Mõõt sai täis, aga ilus on ikka

Olen terve suvi otsa oma kapsoide iga kuue päeva tagant soolveega kastnud. Väga pühendunult, suurima mure ja hoolega. Ja alguses tundus, et aitaski. Aga nüüd on välja ilmunud ilmselt kõigi mõeldavate kapsakahjurite teine põlvkond, mis on suurem kui esimene. Hoolimata sellest, et iga paari päeva tagant oma kapsoidid üle uurin, leitud munad ja röövikud laiaks litsun ja iga 6 päeva tagant jälle üle soolan, avanes eile mulle rooskapsastel selline pilt.

kohutav

Võime sellel ühel pildil tuvastada vähemalt kolme erineva kapsakahjuri vastsed. Neid on terve müriaad. Mitte ainult sellel kapsal ega selles peenras, oh ei.

Nii et aitab selleks aastast ökomökost. Ja alaku siis sõda. Sõitsin neile pritsiga selga ja mürgitasin. Häbi mulle. Aga ma arvan, et olen elus hullematki kraami tarbinud. Ja pealegi pole põhjust arvata, et nad poes üldse ilma mürkideta neid ilma ühegi ussiauguta kapsaid “kasvatavad”. Küllap on need taimed saanud titest peale vedelat ja paksu, rohkem ja vähem mürgist. Nii et ma arvan, et see, kui ma oma kapsastele ühe või võib-olla ka kaks korda hooaja jooksul püretroididega selga pean sõitma, ei tapa mind ammugi.

Kuid kahju on ikkagi tehtud. Lillkapsa teisest ja kolmanda külvi taimedest ei tule kardetavasti enam midagi asjalikku. Brokolitelt ehk midagi siiski saan, sest nemad on võimelised ka kõrvalõisikuid ajama. Kui nüüd ainult pikka sooja sügist annaks. Teise ja kolmanda külvi peakapsastel ning hilistel säilituskapsastel on samuti veel lootust. Eks näeme.

Igatahes hiidnuikapsad sain enne mürgitamist ilusti ökona maast kätte, oligi aeg. Sellised kilosed purakad tulid.

nuikapsas

Lõpuks on ka soojelembestel köögiviljadel hea hakanud. Lattoad kasvavad nüüd ometi, kurgid ja kõrvitsad ka.

lattoad

Suvikõrvitsad hakkasid kah nende soojadega nüüd arenema ja saaki andma.

suvikõrvitsad

Ja arbusovkas hakkas samuti toimuma elu. Ma küll ei kujuta ette, kas need numpsud nüüd veel valmis saada jõuavad.

arbusovka

Sel kevadel istutatud noored vaarikad läksid kõik kümnekesi kasvama ja annavad üksikuid marjugi.

vaarikad

Eile võtsin saabuvate vihmade kartuses sibulad üles. Pealsed olid juba lamandunud, kuid siiski rohelised – seepärast kõhklesin. Aga hull ka, kui maha ära mädanevad. Ja pealegi, mul pole elus nii ilusat sibulat olnud. Sellest ühest peenrast, kust ma eelmine suvi sain nii umbes neli kilo sibulat, sain siinmail ja seekord silma ja raskuse järgi pealiskaudselt hinnates umbes 10 kilo. Eks nad kuivavad veel kergemaks, aga põhimõtteliselt ajas see lugu mul ikka silmad punni küll. Laotasin nad esmalt ülesvõtmise käigus kasvuhoonesse, praeguseks on nad sealt juba puhtamasse ja kuivemasse kohta võrkraamidele kuivama viidud.

sibulid

Igavesed mürakad kasvasid küll, keskmiselt on sibula kaal 200 g (ma paar tükki prooviks kaalusin ära).

No ja siis need 12 kilost nuikapsajurakat mul keldris. Hakkan millalgi neid marineerima ja sügavkülmutama. Millal ma jõuan, ei tea, sest kiiret nendega pole –  nad seisavad keldris ilusasti päris mitu nädalat, nagu mu eelmise aasta kogemus näitas.

Nii et kurta ma ju ei saa. Süüa sealt tuleb, kõik on läinud asja ette… välja arvatud need äpardunud kaalikad ja peaaegu äpardunud brokolid. Hea, et lillkapsa esimest külvi kahjurid säästsid ja ma sellest terve sügavkülmasahtli täis sain. Ja kõike muud on kah külluslikult. Isegi lilli. Talijorjeneid, nagu rahvasuu lõhislehise päevakübara kohta hellitavalt ütleb.

ogorodina

ogorodina 1

talijorjenid

Nii ma tädi Tötsuga sealt toimetamast tulen. Mu igahommikune kaks tundi.

Tötsuga aiamaalt

Ja jah, ma täpselt seda silmas pidasingi, kui maale tahtsin kolida. Et on nagu praegu: ma ärkan igal hommikul värskesse ja rõõmsasse maailma, joon terrassil kohvi ja siis lähen müttan päeva hakatuseks mõne tunni aiamaal. Need hommikud on lihtsalt imelised.

suvehommikune udu

uduviir

Advertisements

Muinasjutuaia-postitus

Lubasin kirjutada veel ühest aiast, kus pärast aalujate kokkutulekut ühe seltskonnaga käisime.

See oli hoopis teistmoodi kui too Risttee talu aed. Siin selles aias oli kontseptsiooni ja fantaasiat ja mängulisust rohkem. See oligi natuke nagu selline fantaasiaaed. Oli tunne, et igaüht sinna vist ei lastagi… ja et kõiki neid müstilisi radu ja peidetud aardeid näha on eriline privileeg.

Künka all urus elas kääbik…

kääbikla

Aga juba sissesõiduteegi oli midagi väga erilist. Nagu pääs paradiisi.

sissesõidutee

Rajad kulgesid üle kärestike.

veemäng

veemäng1

Ja neist radadest ja taimekooslustest ja huvitavast skulptuursest kolast moodustus palju müstilisi ning muinasjutulisi maailmu, mille vahele võis sel 2000 m2-l lausa ära eksida. See pani end unustama. See äratas hinges üles inimese, kes veel täiskasvanuna usub muinasjutte.

istutusala

istutusala1

istutusala2

istutusala3

Külgtee

tiik

Ja samasugune saladusi hoidev varjuaed.

turbaaed

Oli ka kivila kribude jaoks. Nii orgaaniliselt ja nagu iseenesestmõistetavalt kõigega kokku sulatatud.

kivila

istutusala serv

Seal abihoone katusel elavad vist ka härjapõlvlased. (Kes seda taimestust seal rohivad näiteks. Ja siis vahelduvalt tantsivad kuuvalgetel öödel valgetes öösärkides, habemed lehvimas, tõsiseid rituaalseid ringtantse.)

abihoone

Oli ka lihtsa taluaia-atmosfääri nurgake.

onn

Ja mulle meeldis nii väga, kuidas ilusad vanad asjad olid nii loovalt ja läbimõeldult paigutatud omalaadseteks aiaskulptuurideks. Ma kahtlustan, et pooli selle aia aardeid ma veel ei avastanudki. Mõni näiteks oli ka veepõhjast seal amforaid näinud, aga kahjuks mitte mina.

pütt

Ma tahan sinna kindlasti veel kunagi tagasi minna. Aardeid otsima.

Nüüd käisin kokkutulekul ka

Meil oli aiablogijate ehk aalujate kokkutulek. Pühapäeval Viljandimaal. Järjekorras juba seitsmes, nagu üllatusega teada sain, kuigi olen neid blogisid ju peaaegu kõiki juba aastaid jälginud. Minu jaoks oli see “kokukas” siiski vaid kolmas. Ma mäletan, et mind kutsuti vist juba mõni aasta varem, aga ikka on suviti jube raske aega leida ja see Haapsalu oli justkui kõigest alati kole kaugel ka. Nüüd on vähemalt see rõõm, et kokkutulekud on lähemale nihkunud.

Tavaliselt üritatakse kokkutuleku sisse ka mingi talguosa mahutada, aga seekord ei mahtunud see ära ja üritus läks algusest peale lappama. Eks me vist kõik nüüd häbeneme natuke, et töökindad autodes puutumatult vedelema jäid ja plaanitud peenar üles kaevamata ning tagasi istutamata. Lihtsalt alati on meie kokkutulekute teine oluline osa olnud taimevahetus, ja seekord muutus see päevakorrapunkt tõeliselt mastaapseks. Mina hoidsin meelega tagasihoidlikku joont ja EI ahnitsenud eriti midagi, andes endale täiel määral aru olukorrast, et mul on veel Haapsalust toodud iirised maha istutamata ja istutusalad on nagunii ükskõik mille jaoks ette valmistamata. See mättasseistutamine tekitab minus juba nagunii paanikat.

Päevakorra söögilauapunkt oli ka ootamatult suured mõõtmed võtnud. Sõna otseses mõttes. See oli peaaegu nagu väike pulm juba. Ilusa õue peal pika laua taga.

Päevakorra see punkt, mis sisaldas aiaringkäiku, on samuti seda ajamahukam, mida suurem ja põnevam on aed. ja kui see aed on umbes hektaritel… mnjaa.

Nii see peenar siis ununeski. Aga ausalt öeldes ringkäigu ajal ma isegi ei saanud aru, milline peenar seal remonti vajas või miks. Kõik oli nagunii lihtsalt imeilus. ja jõuluvanalt tahan ma igatahes see aasta uut fotokat, sest see digifotokate esimene põlvkond, mis mul siiani on, ei suuda sellest ilust enam adekvaatseid pilte teha.

Küll kunagi saab parem. Seniks on, nagu on.

Aga see Risttee talu aed voolab. Lihtsalt voolab ja voogab nagu rahulik jõgi värviliste ja säravate kallaste vahel.

aed voolab

jälle voolab

keskpunkt

kivila

Mulle meeldis väga see kivila lahendus. Et ongi vaid pikk kitsas riba. Ja meeldib see mulle sellepärast, et niimoodi on need pisikesed kribud ja sibulikud hoopis paremini vaadeldavad, kui nad ei kao ära mingi suurema massi sisse. Nad ei jaksa konkureerida suuremate või jõulisemate taimedega, nad jäävad nende kõrval peaaegu nähtamatuks, kui just spetsiaalselt uurima ei lähe. Aga nii saavad nad kõik ennast näidata. No mis on üks punt mägisibulaid kuskil kuiva peenra servas? Aga siin nad ju lausa uhkeldavad.

kivila1

sibulikud

Ja elevandid las möllavad omasoodu.

peenar

peenar1

peenar2

peenar3

suvepeenar

nii päikseline

Keelikurohi on üks kummalise ja väga laheda olemisega pussakas. Ma hangin selle kunagi endale ka.

keelikurohi

Minu lemmik-taimekooslus sellest aiast. Väga omapärane, nii ilus kontrast. Helmikpöörised ja villane nõianõges. Ma ise vst poleks selle peale tulnud, et neid niimoodi kokku panna.

lemmikkooslus

See kontrast meeldib mulle ka, aga see on hoopis teise iseloomuga.

kontrast

Ja tõeline aedniku välikamin.

aedniku välikamin

Kokkutulekult läksime ühe osa seltskonnaga veel edasi, vaatama ka ühe teise Viljandimaa aaluja aeda. No ja tõesti. Tõesti. Te peate seda nägema. Aga mõni teine kord.

Nii nagu minagi selle postituse tegemisega kannatasin terve üleeilse hilisõhtu ja eilse päeva ja tänase hommiku – sest stsenaariumiga oli juba hirmus kiire, elati kukil ja ma pidin ju millalgi ometi need 50 lehekülge valmis vorpima. Muidu neil pole pärast telekas midagi näidata äkki.

Külaskäimad ja külalised

Nii ta on, seltskondlikult ja täie auruga aina edasi!

Teisipäeval jõudsin lõpuks ka Tsiili aeda – esimest korda sel aastal. Kuigi meie vahemaad enam sadades kilomeetrites arvestada ei saa. Ma jumaldan tema kivilat ja ta aia arenemist ja kasvamist. Üllatusin praegu isegi, et miks ma ometi tema uusimat kiviprojekti ei pildistanud… ma lihtsalt ei mõista. No ikka seda projekti, mida ta vanale hävinud hoone vundamendile teeb. Aga ju ma lihtsalt imestasin seal, suu ammuli, nagu vasikas uut aiaväravat. Ja pildistada taipasin ainult neidsamu asju, mis seal juba enne olid, kuid kasvavad, kasvavad, kasvavad.

Üldvaade:

aed

Suur vaade teisest suunast:

suur vaade

Oo, ja see kivila.

kivila

kivila1

Meie vahtisime tutsakaid ja mehed ajasid mehejuttu.

ottjaülo

Täna tuli ema koos väikese seltskonnaga, seltskond sõitis pärast lühildast kohvipausi edasi, aga ema jäi. Temaga me sõitsime pärast õhtul veel edasi Otepää poole, et viia ta esimest korda elus külla oma lapsepõlvesõbrannale. Mul on hea meel, et see lõpuks teoks sai. Leidsime eest suurepärase õhtusöögi, väga vahva huumorimeelega perenaise ja tema ilusa hoolitsetud aia kaunitel pinnavormidel. Tema taimekollektsioneerimise all ei kannata, ja kõik, mis seal on, on tõesti läbimõeldult kasvama pandud ja korraldatud. Väga, väga armas aed.

Aiamaa:

aiamaa

See üksainus hiigelsuur jorjenipuhmas on majaga suurepärases kontrastis, väga ilus.

jorjen

Ilus rahulik tagaaed mäekallakul:

maja tagaaed

Terrassiesine okaspuudeala:

terrassile

Vaade terrassilt küljele, tarbeaiale:

vaade tarbeaiale

Suur vaade terrassilt nõlvast alla. Ainus, mis pilti rikub, on see tööstushoone eemal… aga paraku inime ise ei saa seda oma vaatesse valida või sealt välistada. Kui ta seal on, siis on.

Terrassilt

Mulle meeldis ka see, kuidas väikelaste eest on tiik tagasihoidliku võraiaga ära turvatud. Võrk on väga pretensioonitu, eemalt peaaegu ei paistagi, ainult tokid.

Palav päev lõppes äikesetormi ja rahega. See oli suurejooneline ja võimas vaatemäng – ja ka natuke kohutav, kui neid vutimunasuurusi raheterasid raginaga taevast alla paiskas. Mõtlesin juba õudusega, et miks ma pidin kodus oma kurgilavad küll pärani lahti tegema, et mõtle, nüüd on kõik sodiks pekstud… aga vastu ööd koju saabudes selgus, et siin polnud suuremat möllu olnudki. Oli vaid veidike müristanud ja veidike sadanud, kuid ei midagi erakordset.

Jah, Eesti on imelik. Kõigest 20 km vahega nii erinev ilm.

Mitte et ma kahjatseks, et neid jäised vutimunad mu kurgilavasse prantsamata jätsid, või et see vana suur kuivanud pihlakas, mille mahavõtmist me siin umbes jaanipäevast saadik planeerime, kuivati katusesse ei tulnud.

Umbes mõni neist kümnetest jorjenitest…

Te ju ikka mäletate veel seda kevadist tralli jorjenitega. Et tuli soolaleivale mu “teine ema” koos umbes kümne pelletikotitäie jorjenijuurikatega, millest tükeldamise ja harutamise tagajärjel vormus 54 jorjenitaime. Ning et juunikuus kinkis mulle selle majapidamise eelmine perenaine kah kotitäie jorjenijuurikaid: 22 tükki. Oo jeesus küll… mulle meeldivad jorjenid väga… aga kas kohe NII palju, selles ei olnud ma sugugi veendunud.

Igatahes millalgi veidike pärast jaanipäeva said ka viimased neist jorjenitest lõpuks maha. Valdav enamik isegi läks kasvama. Ja näe, esimesed õied juba käes.

Need on nood nimetud, mis pelletikottides tulid. Märksõnadega “punane”, “suur lilla” ja “roosa”. Aga mis sordid, seda taevas teab.

punane

roosa

suur lilla

Lilltubakad õitsevad siin ja seal, mättas põhiliselt. Üldse lilled mul praegu kurguni rohus ja heinas, sest katta ja multšida pole olnud aega sugugi.

pillikoja ees

veidi rohkem peenra moodi

Tänane päev tõi veel külaskäima-rõõmu, aga neid pilte jagan järgmine kord. Täna öösel tuleb magama minna, sest homme saabub pidulik hetk: mu emakene-hellakene saabub lõpuks ka oma silmaga järele vaatama, kus ja kuis ma nüüd elan. Selle auks tasub hommikul vara tõusta ja maja ära koristada.

Sotsiaalne elu, saun ja tiik

Olen peaaegu iga päev siin mõelnud, et kirjutaks ja kirjutaks, aga olen siin viimasel ajal nagu tsüklijoodik: annad endast kõik ja taastad pärast organismi sama kaua. Ainult et minu puhul ei ole asi ju alkoholis, vaid suhtlemises. Ikka see introvertide vigur, et suhtlemine väsitab ära ja pärast on vaja aega taastumiseks – isegi ilma igasuguse alkoholita ja väga armsate, meeldivate ja omade inimeste puhul! See asi on ka alkoholismiga ühtemoodi, et hirmsasti tahaks ju ja ei ütelda ei tule mõttessegi 🙂 Nii mul ongi läinud siin väga sotsiaalsel lainel ja ühest küljest ma olen sellega ülimalt rahul. Teisest küljest tunnen, et nüüd võiks mõne päeva küll ainult voodis külitada ja raamatut lugeda… ja siis võiks jälle muu eluga otsast pihta hakata.

Kõigepealt oli meil kesknädalal taas üks sauna elektrikaabli otsimise üritus Rahmeldajapere osalusel ja veel ühe üllatuskülalisega, ja otsingud läksid sujuvalt ja spontaanselt üle Oti teisipäeval olnud sünnipäeva tähistamiseks. Aga see sauna kaabli otsimine on muutunud juba täiesti koomiliseks.

Saun on. Väga mõnus saun. Tegelikult oleks natuke mõnusam, kui saaks mõne lambi vahel põlema panna ja tiigi veepumba jaoks elektrit võtta ja võib-olla pesemise jaoks isegi üks väike boiler ja dušš sisse sättida, nagu Ott unistab (kuigi minu jaoks ei ole see vimane teema eriti oluline, mulle meeldib kausisüsteem ka).

saun

pesuruum

Sauna olla ka elekter sisse viidud, aga laiali vedamata ja majas kilpi ühendamata. See info vastab absolutselt tõele. Juhe igatahes on olemas ja läheb sauna alt maa sisse.

juhe

Aga kus selle juhtme teine ots on, see on siiamaani saladus. Isegi pärast mitmekordseid kollektiivseid otsinguid. Järgmine samm niisiis saab olla nüüd vaid mingi litsentseeritud ja mõõteriistadega hästivarustatud elektrik. Vähemalt võiks niigi palju tema käest teada saada, kas on vaja selle kaabli teise otsa kättesaamiseks üles võtta terrass, tööriistakonku, esiku või rehetoa põrand. Armas jumal, palun tee nii, et see oleks tööriistakonku põrand. Siis pääseksime kõige lihtsamalt ja suuremate kulutusteta.

Neljapäev. Käisime Tallinnas matustel.

Reede. Külalised. Grillisime ja istusime terrassil südaööni. Armas, mõnus. Lõpuks ometi on saabunud ka need ilmad, kus saab ööni ilma külmetamata väljas istuda!

Laupäev. Uued külalised, uus õhtu, saun, äike. Kõva äikesega saunas olla on elamus. Kui niigi on seal küünlavalgel toimetamine peaaegu selline müstiline rituaal, siis kõuekõmina saatel ja välkude sähvides omandas see lausa mütoloogilised varjundid.

Tänane pikk hommik. Arutasime külalistega meie tiigi asja, et mida ja kuidas oleks arukas sellega ette võtta, et kas kopp või valged amuurid või mõlemad… ja et mis kalliks see kõik läheb! Või et kui puhastada mitmes jaos? Sest kui on juba selline tiik, siis tore oleks kuumal päeval end saada ka sinna sisse kasta…

Praegu on ta ju selline.

sild

tiigi esiosa

Järgmine pilt on silla pealt võetud. Tiik ulatub nende tagumiste kaskedeni. Maa-ameti andmeid uskudes on meil seda 3800 m2.

suur tiik

Tiigikalda taimekooslus:

tiigiääre kooslus

Pikk Piiga haaras initsiatiivi ja ronis sisse. Nüüd me vähemalt teame, kuskohast kui sügav ja mis seal põhjas on ja kuidas sügavaks läheb ja kuidas madalaks (keskelt kõige kinnikasvanumast osast). Ja lõpuks sai sündida ka plaan ning ärgata entusiasm. Olukord pole üldse nii lootusetu, kui seni tundus. Me kohtume juba kuu lõpuotsas uuesti, kohtumispaik muutmata, ning siis me ronime kõik neljakesi sinna tiiki ning katkume välja need hundinuiad (sest need ei ole põhjas üldsegi eriti kõvasti kinni) ja roobitseme rehaga vetikaid vähemaks. Seal eesmises, saunapoolses otsas. Ja siis saavad kupsu minna ka kroonilised vetikakartjad. Edaspidises elus aga, järgmisel kevadel või umbes nii, toome sisse valged amuurid ja usaldame edasise tiigihoolduse nende hooleks, nagu ka tiigi tagaosa puhastamise. See kõlab nagu miski, mis võiks töötada.

Tiigi põhi selle saunapoolses otsas ei ole üldse nii mudane, kui me kartsime. On natuke liivariba, siis õhuke mudakiht… turba peal. Põhi on turvas. Ja vesi on väga pehme. Kas kunagi on selles kohas olnud siis raba?

Millaski võiks praeguse silla asemele uue ka teha, sest praegu see ju veel peab, aga paari aasta pärast on see asi ikka juba väga kahtlane.

Käisime sõitmas

Oi, oli pikk nädalavahetus. Ja kuuvahetus ühes sellega.

Käisime Haapsalus. Muidugi Augustibluusil. Minu jaoks oli see 22. kord, ma olen käinud seal esimesest festivalist saadik. Olen näinud selle festivali kasvamist pisikesest siseringiüritusest selliseks suureks, nagu ta praegu on. Ja ma ei saa salata, et igatsen neid aegu, millal seal käis veel nii…. no paarsada inimest ehk. Või noh, nii tuhande ringis. Siis need peod olid kõige lõbusamad. Aga võimalik, et minus räägib ka lihtsalt nostalgia, no teate küll… “Kaunimad aastad mu elus” jne.

Kõige esimesel Augustibluusil oli mu laps pooleaastane ja magas lipupunases Nõukogude päritolu lapsevankris, paks müts ja vatipadjad kõrvade peal.

Lihtsalt tuli selline asi meelde.

Ja see ka, et kui ta oli selline paari kuni nelja aastane, siis ta tantsis lava peal “Onu Jimmiega”, kes ta sinna üles tõstis. Just kuulsin kelleltki, et Jimmie “Bluesman” Lawson on jätkuvalt elus ja tegutsev. Igatahes ta käis Augustibluusil mitmeid aastaid järjest ja tema kaudu ma õppisin, mis on bluus. Ja siis mõne korra hiljem käis ta veel, aga tookord oli Augustibluus juba jõudnud oma kommertsialiseerumise ajajärku või ma ise olin juba vanemaks saanud ja maailm oli hakanud muutuma või umbes nii.

Nüüd me juba Otiga tundsime mõlemad, et ei viitsi isegi enam pärast platsikontserte edasi öisesse bluusiklubisse minna. Hommikuni jauranud ei ole me seal enam nagunii mitu aastat. Ei ole enam need ajad, mil hommikul kultra trepil sai tõusvat päikest tervitatud.

Aga need kohtumised ja olemised ja muusika Augustibluusil on alati nii toredad. On siis vaja just öösiti jaurata.

heleniga bluusil

Neljapäeval enne kodunt väljasõitu läks muidu natuke rabelemiseks: pärast mitmepäevast vihma ma ikkagi mõistsin, et kui ma nüüd kohe viivitamatult oma esimese külvi lillkapsaid peenrast ära ei korista, siis nad selle pika nädalavahetuse jooksul sinna ka tuutudeks seotuna mädanevad. Ja siis ma võtsin nad kõik üles, puhastasin kupatasin ja toppisin sügavkülma. Nüüd on üks sahtel silmini ja puhtalt lillkapsast täis. Aga teise külvi omad tulevad hiljem veel.

Soolveering ka muidugi ülejäänutele, et neid vahepeal ära ei järataks.

Täna külvasin koristatud lillkapsaste asemele sügisest naerist, redist ja hiina kapsast. Hiina kapsa kohapealt pole ma väga kindel, aga naerid ja redised jõuavad kindlasti valmis saada. Ja siis külvasin korra veel prooviks jaapani rõigast. Kui nüüd seekord ka ei päde, siis ei päde. Siis tuleb järgmine kevad rõikale spets külvikraavid täita liiva ja kasvuturbaga.

Pühapäeval aitasin ema juures vaarikad ära korjata… ja sain suurema osa sellest endaga kaasa. Puhastasin seda korvitäit kolmeni öösel. Aga see polnudki ni hull, Norrast just samal päeval saabunud laps oma kitsejuustu, vaalaliha ja veinipudeliga seltsiks ning kamin küdemas. Nii hea oli jälle koju jõudnud olla.

No ja pühapäev tõi ka ühe kurva uudise. Oh jah. Lahkus mu eakas tädimees, minu onu Ain, kes pärast pidu Jaani-Tõnisel järgmine hommik käis aasadel daamidele lilli korjamas. Nii just ta mu mälestustes jääbki: kui ta tuleb seal pika ja veidi kõikuva sammuga üle kraavi, pikk sale vana mees, ülikond seljas, angervaksad ja kellukad käes.