Ogoroodinast taas, ja siis vahetame teemat

Muhedik hiljuti nii tabavalt ütles oma blogis, et meil see aalujate klubi käitumine viimasel ajal on nagu põlistel põllumeestel taluaegadel: et kõigepealt viidi külalised ikka kasutaimi, st viljapõldu üle vaatama. See on jah miski uus ja huvitav haigus  kohe, ja ma tunnen nüüd, et olin kümmekond aastat tagasi ikka põhjatult rumal, et köögiviljandust igavaks ja tähtsusetuks pidasin. Nüüd ma tunnen hoopis vastupidi, et hirmus huvitav on ja justkui järjest huvitavamaks läheb. Võib-olla teeb selle põnevaks just see eksperimentaalsus ja alternatiivsus, mis permapõllunduse või biodünaamilise maaviljeluse või ogoroodinaga kaasas käib. Et kui peaks maad harima vanaviisi ja vanade meetoditega, siis poleks see enam nõnda põnev mu jaoks.

Tänast postitust kirjutan kavatsusega see teema nüüd mõneks ajaks suhteliselt kõrvale jätta ja edaspidi pühenduda rohkem iluaiandusele. Ogoroodina on maas, nii palju kui me seda sellel aastal jõudsime, ja töötab. Omakasvatatud köögivili on igapäevaselt meie toidulaual. Redised on ammu söödud ja unustatudki, spinatid samamoodi, välja arvatud see osa, mis sgavkülma läks, rukola rootsudeks söödud ja täna said ka viimased putke läinud rootsud välja tõmmatud. Noh, peagi on õige aeg neid uuesti külvata, et sügiselgi saada. Suhkruherneste esimene korje on tehtud, need on täitnud meie kaks õhtusöögilauda ja kotikese ka sügavkülma, aga neid tuleb sealt peenrast veel umbes kaks korjet. Ühe sordi naeris on ka peaaegu otsa söödud, vaid ühe õhtusöögi jagu veel peenral; aga õnneks kasvab kõrval veel kaks rida naereid teisest sordist, mis ka pea-pea söömiskõlblikus suuruses. Ka herned kasvavad siin suurepäraselt. Nagu müür. Madal ‘Valma’on siin kasvanud mulle puusani, nii kõrget ‘Valmat’näen ma tõesti esimest korda. Haapsalus jäi see sort mul ikka põlvepikumehikeseks. Ja kõik sordid teevad kaunu peale umbes kaks korda rohkem kui mu Haapsalu aedades.

Selle pildi tagaotsas ongi mu herned näha. Aga esiplaanil on esimese külvi kapsoidid (varane, varane kähar- ja varane nuikapsas. Käharad ja varased teevad isuga pead, nädala pärast saab esimesed nahka panna. Varase nuikapsa reas on juba lüngad. (Oli väga maitsev.) Kõrval kasvab lugupeetud sibul (kuigi just mulle õpetati, et kapsale ei tohi sibulat näidata – kahjuks see tarkus tuli alles pärast istutamist mu juurde). Herneste kõrval vasakul paistavad ka väga hästi elavad kaalikad ning naerid. Hernestest paremal on salatid (ka paar juba koristatud külvirida) ja varased porknad.

esimesed kapsad

Mis ma pean ütlema, ja ma olen kogu aeg tahtnud sellest kirjutada, aga vist ikka ei ole kirjutanud – et kevadel mind rabas tõeliselt, kui erinev on siinne muld mulle seni tuntud muldadest. See on siin kohe selline raske! Aga muidugi – lahja liiva peal kasvanud tüdruk vahib nüüd saviliivmulda nagu imeasja. Esimest korda nägi mulda, mille ämbritäiegi tassimine natuke üle jõu kipub käima, rääkimata kärutäie lükkamisest. Eks ole. Liiv on ju kerge, viskad hooga käru täis ja paned ajama, pole nagu asigi. Siin Kaaren kevadel vaatas mu Haapsalu aia mulda sealt toodud taimepotis ja leidis, et must liiv. KUID see must liiv oli minu käest kümme aastat järjest iga aasta komposti ja sõnnikut selga saanud! Nii et mullaga on siin teine lugu jah.

Jaapani rõikale ehk daikonile igatahes ei meeldinud, need läksid mul aia taha. Just paar päeva tagasi kaotasin lootuse ja kiskusin need ussitanud, kärbatanud nirakad maa seest välja ja saatsin komposti. Ning lugesin targast kirjandusest, et daikon tahab liivast ja aluselist. Vot sulle säh. Pean lugupeetud daikonile eraldi külvikraavid täitma liivast ja kasvuturbast ja kompostist ja tuhka ka sekka virutama, siis võib suvisest külvist isegi midagi tulla, aga muidu pole mõtet mängida.

Pastinaak jäi samuti hätta, seda juba idanemisega. Lõpuks teisest külvist midagi natuke tuli ja ikka nagu edenevad, aga ma vaatan neid ja näen, et nad ikka ei kasva õige hooga. Ju ka pastinaak tahab liivasemat rohkem. Porgand kasvab paremini kui pastinaak, aga ka mitte sellise lustiga kui Haapsalu kandis. Vanad liivaninad, sunnikud. Tuleb teha järeldused ja järgmisel kevadel need ellu rakendada.

Aga siin on esimese külvi muud kapsoidid: roos-, lill- ja spargelkapsad ehk brokolid. Kapsakärbsele meeldisid need esimese külvi brokolid nii kangesti, et istutatud 9 taimest jäi järele 5. Lüngad täitsin teise külvi brokolitaimedega… ptüi-ptüi-ptüi. Need kõige sinakamad taimed ongi brokolid. Tagumises peenras on varased lillkapsad, mis hakkavad kohe-kohe õisikut looma. Iga päev käis uurimas, kas asi juba sealmaal… väga seda nägu on juba, et hakkab tulema, hakkab tulema. Pildil kõige ees on aga hilised nuikapsad. Näha kohe, et aeglasema kasvuga kui teised.

Kapsastele see jahe suvi muidugi meeldib. Nüüd on veel vihma ka saanud, ja kui nood kapsakärbsed, kapsakoid ja -liblikad väga hoogu ei satu, siis tuleb siit süüa küll.

kapsoidid

Kõrvitsatel ja suvikõrvitsatel on aga paha, külm ja vastik. Silmaga näha. Hein nende ümber on sooja pärast, aga ma ei tea, kui palju sellest reaalselt abi on, kui öösiti piirdub temperatuur siiski hea kui 10 kraadiga. Kurgid lavas on veidi edulisemad, aga mitte oluliselt. Kurgilavad on alumise pildi servas näha: täna muide oli üks selle suve umbes kolmest päevast, kus kurgilava sai peaaegu täiesti lahti teha. Umbes neljaks tunniks. Sest siis läks jälle külmaks. Aga kurkidest paremal on näha mu viimase külvi kapsad, need, mida ma loodan söögiks tarbida alles sügaval sügisel. ja rida pisikesi porrusid ja rida varssellerit ka.

kõrvitsalised

viimased kapsad

Näitame siis juba teise, vahepealse külvi kapsoidid ka ette: siin nad on. punane peakapsas, hiline käharkapsas ja veel üks rida varast peakapsast. Nende ette jääb teise hernekülvi peenar, kus toimub ka väga intensiivne elu. Nõuavad ilmselgelt keppi juba. Ja ma täna kohe vaatasin ja imestasin, kesse oinas neid nii tihedalt külvas ja mis tal peas küll sellel ajal toimus. Aa, aga kapsoididest paremal paistab peenar, kus on natuke peeti, pool rida juurpeterselli, kaks rida juursellerit ja otsa pääl sutsuke jääsalatit, mis teeb juba ilusaid päid. Kapsastest vasemal on aga hiline porgand. Sort ‘Karlena’. Eelmisel aastal jäin väga rahule, kasvasid üsna pirakaks ja säilisid keldris hästi. Kõige taga paistavad taas kaalikad ja naerid ning need latid, mis vastu aidaseina püsti on, said veel täna õhtuhämaruses lattubadele ronimiseks kinnitatud.

teise külvi kapsad

Need kohutavad kollased ja sinised kõhnad ja väljaveninud nirakad, mida te seni mu kasvuhoones olete näinud, on nüüd rohelise kokteili abiga väärkohtlemisest toibunud ja otsustanud elada ja kasvada – viimane kui üks taim. Ma olen neile tänulik. Kas nad ka vilja kanda jõuavad, eks seda näeb. Igatahes püüan ma teha kõik, et enam mitte kunagi elus tomateid ja paprikaid juuni esimese nädala lõpuni toas aknalaual hoida. Ma kinnitan teile, et see on õudne, mis siis juhtub.

tomatid 13.juulil

Paprikad elasid selle kõik siiski kuidagi paremini üle kui tomatid. ‘Cynthia F1’ teeb juba mitmel taimel viljugi.

paprikad

Nagu ka ‘Oda’.

Oda

Ma ostsin see aasta ju paprika- ja tšilliseemneid värvi järgi. Nii et külvasin punast, kollast, oranži, musta ja valget paprikat, ning oranži, kollast ja punast tšillit. Ma ei tea, kas teeb keegi veel niimoodi, või mille järgi muidu neid sorte omale valitakse?

Mu hulluksläinud ‘Polkad’muudkui kannavad. Olen juba kolme korjet teinud ja ikka tuleb neid veel. las tuleb. kulub marjaks ära. Ainult et kuna marju on peal nii palju, siis on nad üpris väikesed. Millest on kahju.

polkad

Vaatasin just täna, et isegi mitte veel päris valmis mustsõstrad on rästaste hulgas ootamatult populaarsed. Ma pean need nüüd ka ruttu ära võrgutama, kui midagi siit sügavkülma tahan panna.

mustsõstrad

Kõik 10 vaarikataime, mis ma kevadel istutasin, on kasvama läinud. 8 taime neist ka õitsesid ja vist kavatsevad mõne mammu juba sel aastal otsa teha. Aga nagu te näete, orasheina ei peata ei ajaleht, vaip, karbipapp, multš ega üldse vist mitte miski peale toore jõu.

vaarikad

Sissesõidutee ääres kuivati otsas kasvavad meil metsmaasikad. Üks õhtu enne äikest korjasin nad ära ja olin nii õnnelik. See koht on hea ja helde me vastu.

maskad

Viimase pildi peal aga on näide sellest, kuidas mul kolmandal üritamisaastal on õnnestunud pommu ehk baklažaan isegi õitsema saada. Kahel eelmisel aastal pole ma niikaugele jõudnud. Nii et – hurraa! Isiklik rekord!

pommu

Advertisements

6 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    15. juuli 2015 kell 00:38

    Oda mul ka täitsa ilus juba 🙂 Su ogoroodina on ikka ilmatuma uhke 🙂 Eks see eksperimentaalsus jah, ma ka lausa naudin seda muidu minu poolt suht põlatud potipõllundust sel aastal ja seda enam, et kõik kuidagi kasvab ja on 🙂 Naeris kahaneb kohutava kiirusega (peab uuesti külvama), käharad kapsad ka osad juba kõhus ja uba õitseb nii kaunisti, nii kaunisti, Edu meile kõhuorjadele 😀

  2. kris said,

    15. juuli 2015 kell 08:30

    Ma ikka imeltlen seda kui palju sa oled jõudnud. Mõnus. Mul ka siin üsna tihke maa, sealjuures veel ikka kivine, aga jah, olen mõelnud, et kui üldse ei kaeva, et mis siis saab. Võib-olla ei saa midagi, ja on hästi. Kuigi tundub, et see tihkus on ikka väga suur.

  3. trumm said,

    15. juuli 2015 kell 11:26

    oh!

    ahh!

    teoorias pidi orasheina hävitama 2 a järjest talirukki külvamine ja kevadine mahalõikamine (ja suveks sinep asemele). kui õige see on, ei oska kommenteerida. ka ei kujuta ma seda vaarikate keskel ette 🙂

    trumm

  4. Muhedik said,

    15. juuli 2015 kell 20:44

    Minu meelest on orashein üks kõige intelligentsemaid umbrohtusid üldse. Istud rahulikult maha, hakkad otsast tasapisi harutama ja tuleb koos kõige juurepahmakaga, pole kaevata vaja ega miskit, ainult kannatust peab veidi olema.
    Jaaa, till ajab tõesti kapsaliblikad segadusse, meil tiirlesid parvedena kapsaste kohal, aga maanduda ei söandanud, ei mingeid auke ega songerdatud kapsaid, kõik on ilus ja puhas. Meil on veel need tageetesekastid ka abiks. Töötab!
    Kõrvitsalistel on paha, aga ikkagi on see suvi olnud rikkalik ja ilus 🙂

  5. aidivallik said,

    16. juuli 2015 kell 12:14

    Muhedik, mul ogoroodinal on ju need orasheina juurepahmakad paksu multši, 10 cm mulla, mitme kihi karbipapi ning mätta all. See ei ole nii lihtne, et istud ja harutad. Ma arvan, et sügisel hilja, kui köögivili on üles võetud, tuleb mul hullemad kohad siiski üles kaevata. 😦

  6. maria said,

    18. juuli 2015 kell 07:12

    Jessakene, sellest kaevamisest ja rohimisest ikka ei pääse kuidagi! Ma, laisa inimese ere näide, sellest ainult unistanud olengi. Nüüd kustusid selle peatükiga minu viimased lootused.Tõsi, Fokini kõblast ma kasutada veel ei ole saanud.Aga suurimad tänud ogoroodina juttude eest! Mina sain palju kasulikku teada.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: