Põhiliselt jahmerdamine

Ei tea, ei lasta ikka rahulikult olla ja tegelda plaanipäraste ja meeldivate asjadega. Ikka peab elu vahele tulema ja panema inimese järjest igasuguste probleemide ja probleemikeste ette, millest ükski pole õnneks kontimurdev, kuid kahjuks tähendab nende lahendamine siiski tüütut jahmerdamist, ringisõitmist, organiseerimist ja kombineerimist, mille peale lõppkokkuvõttes läheb igavene aeg, millega muidu oleks saanud  midagi hoopis paremat ette võtta.

Tädi Tötsu käis koerte silmaarsti juures, sest chow-chow silmad teadagi on selle suurepärase tõu nõrk koht. Ning meil siin olid teatud ilmingud, mis võisid viitada probleemile ja isegi operatsioonivajadusele. Aga õnneks oli asi siiski parem. Lõikama ei pea hakkama midagi, kuid tuleb kasutama hakata silmatilku. Olete proovinud koerale silmatilku panna?

Juba samal päeval sai tädi Tötsu hotspoti ehk märja nahapõletiku, mis ei lasknud end tavapäraste vahenditega seekord kuidagi kontrolli alla saada, vastupidi, läks aina hullemaks ja hullemaks ja lõpuks oligi meil täitsa haige koer, kellega läksime Elvasse loomakliinikusse, et vähemalt antibiootikumid talle peale saada. Seal selgus, et infektsioon ei olnud mitte ainult nahal, vaid ka sügaval kõrvas, päris kole põletik. Nüüd on tädikesel veerand pead kiilaks pöetud, saab iga päev kaks korda roheliseks pihustatud, roosa tablett kurku topitud ja rohi kõrva tilgutatud. Ta ei taha enam hästi tuppa tullagi…

haige töts

Kadunud Hermannile tablettide andmine oli lust ja rõõm, ta kugistas ahnelt alla kõik, mis sa talle viskasid, ja täpselt nii läks ka ta tablettidega. Ta oli ju 6 viimast aastat oma elust rohtude peal. Aga tädi Tötsuga on hoopis teine lugu. Ega neid Vanas Hiinas ilmaasjata kõrgete valitsejate toidumaitsjatena ei rakendatud (mürgi tuvastamiseks)… Isegi pasteedikuulikese seest sorib tableti välja ja jätab maha. Ainus variant ongi konkreetselt see talle kurku toppida ja alla neelama sundida. Muidugi ta ei taha. Ja on kaval ka, kurivaim. Eile hoidis oma tabletti peaaegu 5 minutit kuskil suus peidus, samal ajal kui meie tema haava ja kõrvadega toimetasime… ilmselgelt lootuses see salaja kuhugi ära sokutada, aga see poolsulanud tablett läks vististi suus pikapeale liiga mõruks ja nii oli ta sunnitud ühel hetkel selle ikkagi meie silme all suure vastikustundega maha poetama.

Teine teemadering puudutab jälle autot. Meie Suss on ikka veel Tallinnas ja nagu üleeile teada saime, on teadmata, kui kaua sellega veel aega võib minna. Nojah, sõiduks meil ju selle remontija antud asendusauto… mis on veel umbes 10 aastat vanem kui meie Suss ja mõistagi on ka sellel probleemid, mis muutusid siin viimasel ajal nii hirmutavaks, et me ei julge enam hästi ka selle asendusautoga sõita. Omaniku tahe on, et keegi võõras remondimees tema autot ei näpiks, sest tema remondib omad autod ainult ise. Nojah, aga mis siis teha? Meie  enda uus auto tuleb novembri keskel. Selle ajani on aga vaja elada ja liikuda ja Otil koolis käia.

Meil oli variant ühe sõbra aasta otsa õue peal niisama seisnud lõhkise tagatulega auto enda kasutusse võtmiseks, juhul kui me laseme selle jälle sõidukorda panna, ülevaatuse, kindlustuse jms ära teha. Kulud pooleks. Tuli oli tal endal juba olemas, vaja ainult paigaldada lasta.

Aga teadupärast ei lähe selline sekeldamine kuigi kiiresti, ei ole nii, et laks-laks ja valmis. See oli jälle mitu päeva tüütut sekeldamist, enne kui. Ja tegelikult see saaga ei ole veel päris läbi, ühe korra on vaja veel töökotta minna.

Siin on küsitud ka, et miks me ei tee nagu normaalsed inimesed, et lähevad ja liisivad endale umbes nagu käigu pealt uue auto. Aga me ei julge nii. Me nimelt kumbki Otiga ei saa fikseeritud kuupalka. Me oleme vabakutselised loovisikud. Niigi on hästi, et meil on igakuise kindla sissetuleku osa lepingutega niivõrd-kuivõrd ära kaitstud, et pangalaen püsiks stabiilselt teenindatud ja mingi minimaalne äraelamispiir ka, aga ülejäänu on alati õnneasi. Meie elus on normaalsus see, et üks päev on pidu ja teine päev paast, kuud ei ole vennad. Võib olla mitu kuud järjest, kui tulevad suuremad honorarid, tuleb esinemisi ja muud sellist ja kõik on väga hästi, aga siis võib tulla järjest ka mitu kuud sellist aega, kus lisatellimusi ei tule, suurte tööde eest honorari ka ei tule, esinemisi ei ole – ja meie sissetulekud piirduvadki selle püsilepingutega kaetud minimaalsega ja sellega, mis heade kuude rahast on õnnestunud kõrvale panna. Headel kuudel ei oleks liisingumaksega probleemi, halbadel kuudel oleks aga raske. Seega meie liisingumakse ei tohiks olla üle teatava kriitilise piiri, nii et me ka halbadel kuudel jaksaksime seda maksta. Selleks on vaja teha võimalikult suur sissemakse, pannes sel eesmärgil praegu kõrvale kõik suuremad honorarid.

Sellise elu kirjeldus kõlab tegelikult päris napakalt, aga nii see on, jah. Aga selle ebastabiilse rahakorralduse teine pool on jälle asjaolu, et me elame siiski iga päev mõlemad oma unistuste elu ja teeme tööd, mida me kõige paremini oskame ja kõige rohkem armastame. Ja me oleme tänulikud ja õnnelikud, et nii saame, sest väga paljud ikkagi ju ei saa, ka selliste mõõdukate loobumiste hinnaga.

Nii et… jahmerdasime.

Aga mul on paar imelikku pilti ka näidata. Kõigepealt mu selleaastased varssellerid.

sellerid

Kevadel jäi varsselleri taimi mul natuke üle. Enamuse istutasin ühte ritta ära, sama palju kui eelmisel aastal Haapsalus, sest elu näitas, et nii oli just parasjagu. Viis-kuus ülejäänud taime istutasin veidi eemale, noh, lihtsalt nagu eest ära. Neid ühes reas kasvanud taimi  hooldasin, nagu varssellerit kirjade järgi peab… või noh, peaaegu. Tegelikult neid mullatakse paar korda suve jooksul üles, mina aga tegin sedasama hoopis multšiga. Ei mullanud, aga kuhjasin kasvavate taimede ümber rohuniidust kuni lehtedeni. Ja niiviisi umbes kolm korda kasvuaja jooksul. Neid taimi, mis aga mujale said istutatud, ma üles ei multšinud. Nende alla sai istutamisel lihtsalt tavapärane multšikiht niiskuse hoidmiseks, aga rohkem ma nendega midagi ei teinud ka. Noh, kumbagi ma ei kastnud ega väetanud. Tulemust näete pildil. Vasakpoolne on hoolsalt ülesmultšitud taim, parempoolne aga üks nendest teistest. See on imelik, eks – sest tänapäeval nad seemnepakkide peal muudkui rõõmsalt kirjutavad, et tänapäevaseid varsselleri sorte üles mullata pole enam vaja. Noh, kui te pilti vaatate, siis ega vist nii hädaliselt ei ole vaja jah, saab ju varsi ka sellelt parempoolselt. Aga minu isiklik eelistus oleks ikkagi see vasakpoolne. Nii et mina edaspidi ikka multsin neid üles.

Järgmise pildi peal on need varred läbisegi kastis. Vahe on, ja mitte ainult värvis.

sellerivarred

Advertisements

6 kommentaari

  1. T. said,

    3. okt. 2015 kell 12:36

    Kas Sa sellerit säilitad ka kuidagi ja kuidas? Ma lehti olen kuivatanud, talvel hea supi sisse puistada aga varred?

  2. rahutu rahmeldaja said,

    3. okt. 2015 kell 13:51

    Hea kui varsseller on ikka varsseller ja ei osutu ühtäkki üllatuslikult juurselleriks nagu minul juhtus 😀

  3. aidivallik said,

    3. okt. 2015 kell 14:13

    Varsseller säilitab sügavkülmas oma oleku väga hästi. Nii et mina sügavkülmutan portsude kaupa. Aga Eve, minu käest sa ju saidki juurselleri taimi, mitte varsselleri omi! Ju oli miski infolünk meil kevadise kiiruga.

  4. Anne said,

    3. okt. 2015 kell 14:40

    Kui Sul on vaja autoremonsimeest,võin tel. nr. anda kus mina käin.Mina väga rahul-kiire-odav.

  5. Muhedik said,

    3. okt. 2015 kell 21:27

    Vaene tädi Tötsu, küll ta enne talve veel terveks saab.
    Hea, et ilmas on ikka inimesi, kes oskavad oma laenuvõimet ja riske hinnata.
    Sügavkülmas säilivad kõik sellerid – vars-, juur-ja leht- – suurepäraselt.

  6. Thela said,

    7. okt. 2015 kell 12:14

    Mõistan Su automuret ja tervet mõistust oskan ka hinnata, aga tunnistan, et mina väsisin vana autoga seotud stressist ja muredest lihtsalt ära. Läheb käima, ei lähe käima. Jõuan lubatud ajaks lubatud kohta või mitte. Milline jupp järgmiseks alla annab, mis see maksma läheb, kaua aega võtab ja kuidas vahepeal hakkama saada. Lõpuks samamoodi peale pikka rehkendamist otsustasin liisingu kasuks ja ausalt öeldes olen oma otsuse üle väga õnnelik juba pool aastat. Aga no õnneks sai mu pangalaen juba mitu aastat tagasi otsa, ühe finantskohustusega saab hakkama


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: