September on läinud tohutu kiiruga

Mulle on tehtud märkusi blogimatuse (ehk mitteblogimise) kohapealt. Ma võtan kriitika täitsa omaks ja teen kiire katse olukorda parandada ja ennast õigustada. Nimelt terve mu septembrikuu on möödunud umbes nii

tegevus

ja nii

hoiule

(eelmisel pildil on ülesvõetud porrud, juursellerid, varssellerid ja porknad)

ja nii

peedid

Minuni jõudis ringiga nõukaaegse koolisööklakoka nõu, et juurviljade ületalve pidamiseks kõlbavat hästi just nimelt sellised suured, no standard oligi vist see 35-liitrine, emailpotid. Kaane alla suletuna pidid juurikad säilima kenasti kevadeni. Et mul liivamängudeks eriti aega ei ole ja pealegi on meie abihoonetes rotiprobleem, siis emailpotid tunduvad päris aruka ideena. Igatahes ma proovin järele. Pildil oleva vana ja veidike roostes poti leidsime siitsamast majapidamisest, teine samasugune, aga mitteroostetav, oli mul endal olemas ja läks just mõne tunni eest porgandite alla.

Nii et eks me näe, kas see hoiunipp töötab. Igatahes pean neid potte seal keldris teravama tähelepanu all hoidma kui muidu.

Keldrisse tuli hankida riiulid, sest neid polnud seal ühtegi. Seekord me neid vanast puidust ja ise ei teinud, sest eelmise perenaise teadaande põhjal tulevat keldri põrandale kevaditi vesi sisse. Suhteliselt ainuke toimiv lahendus tundus olevat leida sinna metallriiulid, ja niisuguseid me hakatuseks hankisimegi kaks tükki. Järgmisel pildil on Ott selle kokkupanemise just lõpetanud.

riiul

Ja järgmise pildi peal on näha, kuidas see otsekohe ka kasutusse läks.

riiuli täitmine

Aa, riiuli kõrval konksu otsas ripuvad mõned punased kapsad. Kiiduväärt on, et keldri laes on päris mitu konksu, mille otsa saab väärt kraami rottide jaoks kättesaamatusse kõrgusse riputada.

Ma mõtlen, et teen meie keldrist ükspäev täitsa eraldi postituse, sest tegemist on täiesti lummava ehitisega aastast 1930 ja see on suur nagu katedraal. Samas on seal mitu valupunkti, mis veel enne talve ravitsemist vajavad. Kui Ott lõpuks ometi oma viimase raamatuga ühele poole saab, siis tuleb igatahes keldriga tegelema hakata.

Sügavkülmikutest pole aga midagi kirjutada ega pilte näidata, eks ta ole üks härmas lugu, ja mõlemad mu sügavkülmikud on põhimõtteliselt täis. No natukene ehk mahuks veel… kui viimase külvi lillkapsad valmis jõuavad saada. Kas jõuavad, kas ei jõua – ei tea. Igatahes kui seda närijaputukate massirünnakut suvel poleks olnud, siis oleks nad mul juba valmis.

Mis siis veel. Ilma pääsukesteta on kuidagi harjumatu. Neid pesitses siin nii palju, enamus peresid tegi kaks kurna, viimaseid pesakondi õpetati lendama alles mõne nädala eest veel. Aga nüüd on vaikus, kõik on läinud.

Hiireviusid pole ma ka enam kuulnud ega näinud. Ju on nemadki juba teel kuskile meeldivama kliimaga koha poole.

Selle eest ma nägin ükspäev meie õue kohal lendamas… ma tahaksin öelda, et miskit kotkast, sest ta oli NII SUUR! Vähemalt sama pirakas kui kurg. Aga ei olnud kurg, sabakuju, keha ja liuglev lend olid kulliliste vurhvi, pikki jalgu ka ei olnud. Ta liugles allapoole, kuni oli ainult natukese meie õuel kasvavatest suurtest nulgudest kõrgemal, nägin tema kõhu- ja tiivaalust täiesti selgesti… pärast seda kui olin proua Punksu nulgude eest muruplatsilt terrassile enda juurde saanud. Ma ei teagi, kas see kotka moodi… kotkas?… jahtiski meie Punksu või, kes seal õue keskel soliidse sammuga miskite kassitegemiste pealt tuli.

Muide, need viimased jorjenid, mis eelmine perenaine mulle juunikuus kinkis ja mis alles pärast jaani mulda said, näitavad nüüd isegi õisi. Ma ausalt öeldes arvasin, et nad üldse õitsemiseni ei jõua (noh, suurem osa vist ei jõuagi), et hea, kui ellu jäävad. Aga näe kui ilusad veel!

jorjen1

jorjen2

jorjen3

jorjen4

Muide, samast kingipakist roosaseguseid ma pildistada ei saa, kuigi ka neist mitu sorti õitsevad. Istutasin need teise kohta, tulevase pillikoja sooja seina äärde kuldnokakastide alla. AGA.  Kui kuldnokad olid oma pesitsemise lõpetanud, kolisid ühte pesakasti sisse herilased. Need suured ja agressiivset tõugu, mitte need väiksemad ja ka agressiivsed, ja mitte ka vapsikud. Lihtsalt suured kurjad herilased, kes umbes juulikuust alates ei ole lasknud selle seinale lähemale kui 10 meetrit. Ma pole sealt saanud kaevata ega rohida, eelmise perenaise vanast maasikapeenrast taimi võtta, sealt pole olnud võimalik muru niita jne. Sest nad tulevad kohe mitmekesi hoiatama, niimoodi kindla sihi, sirge selja ja valju lõrinaga. Me pole Otiga julgenud proovida, kas nad tõesti tuleks terve pesaga kallale, kui…

Suurtes tammedes elavad vapsikud on olnud palju sõbralikumad naabrid. Nad on vähemasti terve närvikavaga ja rahulikud loomad! Ehk välja arvata nüüd umbes viimase nädala jooksul, kui ma ohtrasti pirne sisse tegin (aitäh Muhedikele!) ja pirnide rookimisest jäänud kraam kompostihunnikus neid vastupandamatult ligi meelitama hakkas. Nad nüüd kaitsevad kompostihunnikut. Ja pärast seda, kui ma eile kahele kogemata kastitäie köögiviljapealseid kaela kallasin, pidin ma kasvuhoonesse peitu jooksma. Õnneks oli see vaid kaks sammu, ja õnneks olid need vapsikud piisavalt üllatunud ja ehmunud, nii et seeaeg, kus nad alles põrisedes lendu tõusid kasti kohale uurima, kes tegi, olin mina juba paos.

5 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    28. sept. 2015 kell 17:39

    Minul on igasugusest korilusest suuremat sorti siiber, külmikud pilgeni täis ja üleeile käisin viimast korda seenel 🙂 Punkt 🙂 aga sina oled ikka ülitublit tõugu naisterahvas, kiidan ja kummardan maani 🙂 ja tulen talvel konsumeerima Su purgisisusid 😀

  2. Thela said,

    28. sept. 2015 kell 18:37

    Minust käib korilus õnneks kauge kaarega mööda 🙂

  3. Muhedik said,

    28. sept. 2015 kell 21:24

    Olen ära proovinud nii email- kui vanades alumiiniumpottides juurikate hoidmise, töötavad hästi ka kõige viletsamas keldris tingimusel, et kaas oleks korralikult peal. Meie enam juurikavarusid talvejagu ei kasvata, küll läks lõigutult sügavkülma, mida me ära ei jõudnud süüa. Aga igasugu soolased hoidised Sinu riiulisse ära ei mahuks 🙂 Viimased 3 purki on rohelise tomati adžikad minu enda retsepti järgi. Purkimisest on selleks aastaks küll lõplik siiber, nüüd tahaks veidi mängida. Kasvõi varrastega, aga kahjuks on aias veel suvi.

  4. Futu said,

    29. sept. 2015 kell 05:16

    Väga tegus september on teil olnud.:)
    Aga vapsikujuttu…Kuna me aias enam mesitaru pole, siis on ka vapsikutesse suhtumine teistsugune, ei pea enam mesilasi nende eest kaitsma. Nüüd söövad nad herilasi. Elavad räästa all, kuid äärmiselt rahulikud üürilised, ükski pole kordagi häät tõstnud.
    Agressiivne herilaskogum tuleks likvideerida. Seda saab teha pimedas. Pesale kilekott peale, kinnituskohast maha lõigata ja kotile sõlm peale.

  5. Togram said,

    29. sept. 2015 kell 08:22

    Oi, kui tubli!
    Mina olen sel aastal laisk olnud või noh, ma pole veel väga jõudnud midagi sisse teha. Kui nüüd rabarberimahl ja rabarberi-maasikamahl ning vaarikamoos välja arvata. Üleeile tegin sisse selle aasta esimesed kurgid 😀
    Kindlasti teen veel letshot ka- kui hea retsepti leian- mul kasutatud retsepti sisud on nii hapud 😦

    PS! Teie Sibul ja küüslauk ootab ka teid 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: