Ikka midagi muud ka täna

2. juuni 2015 kell 23:15 (Uncategorized)

Püüan kuulda võtta manitsusi, et meie tegemisi siin rohkem dokumenteeriksin, ning peale tänaste ahastustundide ja kirjatöö tundide said muud tunnid tõesti ka pildi peale püütud. Õpin. Ma olen üsna õppimisvõimeline. Ainult järjekindlusega kipub vahel kehvasti olema.

Hommik nagu ikka algas terrassi potimajanduse kastmisega. Mul on jube kopp ees sellest, teate. Saaks nad juba maha istutada, oleks natukenegi hõlpu! Kõik need umbes 200 taime, mis ma Haapsalu aiast ära tõin, ja need 54 jorjenit ja kümmekond okaspuud…

Igatahes iluaianduse vallas on algust tehtud juba varem pillikoja juurde valgete lilltubakate istutamisega. Aga mul oli neid teine külvialusetäis ju veel: kollaseid ja punaseid. Nii et nendega alustasin oma paraadpeenra tegemist. Mättasse. Üheaastased ju. Jorjenid lähevad ka mättasse. Siis mul järgmine kevad uute püsikute jaoks hea läbi sobratud maa juba võtta.
Niimoodi tegin.

Seal multšisin turbaga, sest see näeb siiski sutsu esinduslikum välja kui niidetud rohi. Pealegi on seda järgmisel kevadel kõige tülivabam teisaldada ja sobrada, kui uute taimede istutamiseks läheb. Muide, see ala ei ole istutusala või selle peenra piir. See on lihtsalt istutatud lilltubakate piir. See peenar pole veel kaugeltki selle kujuga, mis ta mul peas on. Sinna taha ja ette ja kõrvale tuleb veel muudki.

Aga päris jube, kui kaua see papi ja turbaga jändamine ikka aega võtab. Alles sügaval õhtul lõpetasin.

Järgmine pilt tuli imelik. Ma ei saa aru, mis paranormaalsed nähtused seal on. Maa aurab ja miski naljakas kera uitab mu lilltubakate kohal. Eemal on täiesti aus udu, aga see peenravaade tekitab mus küll kummastust. Tegelikult silmaga seal küll midagi sellist näha ei olnud.

Et päris pime selle töö lõpetuseks siiski veel ei olnud, siis läksin ogoroodinale ja istutasin sinna nuikapsad maha. Sellesse peenrakasti, mille ma hommikul mulda täis loopisin. Terassi potinduse ja lauatagatöö vahepeal. Sest vahepeal tegin ma ometi päris mitu tundi ikka kirjatööd kah.
Nuikapsad on need väikesed asjad, mis pildi peal totakalt helendavad. Nad olid ju äsja kastetud ja peegeldas välgu tagasi.

Ja Ott kõpitses täna veel kasvuhoone kallal: tema kinnitada jäid need sisemised diagonaalid ja sisetoestus, samuti kuidagi kinni panna see 20 cm õhku, mis maapinna kallakul kasvuhoone alusraami ja maapinna vahele jäi. Ma tahaks loota, et homme oleme lõpuks sealmaal, kus ma saan juba sisse istutusauke kaevama. Sest millal ma muidu ometi oma tomatit saan?

Ogoroodina on muidu juba täitsa ogoroodina nägu, ei ole enam ainult kolm hädist kasti.
Ühest otsast ja teisest ka.

Mina muidugi hakkan juba tasapisi paanikasse minema, et varsti jaanipäev käes, aga meie polegi veel seal omadega valmis saanud. Aedoad tuleks kuhugi panna, kurgid ja kõrvitsad ka… siiamaani ainult naerid, porknad ja kapsoidid. Tõsi jah, herned ja põldoad on ka maas siiski. Nii et midagi sealt kahtlemata ikkagi saama hakkab. Kui hakkab. Aga kus ta pääseb, ju ikka hakkab.