Aidi Vallik avalikult

Mul on häbi tunnistada, aga eilseks olin ma juba lootuse, et Kata naasta võiks, maha matnud ja tundsin end sellest mõttest juba täitsa haigena. Sest ma olin jõudnud veendumusele, et kodus siin kuskil abihoonetes teda ka ei ole. Nimelt olin paar õhtut pannud talle lahtisesse kuurialusesse tema toidualusega süüa ja raputanud nõuande järgi selle ümber maha õhukese kihi tuhka, et näha, kas ta käib.

Aga nõudest sõid ja jälgi jätsid tuhale ainult hiired. Ei ühtegi armsat, lootustandvat kassikäpajälge.

Eile pärast Lääne Elu tööd sõitsime Otiga Setumaale külla. Oli kutsutud, ja pealegi oli see hea võimalus üheks ilusaks sügiseseks sõiduks ning mõtete mujaleviimiseks. Seal Laossinas oligi täpselt nii armas ja tore, nagu arvata võis. Ja hoopis teistmoodi kui aprillis, kui me seal viimati käisime. Nojah, Tom muudkui ehitab seal, maja on muutunud ja looduski kevadisest sügiseseks saanud.

Katsetasime seal, kas mu tuppa järelvalmimisele toodud arbuusid on ikka piisavalt järelvalminud. Kevadel istutasin arbuusovkasse kuus taime. Neist kuuest kaks keeldusid üldse kasvamast, aga ära ka ei surnud. Tõmbasin nad nüüd sügisel sealt üles umbes sama suurte tupsudena, nagu nad juunis istutasin. Ülejäänud neli arbuusitaime võtsid kasvamise veidi tõsisemalt ette juuli teisel poolel, ja viljusid alles augustis, kui ilmad lõpuks päris suvisesteks ja öödki soojaks muutusid. Kuid seda lõbu jäi siiski arbuusidele napiks. Juba jahenesid ööd jälle, sügis hakkas jõudma… Nii et tegelikult ei olnud see miski arbuusikasvatamiseks sobilik suvi. Kui nirutasid isegi kõrvitsad ja kurgid, siis mis veel arbuusidest-melonitest, mille soojatarve on veelgi suurem.

Nii koristasin umbes kümme päeva tagasi tõsisemate öökülmahoiatuste tulles oma neli arbuusi. Ma olin üsna kindel, et valmis nad ei olnud, nii et jätsin nad lihtsalt tuppa vaagnale, et äkki küpsetavad end toas edasi. ja seda nad tegidki. Suurus muidugi enam ei kasvanud. ‘Sugar Babyd’ tulid kasvuhoonest tuppa umbes väikelapse pea mõõdulistena. selel fotol on üks neist lahti lõigatuna toetumas lillepotile, võrdluses kõrval kauss suurte apelsinide ja sidrunitega.

Hoopis paremast küljest näitas ennast ‘Zloto Wolichy’, vististi poolakate sort (nime järgi otsustades), kollasekooreline arbuus. Ma pean ütlema, et sel ebasoodsal suvel käitus suhteliselt tundmatu ‘Zloto Wolichy’ hoopis osavamalt ja kohanemisvõimelisemalt kui meie kliimas suhteliselt lollikindlaks peetud ‘Sugar Baby’. Esiteks ka juba taimed kasvasid jaheduse käes hoopis nobedamalt, ja ka viljus varem, mistõttu jõudis enne koristamist oma viljad ka juba enam-vähem adekvaatsesse suurusesse kasvatada.

Ühe selle kollase panimegi eile õhtul Setumaal koos nahka, oli seest ikkagi ilusaks punaseks ja magusaks läinud.

Ma ei saa öelda, et ma olen rahul. Rahul oleksin oma sellesuvise arbuusikasvatusega siis, kui ma nende kuue taime pealt oleks saanud kokku vähemalt kümme normaalmõõdulist ja lõpuni valminud vilja. Aga selle suve tingimusi arvestades… ma olen rahul. Sest ikkagi: see polnud arbuusikasvatamiseks absoluutselt sobiv suvi. Ja hea, et niigi läits.

Ja hea, et õhtul hilja koju jõudnuna ootas meid ees veel üks selline üllatus, mida ma enam lootagi ei julgenud. See juhtus umbes nii. Kui Ott enne und läks Tötsuga korra veel õue kaasa teda pissitama, öelnud miski sisetunne, et mine vaata korra ümber maja nurga. Ott läks ja nägi pealambi valguses kassisilmi majataguse muruplatsi keskel hiilgamas. Ott hakkas kutsuma, aga Kata esmalt ehmus ja pages roosipõõsastesse, sis ikkagi julges tasapisi tagasi välja tulla ja mööda maja seinaääri uksele ja terrassile lähenema hakata. Ott tuli tuppa mind kutsuma, et mina  tuleks, sest Kata usaldab mind rohkem… ja mina jooksin sussides ja hommikumantliga õue, kükitasin maha ja hüüdsin Katat. Ta tuli peaaegu kohe ja lasi mul end sülle võtta, toas esimese asjana ahmis süüa ja süüa ja süüa, ja siis tuli kassile suur armastus peale.

Igatahes meie väike rändur on nüüd tagasi, magab siin minu juures kirjutuslaua serval. Turvaliselt soojas kodus.

Kata on ikka veel kadunud. Viis päeva pole ma teda enam ei kuulnud ega näinud ja mul pole aimugi, kas ta peidab end kuskil majapidamises või on meie juurest üldse ära läinud. Nii hale on olla, et ei oska kohe kuidagi olla. Isegi kirjatöö ei tule üldse välja, saan tehtud ainult lihtsaid mehaanilisi asju, nagu hoidistamine või koristamine või muud seesugust.

Kata, tule minu juurde tagasi! Tahan oma kaisukiisut. Sest proua Punks kaisus ei käi. Proua Punks ei tule minuga ka õhtul vannituppa une-eelsetele hügieeniprotseduuridele kaasa. Proua Punksu nurr ei ole üldse nii vali ja selge ja tema liigutused ei ole nii kiired ja väledad. Proua Punksul on jälle muud väärtused, mida Kiisu-Katal ei ole, ja ma tahan neid mõlemat.

Kata on nagu tuhk ja liiv. Selle pildi ma tegin millalgi kevadel vannitoas. Katale meeldib seal ringi ronida, kui mina asjatan.

Kata on nii emotsionaalne kass. Vestleja kass. Peab kogu aeg seletama. Vastab, kui teda kõnetatakse. Teeb intensiivseid sabakallisid ja vingerdab heast meelest, kui temaga tegeletakse. Kata on kohutavalt inimlembeline kiisu ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ta vanas kodus üksinda kuskil garaažis elades üldse kurvastusse ei surnud. Kataga ei ole varasemas elus ilmselt eriti palju tegeletud. Näiteks ta ei oska inimesega mängida, see oli talle võõras ja imelik. Ja ta ei kontrollinud oma küüsi. Aga meil läks järjest paremini. Tupsumäng hakkas juba täitsa selgeks saama, ja see ka, et inimese külge küüned ei käi.

Ma ei kujuta ette, miks ta õue läinuna ennast mulle enam ei näita. Ma arvasin, et ta juba enam-vähem ikkagi usaldab mind ja on kiindunud, ka uue kodu omaks võtnud. Kõik tundus ju juba nii hästi olevat.

Ei tea, ei tea. Ööd on nüüd nii külmad ja kiisu-Kata kusagil päris üksinda.

Üldse teeb sügis mul meele nukraks, kuigi ei saa salata – need härmas hommikud on siiski imeilusad.

Ja ogoroodina näe ka juba kuidagi kurb ja mahajäetud välja. Kuigi pastinaagid on ees peenras veel maas ja pildil selle külma käes longus. Eks ma võtan nemad ka millalgi üles. Ja koristan peenardest sodi ära. Ja siis võib ogoroodina talveunne jääda.

Kiisu-Kata läks laupäeval õue, esimest korda meie juures elades üldse. Alguses me ei lasknud, sest ei pidanud teda veel küllalt harjunuks ja pealegi olid neil proua Punksuga konfliktid, siis enam kiisu-Kata ise ei tahtnud. Aga nüüd laupäeval ikkagi tahtis, läks – ja tagasi pole siiani tulnud.

Ma tunnen, et ma ei jaksa enam muretseda ega kurvastada ja ma ei teagi, kumba ma rohkem teen.

Ainus, mis on, on ikkagi loota, et ta püsib oma vana kombe ja ara loomu kohaselt kusagil siin suure õue abihoonetes või pööningupealsetel samamoodi radaritele tuvastamatult stealth mode,nagu ta märtsis meile kolides suutis end peaaegu nädalaks majja niimoodi ära peita, et me olime juba täiesti kindlad, et seda kassi majas ei olegi. Kui nii, siis ilmub ta ühel päeval siiski välja. Ma panustaks praegu ikkagi sellele, sest kui ma igasuguseid teisi variante mõtlema hakkan, siis ei kannata üldse enam olla.

Ja siis kuritarvitas tädi Tötsu täna üüratul kombel meie usaldust ja põhjustas mulle umbes kaks tundi paanikat, ohtrast ringijooksmisest saadud hingeldushoo ja pärast pingelanguse peavalu. Alles ma kekutasin teda korralikkuse ja kasvatusega Facebookis, ja siin see nüüd siis on, tõehetk – ta lasi jalga. Umbes selle viie kuni seitsme minuti jooksul, mis mul läks tomatikasti tuppa viimiseks, papiga katmiseks ja tomatitega täitmiseks. Toast tagasi terrassile minnes järgmist tomatikorvi võtma, avastasin ta kadumise. Krundi läbijooksmine ja lahtiste ustega abihoonete ülevaatamiseks kulus ka oma aeg. Ja siis kulus aega paaniliselt tiiki jõllitamiseks, sest tädi Tötsu ei oska ujuda. Ja siis kulus aega, mil ma jooksin kodust mööda külateed Kodijärve poole vaatama, ega ta omapead sinna metsa poole suundunud (seal me oleme ju temaga käinud). Oja juures veendusin, et ei näe teda lähedal ega kaugel, järelikult siis läks ta vist teisele poole –  maantee suunas? Aga seal sõidetakse ju sajaga. Ja telefoni ei olnud kaasas. Ja Ott oli autoga Tartus koolis. Ja isegi kui ta oleks hakanud kodu poole sõitma, siis esiteks oleks tema ka olnud appikutsest paanikas, mis tähendanuks, et mina olen siis paanikas juba NII tädi Tötsu kui Oti liiklusohutuse pärast, ja pealegi oleks tal reaalse appijõudmiseni kulunud ikkagi umbes pool tundi. Ma ei teadnud, kus tädi Tötsu veel poole tunni pärast olla võis, kui ma juba praegu teda kuskil ei näinud.

Siis tuli mõte helistada naabrinaisele (kes elab 500 m meist) ja paluda temal akendest teisele poole välja vaadata, kas ehk… Aga telefon kodus. Jooksin oja äärest koju (ka umbes 500 m), helistasin… ja jumalukene, oligi sealpool. Anusin naabrinaist, et läheks ja püüaks mu rändurit vähemalt paigale jääma meelitada, ise jooksin kodust sinna – jälle 500 m teisele poole, eks ole –, ja seal mu jooksik oligi, kanakoivaga vehkivat naabrinaist keskendunult umbusaldamas. Vähemalt oli ta selle tegevuse juures paigal ja ma sain ta rihma panna, oh Jeesu arm.

Igatahes meie lähipäevade vältimatute tööde hulka kuulub nüüd raadiopiirde äraparandamine. Millaski kevadel aiatööde käigus sai see labidaga kahjuks pihta, aga kuna probleemi siiani ei olnud, siis me lorud ka selle parandamisega ei kiirustanud.

Peale selle elamusliku ekstsessi sisustas mu tänase päeva aga köögiviljatassimine. Meil oli hommikul maa valge, akna taga miinus kaks, maapinnal ilmselt rohkem. Mõlemasse kasvuhoonesse oli viiruti külm ka sisse tulnud. Nii et lootuses päästa kõik, mida päästa saab, korjasin kasvukad tühjaks ja rehetoa põrandal on nüüd palju kaste roheliste tomatite ja paprikatega. Viimased aiamaale jäänud kapsad korjasin ka kokku ja sain õhtuks keldrisse. Ma tean küll, et teoreetiliselt oleks ehk võinud nad öökülmade kätte ka jätta… aga ma kardan, et need lähimad öökülmad on siiski isegi kapsastele liiga karmid. Kui polükarbonaadist kasvuhoonetesse sisse tuli, siis pidi olema päris karm. ja öö vastu homset ning ülehomset tuleb ilmselt veel hullem.

Mu süda on rahulikum, kui nunnud ikkagi keldris.