Kodumetsaga tutvumas

Ma olen paras oinas, et ma juba varasügisel, või veel parem – suvel maasikaajal mahti ei leidnud oma kodumetsaga tutvuma minna. Aga nüüd oktoobris olen seal teinud juba mitu pikka tiiru, imetlenud ja ohkinud, et ma juba palju varem jne.

Mul oli üks totter unistus, enne veel kui me üldse kuhugi kolima hakkasime või selle kohaga tuttavaks saime. Nimelt ma mitu aastat uuest kodust unistades mõtlesin, et seal võiks mets üsna selja taga olla. Kohe lähedal, nii et hea tahtmise korral saab kohe varahommikul öösärgi alla kumpad jalga tõmmata, ämbrikese kätte võtta ja minna vaadata, mis see mets ka hommikusöögiks annab. Näiteks. Nüüd, kui mu unistuse geograafiline pool (ja mitte ainult) täitsa pöörasel kombel ja nii täpselt teoks on saanud (ikka see: mets selja taga ja põld jalge ees), ei hakanud ma aga öösärgiga minema kuskile, sest esiteks aega ei olnud terve selle suve sugugi, ja teiseks: need enne jaani mu verest toitunud kuus puuki ajasid hirmu nahka ka.

kodumets

See mets tegelikult ei ole meie talu mets, ei ole meie oma. Aga igameheõigusega vast ikka seal kolamas käia võib. Meie mets on kitsas siilakas oja ehk ametlikel andmetel kraavi ääri pidi. Kaartide peal kraaviks märgitud veekogu on aga kraavi kohta liig loodusliku sängikujuga ja ma ei suuda kujutleda olukorda, kus kaevati romantiliselt looklevat kraavi, mis oleks ühtlasi väljavool meie hiigelsuurest tiigist.

meiemets

Nii et on meie mets ja kodumets. Ma ei teagi, kellele täpselt see viimane kuulub, majapidamised jäävad ka kaugele. Õigupoolest on see terve metsamassiiv, mis ulatub mitu kilomeetrit suure maanteeni, ja teisest küljest veel rohkem kilomeetreid lõuna poole. Seda massiivi tükeldavad kodused külavahe- ja metsateed ja minu rõõmuks teevad ses metsas orienteerumise lihtsaks, isegi lollikindlaks. Vähemalt üks mets, kus mul pole võimalik päris ära eksida. Muidu ma olen kogu aeg mõelnud, et minust võib-olla saabki üks neist vanatädikestest, kes lähevad metsa seenele ja jäävad nädalaks ajaks, kusjuures pool sellest ajast otsitakse neid koerte ja helikopterite ja päästetöötajatega taga. Aga siin on selles mõttes turvaline. Otse ogoroodina tagant üle vana põllutee ja viljapõllu…

kodumets1

kodumets2

Metsaalune on kohati täis päris vana ja müstiliselt sammaldunud tuulemurdu.

kodumetsas3

On kuused-kased ka… ja sarapuud. Ja väikesi lagendikke ja okkatihnikuid.

kodumetsas2

kodumetsas1

kodumetsas

Kahjuks jah ei jõudnud ma sinna õigel seeneajal. See näeb välja nagu mets, kust võiks leida ka kuuseriisikaid, timpnarmikuid, metsšampinjone ja kollakaid või lehter-kukeseeni. Või võiseeni või tõmmuriisikaid. VÕIKS leida, sest metsatüüp on säherdune. Ja olen sealt leidnud ka ühe igivana ning seetõttu kõlbmatu timpnarmiku, ning täna nägin soomusšampinjone, mis kahjuks ei kõlba süüa. Jah, hilja on juba, korralikud külmadki üle käinud. Eelmisel korral sain veel pool korvitäit udulehtrikke, sel korral aga leidsin neidki vaid paar tükki. Nojah, ja siis sain mõlemal korral sealt soomusmampleid. Mina oma imelike seentega. Eelmisel aastal õnnestus mul metsast korjata valdavalt tatikaid, nüüd siis udulehtrikud ja soomusmamplid, palju õnne. Kui ma Lendavaga tema haavikus poleks saanud korvitäit haavapuravikke ja siis veel Muhedike pargist korvitäit kaseriisikaid, oleks see seeneelu ikka sel aastal nigelaks jäänud küll… udulehtrike ja soomusmamplite ja õigus, külmaseentega ka.

Ning nagu ikka ei suuda ma hoiduda tundmatute seente korjamisest. Te ei kujuta ette, kui targaks niimoodi pikapeale võib saada. Tänagi õppisin tundma uut seent: tere, lõhnav ebaheinik!

http://www.naturephoto-cz.com/lohnav-ebaheinik-picture_et-12892.html

Ma määran neid muidugi väga püüdlikult ja hoolega ja mitme seenemääraja abil. Ja kontrollin kõik alternatiivid ka üle, et päris kindel olla. Nii et ma olen 99,9% kindel, et see, mis ma korjasin, on ikka see. Ja kui ma järgmisel nädalal elus ja terve olen, nagu ma olla kavatsengi, siis see oligi see.

Ja siis ma olin juba teist aastat järjest korjanud söögikõlbmatut seepheinikut, mis läks solgipange.

Igatahes ütlen ma ausalt, et otseselt seente pärast hetkel ikka metsa lolli mängima minna ei tasu. Esiteks võib praegu sealt leida veel vaid kõige hilisemaid liike, teiseks on pikalt kuiv olnud ja neidki on jube vähe, ja kolmandaks – kogu metsaalune on varisenud lehti täis ja põhimõtteliselt peaks sealt seente eristamiseks käpuli roomama.

Kuigi ma arvan, et puhtalt metsaga tutvumise eesmärgil ma teen neid trette siin ikka see sügis veel.

Töörindel sain siin toime kahe tüütu “Suletud uste” looga, ja siis tuli pomm: “Saladuste” saatele oli saadetud üks intrgeeriv kiri, mis tahetakse hästi ruttu nüüd telelooks vormistada, veel sellesse hooaega. Ma ei ole vaimustuses, sest ma kardan seda teemat, ma ei tunne seda maailma. Tegemist on ühe vangi looga, jutt käib vanglast põgenemistest ja… oh jeesus. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette. Ma ei taha kurjategijate ja retsidivistide maailmast teadagi, ja nüüd ma pean sellest kirjutama hakkama. Aga noh, halan natuke ja teen ära. Hoiatasin meeskonda juba ette, et kindlasti on vaja siia juurde ka pädevat konsultanti… aga ikkagi on see teema mulle nii võõras, see ellusuhtumine, sellise inimese motivatsioon ja põhjendatus…

Midagi kummalist veel: meile on tulnud siia õue peale üks üsna metsik võõras kass. Metsik selles mõttes, et kardab paaniliselt ja ligi ei tule, isegi vaateulatusest põgeneb, aga siis on jälle varsti tagasi ja püüab mutte. Jälgime tema tegutsemist siin aknast juba nädalapäevad. Muttide püüdmise ma kiidan muidugi heaks, aga vaat kui ta emane on, siis ma pole enam kindel. Mis ma säherduse uustulnukaga peale peaksin hakkama? Kuidas toimima? Sest ilmselgelt ta on end kuhugi meie abihoonetesse sisse seadnud (ma usun, et kuivatisse) ega kavatsegi lahkuda. Ega ta ju peagi… kui ta ainult emane ei oleks. Aga kolm värvi kassi peal jätab siin kahtlustele üsna vähe ruumi.

Advertisements

Esinemised ja sõidud

Nüüd esimese kooliveerandi lõpus läkski jälle lahti. Käisin “kirjanikku jooksmas” Raplamaal ja Põlvamaal, pärast koolivaheaega ootavad Tartumaal kaks kooli ja üks lasteaed, ning Lääne-Virumaal üks gümnaasium samuti.

Esinemised väsitavad mind hirmsasti, olen pärast tühi nagu sidrun, aga samas on need ikkagi üheksal juhul kümnest hästi meeldivad ja armsad ja toredad kogemused.

Vabandan uduse pildi pärast, pole tehtud ei minu enda poolt ega minu aparaadiga, aga sellegipoolest on see pilt nii ilus. Olen selle pildi peal niisugune muinasjututädi. Koos ühe toreda klassiga Krootuse koolist.

Krootusel

Ja ka Valgu koolis tehti pilti. Siin ma loen neile ilmselt mingit loriluuletust.

Valgu

Märjamaa gümnaasiumis oli aga väga suur auditoorium, no tõesti suur, sadakond teismelist. Päris hirmutav, aga vist sain sealgi hakkama.

Muidu täidan ikka keldrit, st peaaegu iga õhtu panen jälle midagi purki. Praegu jahtuvad köögikapil näiteks punase kapsa salati purgid. Mul oli lihtsalt vaja kaks lõhki kasvanud punase kapsa pead ära realiseerida, sest lõhki kasvanud kapsas ei seisa. Eile tegin letšot, sest enne kõvemaid öökülmi kasvukast päästetud rohelised paprikad ootasid siiamaani jahedas rehetoas, millal ma nendega midagi ette võtan. Üleeile jälle marineerisin neidsamaseid paprikaid. ja siis ootab siin veel korvitäis õunu ja ärapäästetud tomatid lähevad jaokaupa esikus järjest punaseks, nii et peab neid ka otsast marineerima hakkama. ma sel aastal ei lõpeta selle hoidistamisega vist niipeagi.

Sätin ogoroodinat talvekorda, aga sellest püüan homme pilte teha.

Nii et kõik on justkui hästi, kui ainult Oti krooniline terviseprobleem poleks jälle akuutseks puhkenud. Aga seda ta just tegi… ja kui ma oleks osanud märke lugeda, oleks ma pidanud tegelikult juba augusti algul aru saama, et midagi on ennast taas ilmutamas. See on kurb, see hirmutab mind ja teeb mu närviliseks, aga ma tean, et ravi on peal, seda tõhustatakse loodetavasti lähitulevikus veelgi, ja kui see tagasilöök saab üle elatud, siis on jälle pikemat aega rahu majas. Ja et on suur vedamine, et siit Tartust saab Ott selle hädaga paremat abi, kui varem Haapsalus võimalik oli.

Jah, saagu nii.

Aga millega ma veel rahul ei ole, on see, et ma unustasin täna punase kapsaga mökerdamise juures “Elavate surnute” uue hooaja teise episoodi ära. Nüüd ma ei saanudki oma zombiapokalüpsise annust kätte, ma ei tea, mis ma siis nüüd peale hakkan.

Kata on kodus!

Mul on häbi tunnistada, aga eilseks olin ma juba lootuse, et Kata naasta võiks, maha matnud ja tundsin end sellest mõttest juba täitsa haigena. Sest ma olin jõudnud veendumusele, et kodus siin kuskil abihoonetes teda ka ei ole. Nimelt olin paar õhtut pannud talle lahtisesse kuurialusesse tema toidualusega süüa ja raputanud nõuande järgi selle ümber maha õhukese kihi tuhka, et näha, kas ta käib.

Aga nõudest sõid ja jälgi jätsid tuhale ainult hiired. Ei ühtegi armsat, lootustandvat kassikäpajälge.

Eile pärast Lääne Elu tööd sõitsime Otiga Setumaale külla. Oli kutsutud, ja pealegi oli see hea võimalus üheks ilusaks sügiseseks sõiduks ning mõtete mujaleviimiseks. Seal Laossinas oligi täpselt nii armas ja tore, nagu arvata võis. Ja hoopis teistmoodi kui aprillis, kui me seal viimati käisime. Nojah, Tom muudkui ehitab seal, maja on muutunud ja looduski kevadisest sügiseseks saanud.

Katsetasime seal, kas mu tuppa järelvalmimisele toodud arbuusid on ikka piisavalt järelvalminud. Kevadel istutasin arbuusovkasse kuus taime. Neist kuuest kaks keeldusid üldse kasvamast, aga ära ka ei surnud. Tõmbasin nad nüüd sügisel sealt üles umbes sama suurte tupsudena, nagu nad juunis istutasin. Ülejäänud neli arbuusitaime võtsid kasvamise veidi tõsisemalt ette juuli teisel poolel, ja viljusid alles augustis, kui ilmad lõpuks päris suvisesteks ja öödki soojaks muutusid. Kuid seda lõbu jäi siiski arbuusidele napiks. Juba jahenesid ööd jälle, sügis hakkas jõudma… Nii et tegelikult ei olnud see miski arbuusikasvatamiseks sobilik suvi. Kui nirutasid isegi kõrvitsad ja kurgid, siis mis veel arbuusidest-melonitest, mille soojatarve on veelgi suurem.

Nii koristasin umbes kümme päeva tagasi tõsisemate öökülmahoiatuste tulles oma neli arbuusi. Ma olin üsna kindel, et valmis nad ei olnud, nii et jätsin nad lihtsalt tuppa vaagnale, et äkki küpsetavad end toas edasi. ja seda nad tegidki. Suurus muidugi enam ei kasvanud. ‘Sugar Babyd’ tulid kasvuhoonest tuppa umbes väikelapse pea mõõdulistena. selel fotol on üks neist lahti lõigatuna toetumas lillepotile, võrdluses kõrval kauss suurte apelsinide ja sidrunitega.

arbuus võrdluses

Hoopis paremast küljest näitas ennast ‘Zloto Wolichy’, vististi poolakate sort (nime järgi otsustades), kollasekooreline arbuus. Ma pean ütlema, et sel ebasoodsal suvel käitus suhteliselt tundmatu ‘Zloto Wolichy’ hoopis osavamalt ja kohanemisvõimelisemalt kui meie kliimas suhteliselt lollikindlaks peetud ‘Sugar Baby’. Esiteks ka juba taimed kasvasid jaheduse käes hoopis nobedamalt, ja ka viljus varem, mistõttu jõudis enne koristamist oma viljad ka juba enam-vähem adekvaatsesse suurusesse kasvatada.

arbuusid

Ühe selle kollase panimegi eile õhtul Setumaal koos nahka, oli seest ikkagi ilusaks punaseks ja magusaks läinud.

Ma ei saa öelda, et ma olen rahul. Rahul oleksin oma sellesuvise arbuusikasvatusega siis, kui ma nende kuue taime pealt oleks saanud kokku vähemalt kümme normaalmõõdulist ja lõpuni valminud vilja. Aga selle suve tingimusi arvestades… ma olen rahul. Sest ikkagi: see polnud arbuusikasvatamiseks absoluutselt sobiv suvi. Ja hea, et niigi läits.

Ja hea, et õhtul hilja koju jõudnuna ootas meid ees veel üks selline üllatus, mida ma enam lootagi ei julgenud. See juhtus umbes nii. Kui Ott enne und läks Tötsuga korra veel õue kaasa teda pissitama, öelnud miski sisetunne, et mine vaata korra ümber maja nurga. Ott läks ja nägi pealambi valguses kassisilmi majataguse muruplatsi keskel hiilgamas. Ott hakkas kutsuma, aga Kata esmalt ehmus ja pages roosipõõsastesse, sis ikkagi julges tasapisi tagasi välja tulla ja mööda maja seinaääri uksele ja terrassile lähenema hakata. Ott tuli tuppa mind kutsuma, et mina  tuleks, sest Kata usaldab mind rohkem… ja mina jooksin sussides ja hommikumantliga õue, kükitasin maha ja hüüdsin Katat. Ta tuli peaaegu kohe ja lasi mul end sülle võtta, toas esimese asjana ahmis süüa ja süüa ja süüa, ja siis tuli kassile suur armastus peale.

kata

Igatahes meie väike rändur on nüüd tagasi, magab siin minu juures kirjutuslaua serval. Turvaliselt soojas kodus.

kata kodus

Tahan Katat tagasi

Kata on ikka veel kadunud. Viis päeva pole ma teda enam ei kuulnud ega näinud ja mul pole aimugi, kas ta peidab end kuskil majapidamises või on meie juurest üldse ära läinud. Nii hale on olla, et ei oska kohe kuidagi olla. Isegi kirjatöö ei tule üldse välja, saan tehtud ainult lihtsaid mehaanilisi asju, nagu hoidistamine või koristamine või muud seesugust.

Kata, tule minu juurde tagasi! Tahan oma kaisukiisut. Sest proua Punks kaisus ei käi. Proua Punks ei tule minuga ka õhtul vannituppa une-eelsetele hügieeniprotseduuridele kaasa. Proua Punksu nurr ei ole üldse nii vali ja selge ja tema liigutused ei ole nii kiired ja väledad. Proua Punksul on jälle muud väärtused, mida Kiisu-Katal ei ole, ja ma tahan neid mõlemat.

Kata on nagu tuhk ja liiv. Selle pildi ma tegin millalgi kevadel vannitoas. Katale meeldib seal ringi ronida, kui mina asjatan.

Kata

Kata on nii emotsionaalne kass. Vestleja kass. Peab kogu aeg seletama. Vastab, kui teda kõnetatakse. Teeb intensiivseid sabakallisid ja vingerdab heast meelest, kui temaga tegeletakse. Kata on kohutavalt inimlembeline kiisu ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ta vanas kodus üksinda kuskil garaažis elades üldse kurvastusse ei surnud. Kataga ei ole varasemas elus ilmselt eriti palju tegeletud. Näiteks ta ei oska inimesega mängida, see oli talle võõras ja imelik. Ja ta ei kontrollinud oma küüsi. Aga meil läks järjest paremini. Tupsumäng hakkas juba täitsa selgeks saama, ja see ka, et inimese külge küüned ei käi.

Ma ei kujuta ette, miks ta õue läinuna ennast mulle enam ei näita. Ma arvasin, et ta juba enam-vähem ikkagi usaldab mind ja on kiindunud, ka uue kodu omaks võtnud. Kõik tundus ju juba nii hästi olevat.

Ei tea, ei tea. Ööd on nüüd nii külmad ja kiisu-Kata kusagil päris üksinda.

Üldse teeb sügis mul meele nukraks, kuigi ei saa salata – need härmas hommikud on siiski imeilusad.

härmas õu

selge ja külm

Ja ogoroodina näe ka juba kuidagi kurb ja mahajäetud välja. Kuigi pastinaagid on ees peenras veel maas ja pildil selle külma käes longus. Eks ma võtan nemad ka millalgi üles. Ja koristan peenardest sodi ära. Ja siis võib ogoroodina talveunne jääda.

ogoroodina

Ma vist ikka ei võta enam kunagi uusi loomi. Ehk.

Kiisu-Kata läks laupäeval õue, esimest korda meie juures elades üldse. Alguses me ei lasknud, sest ei pidanud teda veel küllalt harjunuks ja pealegi olid neil proua Punksuga konfliktid, siis enam kiisu-Kata ise ei tahtnud. Aga nüüd laupäeval ikkagi tahtis, läks – ja tagasi pole siiani tulnud.

Ma tunnen, et ma ei jaksa enam muretseda ega kurvastada ja ma ei teagi, kumba ma rohkem teen.

Ainus, mis on, on ikkagi loota, et ta püsib oma vana kombe ja ara loomu kohaselt kusagil siin suure õue abihoonetes või pööningupealsetel samamoodi radaritele tuvastamatult stealth mode,nagu ta märtsis meile kolides suutis end peaaegu nädalaks majja niimoodi ära peita, et me olime juba täiesti kindlad, et seda kassi majas ei olegiKui nii, siis ilmub ta ühel päeval siiski välja. Ma panustaks praegu ikkagi sellele, sest kui ma igasuguseid teisi variante mõtlema hakkan, siis ei kannata üldse enam olla.

Ja siis kuritarvitas tädi Tötsu täna üüratul kombel meie usaldust ja põhjustas mulle umbes kaks tundi paanikat, ohtrast ringijooksmisest saadud hingeldushoo ja pärast pingelanguse peavalu. Alles ma kekutasin teda korralikkuse ja kasvatusega Facebookis, ja siin see nüüd siis on, tõehetk – ta lasi jalga. Umbes selle viie kuni seitsme minuti jooksul, mis mul läks tomatikasti tuppa viimiseks, papiga katmiseks ja tomatitega täitmiseks. Toast tagasi terrassile minnes järgmist tomatikorvi võtma, avastasin ta kadumise. Krundi läbijooksmine ja lahtiste ustega abihoonete ülevaatamiseks kulus ka oma aeg. Ja siis kulus aega paaniliselt tiiki jõllitamiseks, sest tädi Tötsu ei oska ujuda. Ja siis kulus aega, mil ma jooksin kodust mööda külateed Kodijärve poole vaatama, ega ta omapead sinna metsa poole suundunud (seal me oleme ju temaga käinud). Oja juures veendusin, et ei näe teda lähedal ega kaugel, järelikult siis läks ta vist teisele poole –  maantee suunas? Aga seal sõidetakse ju sajaga. Ja telefoni ei olnud kaasas. Ja Ott oli autoga Tartus koolis. Ja isegi kui ta oleks hakanud kodu poole sõitma, siis esiteks oleks tema ka olnud appikutsest paanikas, mis tähendanuks, et mina olen siis paanikas juba NII tädi Tötsu kui Oti liiklusohutuse pärast, ja pealegi oleks tal reaalse appijõudmiseni kulunud ikkagi umbes pool tundi. Ma ei teadnud, kus tädi Tötsu veel poole tunni pärast olla võis, kui ma juba praegu teda kuskil ei näinud.

Siis tuli mõte helistada naabrinaisele (kes elab 500 m meist) ja paluda temal akendest teisele poole välja vaadata, kas ehk… Aga telefon kodus. Jooksin oja äärest koju (ka umbes 500 m), helistasin… ja jumalukene, oligi sealpool. Anusin naabrinaist, et läheks ja püüaks mu rändurit vähemalt paigale jääma meelitada, ise jooksin kodust sinna – jälle 500 m teisele poole, eks ole –, ja seal mu jooksik oligi, kanakoivaga vehkivat naabrinaist keskendunult umbusaldamas. Vähemalt oli ta selle tegevuse juures paigal ja ma sain ta rihma panna, oh Jeesu arm.

Igatahes meie lähipäevade vältimatute tööde hulka kuulub nüüd raadiopiirde äraparandamine. Millaski kevadel aiatööde käigus sai see labidaga kahjuks pihta, aga kuna probleemi siiani ei olnud, siis me lorud ka selle parandamisega ei kiirustanud.

Peale selle elamusliku ekstsessi sisustas mu tänase päeva aga köögiviljatassimine. Meil oli hommikul maa valge, akna taga miinus kaks, maapinnal ilmselt rohkem. Mõlemasse kasvuhoonesse oli viiruti külm ka sisse tulnud. Nii et lootuses päästa kõik, mida päästa saab, korjasin kasvukad tühjaks ja rehetoa põrandal on nüüd palju kaste roheliste tomatite ja paprikatega. Viimased aiamaale jäänud kapsad korjasin ka kokku ja sain õhtuks keldrisse. Ma tean küll, et teoreetiliselt oleks ehk võinud nad öökülmade kätte ka jätta… aga ma kardan, et need lähimad öökülmad on siiski isegi kapsastele liiga karmid. Kui polükarbonaadist kasvuhoonetesse sisse tuli, siis pidi olema päris karm. ja öö vastu homset ning ülehomset tuleb ilmselt veel hullem.

Mu süda on rahulikum, kui nunnud ikkagi keldris.

kapsad

Põhiliselt jahmerdamine

Ei tea, ei lasta ikka rahulikult olla ja tegelda plaanipäraste ja meeldivate asjadega. Ikka peab elu vahele tulema ja panema inimese järjest igasuguste probleemide ja probleemikeste ette, millest ükski pole õnneks kontimurdev, kuid kahjuks tähendab nende lahendamine siiski tüütut jahmerdamist, ringisõitmist, organiseerimist ja kombineerimist, mille peale lõppkokkuvõttes läheb igavene aeg, millega muidu oleks saanud  midagi hoopis paremat ette võtta.

Tädi Tötsu käis koerte silmaarsti juures, sest chow-chow silmad teadagi on selle suurepärase tõu nõrk koht. Ning meil siin olid teatud ilmingud, mis võisid viitada probleemile ja isegi operatsioonivajadusele. Aga õnneks oli asi siiski parem. Lõikama ei pea hakkama midagi, kuid tuleb kasutama hakata silmatilku. Olete proovinud koerale silmatilku panna?

Juba samal päeval sai tädi Tötsu hotspoti ehk märja nahapõletiku, mis ei lasknud end tavapäraste vahenditega seekord kuidagi kontrolli alla saada, vastupidi, läks aina hullemaks ja hullemaks ja lõpuks oligi meil täitsa haige koer, kellega läksime Elvasse loomakliinikusse, et vähemalt antibiootikumid talle peale saada. Seal selgus, et infektsioon ei olnud mitte ainult nahal, vaid ka sügaval kõrvas, päris kole põletik. Nüüd on tädikesel veerand pead kiilaks pöetud, saab iga päev kaks korda roheliseks pihustatud, roosa tablett kurku topitud ja rohi kõrva tilgutatud. Ta ei taha enam hästi tuppa tullagi…

haige töts

Kadunud Hermannile tablettide andmine oli lust ja rõõm, ta kugistas ahnelt alla kõik, mis sa talle viskasid, ja täpselt nii läks ka ta tablettidega. Ta oli ju 6 viimast aastat oma elust rohtude peal. Aga tädi Tötsuga on hoopis teine lugu. Ega neid Vanas Hiinas ilmaasjata kõrgete valitsejate toidumaitsjatena ei rakendatud (mürgi tuvastamiseks)… Isegi pasteedikuulikese seest sorib tableti välja ja jätab maha. Ainus variant ongi konkreetselt see talle kurku toppida ja alla neelama sundida. Muidugi ta ei taha. Ja on kaval ka, kurivaim. Eile hoidis oma tabletti peaaegu 5 minutit kuskil suus peidus, samal ajal kui meie tema haava ja kõrvadega toimetasime… ilmselgelt lootuses see salaja kuhugi ära sokutada, aga see poolsulanud tablett läks vististi suus pikapeale liiga mõruks ja nii oli ta sunnitud ühel hetkel selle ikkagi meie silme all suure vastikustundega maha poetama.

Teine teemadering puudutab jälle autot. Meie Suss on ikka veel Tallinnas ja nagu üleeile teada saime, on teadmata, kui kaua sellega veel aega võib minna. Nojah, sõiduks meil ju selle remontija antud asendusauto… mis on veel umbes 10 aastat vanem kui meie Suss ja mõistagi on ka sellel probleemid, mis muutusid siin viimasel ajal nii hirmutavaks, et me ei julge enam hästi ka selle asendusautoga sõita. Omaniku tahe on, et keegi võõras remondimees tema autot ei näpiks, sest tema remondib omad autod ainult ise. Nojah, aga mis siis teha? Meie  enda uus auto tuleb novembri keskel. Selle ajani on aga vaja elada ja liikuda ja Otil koolis käia.

Meil oli variant ühe sõbra aasta otsa õue peal niisama seisnud lõhkise tagatulega auto enda kasutusse võtmiseks, juhul kui me laseme selle jälle sõidukorda panna, ülevaatuse, kindlustuse jms ära teha. Kulud pooleks. Tuli oli tal endal juba olemas, vaja ainult paigaldada lasta.

Aga teadupärast ei lähe selline sekeldamine kuigi kiiresti, ei ole nii, et laks-laks ja valmis. See oli jälle mitu päeva tüütut sekeldamist, enne kui. Ja tegelikult see saaga ei ole veel päris läbi, ühe korra on vaja veel töökotta minna.

Siin on küsitud ka, et miks me ei tee nagu normaalsed inimesed, et lähevad ja liisivad endale umbes nagu käigu pealt uue auto. Aga me ei julge nii. Me nimelt kumbki Otiga ei saa fikseeritud kuupalka. Me oleme vabakutselised loovisikud. Niigi on hästi, et meil on igakuise kindla sissetuleku osa lepingutega niivõrd-kuivõrd ära kaitstud, et pangalaen püsiks stabiilselt teenindatud ja mingi minimaalne äraelamispiir ka, aga ülejäänu on alati õnneasi. Meie elus on normaalsus see, et üks päev on pidu ja teine päev paast, kuud ei ole vennad. Võib olla mitu kuud järjest, kui tulevad suuremad honorarid, tuleb esinemisi ja muud sellist ja kõik on väga hästi, aga siis võib tulla järjest ka mitu kuud sellist aega, kus lisatellimusi ei tule, suurte tööde eest honorari ka ei tule, esinemisi ei ole – ja meie sissetulekud piirduvadki selle püsilepingutega kaetud minimaalsega ja sellega, mis heade kuude rahast on õnnestunud kõrvale panna. Headel kuudel ei oleks liisingumaksega probleemi, halbadel kuudel oleks aga raske. Seega meie liisingumakse ei tohiks olla üle teatava kriitilise piiri, nii et me ka halbadel kuudel jaksaksime seda maksta. Selleks on vaja teha võimalikult suur sissemakse, pannes sel eesmärgil praegu kõrvale kõik suuremad honorarid.

Sellise elu kirjeldus kõlab tegelikult päris napakalt, aga nii see on, jah. Aga selle ebastabiilse rahakorralduse teine pool on jälle asjaolu, et me elame siiski iga päev mõlemad oma unistuste elu ja teeme tööd, mida me kõige paremini oskame ja kõige rohkem armastame. Ja me oleme tänulikud ja õnnelikud, et nii saame, sest väga paljud ikkagi ju ei saa, ka selliste mõõdukate loobumiste hinnaga.

Nii et… jahmerdasime.

Aga mul on paar imelikku pilti ka näidata. Kõigepealt mu selleaastased varssellerid.

sellerid

Kevadel jäi varsselleri taimi mul natuke üle. Enamuse istutasin ühte ritta ära, sama palju kui eelmisel aastal Haapsalus, sest elu näitas, et nii oli just parasjagu. Viis-kuus ülejäänud taime istutasin veidi eemale, noh, lihtsalt nagu eest ära. Neid ühes reas kasvanud taimi  hooldasin, nagu varssellerit kirjade järgi peab… või noh, peaaegu. Tegelikult neid mullatakse paar korda suve jooksul üles, mina aga tegin sedasama hoopis multšiga. Ei mullanud, aga kuhjasin kasvavate taimede ümber rohuniidust kuni lehtedeni. Ja niiviisi umbes kolm korda kasvuaja jooksul. Neid taimi, mis aga mujale said istutatud, ma üles ei multšinud. Nende alla sai istutamisel lihtsalt tavapärane multšikiht niiskuse hoidmiseks, aga rohkem ma nendega midagi ei teinud ka. Noh, kumbagi ma ei kastnud ega väetanud. Tulemust näete pildil. Vasakpoolne on hoolsalt ülesmultšitud taim, parempoolne aga üks nendest teistest. See on imelik, eks – sest tänapäeval nad seemnepakkide peal muudkui rõõmsalt kirjutavad, et tänapäevaseid varsselleri sorte üles mullata pole enam vaja. Noh, kui te pilti vaatate, siis ega vist nii hädaliselt ei ole vaja jah, saab ju varsi ka sellelt parempoolselt. Aga minu isiklik eelistus oleks ikkagi see vasakpoolne. Nii et mina edaspidi ikka multsin neid üles.

Järgmise pildi peal on need varred läbisegi kastis. Vahe on, ja mitte ainult värvis.

sellerivarred