Konkurents arooniate pärast ja jälle Läänemaale

Ühildasime jälle mitu asja ja käisime pikas sõidus. Et Pürksi Ott meie maile ikkagi ei jõudnud, tuli Suss talle Läänemaale kohapeale viia, et seal tema Valge Hundi vastu vahetada (no ei oska enam midagi öelda, muudkui remondi ja remondi seda Sussi, aga ikka! 5. juulil saime ta kätte, kaks nädalat sõitis normaalselt, siis hakkas jälle vigureid tegema ja need vigurid arenesid progresseeruvalt, kuni jõudsime jälle sinnamaale, et selle autoga Otil iga päev Tartu vahet koolis käia oleks suhteliselt kahtlane lugu.)

Otse loomulikult on kavas hankida endale nüüd ikkagi mingi teine auto, mis oleks kuidagi töökindlam. Mul on närvid läbi sellest loteriist iga kord, kui me selle risuga õue pealt stardime, et kas jõuame täna kohale või mitme vahepeatusega jõuame või kas üldse jõuame. Eriti kui on need pikad sõidud Läänemaa vahet.

Teine põhjus oli mu venna sünnipäev.

Ja vajadus surnuaias käia, enne sügist isa hauda kõpitseda.

Ridala surnuaiast pool on arvatavasti mu lähemaid ja kaugemaid ja veel kaugemaid isapoolseid sugulasi ja esivanemaid täis. Võib-olla sellepärast ma seal ennast nii koduselt tunnengi. See surnuaed meeldib mulle.

ridala

ridala2

Need rändrahnud seal kabeli juures, mis valvavad lahkunute und:

ridala1

Mu isapoolsel suguvõsal on seal päris mitu suuremat hauaplatsi ja kui läinud sügisel mu isa lahkus, siis oli omajagu nuputamist, kelle juurde ta panna. Ühel kohal oli üks viga, teisel kohal jälle teine kaalutlus… eks vanemad sugulased ju ka heietavad nende platsidega seotult oma plaane, ja see suguvõsa on suur. Lõpuks vaatasime, et meie kõige vanema platsi kõrval oleks justkui ruumi, seal mu vaarema Kata, vaarisa Kustase ja nende kõrtsikakluses surnukspussitatud vanema poja juures. Kutsusime kalmistuvahi ka arutama, et kas saaks sinna isa jaoks väikese platsi osta – ja mis tuli välja. Polnudki vaja midagi osta. Selle tervelt viiekohalise platsi olid Kata ja Kustas juba 1920. aastal tervikuna välja ostnud siis, kui toda noorelt õnnetut surma surnud poega matsid. Need tühjad kohad nende kolme ning järgmiste hauaplatside vahel olid niisiis juba 95 aastat nagunii meie suguvõsa omad.

Nii panimegi isa mamma Kata kõrvale, kes olla teda poisipõlves hellitanud ja ta “ära rikkunud”. Mamma Kata omakorda olnud suur lugude väljamõtleja, ajanud kogu aeg laste pead kärbseid täis, iga põõsa ja kivi ja teeraja kohta olnud tal omad lood. See osa temast elabki ilmselt minus edasi.

Mamma Kata isa aga olnud mõisa kärner. See osa elab nähtavasti kah minus edasi.

Ja siis veel see osa, mis viib pussitamissurmani kõrtsikakluses. Õnneks, nagu mu vend ütleb, on meil selle tasakaalustamiseks antud ka emapoolse suguvõsa ettevaatlikkuse, alalhoidlikkuse ja kohusetundlikkuse geen. Nii et tervikuna on tegemist siiski vist päris hea komplektiga. Ma arvan.

Enne sõitu aga pidin kodus kiiruga ära tegema veel selle kuu lõpu kohustuslikud leheküljed ja nagu selgus, lööma lahingut rästastega arooniate pärast. Umbes reede hommikul tulid nad metsast suu-uu-uure parvena ja padavai kõik minu töötoa akna tagustesse arooniapõõsastesse, millega mul olid loomulikult hoopis teised plaanid. Minu plaan oli, et käime Läänemaal sõidus ära ja järgmisel nädalal korjan need põõsad siis rahus tühjaks ja keedan neid marjadest igasugu häid asju. Aknast nähtav vandaalitsev rästaparv aga viis mu üsna kiiresti veendumusele, et kui ma kohe midagi ei tee, siis järgmisel nädalal ei ole seal enam ühtegi arooniamarja, millega midagi teha.

Vihma sadas, pidime samal õhtul minema ühele sünnipäevale ja järgmisel päeval Läänemaale – no mida ma korjan märgi marju, nad ju ei seisa pühapäeva õhtuni.

Järelikult tuleb rästad minema hirmutada.

Korjasin lauasahtlitest kokku nii palju vanu CD-sid, kui leidsin, ja veetsin meeleoluka pooltunni neid ringiratast ümber arooniapuhmiku riputades. Oma tööga väga rahul, suundusin tuppa tagasi, et edasi töötada – no ja kas ma olin põõsastest 10 meetrit kaugemale jõudnud, kui see kuramuse rästaparv oli kohina ja mühinaga jälle nendessamades arooniapõõsastes. Need CD-plaadid ei tekitanud neis isegi ühtegi kõhklusehetke!

Nojaa, siis oli selge, et pääsu pole, ja kui ma tahan arooniaid, siis tuleb trotsida vihma ja kirjatööd. Sinna põõsasse järgnevad kolm tundi mul läksidki, ja ma pean ütlema, et viimane hetk. Selleks ajaks oli põõsaste ülemised pooled juba lagedaks söödud, ainult tühjad marjaraod turritasid veel vastu. Aga altpoolt sain siiski veel terve korvitäie. Märjad marjad, mis ei seisa.

Ja siis ma aurutasin nad kohe ära muidugi, lootuses, et mahl ehk külmkapis seisab väheke kauem kui märjad marjad.

Umbes pärast seda oligi juba õhtu algamas ja sünnipäevale minek.

Laupäeval ärkasin hommikul väga vara, et töö asjus päästa, mis päästa annab, ja päästsingi ära. Tegelikult teatud mööndustega. Sabaotsa sellest lõpetasin veel eile hommikulgi. Poleks neid rästaid kuradeid tulnud, oleks eile saanud juba uute asjadega tegeleda, sest ega noh – järg on ees ootamas kogu aeg. Seda muret siin majas ei ole, et kirjatööd äkitsi teha pole.

Pühapäeva õhtul sõitsime koju tagasi päris toredas udus. Udu oli järgmisel hommikul veelgi võimsam ja hajus alles keskpäevaks.

udu 31.8

udu 31.8. teine

Advertisements

7 kommentaari

  1. thela said,

    1. sept. 2015 kell 10:09

    Aga tegelikult on see ju väga hea tunne, et seda va kirjatööd jagub 🙂 . Minus tekitab see alati mõnusa teadmise, et ma saan erinevaid asju teha, aias mässata, arvuti taga süveneda…vaheldus teeb elu huvitavaks.

  2. rahutu rahmeldaja said,

    1. sept. 2015 kell 10:17

    See, et kirjatööd jagub on hea, otse loomulikult 🙂 ja muideks mul on terve suur põõsas arooniaid ja neid ei söö mitte keegi, kevaeni püsivad, tuled ehk korjele 😀 ja udu mulle meeldib, hullupööra meeldib 😀

  3. kiskjasiil said,

    1. sept. 2015 kell 10:17

    Oh, rästastega rinda pista on üks jama küll. Eelmisel aastal vahtisin oimetult, kuidas parv maandus 5! minutiks mustsõstardele ja oligi plats puhas. Tänavu panin aegsasti kalavõrgud valmis. Need rändasid söödavalt kuslapuult murelitele, sealt maasikatele ja sealt edasi. Väikese silmaga võrk ja oli täitsa abiks.

  4. Muhedik said,

    2. sept. 2015 kell 21:58

    Udu on alati mõnus, salapärane 🙂 Külma niipea meie kandis oodata pole.
    Mulle tundub, et meie linnuparved on kõik uustulnukaid uudistama lennanud, meie saime tänavu isegi toompihlakaid.
    Kõige parem kaitse olevat katteloor, sinna ei jää linnud kinni ka.

  5. ylle said,

    3. sept. 2015 kell 20:04

    Kas ei tuleks odavam endale üks väike auto liisida, millel on garantiiaeg ja puha, selle asemel, et vanasse autosse muudkui raha sisse taguda ja ikka hädas olla? Ma võtaks ükskõik mille, peaasi, et uus ja usaldusväärne. Vaata näiteks siit:http://www.citymotors.ee/bargain/&make=Dacia&site=Dacia

  6. ylle said,

    3. sept. 2015 kell 20:06

    Jessas, Loganid on isegi veel odavamad: http://www.citymotors.ee/Logan/Hinnakiri

  7. trumm said,

    20. sept. 2015 kell 00:52

    võtke opel v ford v skoda, lihtne ja lollikindel… enamasti.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: