Prosta kapsas ja kolepildid

Mu selleaastane kapsakasvatus pakub eelmise aastaga võrreldes märksa järsemaid tõuse ja langusi. Aga juba praegu võin öelda, et saagita ma pole ka see aasta jäänud.

lillkapsad

Ka eelmine aasta Haapsalu ogoroodinal sain ma ilusad lillkapsad, aga need selleaastased on märksa pirakamad! Sort, kusjuures, on sama. Varane lillkapsas ‘Beta’.

Peenrasse jäid pooled veel ootele, aga mõne neist peaksin täna juba ära võtma. Näiteks selle, kes on kinniseotud lehe juba lahti paisutanud ja piilub kelmikalt ilmavalgust.

lillkapsad ootel

Esimesest brokolikülvist (varane brokoli ‘Lucky F1’) see osa, mille kapsakärbsed mulle alles jätsid, on korjeootel. Ei saa sellegagi enam pikalt viivitada. Kasvatan teist aastat, julgen seda sorti soojalt soovitada. See ‘Lucky’ ajab pärast esimest saaki kõrvalõisikuid nagu hull ja kuni sügavate külmadeni. Ainult seda esimest õisikut lõigates tuleb lõigata üsna kõrgelt, otse õisiku alt, et ülejäänud taim alles jääks. Ja siis te alles näete.

I külvi Lucky F1

Muide, ei tasu uskuda seda, mida kirjutatakse: et brokoli kasvatamine on lihtsam kui lillkapsa kasvatamine. Teate, ei ole. Jah, lillkapsas tahab pea varjutamist (minul on see lahendatud lehtede pealesidumisega, aga paljud kasutavad ka kattelooritrikke), aga brokolit armastavad igasugused kahjurid palju rohkem. Neid kapsalehti seod sa kokku 1 kord, aga kahjuritega hakkad enne jaani kaklema ja jätkad seda tegevust seni, kuni sa kõrvalõisikuid noppida tahad, st kogu ülejäänud suve ja sügise. Maakirp ja kapsakärbes armastavad brokolit kangesti. Minul läks esimese külvi taimedest pool kapsakärbse pärast hingusele, päästa ka ei saa, kui see kurask juba juured ära on närinud. Maakirbu ja kapsakoi tegevusest saad veel aimu ja jõuad midagi päästa, aga kapsakärbse tegusid ei näe sa enne, kui taim on sinine ja laabakil maas ja siis on juba hilja.

Järgmine aasta tuleb kapsaste soolveega kastmist alustada tunduvalt varem. Umbes juuni keskpaigast. Ma usun, et see aitab ka kapsakärbse vastu. Seda, et kapsakoide vastu aitab, seda ma tean. Eelmisel suvel Haapsalu ogoroodinal oli kapsakoide lendluse algus väga selgesti märgatav, sest seal ju palju aiamaid kõrvuti ja ristõieliste kahjureid hordidena, ning siis lendluse algusest kohe hakasin umbes nädalaste intervallidega soolveega kapsaid kastma – ja kõik oli OK. Aga see aasta ma kapsakoide lendlust siin õieti ei näinudki, enne kui avastasin…

… et mu esimese külvi peaaegu söömisvalmis käharkapsad ‘Predzvezd’on praktiliselt üleöö muutunud selliseks…

puretud kapsas

… ja hiline säilituskapsas ‘Holt’ selliseks…

järatud Holt

… ja teise külvi varane peakapsas ‘Zora’ selliseks…

järatud Zora

… ja teise külvi lillkapsad, rooskapsad ja brokolid (hilised sordid) selliseks…

II külvi kapsoidid

… ja selliseks…

viimase külvi puretud kapsad

Ühesõnaga, see kõik juhtus umbes kahe ööpäevaga. Enne kui ma soolveega neile selga sõitsin ja selle pidama sain. Nüüd vaatan, et vist ikka enamikul taimedel sealt kasvukuhikust uusi lehti tuleb, ja need on juba normaalsed, nii et sellest kõigest võiks ikkagi veel asja saada. Ainult et ajutist kasvuseisakut tähendab see ikkagi.

Varase käharkapsa kohta pean ütlema, et õnneks piirdus see kapsakoi rünnak tema puhul vaid välimiste lahtedega. Pilt on koledam, kui asi tegelikult on. Oleme neid nüüd järjest söönud ja seestpoolt on kapsas puhas ja ilus. Jõudsin oma soolveega veel päästa, aga need kapsad olid juba peaaegu valmis ka. Eks näeb, mis noortaimedest saab… kas taastuvad ära.

Kapsakoi kuritegu noortaime kallal:

puretud kapsoid

Hiline käharkapsas ‘Vertus 2’ sai ka oma paugu pihta, aga õnneks mitte pöördumatult. Muide, see käharkapsa sort pidavat olema jahedas ruumis säilitatav kuni 3 kuud. Sellepärast ma seda külvasingi, et… prooviks siis, kas on.

hiline kähar

Umbes sama punase säilituskapsa ‘Langedijken Dauer’ kohta. kahjustuse on saanud, aga ma olen kindel, et tuleb sellest välja.

hiline punane

Huvitaval kombel on 1. külvi varased peakapsad samuti suhteliselt OK. Ju oli 1 külv selleks ajaks piisavalt suur ja tugev, et koi jõudis kahjustada teda siiki ainult välislehtedelt. Ülemise pildi peal on ‘Ditmarscher Früher’, alumisel 1. külvi ‘Zora’.

Ditmarscher Früher

I külvi Zora

Nüüd vaatan, et nuikapsastest polegi pilti teinud. Ei ole jah, sest varase nuikapsa read on juba ära söödud. Väga maitsev oli. Ja hiline nuikapsas on alles alustanud vilja moodustamist. Teda pole isegi kahjurid rünnanud, mis on ülejäänud pildiga võrreldes maru imelik. Aga ma juba eelmine aasta täheldasin, et nuikapsas on teiste kapsastega võrreldes palju, palju, palju kahjurikindlam.

Nii et kui keegi kardab kapsaid kasvatada just selle kahjurite müriaadi pärast, mis kapsastega kaasa käib, siis nuikapsas on kõige ohutum valik. Ja pealegi väga maitsev valik. Näete, isegi pildi peale panna pole enam, juba söödud.

Ning elu näitab, et ka lehtkapsas on lollikindel. Teda ei taha kahjurid samuti, vähemalt mul pole teist aastat järjest tahtnud. Sort ‘Kapral’, palun väga. Põõsast saab rookida talveni ja isegi veel lume alt kraapida, lumi ja külm ei tee talle ka suurt midagi.

Kapral

Advertisements

Täitsa segane peenrategemine

Mul pole tegelikult siin mingit peenrategemist. istutan lihtsalt igavese auru ja vilega kõiki neid umbes kahtsadat taime maha, mis pärast kurikuulsat seitsekümmet jorjenit veel istutada jäid. Haapsalust toodud püsikuid ja juba siin kokkuahnitsetud tutte.

Ma ei tea, ma ei kujuta ette, mis sellest kõigest saab. Aga vähemalt saavad nad juured mulda, rohkem ruumi ja rohkem vett kui seal “koonduslaagris”, kus nad mul seni virelesid. Sest neid oli seal nii jube palju, tihedalt koos, et kastekannuga üle lastes ikka sai mõni palju ja mõni jäi hoopis kuivaks, mõni suri välja ja mõni sai seenhaiguse. Ükshaaval ei jõudnud jälgida, sest nii palju ja tihedalt noh.

Lisaks olid mul pikalt siin kõhklused ja visioonipuudulikkus. Kuidas, mismoodi… Kui polnud ülevaadetki, MIS täpselt minuga kevadel sealt Haapsalust ära tuli, sest kõigi naljade krooniks osutus too permanent-marker, millega püüdlikult sildid kirjutasin, ultraviolettkiirgusetundlikuks ning tänase päevaga on peaaegu kõik sellega kirjutatu ära kustunud.

Nii et ma ei tea enam, mis sordid mis potis. Liikidel lehtede järgi ikka vahet teen. Aga jama on, noh. Ikkagi. Kuidas ma istutan neid üksteise suhtes, kui ma ei tea, mis värvi ja kui kõrge jne. Lihtsalt kohutav.

Vähemalt oli (ja on) mul väga selge visioon selles osas, kuhu ja mismoodi tulevad istutusalad.

Alustuseks ju seegi hea.

Nüüd ma teen iga õhtu lihtsalt südame kõvaks, viskan maksimalismi ja perfektsionismi kahe kõrva vahelt välja ja lihtsalt istutan. Sest nagu mul hiljuti külas käinud Inga väga õigesti ütles: põdeda pole midagi, ükskõik kui hoolega planeerid, nagunii hakkad neid järgnevatel aastatel ümber istutama. Kindlasti ei kasva mul samad lilled siin samamoodi kui Haapsalu aias. Kindlasti ei oska ma kasvukohtade juures siin veel arvestada ühe, teise ja kolmanda asjaga. Maa on ju uus. Ma ei tunnegi seda veel.

Nii et… tutid mättasse. Sest nende jaoks peenraid valmis kaevama hakata tähendaks istutustöö viibimist veel vähemalt kuu aega, ja siis on juba kohe sügis käes ning kas nad juurduksidki talveks ära. Need, kes koonduslaagris mõistagi selleks ajaks ellu on jäänud.

Siis ma mõtlen siin veel seda, et mittekaevamise teooria on ilus, hea ja õige, aga selle rakendamine oleneb ikkagi veel mõnest muust asjast ka. Näiteks sellest,  kui kõva on maa. Mul on siin enamuses osas ikka üsna savirohke. Turni lausa jõuga labida otsas, et auk maasse saada. Sellesse kaevamata maasse tehtud võrdlemisi korralikesse istutusaukudesse istutatud jorjenid on jäänud kasvus palju madalamaks ja kiduramaks kui nood jorjenid, mida ma Haapsalu aias läbikaevatud maas kasvatasin. No ei ole see pilt siin nendega liiga ilus. Neil pole hea. Ning sellepärast ma mõtlen, et kui vähegi jaksu ja aega on, siis ma peaksin siin istutusalad siiski läbi ja miskit orgaanikat sinna sisse kaevama. Ja pärast pealt multšima.  Sest – lihtsalt kõva on see maa!

Nii et… peaks ikka kaevama. Aga vaadake üle-eelmist lõiku. Ühesõnaga, nokk kinni, saba lahti. Praegu lähevad tutid mättasse.

segane peenrategu

segane peenrategu1

Ja siis ma võib-olla hakkan üritama sealt vahelt siiski kaevata ka. Jätan taimedele selle arvestusega ka korralikud vahed. Igaks juhuks. Eks elu siis näitab, kas ma kaevan või ma ei kaeva. Praegu pole lihtsalt aega, sest elupäästmine kõigepealt.

Oh kui hea meelega ma müttaksin seal aias terved pikad päevad hommikust õhtuni ja üldse muud ei teekski praegu! Aga ei saa ju. Töö. Mu 150 lehekülge kuus tuleb ikkagi valmis kirjutada. Pluss viimasel ajal veel peale, sest saime ühe teatriseltskonnaga oma näidendiprojektile raha peale ja tegelen ühesõnaga ka sellega. Ning nagu ma ikka oskan, ja et kus on, sinna tuleb juurde, siis püüame ühe filmimehega käima lükata veel üht täispika filmi projekti. Oh, ma juba mitu aastat tahtsin! Aga nüüd on miski reaalselt õhus, ma olen alustanud tööd, laupäeval istusime siin režissööriga ja mõtlesime põhimõtteliselt terve filmi välja. Ja mul sõrmed sügelevad. Kangesti sügelevad. See tuleb nii tore film. Selline õudne. Kohutav. Tragikoomiline. Nagu mul üks koolipoiss kunagi oma essees Tšehhovi novellide kohta kirjutas: et need on nagu kole kingitus ilusa pakendi sees. Vot selle filmiga on umbes samamoodi.

Ka Ott töötab nüüd hoopis teistmoodi huvi ja õhinaga. Nii mitut raamatut aastas polegi ta veel illustreerinud, kui see aasta tuleb! Lisaks see, et ta läks meil ju õppima… aga ta ei taha, et ma sellest lähemalt räägiksin. Igatahes see on uskumatult vahva. Täiesti pöörane. Ja naljakas.

Ma tunnen ennast varbaotstest pealaeni maksimaalselt elusana. Me oleme tõesti sattunud mingi uue energia keerisesse, mis tõstab ja teeb asju ja on andnud uue elu ja uue hingamise. Just selle, mille järele me tulimegi. Ma olen väga tänulik. Muuhulgas ka nende rooside eest. Mida rohkem ma neid vaatan ja nendega koos elan, seda rohkem nad mulle meeldivad. See on, nagu iga päev oleks pidu.

roosimägi

Koju tulles, sissesõiduteelt:

sissesõiduteelt

Kui mujal sadas pussnuge ja pisikesi poisse…

… olin mina lendava Anniga sügaval Võrtsjärve-äärsetes metsades peidus, kümblesime päikesepaistes, kuulasime puude naginat, lindude sädinat, nuusutasime raba ja mändide lõhna ning sõime kilpjalgades metsavälul metsmaasikaid nii palju, kui jaksasime.

Mul on nii kahju, et fotokat kaasas ei olnud, sest see oli nii imeline mets ja nii tore raba, nii müstiline metsajärv ja nii samblane, sõnajalane, härgheinaline ja karukollane metsaalune, kõik see vaheldus suurepäraselt ja me kõndisime mööda metsaloomade radu.

Naasin viie tunni möödudes nelja liitri mustikate ja tee äärest korjatud keerispeakimbuga. Ja kõik oli nii päikseline ja õnnelik. Sadanud polnud koduski. Tundub, et igal pool mujal üle Eesti kallas paduvihma, rahe peksis kapsaid pooleks ja nii edasi, aga siin oli sulnis tuulevaikne ja imeliselt päikseline päev.

Kodus aga ootasid juba näljased, ning et natukene mustikaid ka sügavkülma jaoks talvevarudeks säästa, vormistasin kiiruga ühe naeri-nuikapsa panniroa hakklihaga.Mingi mõte oli veel peas, et annan roka ette ja kaon ise aeda… aga kui see rokk valmis sai, oligi kell juba pool üksteist, ilm hakkas pimedaks minema ja ma ise olin nii puruväsinud, et tundsin karjuvat vajadust rõhtsasse asendisse viskuda ja enne hommikut mitte sõrmegi liigutada.

Täna hommikul pesin ka nõud. Ja sidusin ogoroodinal lillkapsalehed kasvavate peakeste kohal kokku. Ma küll ei tea, kas nende küpsevate õisikute varjutamine on ikka hädavajalik, aga millegipärast seda tehakse: kes kattelooriga, kes seob lehed katteks peale. Eelmine aasta mul see lehtede sidumine töötas hästi, ehk seegi kord.

Olen keldrimäe rookimisega selle hooaja kolmandal ringil. Ma ei tea, millal ma seal kivide vedamise ja ladumiseni jõuan.

keldrimäel 18.juuli

Lilltubakad alustavad rootsudena nagu ikka. Aga nad lähevad õitsemise käigus veel päris pöörasteks puhmasteks.

lilltubaka tagasihoidlik algus

Eelmisest pererahvast jäänud kõige ilusam pojeng, aga pilt on tehtud paari nädala eest. Praeguseks on ta juba peaaegu ära õitsenud. Sordist pole mul aimugi.

pojeng

Eelmisest pererahvast jäänud roosike rohus:

roosike rohus

Sissesõidutee otsas õitseb massiliselt põdrakanep:

sissesõidutee otsas

Siis hommikusöök, aga õnneks kollektiivse valmistusviisiga, siis koristamine, siis kauaoodatud külaline… Ja jälle on õhtu, ja jälle on tunne, et ikkagi on justkui kõik veel tegemata.

Aga seal metsas oli eile ikka imeilus. Ja külaline oli oodatud ja armas.

Puugid ja pääsukesed

Täna oli mitmekordselt pidulik päev: me registreerisime end lõpuks uue perearsti juurde (et kui tegelikult kah midagi juhtub, siis võib olla äkki hiljavõitu uut perearsti otsima hakata), mina sain oma esimese puugivaktsiini ja ogoroodina sai vooliku ja veevarustuse. Mul oligi kõriauguni kahe kastekannuga pikki maid kõndimisest. Ma küll üldiselt ei kasta, sest multš hoiab niiskust ilusasti maa sees kinni ega lase sel taevasse aurata, kuid vett läheb aiamaal vaja siiski: rohelise kokteiliga väetamiseks, juurdekülvide kastmiseks, ja nagu ma täna nägin: ka kapsakoide tõrjeks soolvee tegemiseks. Sest nüüd on platsis nii kapsakoid kui -liblikad, nende viimaste munad ma tunnen ära ja hävitan, aga jäljed kapsakoide tegutsemisest on suhteliselt märkamatud, enne kui hilja.

Ma olen täiesti rõõmsalt üllatunud (sest ma ei uskunud viimase hetkeni), et 35-eurone Valgevenes valmistatud vibropump (mis ei näe üldse mingi pumba moodi väljagi, vaid on rohkem nagu sihuke raskest rauast ja maamiini meenutav kole kolakas) suudab pumbata vee meie tiigist ülesmäge umbes 150 m kaugusele aidatagusele ogoroodinale, ja seda nii korraliku survega nagu veevärk muiste. Surve on absoluutselt sobiv ka vihmuti töölepanekuks, kui seda tarvis peaks olema (iseasi, et ma ei kujuta ette, miks mul kunagi enam aiamaal vihmutit vaja peaks minema), rääkimata pihustiotsikuga kastmisest. Elekter tiigi juurde pumba sisse läheb aga siiski veel majast mitme pikendusjuhtme abiga. Seni, kuni me sauna elektrikaabli teise otsa lõpuks üles leiame. See müsteerium on nimelt ikka lahendamata.

Puugivaktsiini üle on mul ka hea meel, sest minust on siin saanud tõeline puugimagnet. Eile skoorisin oma rinnalt selle hooaja kuuenda puugi. Hirm hakkas mul ausalt öeldes juba enne jaanipäeva umbes neljanda juures, sest puukentsefaliit ei ole asi, mida igatseda. Borrelioosiga ehk saab veel hakkama. Nüüd augustis ootab mind ees kordusvaktsiin ja tuleval kevadel veel kolmas süst, ning siis olen järgnevaks viieks aastaks entsefaliidikindel.

Tegin täna veel ühe kasuliku ostu: kohtusin nimelt ühes Elva kaltsukas täitsa korralike kardinatega, mida mul magamistuppa eelmisest perenaisest jäänud valgete kardinate asemele hädasti vaja oli. Eks need valged metalltrükis läikivate tähekeste ja kuudega kardinad olid lustlikud küll, aga ma siiski igatsesin sinna midagi mulle omasemat. Midagi villast, triibulist ja kodukootud muljega. Mis ma täna ka sain. Nüüd ma tahaks seal veel morskade ja delfiinidega tapeedi millegi muu vastu vahetada ja taevasinise korstnajala soojematesse toonidesse värvida. (Sest see oli eelmise pere lastetuba ju, morsad ja delfinid on täiesti arusaadav, lihtsalt ma iseenda jaoks tahaksin sinna midagi täiskasvanulikumat. Mitte just paljaid naisi, aga retrohõnguline lillmuster oleks omal kohal. Nagu mujal majas on.)

Aga tegelikult näen ma juba õhtuid ja õhtuid näguripäevi nende Haapsalust toodud taimede mahaistutamisega. No ei õnnestu panna mättasse. See tähendab, ma ei julge neid panna mättasse – keset naati, paljut naati, võililli, orasheina, imi- ja kõrvenõgeseid ning muid invasiivseid juurumbrohtusid. Ma ju näen, mis ogoroodinal toimub. Kui nad end püsilillepuhmastesse ajavad – ja ma olen kindel, et nad suudavad teha seda väga kiiresti ja märkamatult – , siis pole nagunii muud kui et kaeva aga puhmad välja… Nii et ma kaevan parem nüüd.

Mul võttis jube kaua aega, kui ma oma peas selleks suureks istutustööks üldse mingi plaani või süsteemi suutsin genereerida. Aga nüüd liigun edasi viie-kuuetaimeliste gruppide kaupa. Igal õhtul umbes ruutmeetrike kaevata – ja grupp maha. Ning siis ilmnes veel üks asjaolu, mille peale ma varem ei mõelnudki: mul on Haapsalu aiast kaasas ju palju varjutaimi, aga siin on peaaegu kõik mõeldavad istutuskohad päev läbi päikeses. Varjukohad loe paari näpuga üles. Nii et… asjad on nüüd tõesti läinud nõnda veidralt, et paraadpeenra vormistamise asemel nikerdan ma praegu oma järjega varjulistel aladel saunaplatsi ääres (sest sealt hakkas asi kuidagi sujuvalt jooksma Muhedike laudlehti istutades). Kui sealt juba miski mulje jääma hakkab, küll ma siis pildistan ka, praegu on see kõik üks veider songermaa: kohati kaevatud, kohati kaevamata, kohati rinnuni naat ja nõges, kohati uusistutatud grupid, kohati mättahunnikud…

See on nagu suure remondiga kaasnev etapp, kus kõik, mis annab, on laiali lammutatud, midagi on justkui tehtud, aga kõik näeb ikka hirmus välja; ja usk, et see remont üldse kunagi valmis saab, hakkab ka kaduma. Vot mul on oma iluaiandusega praegu umbes sama lugu.

Aga midagi ilusat on ikka ka. Mu aiakuuris elab kolmelapseline perekond. Lapsed on juba üsna suured, viimane hetk pildistada, enne kui nad tiivad selga võtavad. Nende ema ja isa isegi ei karda mind enam. Ma ikka mõne hetke päevas leian, et läbi astuda ja juttu teha. Siis vaatavad ümmarguste silmadega: pojad pesas, mamma ja papa seinapalkidesse löödud naelte ja nagide peal. Ei lenda enam mu tuleku peale minemagi, vaatavad uudishimulikult, mis ma teen seal. Tavaliselt võtan või panen mingit aiatööriista, lappan katteloori või kilet, kerin nööri jne. Ja räägin nendega tasakesi. neid pääsuperesid on siin ju veel, kõik unkaalused aida ja kuivati all täis, aga selle perekonnaga siin puutun ma lihtsalt kõige igapäevasemalt kokku. Ise nad tegid pesa sellisesse kohta, kus ma kogu aeg käin. Aga mul on hea meel, et nad seda tegid. Selliste naabrite üle ma aina rõõmustan.

pääsupojad

Ogoroodinast taas, ja siis vahetame teemat

Muhedik hiljuti nii tabavalt ütles oma blogis, et meil see aalujate klubi käitumine viimasel ajal on nagu põlistel põllumeestel taluaegadel: et kõigepealt viidi külalised ikka kasutaimi, st viljapõldu üle vaatama. See on jah miski uus ja huvitav haigus  kohe, ja ma tunnen nüüd, et olin kümmekond aastat tagasi ikka põhjatult rumal, et köögiviljandust igavaks ja tähtsusetuks pidasin. Nüüd ma tunnen hoopis vastupidi, et hirmus huvitav on ja justkui järjest huvitavamaks läheb. Võib-olla teeb selle põnevaks just see eksperimentaalsus ja alternatiivsus, mis permapõllunduse või biodünaamilise maaviljeluse või ogoroodinaga kaasas käib. Et kui peaks maad harima vanaviisi ja vanade meetoditega, siis poleks see enam nõnda põnev mu jaoks.

Tänast postitust kirjutan kavatsusega see teema nüüd mõneks ajaks suhteliselt kõrvale jätta ja edaspidi pühenduda rohkem iluaiandusele. Ogoroodina on maas, nii palju kui me seda sellel aastal jõudsime, ja töötab. Omakasvatatud köögivili on igapäevaselt meie toidulaual. Redised on ammu söödud ja unustatudki, spinatid samamoodi, välja arvatud see osa, mis sgavkülma läks, rukola rootsudeks söödud ja täna said ka viimased putke läinud rootsud välja tõmmatud. Noh, peagi on õige aeg neid uuesti külvata, et sügiselgi saada. Suhkruherneste esimene korje on tehtud, need on täitnud meie kaks õhtusöögilauda ja kotikese ka sügavkülma, aga neid tuleb sealt peenrast veel umbes kaks korjet. Ühe sordi naeris on ka peaaegu otsa söödud, vaid ühe õhtusöögi jagu veel peenral; aga õnneks kasvab kõrval veel kaks rida naereid teisest sordist, mis ka pea-pea söömiskõlblikus suuruses. Ka herned kasvavad siin suurepäraselt. Nagu müür. Madal ‘Valma’on siin kasvanud mulle puusani, nii kõrget ‘Valmat’näen ma tõesti esimest korda. Haapsalus jäi see sort mul ikka põlvepikumehikeseks. Ja kõik sordid teevad kaunu peale umbes kaks korda rohkem kui mu Haapsalu aedades.

Selle pildi tagaotsas ongi mu herned näha. Aga esiplaanil on esimese külvi kapsoidid (varane, varane kähar- ja varane nuikapsas. Käharad ja varased teevad isuga pead, nädala pärast saab esimesed nahka panna. Varase nuikapsa reas on juba lüngad. (Oli väga maitsev.) Kõrval kasvab lugupeetud sibul (kuigi just mulle õpetati, et kapsale ei tohi sibulat näidata – kahjuks see tarkus tuli alles pärast istutamist mu juurde). Herneste kõrval vasakul paistavad ka väga hästi elavad kaalikad ning naerid. Hernestest paremal on salatid (ka paar juba koristatud külvirida) ja varased porknad.

esimesed kapsad

Mis ma pean ütlema, ja ma olen kogu aeg tahtnud sellest kirjutada, aga vist ikka ei ole kirjutanud – et kevadel mind rabas tõeliselt, kui erinev on siinne muld mulle seni tuntud muldadest. See on siin kohe selline raske! Aga muidugi – lahja liiva peal kasvanud tüdruk vahib nüüd saviliivmulda nagu imeasja. Esimest korda nägi mulda, mille ämbritäiegi tassimine natuke üle jõu kipub käima, rääkimata kärutäie lükkamisest. Eks ole. Liiv on ju kerge, viskad hooga käru täis ja paned ajama, pole nagu asigi. Siin Kaaren kevadel vaatas mu Haapsalu aia mulda sealt toodud taimepotis ja leidis, et must liiv. KUID see must liiv oli minu käest kümme aastat järjest iga aasta komposti ja sõnnikut selga saanud! Nii et mullaga on siin teine lugu jah.

Jaapani rõikale ehk daikonile igatahes ei meeldinud, need läksid mul aia taha. Just paar päeva tagasi kaotasin lootuse ja kiskusin need ussitanud, kärbatanud nirakad maa seest välja ja saatsin komposti. Ning lugesin targast kirjandusest, et daikon tahab liivast ja aluselist. Vot sulle säh. Pean lugupeetud daikonile eraldi külvikraavid täitma liivast ja kasvuturbast ja kompostist ja tuhka ka sekka virutama, siis võib suvisest külvist isegi midagi tulla, aga muidu pole mõtet mängida.

Pastinaak jäi samuti hätta, seda juba idanemisega. Lõpuks teisest külvist midagi natuke tuli ja ikka nagu edenevad, aga ma vaatan neid ja näen, et nad ikka ei kasva õige hooga. Ju ka pastinaak tahab liivasemat rohkem. Porgand kasvab paremini kui pastinaak, aga ka mitte sellise lustiga kui Haapsalu kandis. Vanad liivaninad, sunnikud. Tuleb teha järeldused ja järgmisel kevadel need ellu rakendada.

Aga siin on esimese külvi muud kapsoidid: roos-, lill- ja spargelkapsad ehk brokolid. Kapsakärbsele meeldisid need esimese külvi brokolid nii kangesti, et istutatud 9 taimest jäi järele 5. Lüngad täitsin teise külvi brokolitaimedega… ptüi-ptüi-ptüi. Need kõige sinakamad taimed ongi brokolid. Tagumises peenras on varased lillkapsad, mis hakkavad kohe-kohe õisikut looma. Iga päev käis uurimas, kas asi juba sealmaal… väga seda nägu on juba, et hakkab tulema, hakkab tulema. Pildil kõige ees on aga hilised nuikapsad. Näha kohe, et aeglasema kasvuga kui teised.

Kapsastele see jahe suvi muidugi meeldib. Nüüd on veel vihma ka saanud, ja kui nood kapsakärbsed, kapsakoid ja -liblikad väga hoogu ei satu, siis tuleb siit süüa küll.

kapsoidid

Kõrvitsatel ja suvikõrvitsatel on aga paha, külm ja vastik. Silmaga näha. Hein nende ümber on sooja pärast, aga ma ei tea, kui palju sellest reaalselt abi on, kui öösiti piirdub temperatuur siiski hea kui 10 kraadiga. Kurgid lavas on veidi edulisemad, aga mitte oluliselt. Kurgilavad on alumise pildi servas näha: täna muide oli üks selle suve umbes kolmest päevast, kus kurgilava sai peaaegu täiesti lahti teha. Umbes neljaks tunniks. Sest siis läks jälle külmaks. Aga kurkidest paremal on näha mu viimase külvi kapsad, need, mida ma loodan söögiks tarbida alles sügaval sügisel. ja rida pisikesi porrusid ja rida varssellerit ka.

kõrvitsalised

viimased kapsad

Näitame siis juba teise, vahepealse külvi kapsoidid ka ette: siin nad on. punane peakapsas, hiline käharkapsas ja veel üks rida varast peakapsast. Nende ette jääb teise hernekülvi peenar, kus toimub ka väga intensiivne elu. Nõuavad ilmselgelt keppi juba. Ja ma täna kohe vaatasin ja imestasin, kesse oinas neid nii tihedalt külvas ja mis tal peas küll sellel ajal toimus. Aa, aga kapsoididest paremal paistab peenar, kus on natuke peeti, pool rida juurpeterselli, kaks rida juursellerit ja otsa pääl sutsuke jääsalatit, mis teeb juba ilusaid päid. Kapsastest vasemal on aga hiline porgand. Sort ‘Karlena’. Eelmisel aastal jäin väga rahule, kasvasid üsna pirakaks ja säilisid keldris hästi. Kõige taga paistavad taas kaalikad ja naerid ning need latid, mis vastu aidaseina püsti on, said veel täna õhtuhämaruses lattubadele ronimiseks kinnitatud.

teise külvi kapsad

Need kohutavad kollased ja sinised kõhnad ja väljaveninud nirakad, mida te seni mu kasvuhoones olete näinud, on nüüd rohelise kokteili abiga väärkohtlemisest toibunud ja otsustanud elada ja kasvada – viimane kui üks taim. Ma olen neile tänulik. Kas nad ka vilja kanda jõuavad, eks seda näeb. Igatahes püüan ma teha kõik, et enam mitte kunagi elus tomateid ja paprikaid juuni esimese nädala lõpuni toas aknalaual hoida. Ma kinnitan teile, et see on õudne, mis siis juhtub.

tomatid 13.juulil

Paprikad elasid selle kõik siiski kuidagi paremini üle kui tomatid. ‘Cynthia F1’ teeb juba mitmel taimel viljugi.

paprikad

Nagu ka ‘Oda’.

Oda

Ma ostsin see aasta ju paprika- ja tšilliseemneid värvi järgi. Nii et külvasin punast, kollast, oranži, musta ja valget paprikat, ning oranži, kollast ja punast tšillit. Ma ei tea, kas teeb keegi veel niimoodi, või mille järgi muidu neid sorte omale valitakse?

Mu hulluksläinud ‘Polkad’muudkui kannavad. Olen juba kolme korjet teinud ja ikka tuleb neid veel. las tuleb. kulub marjaks ära. Ainult et kuna marju on peal nii palju, siis on nad üpris väikesed. Millest on kahju.

polkad

Vaatasin just täna, et isegi mitte veel päris valmis mustsõstrad on rästaste hulgas ootamatult populaarsed. Ma pean need nüüd ka ruttu ära võrgutama, kui midagi siit sügavkülma tahan panna.

mustsõstrad

Kõik 10 vaarikataime, mis ma kevadel istutasin, on kasvama läinud. 8 taime neist ka õitsesid ja vist kavatsevad mõne mammu juba sel aastal otsa teha. Aga nagu te näete, orasheina ei peata ei ajaleht, vaip, karbipapp, multš ega üldse vist mitte miski peale toore jõu.

vaarikad

Sissesõidutee ääres kuivati otsas kasvavad meil metsmaasikad. Üks õhtu enne äikest korjasin nad ära ja olin nii õnnelik. See koht on hea ja helde me vastu.

maskad

Viimase pildi peal aga on näide sellest, kuidas mul kolmandal üritamisaastal on õnnestunud pommu ehk baklažaan isegi õitsema saada. Kahel eelmisel aastal pole ma niikaugele jõudnud. Nii et – hurraa! Isiklik rekord!

pommu

Pildid ilusa aia ilusast päevast

Oli meil selline töötoalaadne üritus täna. Ühes ilusas suures aias mürasime natuke kändudega.

asjatamine

kambaga

kambaga1

kujumeistrid

paaris

vants

ökul

Ma olin isegi juba päris lähedal sellele, et mootorsaagi kätte võtta julgeda, aga veel siiski ei julgenud. Millegipärast kardan niisuguseid mürisevaid ja teravaid asju. Aga peitlit ja kirvest katsetasin küll. Ning vahepeal luusisin aiatiire ja pildistasin.

aed

aed1

aed2

aed3

aed4

aed5

aed6

varjupeenar

Milline imelik ja pöördeline suvi see küll on, uusi asju ja niisugust vunki ja minekut täis, et aina imesta! (Ja ma saan aru, et ma ei ole üldse ainus, kellele niimoodi tundub!)