September on läinud tohutu kiiruga

Mulle on tehtud märkusi blogimatuse (ehk mitteblogimise) kohapealt. Ma võtan kriitika täitsa omaks ja teen kiire katse olukorda parandada ja ennast õigustada. Nimelt terve mu septembrikuu on möödunud umbes nii

tegevus

ja nii

hoiule

(eelmisel pildil on ülesvõetud porrud, juursellerid, varssellerid ja porknad)

ja nii

peedid

Minuni jõudis ringiga nõukaaegse koolisööklakoka nõu, et juurviljade ületalve pidamiseks kõlbavat hästi just nimelt sellised suured, no standard oligi vist see 35-liitrine, emailpotid. Kaane alla suletuna pidid juurikad säilima kenasti kevadeni. Et mul liivamängudeks eriti aega ei ole ja pealegi on meie abihoonetes rotiprobleem, siis emailpotid tunduvad päris aruka ideena. Igatahes ma proovin järele. Pildil oleva vana ja veidike roostes poti leidsime siitsamast majapidamisest, teine samasugune, aga mitteroostetav, oli mul endal olemas ja läks just mõne tunni eest porgandite alla.

Nii et eks me näe, kas see hoiunipp töötab. Igatahes pean neid potte seal keldris teravama tähelepanu all hoidma kui muidu.

Keldrisse tuli hankida riiulid, sest neid polnud seal ühtegi. Seekord me neid vanast puidust ja ise ei teinud, sest eelmise perenaise teadaande põhjal tulevat keldri põrandale kevaditi vesi sisse. Suhteliselt ainuke toimiv lahendus tundus olevat leida sinna metallriiulid, ja niisuguseid me hakatuseks hankisimegi kaks tükki. Järgmisel pildil on Ott selle kokkupanemise just lõpetanud.

riiul

Ja järgmise pildi peal on näha, kuidas see otsekohe ka kasutusse läks.

riiuli täitmine

Aa, riiuli kõrval konksu otsas ripuvad mõned punased kapsad. Kiiduväärt on, et keldri laes on päris mitu konksu, mille otsa saab väärt kraami rottide jaoks kättesaamatusse kõrgusse riputada.

Ma mõtlen, et teen meie keldrist ükspäev täitsa eraldi postituse, sest tegemist on täiesti lummava ehitisega aastast 1930 ja see on suur nagu katedraal. Samas on seal mitu valupunkti, mis veel enne talve ravitsemist vajavad. Kui Ott lõpuks ometi oma viimase raamatuga ühele poole saab, siis tuleb igatahes keldriga tegelema hakata.

Sügavkülmikutest pole aga midagi kirjutada ega pilte näidata, eks ta ole üks härmas lugu, ja mõlemad mu sügavkülmikud on põhimõtteliselt täis. No natukene ehk mahuks veel… kui viimase külvi lillkapsad valmis jõuavad saada. Kas jõuavad, kas ei jõua – ei tea. Igatahes kui seda närijaputukate massirünnakut suvel poleks olnud, siis oleks nad mul juba valmis.

Mis siis veel. Ilma pääsukesteta on kuidagi harjumatu. Neid pesitses siin nii palju, enamus peresid tegi kaks kurna, viimaseid pesakondi õpetati lendama alles mõne nädala eest veel. Aga nüüd on vaikus, kõik on läinud.

Hiireviusid pole ma ka enam kuulnud ega näinud. Ju on nemadki juba teel kuskile meeldivama kliimaga koha poole.

Selle eest ma nägin ükspäev meie õue kohal lendamas… ma tahaksin öelda, et miskit kotkast, sest ta oli NII SUUR! Vähemalt sama pirakas kui kurg. Aga ei olnud kurg, sabakuju, keha ja liuglev lend olid kulliliste vurhvi, pikki jalgu ka ei olnud. Ta liugles allapoole, kuni oli ainult natukese meie õuel kasvavatest suurtest nulgudest kõrgemal, nägin tema kõhu- ja tiivaalust täiesti selgesti… pärast seda kui olin proua Punksu nulgude eest muruplatsilt terrassile enda juurde saanud. Ma ei teagi, kas see kotka moodi… kotkas?… jahtiski meie Punksu või, kes seal õue keskel soliidse sammuga miskite kassitegemiste pealt tuli.

Muide, need viimased jorjenid, mis eelmine perenaine mulle juunikuus kinkis ja mis alles pärast jaani mulda said, näitavad nüüd isegi õisi. Ma ausalt öeldes arvasin, et nad üldse õitsemiseni ei jõua (noh, suurem osa vist ei jõuagi), et hea, kui ellu jäävad. Aga näe kui ilusad veel!

jorjen1

jorjen2

jorjen3

jorjen4

Muide, samast kingipakist roosaseguseid ma pildistada ei saa, kuigi ka neist mitu sorti õitsevad. Istutasin need teise kohta, tulevase pillikoja sooja seina äärde kuldnokakastide alla. AGA.  Kui kuldnokad olid oma pesitsemise lõpetanud, kolisid ühte pesakasti sisse herilased. Need suured ja agressiivset tõugu, mitte need väiksemad ja ka agressiivsed, ja mitte ka vapsikud. Lihtsalt suured kurjad herilased, kes umbes juulikuust alates ei ole lasknud selle seinale lähemale kui 10 meetrit. Ma pole sealt saanud kaevata ega rohida, eelmise perenaise vanast maasikapeenrast taimi võtta, sealt pole olnud võimalik muru niita jne. Sest nad tulevad kohe mitmekesi hoiatama, niimoodi kindla sihi, sirge selja ja valju lõrinaga. Me pole Otiga julgenud proovida, kas nad tõesti tuleks terve pesaga kallale, kui…

Suurtes tammedes elavad vapsikud on olnud palju sõbralikumad naabrid. Nad on vähemasti terve närvikavaga ja rahulikud loomad! Ehk välja arvata nüüd umbes viimase nädala jooksul, kui ma ohtrasti pirne sisse tegin (aitäh Muhedikele!) ja pirnide rookimisest jäänud kraam kompostihunnikus neid vastupandamatult ligi meelitama hakkas. Nad nüüd kaitsevad kompostihunnikut. Ja pärast seda, kui ma eile kahele kogemata kastitäie köögiviljapealseid kaela kallasin, pidin ma kasvuhoonesse peitu jooksma. Õnneks oli see vaid kaks sammu, ja õnneks olid need vapsikud piisavalt üllatunud ja ehmunud, nii et seeaeg, kus nad alles põrisedes lendu tõusid kasti kohale uurima, kes tegi, olin mina juba paos.

Advertisements

Sai väheke müratud

Au, kiitus ja igavene tänu Ivarile ja Liisile, kelle entusiasmi ja usu najal me sel hooajal üldse tiigiprojekti arenduseni jõudsime. Ma vist sellest juba paari nädala eest kirjutasin, kuidas julge ja vapra hingega Liis ronis korra siin tiiki, et selle põhi läbi sondeerida. Igatahes selle sammu tulemusena jõudsime eile projekti järgmise etapini: tiigi saunapoolse, eelmise omaniku poolt kunagi juba süvendatud otsa ujumis- ja vaatekõlbulikuks puhastamine.

Siiani ei kutsunud see veekogu küll saunast sisse kargama, keset neid hundinuiasid, penikeeli, vetikakogumikke ja veel miskit ohtrat veetaime, mis näeb välja nagu vettinud kuuseoksad vees laiutamas.

tiik enne

mudru

Laenasime kummipaadi, Liis tassis kohale kalipsod. Muu varustuse korjasime majapidamise pealt.

inventar

ott paadiga

Kaldaääred kitkusime planeeritud ulatuses hundinuiadest puhtaks.

kalda ääres

Suurema osa ajast tuli muidugi umbes kõhuni-kurguni vees solberdada, et kõik see mudru veest välja korjata ja katkuda. Penikeeled, vetikapuntrad, ja need kuusekeste moodi veetaimed, mille nime ma ei tea.

rohimas

tiigis

Kummipaadist puhastati sügavat keskkohta.

ivar tuleb appi

rohimas1

Ühe kena kohvipausi tegime ikka ka vahepeal.

paus

Kuus tundi kõva solberdamist neljakesi, aga saunapoolne ots on nüüd täiesti OK ja ujutav. Põhi on turbane, kaane ei ole, muda on igal juhul palju vähem kui Haapsalu Tagalahes, ja enam ei pea vetikate vahele hüppama või veetaimedel kõhtu laskma kratsida. Me oleme igatahes päris rahul.

rohitud

tiik pärast

Seda tagumist kaart hundinuiade juures me ka puhastasime suuremaks, aga palju ei jõudnud, õhtu hakkas saabuma ja õhk jahenema ja nagunii oli kuus tundi vees solistamist enam kui küll. See veetaimede väljatõmbamine ja vetikate väljakruttimine ei olnud miski vaev, aga sodi väljatransportimine, vat see oli see, mis kurnas ja aega võttis. Kasutasime sodi kogumiseks hästi suuri pesukausse ja segukasti, aga ikkagi tuli nendega kogu aeg edasi-tagasi kalda vahet käia.

See tagumine kaar, mida veel hundinuiad risustavad – sellega näeb edasine plaan A siiski ette kopatööd. Muidugi me saaks selle veel sel sügisel ka käsitsi puhtaks kitkuda (plaan B), kui tahaks (ja vaate ja ilu pärast ju tahaks), aga samas on seal nii madal, et see oleks vaid korraks tegemise rõõm. Seal umbes meetrises vees kasvaks kogu jama väga ruttu tagasi. Seepärast on vist õigem võtta kevadel ette ikka üks kopapäev ja lasta see keskmine madal osa ka sügavamaks võtta. Seda on nii 10 – 15 meetrit, edasi tiigi tagaotsa poole läheb jälle sügavaks ja kinnikasvamise probleemi ei paista.

Samas, autoküsimus on tiigiküsimusest kahtlemata prioriteetsem. Me ei tea, kas me suudame nüüd enne talve ilma liisinguta omale uut autot hankida. Kas need rahad, mis peaksid koju tulema, ikka tulevad. Kui mitte, siis on meil nende liisingumaksetega kevadel võib-olla kõri suht kinni pigistatud ja ei pruugi olla, millest kopatunde maksta. Nii et äkki me ikka püüame ka selle vahekoha kummipaadi pealt ja käsitsi ära rookida? Ei tea, mõtleme veel.

Esialgu olen ma hirmus rahul, et see sauna kupsukohtki korda sai. Isegi see on rohkem, kui ma suve hakul üldse julgesin planeerida.

Konkurents arooniate pärast ja jälle Läänemaale

Ühildasime jälle mitu asja ja käisime pikas sõidus. Et Pürksi Ott meie maile ikkagi ei jõudnud, tuli Suss talle Läänemaale kohapeale viia, et seal tema Valge Hundi vastu vahetada (no ei oska enam midagi öelda, muudkui remondi ja remondi seda Sussi, aga ikka! 5. juulil saime ta kätte, kaks nädalat sõitis normaalselt, siis hakkas jälle vigureid tegema ja need vigurid arenesid progresseeruvalt, kuni jõudsime jälle sinnamaale, et selle autoga Otil iga päev Tartu vahet koolis käia oleks suhteliselt kahtlane lugu.)

Otse loomulikult on kavas hankida endale nüüd ikkagi mingi teine auto, mis oleks kuidagi töökindlam. Mul on närvid läbi sellest loteriist iga kord, kui me selle risuga õue pealt stardime, et kas jõuame täna kohale või mitme vahepeatusega jõuame või kas üldse jõuame. Eriti kui on need pikad sõidud Läänemaa vahet.

Teine põhjus oli mu venna sünnipäev.

Ja vajadus surnuaias käia, enne sügist isa hauda kõpitseda.

Ridala surnuaiast pool on arvatavasti mu lähemaid ja kaugemaid ja veel kaugemaid isapoolseid sugulasi ja esivanemaid täis. Võib-olla sellepärast ma seal ennast nii koduselt tunnengi. See surnuaed meeldib mulle.

ridala

ridala2

Need rändrahnud seal kabeli juures, mis valvavad lahkunute und:

ridala1

Mu isapoolsel suguvõsal on seal päris mitu suuremat hauaplatsi ja kui läinud sügisel mu isa lahkus, siis oli omajagu nuputamist, kelle juurde ta panna. Ühel kohal oli üks viga, teisel kohal jälle teine kaalutlus… eks vanemad sugulased ju ka heietavad nende platsidega seotult oma plaane, ja see suguvõsa on suur. Lõpuks vaatasime, et meie kõige vanema platsi kõrval oleks justkui ruumi, seal mu vaarema Kata, vaarisa Kustase ja nende kõrtsikakluses surnukspussitatud vanema poja juures. Kutsusime kalmistuvahi ka arutama, et kas saaks sinna isa jaoks väikese platsi osta – ja mis tuli välja. Polnudki vaja midagi osta. Selle tervelt viiekohalise platsi olid Kata ja Kustas juba 1920. aastal tervikuna välja ostnud siis, kui toda noorelt õnnetut surma surnud poega matsid. Need tühjad kohad nende kolme ning järgmiste hauaplatside vahel olid niisiis juba 95 aastat nagunii meie suguvõsa omad.

Nii panimegi isa mamma Kata kõrvale, kes olla teda poisipõlves hellitanud ja ta “ära rikkunud”. Mamma Kata omakorda olnud suur lugude väljamõtleja, ajanud kogu aeg laste pead kärbseid täis, iga põõsa ja kivi ja teeraja kohta olnud tal omad lood. See osa temast elabki ilmselt minus edasi.

Mamma Kata isa aga olnud mõisa kärner. See osa elab nähtavasti kah minus edasi.

Ja siis veel see osa, mis viib pussitamissurmani kõrtsikakluses. Õnneks, nagu mu vend ütleb, on meil selle tasakaalustamiseks antud ka emapoolse suguvõsa ettevaatlikkuse, alalhoidlikkuse ja kohusetundlikkuse geen. Nii et tervikuna on tegemist siiski vist päris hea komplektiga. Ma arvan.

Enne sõitu aga pidin kodus kiiruga ära tegema veel selle kuu lõpu kohustuslikud leheküljed ja nagu selgus, lööma lahingut rästastega arooniate pärast. Umbes reede hommikul tulid nad metsast suu-uu-uure parvena ja padavai kõik minu töötoa akna tagustesse arooniapõõsastesse, millega mul olid loomulikult hoopis teised plaanid. Minu plaan oli, et käime Läänemaal sõidus ära ja järgmisel nädalal korjan need põõsad siis rahus tühjaks ja keedan neid marjadest igasugu häid asju. Aknast nähtav vandaalitsev rästaparv aga viis mu üsna kiiresti veendumusele, et kui ma kohe midagi ei tee, siis järgmisel nädalal ei ole seal enam ühtegi arooniamarja, millega midagi teha.

Vihma sadas, pidime samal õhtul minema ühele sünnipäevale ja järgmisel päeval Läänemaale – no mida ma korjan märgi marju, nad ju ei seisa pühapäeva õhtuni.

Järelikult tuleb rästad minema hirmutada.

Korjasin lauasahtlitest kokku nii palju vanu CD-sid, kui leidsin, ja veetsin meeleoluka pooltunni neid ringiratast ümber arooniapuhmiku riputades. Oma tööga väga rahul, suundusin tuppa tagasi, et edasi töötada – no ja kas ma olin põõsastest 10 meetrit kaugemale jõudnud, kui see kuramuse rästaparv oli kohina ja mühinaga jälle nendessamades arooniapõõsastes. Need CD-plaadid ei tekitanud neis isegi ühtegi kõhklusehetke!

Nojaa, siis oli selge, et pääsu pole, ja kui ma tahan arooniaid, siis tuleb trotsida vihma ja kirjatööd. Sinna põõsasse järgnevad kolm tundi mul läksidki, ja ma pean ütlema, et viimane hetk. Selleks ajaks oli põõsaste ülemised pooled juba lagedaks söödud, ainult tühjad marjaraod turritasid veel vastu. Aga altpoolt sain siiski veel terve korvitäie. Märjad marjad, mis ei seisa.

Ja siis ma aurutasin nad kohe ära muidugi, lootuses, et mahl ehk külmkapis seisab väheke kauem kui märjad marjad.

Umbes pärast seda oligi juba õhtu algamas ja sünnipäevale minek.

Laupäeval ärkasin hommikul väga vara, et töö asjus päästa, mis päästa annab, ja päästsingi ära. Tegelikult teatud mööndustega. Sabaotsa sellest lõpetasin veel eile hommikulgi. Poleks neid rästaid kuradeid tulnud, oleks eile saanud juba uute asjadega tegeleda, sest ega noh – järg on ees ootamas kogu aeg. Seda muret siin majas ei ole, et kirjatööd äkitsi teha pole.

Pühapäeva õhtul sõitsime koju tagasi päris toredas udus. Udu oli järgmisel hommikul veelgi võimsam ja hajus alles keskpäevaks.

udu 31.8

udu 31.8. teine