Sotsiaalne elu, saun ja tiik

9. aug. 2015 kell 15:43 (Aed, Muiduelu)

Olen peaaegu iga päev siin mõelnud, et kirjutaks ja kirjutaks, aga olen siin viimasel ajal nagu tsüklijoodik: annad endast kõik ja taastad pärast organismi sama kaua. Ainult et minu puhul ei ole asi ju alkoholis, vaid suhtlemises. Ikka see introvertide vigur, et suhtlemine väsitab ära ja pärast on vaja aega taastumiseks – isegi ilma igasuguse alkoholita ja väga armsate, meeldivate ja omade inimeste puhul! See asi on ka alkoholismiga ühtemoodi, et hirmsasti tahaks ju ja ei ütelda ei tule mõttessegi 🙂 Nii mul ongi läinud siin väga sotsiaalsel lainel ja ühest küljest ma olen sellega ülimalt rahul. Teisest küljest tunnen, et nüüd võiks mõne päeva küll ainult voodis külitada ja raamatut lugeda… ja siis võiks jälle muu eluga otsast pihta hakata.

Kõigepealt oli meil kesknädalal taas üks sauna elektrikaabli otsimise üritus Rahmeldajapere osalusel ja veel ühe üllatuskülalisega, ja otsingud läksid sujuvalt ja spontaanselt üle Oti teisipäeval olnud sünnipäeva tähistamiseks. Aga see sauna kaabli otsimine on muutunud juba täiesti koomiliseks.

Saun on. Väga mõnus saun. Tegelikult oleks natuke mõnusam, kui saaks mõne lambi vahel põlema panna ja tiigi veepumba jaoks elektrit võtta ja võib-olla pesemise jaoks isegi üks väike boiler ja dušš sisse sättida, nagu Ott unistab (kuigi minu jaoks ei ole see vimane teema eriti oluline, mulle meeldib kausisüsteem ka).

Sauna olla ka elekter sisse viidud, aga laiali vedamata ja majas kilpi ühendamata. See info vastab absolutselt tõele. Juhe igatahes on olemas ja läheb sauna alt maa sisse.

Aga kus selle juhtme teine ots on, see on siiamaani saladus. Isegi pärast mitmekordseid kollektiivseid otsinguid. Järgmine samm niisiis saab olla nüüd vaid mingi litsentseeritud ja mõõteriistadega hästivarustatud elektrik. Vähemalt võiks niigi palju tema käest teada saada, kas on vaja selle kaabli teise otsa kättesaamiseks üles võtta terrass, tööriistakonku, esiku või rehetoa põrand. Armas jumal, palun tee nii, et see oleks tööriistakonku põrand. Siis pääseksime kõige lihtsamalt ja suuremate kulutusteta.

Neljapäev. Käisime Tallinnas matustel.

Reede. Külalised. Grillisime ja istusime terrassil südaööni. Armas, mõnus. Lõpuks ometi on saabunud ka need ilmad, kus saab ööni ilma külmetamata väljas istuda!

Laupäev. Uued külalised, uus õhtu, saun, äike. Kõva äikesega saunas olla on elamus. Kui niigi on seal küünlavalgel toimetamine peaaegu selline müstiline rituaal, siis kõuekõmina saatel ja välkude sähvides omandas see lausa mütoloogilised varjundid.

Tänane pikk hommik. Arutasime külalistega meie tiigi asja, et mida ja kuidas oleks arukas sellega ette võtta, et kas kopp või valged amuurid või mõlemad… ja et mis kalliks see kõik läheb! Või et kui puhastada mitmes jaos? Sest kui on juba selline tiik, siis tore oleks kuumal päeval end saada ka sinna sisse kasta…

Praegu on ta ju selline.

Järgmine pilt on silla pealt võetud. Tiik ulatub nende tagumiste kaskedeni. Maa-ameti andmeid uskudes on meil seda 3800 m2.

Tiigikalda taimekooslus:

Pikk Piiga haaras initsiatiivi ja ronis sisse. Nüüd me vähemalt teame, kuskohast kui sügav ja mis seal põhjas on ja kuidas sügavaks läheb ja kuidas madalaks (keskelt kõige kinnikasvanumast osast). Ja lõpuks sai sündida ka plaan ning ärgata entusiasm. Olukord pole üldse nii lootusetu, kui seni tundus. Me kohtume juba kuu lõpuotsas uuesti, kohtumispaik muutmata, ning siis me ronime kõik neljakesi sinna tiiki ning katkume välja need hundinuiad (sest need ei ole põhjas üldsegi eriti kõvasti kinni) ja roobitseme rehaga vetikaid vähemaks. Seal eesmises, saunapoolses otsas. Ja siis saavad kupsu minna ka kroonilised vetikakartjad. Edaspidises elus aga, järgmisel kevadel või umbes nii, toome sisse valged amuurid ja usaldame edasise tiigihoolduse nende hooleks, nagu ka tiigi tagaosa puhastamise. See kõlab nagu miski, mis võiks töötada.

Tiigi põhi selle saunapoolses otsas ei ole üldse nii mudane, kui me kartsime. On natuke liivariba, siis õhuke mudakiht… turba peal. Põhi on turvas. Ja vesi on väga pehme. Kas kunagi on selles kohas olnud siis raba?

Millaski võiks praeguse silla asemele uue ka teha, sest praegu see ju veel peab, aga paari aasta pärast on see asi ikka juba väga kahtlane.