Täitsa segane peenrategemine

Mul pole tegelikult siin mingit peenrategemist. istutan lihtsalt igavese auru ja vilega kõiki neid umbes kahtsadat taime maha, mis pärast kurikuulsat seitsekümmet jorjenit veel istutada jäid. Haapsalust toodud püsikuid ja juba siin kokkuahnitsetud tutte.

Ma ei tea, ma ei kujuta ette, mis sellest kõigest saab. Aga vähemalt saavad nad juured mulda, rohkem ruumi ja rohkem vett kui seal “koonduslaagris”, kus nad mul seni virelesid. Sest neid oli seal nii jube palju, tihedalt koos, et kastekannuga üle lastes ikka sai mõni palju ja mõni jäi hoopis kuivaks, mõni suri välja ja mõni sai seenhaiguse. Ükshaaval ei jõudnud jälgida, sest nii palju ja tihedalt noh.

Lisaks olid mul pikalt siin kõhklused ja visioonipuudulikkus. Kuidas, mismoodi… Kui polnud ülevaadetki, MIS täpselt minuga kevadel sealt Haapsalust ära tuli, sest kõigi naljade krooniks osutus too permanent-marker, millega püüdlikult sildid kirjutasin, ultraviolettkiirgusetundlikuks ning tänase päevaga on peaaegu kõik sellega kirjutatu ära kustunud.

Nii et ma ei tea enam, mis sordid mis potis. Liikidel lehtede järgi ikka vahet teen. Aga jama on, noh. Ikkagi. Kuidas ma istutan neid üksteise suhtes, kui ma ei tea, mis värvi ja kui kõrge jne. Lihtsalt kohutav.

Vähemalt oli (ja on) mul väga selge visioon selles osas, kuhu ja mismoodi tulevad istutusalad.

Alustuseks ju seegi hea.

Nüüd ma teen iga õhtu lihtsalt südame kõvaks, viskan maksimalismi ja perfektsionismi kahe kõrva vahelt välja ja lihtsalt istutan. Sest nagu mul hiljuti külas käinud Inga väga õigesti ütles: põdeda pole midagi, ükskõik kui hoolega planeerid, nagunii hakkad neid järgnevatel aastatel ümber istutama. Kindlasti ei kasva mul samad lilled siin samamoodi kui Haapsalu aias. Kindlasti ei oska ma kasvukohtade juures siin veel arvestada ühe, teise ja kolmanda asjaga. Maa on ju uus. Ma ei tunnegi seda veel.

Nii et… tutid mättasse. Sest nende jaoks peenraid valmis kaevama hakata tähendaks istutustöö viibimist veel vähemalt kuu aega, ja siis on juba kohe sügis käes ning kas nad juurduksidki talveks ära. Need, kes koonduslaagris mõistagi selleks ajaks ellu on jäänud.

Siis ma mõtlen siin veel seda, et mittekaevamise teooria on ilus, hea ja õige, aga selle rakendamine oleneb ikkagi veel mõnest muust asjast ka. Näiteks sellest,  kui kõva on maa. Mul on siin enamuses osas ikka üsna savirohke. Turni lausa jõuga labida otsas, et auk maasse saada. Sellesse kaevamata maasse tehtud võrdlemisi korralikesse istutusaukudesse istutatud jorjenid on jäänud kasvus palju madalamaks ja kiduramaks kui nood jorjenid, mida ma Haapsalu aias läbikaevatud maas kasvatasin. No ei ole see pilt siin nendega liiga ilus. Neil pole hea. Ning sellepärast ma mõtlen, et kui vähegi jaksu ja aega on, siis ma peaksin siin istutusalad siiski läbi ja miskit orgaanikat sinna sisse kaevama. Ja pärast pealt multšima.  Sest – lihtsalt kõva on see maa!

Nii et… peaks ikka kaevama. Aga vaadake üle-eelmist lõiku. Ühesõnaga, nokk kinni, saba lahti. Praegu lähevad tutid mättasse.

segane peenrategu

segane peenrategu1

Ja siis ma võib-olla hakkan üritama sealt vahelt siiski kaevata ka. Jätan taimedele selle arvestusega ka korralikud vahed. Igaks juhuks. Eks elu siis näitab, kas ma kaevan või ma ei kaeva. Praegu pole lihtsalt aega, sest elupäästmine kõigepealt.

Oh kui hea meelega ma müttaksin seal aias terved pikad päevad hommikust õhtuni ja üldse muud ei teekski praegu! Aga ei saa ju. Töö. Mu 150 lehekülge kuus tuleb ikkagi valmis kirjutada. Pluss viimasel ajal veel peale, sest saime ühe teatriseltskonnaga oma näidendiprojektile raha peale ja tegelen ühesõnaga ka sellega. Ning nagu ma ikka oskan, ja et kus on, sinna tuleb juurde, siis püüame ühe filmimehega käima lükata veel üht täispika filmi projekti. Oh, ma juba mitu aastat tahtsin! Aga nüüd on miski reaalselt õhus, ma olen alustanud tööd, laupäeval istusime siin režissööriga ja mõtlesime põhimõtteliselt terve filmi välja. Ja mul sõrmed sügelevad. Kangesti sügelevad. See tuleb nii tore film. Selline õudne. Kohutav. Tragikoomiline. Nagu mul üks koolipoiss kunagi oma essees Tšehhovi novellide kohta kirjutas: et need on nagu kole kingitus ilusa pakendi sees. Vot selle filmiga on umbes samamoodi.

Ka Ott töötab nüüd hoopis teistmoodi huvi ja õhinaga. Nii mitut raamatut aastas polegi ta veel illustreerinud, kui see aasta tuleb! Lisaks see, et ta läks meil ju õppima… aga ta ei taha, et ma sellest lähemalt räägiksin. Igatahes see on uskumatult vahva. Täiesti pöörane. Ja naljakas.

Ma tunnen ennast varbaotstest pealaeni maksimaalselt elusana. Me oleme tõesti sattunud mingi uue energia keerisesse, mis tõstab ja teeb asju ja on andnud uue elu ja uue hingamise. Just selle, mille järele me tulimegi. Ma olen väga tänulik. Muuhulgas ka nende rooside eest. Mida rohkem ma neid vaatan ja nendega koos elan, seda rohkem nad mulle meeldivad. See on, nagu iga päev oleks pidu.

roosimägi

Koju tulles, sissesõiduteelt:

sissesõiduteelt

Advertisements

6 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    28. juuli 2015 kell 08:01

    Oh, kena, et kõik sujub, aukudesse, siis aukudesse 🙂 küll aeg näitab 😀 kerge ärevus juba oli, et piiksugi ei tule sealt Waddilt aga noh, eks sellesuvine kiirus on meid kõiki kuidagi haaranud. Hea meele teie üle, et palju projekte ja puha ja eriti Oti kooli üle 🙂

  2. maurus said,

    28. juuli 2015 kell 11:28

    Ei uskunudki, et see keldripealne nii hea võib välja näha, praegusel õiteajal on ta küll väga-väga ilus! Ja rooside vahele võib ju istutada kas siis roomavaid okkalisi (et talvel ka ilus roheline oleks) või mida iganes, nt. lavendleid või metssalveisid või kõrrelisi. Küll sa ise tead. Ja kui õnnelik Tädi Tötsu võib olla!

  3. Muhedik said,

    28. juuli 2015 kell 21:38

    Peaasi, et taimed päästetud, küll pärast jõuab komponeerida. Järgmisel aastal ju prioriteedid muutuvad. Aga Maurusel on õigus, roosid janunevad okkaliste järele.

  4. kiskjasiil said,

    29. juuli 2015 kell 12:14

    Seda teite energiat viskab pahvakuna siiapoole ka 🙂 Looge ja lehvitage. see on vahel piinav, aga muidu fantastiline seisund. Kui selles püsida on kõik võimalik 🙂

  5. aidivallik said,

    29. juuli 2015 kell 12:55

    Jaa, okkalised olidki mul sinna vahele mõeldud. Seal rooside vahel juba kasvab 5 noort kadaklooma ja 2 kääbus-mägimändi, aga mõistagi on nad nii väikesed alles, et pildi peal nha ei ole veel. Eks nad kasvavad. Ja ma hangin neid tasapisi juurde.

  6. Köögikata said,

    2. aug. 2015 kell 07:41

    Nii tublid ikka olete! Ja täiesti kindlalt hakakd neid taimi pärast jälle kolima, seega pole hullu midagi, et niisama maha topid.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: