Külaskäimad ja külalised

13. aug. 2015 kell 00:52 (Uncategorized)

Nii ta on, seltskondlikult ja täie auruga aina edasi!

Teisipäeval jõudsin lõpuks ka Tsiili aeda – esimest korda sel aastal. Kuigi meie vahemaad enam sadades kilomeetrites arvestada ei saa. Ma jumaldan tema kivilat ja ta aia arenemist ja kasvamist. Üllatusin praegu isegi, et miks ma ometi tema uusimat kiviprojekti ei pildistanud… ma lihtsalt ei mõista. No ikka seda projekti, mida ta vanale hävinud hoone vundamendile teeb. Aga ju ma lihtsalt imestasin seal, suu ammuli, nagu vasikas uut aiaväravat. Ja pildistada taipasin ainult neidsamu asju, mis seal juba enne olid, kuid kasvavad, kasvavad, kasvavad.

Üldvaade:

Suur vaade teisest suunast:

Oo, ja see kivila.

Meie vahtisime tutsakaid ja mehed ajasid mehejuttu.

Täna tuli ema koos väikese seltskonnaga, seltskond sõitis pärast lühildast kohvipausi edasi, aga ema jäi. Temaga me sõitsime pärast õhtul veel edasi Otepää poole, et viia ta esimest korda elus külla oma lapsepõlvesõbrannale. Mul on hea meel, et see lõpuks teoks sai. Leidsime eest suurepärase õhtusöögi, väga vahva huumorimeelega perenaise ja tema ilusa hoolitsetud aia kaunitel pinnavormidel. Tema taimekollektsioneerimise all ei kannata, ja kõik, mis seal on, on tõesti läbimõeldult kasvama pandud ja korraldatud. Väga, väga armas aed.

Aiamaa:

See üksainus hiigelsuur jorjenipuhmas on majaga suurepärases kontrastis, väga ilus.

Ilus rahulik tagaaed mäekallakul:

Terrassiesine okaspuudeala:

Vaade terrassilt küljele, tarbeaiale:

Suur vaade terrassilt nõlvast alla. Ainus, mis pilti rikub, on see tööstushoone eemal… aga paraku inime ise ei saa seda oma vaatesse valida või sealt välistada. Kui ta seal on, siis on.

Mulle meeldis ka see, kuidas väikelaste eest on tiik tagasihoidliku võraiaga ära turvatud. Võrk on väga pretensioonitu, eemalt peaaegu ei paistagi, ainult tokid.

Palav päev lõppes äikesetormi ja rahega. See oli suurejooneline ja võimas vaatemäng – ja ka natuke kohutav, kui neid vutimunasuurusi raheterasid raginaga taevast alla paiskas. Mõtlesin juba õudusega, et miks ma pidin kodus oma kurgilavad küll pärani lahti tegema, et mõtle, nüüd on kõik sodiks pekstud… aga vastu ööd koju saabudes selgus, et siin polnud suuremat möllu olnudki. Oli vaid veidike müristanud ja veidike sadanud, kuid ei midagi erakordset.

Jah, Eesti on imelik. Kõigest 20 km vahega nii erinev ilm.

Mitte et ma kahjatseks, et neid jäised vutimunad mu kurgilavasse prantsamata jätsid, või et see vana suur kuivanud pihlakas, mille mahavõtmist me siin umbes jaanipäevast saadik planeerime, kuivati katusesse ei tulnud.