Ma vist ikka ei võta enam kunagi uusi loomi. Ehk.

6. okt. 2015 kell 23:50 (Aed, Kallid loomad)

Kiisu-Kata läks laupäeval õue, esimest korda meie juures elades üldse. Alguses me ei lasknud, sest ei pidanud teda veel küllalt harjunuks ja pealegi olid neil proua Punksuga konfliktid, siis enam kiisu-Kata ise ei tahtnud. Aga nüüd laupäeval ikkagi tahtis, läks – ja tagasi pole siiani tulnud.

Ma tunnen, et ma ei jaksa enam muretseda ega kurvastada ja ma ei teagi, kumba ma rohkem teen.

Ainus, mis on, on ikkagi loota, et ta püsib oma vana kombe ja ara loomu kohaselt kusagil siin suure õue abihoonetes või pööningupealsetel samamoodi radaritele tuvastamatult stealth mode,nagu ta märtsis meile kolides suutis end peaaegu nädalaks majja niimoodi ära peita, et me olime juba täiesti kindlad, et seda kassi majas ei olegi. Kui nii, siis ilmub ta ühel päeval siiski välja. Ma panustaks praegu ikkagi sellele, sest kui ma igasuguseid teisi variante mõtlema hakkan, siis ei kannata üldse enam olla.

Ja siis kuritarvitas tädi Tötsu täna üüratul kombel meie usaldust ja põhjustas mulle umbes kaks tundi paanikat, ohtrast ringijooksmisest saadud hingeldushoo ja pärast pingelanguse peavalu. Alles ma kekutasin teda korralikkuse ja kasvatusega Facebookis, ja siin see nüüd siis on, tõehetk – ta lasi jalga. Umbes selle viie kuni seitsme minuti jooksul, mis mul läks tomatikasti tuppa viimiseks, papiga katmiseks ja tomatitega täitmiseks. Toast tagasi terrassile minnes järgmist tomatikorvi võtma, avastasin ta kadumise. Krundi läbijooksmine ja lahtiste ustega abihoonete ülevaatamiseks kulus ka oma aeg. Ja siis kulus aega paaniliselt tiiki jõllitamiseks, sest tädi Tötsu ei oska ujuda. Ja siis kulus aega, mil ma jooksin kodust mööda külateed Kodijärve poole vaatama, ega ta omapead sinna metsa poole suundunud (seal me oleme ju temaga käinud). Oja juures veendusin, et ei näe teda lähedal ega kaugel, järelikult siis läks ta vist teisele poole –  maantee suunas? Aga seal sõidetakse ju sajaga. Ja telefoni ei olnud kaasas. Ja Ott oli autoga Tartus koolis. Ja isegi kui ta oleks hakanud kodu poole sõitma, siis esiteks oleks tema ka olnud appikutsest paanikas, mis tähendanuks, et mina olen siis paanikas juba NII tädi Tötsu kui Oti liiklusohutuse pärast, ja pealegi oleks tal reaalse appijõudmiseni kulunud ikkagi umbes pool tundi. Ma ei teadnud, kus tädi Tötsu veel poole tunni pärast olla võis, kui ma juba praegu teda kuskil ei näinud.

Siis tuli mõte helistada naabrinaisele (kes elab 500 m meist) ja paluda temal akendest teisele poole välja vaadata, kas ehk… Aga telefon kodus. Jooksin oja äärest koju (ka umbes 500 m), helistasin… ja jumalukene, oligi sealpool. Anusin naabrinaist, et läheks ja püüaks mu rändurit vähemalt paigale jääma meelitada, ise jooksin kodust sinna – jälle 500 m teisele poole, eks ole –, ja seal mu jooksik oligi, kanakoivaga vehkivat naabrinaist keskendunult umbusaldamas. Vähemalt oli ta selle tegevuse juures paigal ja ma sain ta rihma panna, oh Jeesu arm.

Igatahes meie lähipäevade vältimatute tööde hulka kuulub nüüd raadiopiirde äraparandamine. Millaski kevadel aiatööde käigus sai see labidaga kahjuks pihta, aga kuna probleemi siiani ei olnud, siis me lorud ka selle parandamisega ei kiirustanud.

Peale selle elamusliku ekstsessi sisustas mu tänase päeva aga köögiviljatassimine. Meil oli hommikul maa valge, akna taga miinus kaks, maapinnal ilmselt rohkem. Mõlemasse kasvuhoonesse oli viiruti külm ka sisse tulnud. Nii et lootuses päästa kõik, mida päästa saab, korjasin kasvukad tühjaks ja rehetoa põrandal on nüüd palju kaste roheliste tomatite ja paprikatega. Viimased aiamaale jäänud kapsad korjasin ka kokku ja sain õhtuks keldrisse. Ma tean küll, et teoreetiliselt oleks ehk võinud nad öökülmade kätte ka jätta… aga ma kardan, et need lähimad öökülmad on siiski isegi kapsastele liiga karmid. Kui polükarbonaadist kasvuhoonetesse sisse tuli, siis pidi olema päris karm. ja öö vastu homset ning ülehomset tuleb ilmselt veel hullem.

Mu süda on rahulikum, kui nunnud ikkagi keldris.