Puugid ja pääsukesed

Täna oli mitmekordselt pidulik päev: me registreerisime end lõpuks uue perearsti juurde (et kui tegelikult kah midagi juhtub, siis võib olla äkki hiljavõitu uut perearsti otsima hakata), mina sain oma esimese puugivaktsiini ja ogoroodina sai vooliku ja veevarustuse. Mul oligi kõriauguni kahe kastekannuga pikki maid kõndimisest. Ma küll üldiselt ei kasta, sest multš hoiab niiskust ilusasti maa sees kinni ega lase sel taevasse aurata, kuid vett läheb aiamaal vaja siiski: rohelise kokteiliga väetamiseks, juurdekülvide kastmiseks, ja nagu ma täna nägin: ka kapsakoide tõrjeks soolvee tegemiseks. Sest nüüd on platsis nii kapsakoid kui -liblikad, nende viimaste munad ma tunnen ära ja hävitan, aga jäljed kapsakoide tegutsemisest on suhteliselt märkamatud, enne kui hilja.

Ma olen täiesti rõõmsalt üllatunud (sest ma ei uskunud viimase hetkeni), et 35-eurone Valgevenes valmistatud vibropump (mis ei näe üldse mingi pumba moodi väljagi, vaid on rohkem nagu sihuke raskest rauast ja maamiini meenutav kole kolakas) suudab pumbata vee meie tiigist ülesmäge umbes 150 m kaugusele aidatagusele ogoroodinale, ja seda nii korraliku survega nagu veevärk muiste. Surve on absoluutselt sobiv ka vihmuti töölepanekuks, kui seda tarvis peaks olema (iseasi, et ma ei kujuta ette, miks mul kunagi enam aiamaal vihmutit vaja peaks minema), rääkimata pihustiotsikuga kastmisest. Elekter tiigi juurde pumba sisse läheb aga siiski veel majast mitme pikendusjuhtme abiga. Seni, kuni me sauna elektrikaabli teise otsa lõpuks üles leiame. See müsteerium on nimelt ikka lahendamata.

Puugivaktsiini üle on mul ka hea meel, sest minust on siin saanud tõeline puugimagnet. Eile skoorisin oma rinnalt selle hooaja kuuenda puugi. Hirm hakkas mul ausalt öeldes juba enne jaanipäeva umbes neljanda juures, sest puukentsefaliit ei ole asi, mida igatseda. Borrelioosiga ehk saab veel hakkama. Nüüd augustis ootab mind ees kordusvaktsiin ja tuleval kevadel veel kolmas süst, ning siis olen järgnevaks viieks aastaks entsefaliidikindel.

Tegin täna veel ühe kasuliku ostu: kohtusin nimelt ühes Elva kaltsukas täitsa korralike kardinatega, mida mul magamistuppa eelmisest perenaisest jäänud valgete kardinate asemele hädasti vaja oli. Eks need valged metalltrükis läikivate tähekeste ja kuudega kardinad olid lustlikud küll, aga ma siiski igatsesin sinna midagi mulle omasemat. Midagi villast, triibulist ja kodukootud muljega. Mis ma täna ka sain. Nüüd ma tahaks seal veel morskade ja delfiinidega tapeedi millegi muu vastu vahetada ja taevasinise korstnajala soojematesse toonidesse värvida. (Sest see oli eelmise pere lastetuba ju, morsad ja delfinid on täiesti arusaadav, lihtsalt ma iseenda jaoks tahaksin sinna midagi täiskasvanulikumat. Mitte just paljaid naisi, aga retrohõnguline lillmuster oleks omal kohal. Nagu mujal majas on.)

Aga tegelikult näen ma juba õhtuid ja õhtuid näguripäevi nende Haapsalust toodud taimede mahaistutamisega. No ei õnnestu panna mättasse. See tähendab, ma ei julge neid panna mättasse – keset naati, paljut naati, võililli, orasheina, imi- ja kõrvenõgeseid ning muid invasiivseid juurumbrohtusid. Ma ju näen, mis ogoroodinal toimub. Kui nad end püsilillepuhmastesse ajavad – ja ma olen kindel, et nad suudavad teha seda väga kiiresti ja märkamatult – , siis pole nagunii muud kui et kaeva aga puhmad välja… Nii et ma kaevan parem nüüd.

Mul võttis jube kaua aega, kui ma oma peas selleks suureks istutustööks üldse mingi plaani või süsteemi suutsin genereerida. Aga nüüd liigun edasi viie-kuuetaimeliste gruppide kaupa. Igal õhtul umbes ruutmeetrike kaevata – ja grupp maha. Ning siis ilmnes veel üks asjaolu, mille peale ma varem ei mõelnudki: mul on Haapsalu aiast kaasas ju palju varjutaimi, aga siin on peaaegu kõik mõeldavad istutuskohad päev läbi päikeses. Varjukohad loe paari näpuga üles. Nii et… asjad on nüüd tõesti läinud nõnda veidralt, et paraadpeenra vormistamise asemel nikerdan ma praegu oma järjega varjulistel aladel saunaplatsi ääres (sest sealt hakkas asi kuidagi sujuvalt jooksma Muhedike laudlehti istutades). Kui sealt juba miski mulje jääma hakkab, küll ma siis pildistan ka, praegu on see kõik üks veider songermaa: kohati kaevatud, kohati kaevamata, kohati rinnuni naat ja nõges, kohati uusistutatud grupid, kohati mättahunnikud…

See on nagu suure remondiga kaasnev etapp, kus kõik, mis annab, on laiali lammutatud, midagi on justkui tehtud, aga kõik näeb ikka hirmus välja; ja usk, et see remont üldse kunagi valmis saab, hakkab ka kaduma. Vot mul on oma iluaiandusega praegu umbes sama lugu.

Aga midagi ilusat on ikka ka. Mu aiakuuris elab kolmelapseline perekond. Lapsed on juba üsna suured, viimane hetk pildistada, enne kui nad tiivad selga võtavad. Nende ema ja isa isegi ei karda mind enam. Ma ikka mõne hetke päevas leian, et läbi astuda ja juttu teha. Siis vaatavad ümmarguste silmadega: pojad pesas, mamma ja papa seinapalkidesse löödud naelte ja nagide peal. Ei lenda enam mu tuleku peale minemagi, vaatavad uudishimulikult, mis ma teen seal. Tavaliselt võtan või panen mingit aiatööriista, lappan katteloori või kilet, kerin nööri jne. Ja räägin nendega tasakesi. neid pääsuperesid on siin ju veel, kõik unkaalused aida ja kuivati all täis, aga selle perekonnaga siin puutun ma lihtsalt kõige igapäevasemalt kokku. Ise nad tegid pesa sellisesse kohta, kus ma kogu aeg käin. Aga mul on hea meel, et nad seda tegid. Selliste naabrite üle ma aina rõõmustan.

pääsupojad

Advertisements

7 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    16. juuli 2015 kell 07:52

    Meie majandushoone pääsud sama kaugel ja ka täitsa julged. Nad juba vanad olijad ka 🙂 Aga see remondiga võrdlemine 🙂 tead see kaos võib kasulik ka olla. Pikapeale selgub, et kõik ei peagi nii hirmus klanitud ja reeglitepärane olema 🙂 Me veel ei tea aga esimesel võimalusel tuleks taas kaablit otsima 😀

  2. kiskjasiil said,

    16. juuli 2015 kell 08:48

    Ma nimetasin seda perioodi oma aias “augud džunglis” . Tegin ka platsikese, vahel alla meetri ka kui vaja. Nõgesed on hää, näitavad, et lämmastikurikas pinnas 🙂
    Varjuliste kohtade leidmisega oli ka palju muret, aga kõik jäid ellu või peaaegu kõik.
    Te olete seal hullumoodi palju jõudnud ja ma usun, et on ilus ja hakkab üha enam kokku kõlama või jooksma nagu sa ütlesid.

    Meil on ka üks pääsupere koerte eest. Mind ei pelga, aga võõrastest annab teada sidin-sädin savimaja kohal.

  3. Kaire said,

    16. juuli 2015 kell 10:07

    Puukide vastu aitavad pärlkanad.Nende lemmiktoit pidid olema igasugused putukad kaasaarvatud puugid.Nad ei sibli st. jätavad peenrad puruks kraapimata.Muidu pidid olema jutukad linnud ja paremad valvurid kui koerad sest neid ei andvat söögiga “ära osta”.
    Äkki tasub kaaluda?

  4. Tea said,

    16. juuli 2015 kell 11:45

    mättasse istutada saab minu arust ka ikka selliseid lopsakaid taimi. Väikeste kribude jaoks peab veidi ikka kaevama ka…mina olen nii istutanud lisaks põõsastele kukekannuseid ja sinilatvasid jmt.
    Muidugi mina multsisin põhuga ja pappi-paberit alla ei pannud ja tänaseks on need täitsa tavalised peenrad! 🙂 Kasutasin seda n.ö. peenarde rajamiseks…aega võttis ~2 hooaega. Esimene hooaeg oli täitsa põhupeenar ja teine hooaeg oli selline poolpidune…kõdupeenar.
    Aga ega see esimene hooaeg jah olegi selline töös olev süsteem….samas sinul seal maal ma ei näe selles küll mingit probleemi. Ma linnas tänava äärde päris sellist peenart rajada ei saa! 🙂

  5. aidivallik said,

    16. juuli 2015 kell 12:10

    Rahmeldaja, tulge jah ja võtke kõik mõeldavad ja mõeldamatud mõõteriistad kaasa, mis selle kaabli otsa lõpuks kätte võiks juhatada!
    Pärlkanad? Kas siis lahtiselt õue peal? Aga mul siin metsa ääres on rebased…
    Mis mättasse istutamisse puutub, siis ma teeks seda täiesti julgesti, kui mätas oleks normaalne, st koosneks mitte juurumbrohtudest, vaid muust ja süütumast taimlast, nt kui oleks lihtsalt heinamaa. Aga mina räägin taimestusest, mis on tihe naadi-, nõgese- ja orasheinavõsa. Sellesse mättasse ma püsikuid lihtsalt panna ei julge. Kui see orashein maa all sinna sisse hiilib, siis puhmast teda enam kätte ei saa ja jäängi igaveseks võitlema, kuni ükskord puhmas üles tuleb kaevata. Naadist saab veel äranäpistamisega jagu, aga orashein ainult naerab selle peale.

  6. thela said,

    16. juuli 2015 kell 20:30

    Naadist ei saa äranäpisyamisega jagu,teistest risoomumbrohtudest ammugi mitte, läbiproovitud ja mahakantud teema.
    Borrelioosi ei maksa ka alahinnata, mu tädi on õigeaegselt diagnoosimata borrelioosi tagajärjel kurt ja pime. Ma ise olen selle äbi põdenud ja ravi saanud, aga midagi meeldivat selles küll polnud. Kahjuks ei anna põdemine ka immuunsust.

    • maurus said,

      18. juuli 2015 kell 22:41

      Ma olen 10 aasta jooksul 3 korda borrelioosi põdenud ja meeldiv see polnud. Kuigi neid antibiotse sai söödud elevandi-doosides, ei tea keegi, kas haigus on täielikult (ilmselt mitte) taandunud. Ja kahjustused organismile on seinast seina. Nii et väga paha ja salalik haigus!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: