEEL.

OH KUI TORE KOHTUDA ON

PÄIKSELISEL METSATEEL!

PÄRAST HOOPIS SÄRTSAKAMALT

JÄTKUB TEEKOND VEEL!

Nii et karu oli kolmapäeval. Neljapäeval oli ka elu ja asju ja inimesi… Reedel istutasin igatahes otsustavalt maha 15 jorjenit järjest ja saime valmis järjekordse kapsapeenra. Laupäeval sõitsime Haapsallu Alo mälestuskontserdile, mis oli nii mõnus ja südamlik ja soe üritus, et ma ei oskagi kohe ütelda. Alo viimaste soovide hulgas ju oli, et tema sõbrad-pillimehed teeksid tema mälestuseks suvel niisuguse kontserdi, ja täpselt nii see läks. Aegade hämaruset tuli isegi Varaan kokku. Aga minu avastuseks ja elamuseks oli niisugune noor kollektiiv nagu The Dust of Tape, mis kaverdab väga ägedalt Frijid Pinki. Asi võib olla muidugi ka kõigest selles, et nad teevad suht minu lemmikstiili. Sellist psühhedeelsepoolset bluusrokki. Nii et ma arvan, et ma kuulaks neid hea meelega veel korra kuskil, või kaks korda. Originaal:

Ilmaga õnnistati üritust ohtrasti. Päike lõõskas kuumalt täiesti selges taevas, oli selline filmilik tunne. Nagu see ei olekski päriselt, vaid kõik toimuks nagu kuskil filmis. Ja pooleldi nagu vaataks seda kõike kõrvalt, neid esinejaid ja iseennast seal lagedas päikeses istumas.

Klotsid esinesid ka. Ainult et Oti asemel on nüüd trummide taga Heiks. ja mul on väga hea meel, et see projekt ka edasi läheb. Pilt poolte Klotside ja meiega:

klotsidega

Järgmisel päeval oli tagasisõit ja juba järgmine muusikaüritus – käisime Emajõe Bluusil. Mis oli samuti elamuslik ja tore. Ja tundus kuidagi, et 30 aasta tagused hevikollektiivid on taasühinemise laine peal – seal oli uuesti kokku saanud Paradoks. Täitsa pull lugu. Ma ootan huviga T-Klaasi taasühinemist, sest see oli omal ajal küll üks väga naljakas asi.

No aga täna on mul introverdi esmaspäev. Taastan energiavarusid ja korjan end tasapisi kokku. Sest mulle küll sellised üritused meeldivad hirmsasti, aga samas nii palju inimesi ja suhtlemist siiski väsitab mu põhjalikult ära.

Nii intensiivne

Milline nädal nüüd selja taha jäi, päris õudne. Nii intensiivne. No kõigepealt oli see tehnika tuksiminemise nädal. Trimmeri jõhvikassett läks puruks, ja et trimmer pole levinuimate markide hulgast, maksis uue leidmine hulga tunde ja kaks Tartu vahet sõitmist. Siis otsustas septik, et hakkab täis saama ja seepärast on vaja vannituppa paha haisu hakata levitama. Siis põrutasime Turboapelsiniga otsa mingile suuremat sorti salakivile, mis viis omakorda selleni, et Turboapelsini niidukiosa on nüüd keevitaja käes ja kui sealt tagasi jõuab, vajab ka uusi niiduteri. uurivad trakatsit

Ja kõige krooniks andis mu arvuti üleeile õhtul otsad. Õnneks oli mul uus juba tegelikult varuks ootamas, lihtsalt ei raatsinud vanast loobuda, ikkagi nii oma ja 8 aastaga käe sisse harjunud, nüüd selle uue taga tunnen end nagu… ma ei teagi. Ikkagi nagu ühte kätt ei oleks. Ja sekeldus vana arvuti kõvakettalt info kättesaamisega seisab veel ees. varasemad asjad on mul küll kõik välisele kettale varundatud, aga umbes neli kuud ei ole ma siiski seda enam teinud… ja vanas arvutis, mis pilti ette ei võta, on mul terve hunnik töömaterjale, mis vaja sealt kuidagi kätte saada. Nädala märksõnaks oli aga hoopis Vene Ime. Mu uus abikasvuhoone, mida me viie inimesega panime kokku kaks päeva ja ikka veel ei ole päris kokku saanud. Sest Venemaal ilmselt valitseb ikka veel arusaam, et inimese elu peab olema karm ja õudne ning sellepärast peavad kõik kokkupanemist nõudvad asjad olema väga keerulised kokku panna ning peale selle veel mittekomplektsed. Mis tähendab, et komplekti on pandud kirjasoleva 536 ühesuguse pikkusega poldi asemel 502 polti, jooniseid ja skeeme ei ole kaugeltki mitte iga tööetapi kohta ja kohati on joonised ebatäpsed või lausa valed. Brr. Esimene ja viimane kord mu elus Vene päritolu kasvuhoonet hankida. Teisest küljest, peab ju olema mingi objektiivne põhjus, miks asi on kõige odavam, eks. Ja see oli kõige odavama ruutmeetrihinnaga polükarbonaatkasvukas, mille ruutmeetrite arv mulle juba enamvähem rahuldav tundus. Nüüd mul on kahe kasvuka peale kokku 14 m2 kasvuhoonepinda ja sinna mahuvad juba küll mu tomatid, paprikad, tšillid ja pikad kurgid ära. Kui muidugi selle Vene Ime ustega ka nüüd veel joonele saaks. kambaga Palju igasuguseid juppe, juppide sees palju segadusseajavaid auke. taguotsad Kasvuhoonetantsud. tants kasvuhoonega tants1 Karkass saab paika. karkass Pildid tegi Rahmeldaja, aitäh talle! Mõni päev hiljem jätkasime polükarbonaadi pealepanekuga, vägev tsüklon Lothar polnud selle jures mitte abiks. Algul oli põhimure, kuidas need kuuemeetrised polükarbonaatlatakad, millest ise tuli sobivad tükid välja lõigata, laperdades üle põllu metsa poole ajama ei paneks. Hiljem oli põhimure, kuidas ometi see “karbonaad” tihendite vahele litsuda, nii et ta sinna pidama ka jääks. järg uste juures Ja pärast selgus, et uste konstrui eeldab veel hoopis iseäranis iseäralikku ajuehitust. Ma ei tea, mitu korda need uksed pulkadest kokku ja siis jälle lahti käisid. Kümmekond vist. nuputamine Aga päkapikud toovad ju õnne, eks? Ja on osavad meistrimehed. Kompa punaste toolide ja vaibatriibuga on ka hea. Oleks nagu kohe lavastatud, aga tegelikult ei ole. punane mees Igatahes üks uks sai ette. Ja siis oli vaata et südaöö varsti käes ja lihtsalt pidime lõpetama. Aitäh kõigile meie ennastsalgavatele abilistele, kes Lothari ees küüru selga ei tõmmanud, vaid olid abivalmilt nõus koos meiega seal tuulte ja tormide kiuste selle vene Imega mässama! päeva lõpuks Muide, seltsimees Lothar puhus mu paraadpeenrast minema ka osa sinna asetatud turvast ja kümmekond papilatakat. Nii et…. turbaga papi pealt katmine ei olnud hea mõte järelikult.

Laupäeval ja pühapäeval käis eelmine perenaine  oma brigaadiga abihooneid tühjaks kolimas, sest nii sai ju talvel kokku lepitud. Mina küll manulisena otse kõrval ei passinud,  olin suurema osa ajast ogoroodinal ja mõtlesin selle lõpliku lahenduse välja. Ja Ott pani mulle paika teise “lava” ning siis tõstsin sinna mulda ja istutasin kurke. Täna hommikul istutasin ka veel osa, kastsin ja multšisin hoolega, sest kurk armastab niiskust ja sooja. No ma loodan, et neil on nüüd hea olla, on mul nagu põrsad põhus seal lavades. põrsad põhus kurgilava

Tomati- ja maasikapäästmine

Täna jätkasin kasuhoones sealt, kus eile pooleli jäi. Augud olid valmis, hää kraam sisse segatud. Täna läks operatsioon edasi.

Märgistatud aukude ümber mättale papp. Et ehk ikka tuleb natuke vähem naati ja orasheina läbi, kui muidu tuleks. Niiskust hoiab ka.

papp

Papile kattemuld, nii et kast ikka täis saaks. Umbes 10 cm kiht.

muld sees

Kattemulda võtsime enne põlluservast, aga üksvahe leidsime siin iidse kompostihunniku. muidugi mätta alla kasvanud kõik ja puha. Sealt tuleb väga ilusat rammusat kraami. Ainult vilder-jaldermanni jälle kõik täis. See rookimine ja nokkimine võtab jubeda aja, aga päris välja neid juurejuppe ikka ei saa… aga pealegi, enne põlluservast võetud muld oli veel kümme korda hullem (juurikate kohapealt).

kattemuld

See vahepealne pilt, kus tomatid on oma aukudesse istutatud ja ümberringi on neil ikka muld nagu normaalses kasvuhoones, vähemalt näiliselt ja 10 cm pealiskihis, kahjuks jäi töötuhinas tegemata. Aga istutasin nõnda nagu eelminegi aasta ja nagu Galina Kizima õpetab: ikka sügavale kohe ja viis liitrit vett enne istutamist taime kohta auku. Sulgi ma sel aastal ei pannud, sest polnud piisavalt rappimisväärset patja. Aga seal Haapsalu liivamaa peal aitas see suletrikk vett hoida ikka pagana hästi. Siin on savikas maa, nii et vast pole hullu. Ja pealegi, normaalsed inimesed istutavadki oma tomateid ilma sulgedeta.

Igatahes lõpuring — ajalehekiht. Ikka niiskuse maa sees hoidmiseks. Mida paremini niiskus maa sees püsib, seda vähem on vaja kasta. Mida vähem on vaja kasta, seda vähem on tomatil kasvukas ka õhuniiskust, seda õnnelikum ta on ja seda vähem on suve lõpus jama seenhaigustega. Pealegi saab need lehed sügisel välja visatud, koos kõikvõimalike haigusitekitavate seeneeoste ja bakteritega, mis muidu rõõmsalt mulla sisse talvituma poeksid.

lehtedega katmine

lõpp ja lehed

Tomatid näevad mul hetkel muidugi jubedalt väärkoheldud välja, sest eks nad ju ongi. Nii kaua pole mul tomatid ükski aasta toas aknalaual veninud. Aga mis teha. Seni kasvuhoonet ju ei olnud. Samas Haapsalus oli tervelt kaks.
Aga pole hullu, ka siia saab kaks. See 8-ruutmeetrine, kus nüüd tomatid sees, ja siis tuleb abikasvukas ka. Sinna panen kurgid ja paprikad. Nii oli ju Haapsaluski mul.

Peale selle koletu tomatiralli veetsin mõne tunnikese ka iidset maasikapeenart välja puhastades. Ja kahetsedes, et ma varakevadel seda ei teinud, vaid hoopis maasikapeenrana mõttes maha kandsin, sest need risti-rästi taimekesed näisid siiralt ennem surnud kui elus ja keset mingit õudset mätast… ma ei uskunud, et sellest üldse asja saab, et sellele üldse tasuks oma aega raisata. Teen sinna hoopis püsilillepeenra, mõtlesin.
No aga nüüd, kui sinna kallale tormasin, ikka püsikupeenart tegema, vaatan — keset põlvekõrgust tihedat naati, orasheina ja nõgeseid õitsevad, näe, maasikad! Eluvaim sees, elutahe ka, ja muudkui õitsevad seal tihnikus.
Nii läkski mul süda haledaks ja ma hakkasin nende ümbert seda nõgest ja naati ja muud heina ära kitkuma. Las õitsevad ja kannavad siis, kui tahe nii tugev ja võitleja hing sees.

iidne maasikapeenar

Asja sellest vanast peenrast muidugi enam ei saa, selleks on ta liiga kaua käest ära lastud olnud. Lasen tal ära viljuda ja siis pärast võtan selle istanduse üles ja istutan ilusamad taimed uude peenrasse, asi see järgmine kast siis ogoroodinal maasse taguda pole.

Augukaevaja päevaraamat

Hommikuseks virgutuseks kümme auku lattubadele? Milles küss. Õhtuks saab oad sisse ka, katted ümber ja kitkutud naati multšiks peale, nii et oataimed õieti paistma ei jäägi… aga nad ON seal. Lattide panemine jääb küll teiseks-homseks.

lattoad

30 istutusauku tomatitele kasvuhoonesse! Nojah… teeme ära. Teeme. Õhtuks ikka ühel pool.

KH istutusaukudega

Täna katan papiga aukude ümbruse peale, kärutame mulla otsa ja ma kavatsen õhtul ka tomatid ära istutada. Lõpuks.

Aga istutusauke kaevatus tuleb kaevata läbi sellisest mättast:

vilder-jaldermann

See ei ole erandlik ja kurioosne pilt. See on ogoroodina tavaline mätas, ehk veidi liivasema koostisega kui mujal. Mujal on nimelt savisem ning nii puhtaks raputada ei anna. Igatahes need on need meie vilder-jaldermanni juurikad (kes “Onu Remuse jutte” mäletavad).

Auk, millest see mätas on võetud:

istutusaugud

Puhastan selle juurtest ja täidan millegi vähem umbrohusega. Kuigi… selge, selge, selge on, et võitlust selle vilder-jaldermanniga jagub siin intensiivselt terveks selleks suveks, sest muidugi üritab ta igast praost ja pilust ja läbi karbipapi end välja pressida. Esimestes peenardes juba üritabki, nii et möödaminnes muudkui näpistan jälle ära. Tahaks näha, kaua ta ilma fotosünteesimata elada kavatseb.

Õhtul hilja veel — äkki istutaks kaks pisikest kadakat keldrimäele ära? Enne puhastaks neile mättasse rooside vahele lapikesed, puhastaks ümbritsevad roosidki mättast välja?

Oo jaa, miks mitte. ‘Prince of Wales’ ja ‘Golden Crone’ on öö hakuks omadel kohtadel.

Ööd magan, parem käsi, vahel ka vasak, elastiksidemega kapsasse mähitud. On selgunud, et ka minul on miskid karpaalkanalid. Ja ma vihkan, kui räme valu mind öösel üles äratab. Kui käed on kapsas, siis õnneks ei valuta, ainult surisevad.
Aga üldiselt ei ole see traagiline. Ma olen kindel, et istutusperioodi lõpuks saan ma võimaldada oma kätel ka paraneda, seni kavatsen vastu pidada ja nähtusid leevendada.

Ja eile läbis pühapäeval püsti pandud kasvuhoone oma tuleristsed – päris karm torm oli, puude otsast lendas sodi mööda aeda ja koha-müha oli selline, et isegi enda häält ei kuulnud. Iiliti oli kindlasti üle 20 meetri sekundis. Kasvuhoones auke kaevates oli see nagin ümberringi küll päris hirmuäratav, aga püsti ja kokku mu plastmaja igatahes jäi. Erinevalt väga paljudest teistest, kellel kasvuhoone kas tervena või enamasti tõükkidena õue pealt üldse minema lendas – minge lugege Facebookis, aiahoolikute grupp on sellesarnaseid kurtmisi täna pungil täis. Nii et veel kord, olge te tänatud, osavad käed, kes te selle kasvuhoone nii kindlalt püsti saite, et isegi torm talle midagi ei tee!

Ikka midagi muud ka täna

Püüan kuulda võtta manitsusi, et meie tegemisi siin rohkem dokumenteeriksin, ning peale tänaste ahastustundide ja kirjatöö tundide said muud tunnid tõesti ka pildi peale püütud. Õpin. Ma olen üsna õppimisvõimeline. Ainult järjekindlusega kipub vahel kehvasti olema.

Hommik nagu ikka algas terrassi potimajanduse kastmisega. Mul on jube kopp ees sellest, teate. Saaks nad juba maha istutada, oleks natukenegi hõlpu! Kõik need umbes 200 taime, mis ma Haapsalu aiast ära tõin, ja need 54 jorjenit ja kümmekond okaspuud…

terrass

terrass2

Igatahes iluaianduse vallas on algust tehtud juba varem pillikoja juurde valgete lilltubakate istutamisega. Aga mul oli neid teine külvialusetäis ju veel: kollaseid ja punaseid. Nii et nendega alustasin oma paraadpeenra tegemist. Mättasse. Üheaastased ju. Jorjenid lähevad ka mättasse. Siis mul järgmine kevad uute püsikute jaoks hea läbi sobratud maa juba võtta.
Niimoodi tegin.

PP päeval

PP päeval 2

Seal multšisin turbaga, sest see näeb siiski sutsu esinduslikum välja kui niidetud rohi. Pealegi on seda järgmisel kevadel kõige tülivabam teisaldada ja sobrada, kui uute taimede istutamiseks läheb. Muide, see ala ei ole istutusala või selle peenra piir. See on lihtsalt istutatud lilltubakate piir. See peenar pole veel kaugeltki selle kujuga, mis ta mul peas on. Sinna taha ja ette ja kõrvale tuleb veel muudki.

Aga päris jube, kui kaua see papi ja turbaga jändamine ikka aega võtab. Alles sügaval õhtul lõpetasin.

PP õhtul

Järgmine pilt tuli imelik. Ma ei saa aru, mis paranormaalsed nähtused seal on. Maa aurab ja miski naljakas kera uitab mu lilltubakate kohal. Eemal on täiesti aus udu, aga see peenravaade tekitab mus küll kummastust. Tegelikult silmaga seal küll midagi sellist näha ei olnud.

aurav peenar

Et päris pime selle töö lõpetuseks siiski veel ei olnud, siis läksin ogoroodinale ja istutasin sinna nuikapsad maha. Sellesse peenrakasti, mille ma hommikul mulda täis loopisin. Terassi potinduse ja lauatagatöö vahepeal. Sest vahepeal tegin ma ometi päris mitu tundi ikka kirjatööd kah.
Nuikapsad on need väikesed asjad, mis pildi peal totakalt helendavad. Nad olid ju äsja kastetud ja peegeldas välgu tagasi.

nuikapsad said maha

Ja Ott kõpitses täna veel kasvuhoone kallal: tema kinnitada jäid need sisemised diagonaalid ja sisetoestus, samuti kuidagi kinni panna see 20 cm õhku, mis maapinna kallakul kasvuhoone alusraami ja maapinna vahele jäi. Ma tahaks loota, et homme oleme lõpuks sealmaal, kus ma saan juba sisse istutusauke kaevama. Sest millal ma muidu ometi oma tomatit saan?

Ogoroodina on muidu juba täitsa ogoroodina nägu, ei ole enam ainult kolm hädist kasti.
Ühest otsast ja teisest ka.

aiamaa otsast

aiamaa teisest otsast

Mina muidugi hakkan juba tasapisi paanikasse minema, et varsti jaanipäev käes, aga meie polegi veel seal omadega valmis saanud. Aedoad tuleks kuhugi panna, kurgid ja kõrvitsad ka… siiamaani ainult naerid, porknad ja kapsoidid. Tõsi jah, herned ja põldoad on ka maas siiski. Nii et midagi sealt kahtlemata ikkagi saama hakkab. Kui hakkab. Aga kus ta pääseb, ju ikka hakkab.

Ikka aia taha ka

See postitus on pooleldi vastuseks SK kommentaarile eelmise teema lõpus: et meil nagu ei lähe mitte üks asi aia taha.
Läheb küll. Praegu ongi süütunnete ja musta masenduse hetk, sest unustasin minna õpilasfilmi “Kuidas elad, Ann?” esilinastusele Pärnusse. Täna. Prostalt, siiralt ja puhtast südamest – unustasin ära. Petsin terve hulga projektis osalenud noorte ja eelkõige 17-aastase režissööri lootusi ja ootusi, sest nad tahtsid ju mind sinna ning ma olin kindlalt lubanud minna. 9. juunil kell 15. Mul on see isegi märkmikus kirjas. Ainult et vahepeal see aeg muutus, hetkel, kui telefonitsi kokku leppisime, et mulle sobib ka see teine, pakutud uus aeg, ei olnud mul märkmikku käes, et see sinna sisse kirjutada…
… ja lendaski peast. Elasin edasi õndsas teadmises üheksanda juuni Pärnu-sõidust.
Aga täna on jube kurb ja häbi.

See praegune rabelemine mitmel rindel korraga teeb selliseid asju.
Pühapäeval kasvuhoone aktsioon, kogu päeva. Nii tore ja vajalik ja kõik.
Eile ajakirjandus. Andsin väga pika intervjuu ühele naisteajakirjale, kust tuldi siia minu kolimisest ja uuest kohast lugu tegema. Pluss fotosessioon. Koos riietevahetusega vahepeal.
Tegelikult kõik see oli ka tore ja vahva, aga võttis ikkagi peaaegu kogu päeva.
No ja et täna oleksin pidanud hommikul Pärnusse sõitma…
Oh isver, isver küll.
Ma oskan vaid kogu südamest vabandada nende noorte ees, kes tegid nii palju tööd ja nii suure asjaga hakkama said ja lõpuks mullegi näidata tahtsid… ja mina, oinas, lihtsalt ajan asjad peas segi.
Oh see kulpide kulp, mea obscura culpa, mea culpa culpissima.