Aidi Vallik avalikult

Te ju ikka mäletate veel seda kevadist tralli jorjenitega. Et tuli soolaleivale mu “teine ema” koos umbes kümne pelletikotitäie jorjenijuurikatega, millest tükeldamise ja harutamise tagajärjel vormus 54 jorjenitaime. Ning et juunikuus kinkis mulle selle majapidamise eelmine perenaine kah kotitäie jorjenijuurikaid: 22 tükki. Oo jeesus küll… mulle meeldivad jorjenid väga… aga kas kohe NII palju, selles ei olnud ma sugugi veendunud.

Igatahes millalgi veidike pärast jaanipäeva said ka viimased neist jorjenitest lõpuks maha. Valdav enamik isegi läks kasvama. Ja näe, esimesed õied juba käes.

Need on nood nimetud, mis pelletikottides tulid. Märksõnadega “punane”, “suur lilla” ja “roosa”. Aga mis sordid, seda taevas teab.

Lilltubakad õitsevad siin ja seal, mättas põhiliselt. Üldse lilled mul praegu kurguni rohus ja heinas, sest katta ja multšida pole olnud aega sugugi.

Tänane päev tõi veel külaskäima-rõõmu, aga neid pilte jagan järgmine kord. Täna öösel tuleb magama minna, sest homme saabub pidulik hetk: mu emakene-hellakene saabub lõpuks ka oma silmaga järele vaatama, kus ja kuis ma nüüd elan. Selle auks tasub hommikul vara tõusta ja maja ära koristada.

Olen peaaegu iga päev siin mõelnud, et kirjutaks ja kirjutaks, aga olen siin viimasel ajal nagu tsüklijoodik: annad endast kõik ja taastad pärast organismi sama kaua. Ainult et minu puhul ei ole asi ju alkoholis, vaid suhtlemises. Ikka see introvertide vigur, et suhtlemine väsitab ära ja pärast on vaja aega taastumiseks – isegi ilma igasuguse alkoholita ja väga armsate, meeldivate ja omade inimeste puhul! See asi on ka alkoholismiga ühtemoodi, et hirmsasti tahaks ju ja ei ütelda ei tule mõttessegi 🙂 Nii mul ongi läinud siin väga sotsiaalsel lainel ja ühest küljest ma olen sellega ülimalt rahul. Teisest küljest tunnen, et nüüd võiks mõne päeva küll ainult voodis külitada ja raamatut lugeda… ja siis võiks jälle muu eluga otsast pihta hakata.

Kõigepealt oli meil kesknädalal taas üks sauna elektrikaabli otsimise üritus Rahmeldajapere osalusel ja veel ühe üllatuskülalisega, ja otsingud läksid sujuvalt ja spontaanselt üle Oti teisipäeval olnud sünnipäeva tähistamiseks. Aga see sauna kaabli otsimine on muutunud juba täiesti koomiliseks.

Saun on. Väga mõnus saun. Tegelikult oleks natuke mõnusam, kui saaks mõne lambi vahel põlema panna ja tiigi veepumba jaoks elektrit võtta ja võib-olla pesemise jaoks isegi üks väike boiler ja dušš sisse sättida, nagu Ott unistab (kuigi minu jaoks ei ole see vimane teema eriti oluline, mulle meeldib kausisüsteem ka).

Sauna olla ka elekter sisse viidud, aga laiali vedamata ja majas kilpi ühendamata. See info vastab absolutselt tõele. Juhe igatahes on olemas ja läheb sauna alt maa sisse.

Aga kus selle juhtme teine ots on, see on siiamaani saladus. Isegi pärast mitmekordseid kollektiivseid otsinguid. Järgmine samm niisiis saab olla nüüd vaid mingi litsentseeritud ja mõõteriistadega hästivarustatud elektrik. Vähemalt võiks niigi palju tema käest teada saada, kas on vaja selle kaabli teise otsa kättesaamiseks üles võtta terrass, tööriistakonku, esiku või rehetoa põrand. Armas jumal, palun tee nii, et see oleks tööriistakonku põrand. Siis pääseksime kõige lihtsamalt ja suuremate kulutusteta.

Neljapäev. Käisime Tallinnas matustel.

Reede. Külalised. Grillisime ja istusime terrassil südaööni. Armas, mõnus. Lõpuks ometi on saabunud ka need ilmad, kus saab ööni ilma külmetamata väljas istuda!

Laupäev. Uued külalised, uus õhtu, saun, äike. Kõva äikesega saunas olla on elamus. Kui niigi on seal küünlavalgel toimetamine peaaegu selline müstiline rituaal, siis kõuekõmina saatel ja välkude sähvides omandas see lausa mütoloogilised varjundid.

Tänane pikk hommik. Arutasime külalistega meie tiigi asja, et mida ja kuidas oleks arukas sellega ette võtta, et kas kopp või valged amuurid või mõlemad… ja et mis kalliks see kõik läheb! Või et kui puhastada mitmes jaos? Sest kui on juba selline tiik, siis tore oleks kuumal päeval end saada ka sinna sisse kasta…

Praegu on ta ju selline.

Järgmine pilt on silla pealt võetud. Tiik ulatub nende tagumiste kaskedeni. Maa-ameti andmeid uskudes on meil seda 3800 m2.

Tiigikalda taimekooslus:

Pikk Piiga haaras initsiatiivi ja ronis sisse. Nüüd me vähemalt teame, kuskohast kui sügav ja mis seal põhjas on ja kuidas sügavaks läheb ja kuidas madalaks (keskelt kõige kinnikasvanumast osast). Ja lõpuks sai sündida ka plaan ning ärgata entusiasm. Olukord pole üldse nii lootusetu, kui seni tundus. Me kohtume juba kuu lõpuotsas uuesti, kohtumispaik muutmata, ning siis me ronime kõik neljakesi sinna tiiki ning katkume välja need hundinuiad (sest need ei ole põhjas üldsegi eriti kõvasti kinni) ja roobitseme rehaga vetikaid vähemaks. Seal eesmises, saunapoolses otsas. Ja siis saavad kupsu minna ka kroonilised vetikakartjad. Edaspidises elus aga, järgmisel kevadel või umbes nii, toome sisse valged amuurid ja usaldame edasise tiigihoolduse nende hooleks, nagu ka tiigi tagaosa puhastamise. See kõlab nagu miski, mis võiks töötada.

Tiigi põhi selle saunapoolses otsas ei ole üldse nii mudane, kui me kartsime. On natuke liivariba, siis õhuke mudakiht… turba peal. Põhi on turvas. Ja vesi on väga pehme. Kas kunagi on selles kohas olnud siis raba?

Millaski võiks praeguse silla asemele uue ka teha, sest praegu see ju veel peab, aga paari aasta pärast on see asi ikka juba väga kahtlane.

Oi, oli pikk nädalavahetus. Ja kuuvahetus ühes sellega.

Käisime Haapsalus. Muidugi Augustibluusil. Minu jaoks oli see 22. kord, ma olen käinud seal esimesest festivalist saadik. Olen näinud selle festivali kasvamist pisikesest siseringiüritusest selliseks suureks, nagu ta praegu on. Ja ma ei saa salata, et igatsen neid aegu, millal seal käis veel nii…. no paarsada inimest ehk. Või noh, nii tuhande ringis. Siis need peod olid kõige lõbusamad. Aga võimalik, et minus räägib ka lihtsalt nostalgia, no teate küll… “Kaunimad aastad mu elus” jne.

Kõige esimesel Augustibluusil oli mu laps pooleaastane ja magas lipupunases Nõukogude päritolu lapsevankris, paks müts ja vatipadjad kõrvade peal.

Lihtsalt tuli selline asi meelde.

Ja see ka, et kui ta oli selline paari kuni nelja aastane, siis ta tantsis lava peal “Onu Jimmiega”, kes ta sinna üles tõstis. Just kuulsin kelleltki, et Jimmie “Bluesman” Lawson on jätkuvalt elus ja tegutsev. Igatahes ta käis Augustibluusil mitmeid aastaid järjest ja tema kaudu ma õppisin, mis on bluus. Ja siis mõne korra hiljem käis ta veel, aga tookord oli Augustibluus juba jõudnud oma kommertsialiseerumise ajajärku või ma ise olin juba vanemaks saanud ja maailm oli hakanud muutuma või umbes nii.

Nüüd me juba Otiga tundsime mõlemad, et ei viitsi isegi enam pärast platsikontserte edasi öisesse bluusiklubisse minna. Hommikuni jauranud ei ole me seal enam nagunii mitu aastat. Ei ole enam need ajad, mil hommikul kultra trepil sai tõusvat päikest tervitatud.

Aga need kohtumised ja olemised ja muusika Augustibluusil on alati nii toredad. On siis vaja just öösiti jaurata.

Neljapäeval enne kodunt väljasõitu läks muidu natuke rabelemiseks: pärast mitmepäevast vihma ma ikkagi mõistsin, et kui ma nüüd kohe viivitamatult oma esimese külvi lillkapsaid peenrast ära ei korista, siis nad selle pika nädalavahetuse jooksul sinna ka tuutudeks seotuna mädanevad. Ja siis ma võtsin nad kõik üles, puhastasin kupatasin ja toppisin sügavkülma. Nüüd on üks sahtel silmini ja puhtalt lillkapsast täis. Aga teise külvi omad tulevad hiljem veel.

Soolveering ka muidugi ülejäänutele, et neid vahepeal ära ei järataks.

Täna külvasin koristatud lillkapsaste asemele sügisest naerist, redist ja hiina kapsast. Hiina kapsa kohapealt pole ma väga kindel, aga naerid ja redised jõuavad kindlasti valmis saada. Ja siis külvasin korra veel prooviks jaapani rõigast. Kui nüüd seekord ka ei päde, siis ei päde. Siis tuleb järgmine kevad rõikale spets külvikraavid täita liiva ja kasvuturbaga.

Pühapäeval aitasin ema juures vaarikad ära korjata… ja sain suurema osa sellest endaga kaasa. Puhastasin seda korvitäit kolmeni öösel. Aga see polnudki ni hull, Norrast just samal päeval saabunud laps oma kitsejuustu, vaalaliha ja veinipudeliga seltsiks ning kamin küdemas. Nii hea oli jälle koju jõudnud olla.

No ja pühapäev tõi ka ühe kurva uudise. Oh jah. Lahkus mu eakas tädimees, minu onu Ain, kes pärast pidu Jaani-Tõnisel järgmine hommik käis aasadel daamidele lilli korjamas. Nii just ta mu mälestustes jääbki: kui ta tuleb seal pika ja veidi kõikuva sammuga üle kraavi, pikk sale vana mees, ülikond seljas, angervaksad ja kellukad käes.