Külaskäimad ja külalised

Nii ta on, seltskondlikult ja täie auruga aina edasi!

Teisipäeval jõudsin lõpuks ka Tsiili aeda – esimest korda sel aastal. Kuigi meie vahemaad enam sadades kilomeetrites arvestada ei saa. Ma jumaldan tema kivilat ja ta aia arenemist ja kasvamist. Üllatusin praegu isegi, et miks ma ometi tema uusimat kiviprojekti ei pildistanud… ma lihtsalt ei mõista. No ikka seda projekti, mida ta vanale hävinud hoone vundamendile teeb. Aga ju ma lihtsalt imestasin seal, suu ammuli, nagu vasikas uut aiaväravat. Ja pildistada taipasin ainult neidsamu asju, mis seal juba enne olid, kuid kasvavad, kasvavad, kasvavad.

Üldvaade:

aed

Suur vaade teisest suunast:

suur vaade

Oo, ja see kivila.

kivila

kivila1

Meie vahtisime tutsakaid ja mehed ajasid mehejuttu.

ottjaülo

Täna tuli ema koos väikese seltskonnaga, seltskond sõitis pärast lühildast kohvipausi edasi, aga ema jäi. Temaga me sõitsime pärast õhtul veel edasi Otepää poole, et viia ta esimest korda elus külla oma lapsepõlvesõbrannale. Mul on hea meel, et see lõpuks teoks sai. Leidsime eest suurepärase õhtusöögi, väga vahva huumorimeelega perenaise ja tema ilusa hoolitsetud aia kaunitel pinnavormidel. Tema taimekollektsioneerimise all ei kannata, ja kõik, mis seal on, on tõesti läbimõeldult kasvama pandud ja korraldatud. Väga, väga armas aed.

Aiamaa:

aiamaa

See üksainus hiigelsuur jorjenipuhmas on majaga suurepärases kontrastis, väga ilus.

jorjen

Ilus rahulik tagaaed mäekallakul:

maja tagaaed

Terrassiesine okaspuudeala:

terrassile

Vaade terrassilt küljele, tarbeaiale:

vaade tarbeaiale

Suur vaade terrassilt nõlvast alla. Ainus, mis pilti rikub, on see tööstushoone eemal… aga paraku inime ise ei saa seda oma vaatesse valida või sealt välistada. Kui ta seal on, siis on.

Terrassilt

Mulle meeldis ka see, kuidas väikelaste eest on tiik tagasihoidliku võraiaga ära turvatud. Võrk on väga pretensioonitu, eemalt peaaegu ei paistagi, ainult tokid.

Palav päev lõppes äikesetormi ja rahega. See oli suurejooneline ja võimas vaatemäng – ja ka natuke kohutav, kui neid vutimunasuurusi raheterasid raginaga taevast alla paiskas. Mõtlesin juba õudusega, et miks ma pidin kodus oma kurgilavad küll pärani lahti tegema, et mõtle, nüüd on kõik sodiks pekstud… aga vastu ööd koju saabudes selgus, et siin polnud suuremat möllu olnudki. Oli vaid veidike müristanud ja veidike sadanud, kuid ei midagi erakordset.

Jah, Eesti on imelik. Kõigest 20 km vahega nii erinev ilm.

Mitte et ma kahjatseks, et neid jäised vutimunad mu kurgilavasse prantsamata jätsid, või et see vana suur kuivanud pihlakas, mille mahavõtmist me siin umbes jaanipäevast saadik planeerime, kuivati katusesse ei tulnud.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Muhedik said,

    13. aug. 2015 kell 09:13

    Me jäime õnneks ka sest kõige hullemast ilma

  2. rahutu rahmeldaja said,

    13. aug. 2015 kell 09:14

    Mina ka ei märka aedades normaalselt pildistada, lihtsalt see aeda sisseelamine, suhtlus ja kõik muu ülioluline pühib pildistamise peast aga Tsiili aed on tõesti jumalik oma mägismaaga ja sellega kuidas see on ära kasutatud. Eesti on tegelikult ilusaid aedu täis aga enamusest me lihtsalt ei tea midagi, iga uus avastus on väärt.

  3. kiskjasiil said,

    18. aug. 2015 kell 22:25

    Puhas rõõm oli teid näha ja selle vaate kommentaari panin kõrva taha, Ma loodan, et tuleb pikk ja soe september, jõuame külla ka.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: