Käisime sõitmas

Oi, oli pikk nädalavahetus. Ja kuuvahetus ühes sellega.

Käisime Haapsalus. Muidugi Augustibluusil. Minu jaoks oli see 22. kord, ma olen käinud seal esimesest festivalist saadik. Olen näinud selle festivali kasvamist pisikesest siseringiüritusest selliseks suureks, nagu ta praegu on. Ja ma ei saa salata, et igatsen neid aegu, millal seal käis veel nii…. no paarsada inimest ehk. Või noh, nii tuhande ringis. Siis need peod olid kõige lõbusamad. Aga võimalik, et minus räägib ka lihtsalt nostalgia, no teate küll… “Kaunimad aastad mu elus” jne.

Kõige esimesel Augustibluusil oli mu laps pooleaastane ja magas lipupunases Nõukogude päritolu lapsevankris, paks müts ja vatipadjad kõrvade peal.

Lihtsalt tuli selline asi meelde.

Ja see ka, et kui ta oli selline paari kuni nelja aastane, siis ta tantsis lava peal “Onu Jimmiega”, kes ta sinna üles tõstis. Just kuulsin kelleltki, et Jimmie “Bluesman” Lawson on jätkuvalt elus ja tegutsev. Igatahes ta käis Augustibluusil mitmeid aastaid järjest ja tema kaudu ma õppisin, mis on bluus. Ja siis mõne korra hiljem käis ta veel, aga tookord oli Augustibluus juba jõudnud oma kommertsialiseerumise ajajärku või ma ise olin juba vanemaks saanud ja maailm oli hakanud muutuma või umbes nii.

Nüüd me juba Otiga tundsime mõlemad, et ei viitsi isegi enam pärast platsikontserte edasi öisesse bluusiklubisse minna. Hommikuni jauranud ei ole me seal enam nagunii mitu aastat. Ei ole enam need ajad, mil hommikul kultra trepil sai tõusvat päikest tervitatud.

Aga need kohtumised ja olemised ja muusika Augustibluusil on alati nii toredad. On siis vaja just öösiti jaurata.

heleniga bluusil

Neljapäeval enne kodunt väljasõitu läks muidu natuke rabelemiseks: pärast mitmepäevast vihma ma ikkagi mõistsin, et kui ma nüüd kohe viivitamatult oma esimese külvi lillkapsaid peenrast ära ei korista, siis nad selle pika nädalavahetuse jooksul sinna ka tuutudeks seotuna mädanevad. Ja siis ma võtsin nad kõik üles, puhastasin kupatasin ja toppisin sügavkülma. Nüüd on üks sahtel silmini ja puhtalt lillkapsast täis. Aga teise külvi omad tulevad hiljem veel.

Soolveering ka muidugi ülejäänutele, et neid vahepeal ära ei järataks.

Täna külvasin koristatud lillkapsaste asemele sügisest naerist, redist ja hiina kapsast. Hiina kapsa kohapealt pole ma väga kindel, aga naerid ja redised jõuavad kindlasti valmis saada. Ja siis külvasin korra veel prooviks jaapani rõigast. Kui nüüd seekord ka ei päde, siis ei päde. Siis tuleb järgmine kevad rõikale spets külvikraavid täita liiva ja kasvuturbaga.

Pühapäeval aitasin ema juures vaarikad ära korjata… ja sain suurema osa sellest endaga kaasa. Puhastasin seda korvitäit kolmeni öösel. Aga see polnudki ni hull, Norrast just samal päeval saabunud laps oma kitsejuustu, vaalaliha ja veinipudeliga seltsiks ning kamin küdemas. Nii hea oli jälle koju jõudnud olla.

No ja pühapäev tõi ka ühe kurva uudise. Oh jah. Lahkus mu eakas tädimees, minu onu Ain, kes pärast pidu Jaani-Tõnisel järgmine hommik käis aasadel daamidele lilli korjamas. Nii just ta mu mälestustes jääbki: kui ta tuleb seal pika ja veidi kõikuva sammuga üle kraavi, pikk sale vana mees, ülikond seljas, angervaksad ja kellukad käes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: