Kodumetsaga tutvumas

Ma olen paras oinas, et ma juba varasügisel, või veel parem – suvel maasikaajal mahti ei leidnud oma kodumetsaga tutvuma minna. Aga nüüd oktoobris olen seal teinud juba mitu pikka tiiru, imetlenud ja ohkinud, et ma juba palju varem jne.

Mul oli üks totter unistus, enne veel kui me üldse kuhugi kolima hakkasime või selle kohaga tuttavaks saime. Nimelt ma mitu aastat uuest kodust unistades mõtlesin, et seal võiks mets üsna selja taga olla. Kohe lähedal, nii et hea tahtmise korral saab kohe varahommikul öösärgi alla kumpad jalga tõmmata, ämbrikese kätte võtta ja minna vaadata, mis see mets ka hommikusöögiks annab. Näiteks. Nüüd, kui mu unistuse geograafiline pool (ja mitte ainult) täitsa pöörasel kombel ja nii täpselt teoks on saanud (ikka see: mets selja taga ja põld jalge ees), ei hakanud ma aga öösärgiga minema kuskile, sest esiteks aega ei olnud terve selle suve sugugi, ja teiseks: need enne jaani mu verest toitunud kuus puuki ajasid hirmu nahka ka.

kodumets

See mets tegelikult ei ole meie talu mets, ei ole meie oma. Aga igameheõigusega vast ikka seal kolamas käia võib. Meie mets on kitsas siilakas oja ehk ametlikel andmetel kraavi ääri pidi. Kaartide peal kraaviks märgitud veekogu on aga kraavi kohta liig loodusliku sängikujuga ja ma ei suuda kujutleda olukorda, kus kaevati romantiliselt looklevat kraavi, mis oleks ühtlasi väljavool meie hiigelsuurest tiigist.

meiemets

Nii et on meie mets ja kodumets. Ma ei teagi, kellele täpselt see viimane kuulub, majapidamised jäävad ka kaugele. Õigupoolest on see terve metsamassiiv, mis ulatub mitu kilomeetrit suure maanteeni, ja teisest küljest veel rohkem kilomeetreid lõuna poole. Seda massiivi tükeldavad kodused külavahe- ja metsateed ja minu rõõmuks teevad ses metsas orienteerumise lihtsaks, isegi lollikindlaks. Vähemalt üks mets, kus mul pole võimalik päris ära eksida. Muidu ma olen kogu aeg mõelnud, et minust võib-olla saabki üks neist vanatädikestest, kes lähevad metsa seenele ja jäävad nädalaks ajaks, kusjuures pool sellest ajast otsitakse neid koerte ja helikopterite ja päästetöötajatega taga. Aga siin on selles mõttes turvaline. Otse ogoroodina tagant üle vana põllutee ja viljapõllu…

kodumets1

kodumets2

Metsaalune on kohati täis päris vana ja müstiliselt sammaldunud tuulemurdu.

kodumetsas3

On kuused-kased ka… ja sarapuud. Ja väikesi lagendikke ja okkatihnikuid.

kodumetsas2

kodumetsas1

kodumetsas

Kahjuks jah ei jõudnud ma sinna õigel seeneajal. See näeb välja nagu mets, kust võiks leida ka kuuseriisikaid, timpnarmikuid, metsšampinjone ja kollakaid või lehter-kukeseeni. Või võiseeni või tõmmuriisikaid. VÕIKS leida, sest metsatüüp on säherdune. Ja olen sealt leidnud ka ühe igivana ning seetõttu kõlbmatu timpnarmiku, ning täna nägin soomusšampinjone, mis kahjuks ei kõlba süüa. Jah, hilja on juba, korralikud külmadki üle käinud. Eelmisel korral sain veel pool korvitäit udulehtrikke, sel korral aga leidsin neidki vaid paar tükki. Nojah, ja siis sain mõlemal korral sealt soomusmampleid. Mina oma imelike seentega. Eelmisel aastal õnnestus mul metsast korjata valdavalt tatikaid, nüüd siis udulehtrikud ja soomusmamplid, palju õnne. Kui ma Lendavaga tema haavikus poleks saanud korvitäit haavapuravikke ja siis veel Muhedike pargist korvitäit kaseriisikaid, oleks see seeneelu ikka sel aastal nigelaks jäänud küll… udulehtrike ja soomusmamplite ja õigus, külmaseentega ka.

Ning nagu ikka ei suuda ma hoiduda tundmatute seente korjamisest. Te ei kujuta ette, kui targaks niimoodi pikapeale võib saada. Tänagi õppisin tundma uut seent: tere, lõhnav ebaheinik!

http://www.naturephoto-cz.com/lohnav-ebaheinik-picture_et-12892.html

Ma määran neid muidugi väga püüdlikult ja hoolega ja mitme seenemääraja abil. Ja kontrollin kõik alternatiivid ka üle, et päris kindel olla. Nii et ma olen 99,9% kindel, et see, mis ma korjasin, on ikka see. Ja kui ma järgmisel nädalal elus ja terve olen, nagu ma olla kavatsengi, siis see oligi see.

Ja siis ma olin juba teist aastat järjest korjanud söögikõlbmatut seepheinikut, mis läks solgipange.

Igatahes ütlen ma ausalt, et otseselt seente pärast hetkel ikka metsa lolli mängima minna ei tasu. Esiteks võib praegu sealt leida veel vaid kõige hilisemaid liike, teiseks on pikalt kuiv olnud ja neidki on jube vähe, ja kolmandaks – kogu metsaalune on varisenud lehti täis ja põhimõtteliselt peaks sealt seente eristamiseks käpuli roomama.

Kuigi ma arvan, et puhtalt metsaga tutvumise eesmärgil ma teen neid trette siin ikka see sügis veel.

Töörindel sain siin toime kahe tüütu “Suletud uste” looga, ja siis tuli pomm: “Saladuste” saatele oli saadetud üks intrgeeriv kiri, mis tahetakse hästi ruttu nüüd telelooks vormistada, veel sellesse hooaega. Ma ei ole vaimustuses, sest ma kardan seda teemat, ma ei tunne seda maailma. Tegemist on ühe vangi looga, jutt käib vanglast põgenemistest ja… oh jeesus. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette. Ma ei taha kurjategijate ja retsidivistide maailmast teadagi, ja nüüd ma pean sellest kirjutama hakkama. Aga noh, halan natuke ja teen ära. Hoiatasin meeskonda juba ette, et kindlasti on vaja siia juurde ka pädevat konsultanti… aga ikkagi on see teema mulle nii võõras, see ellusuhtumine, sellise inimese motivatsioon ja põhjendatus…

Midagi kummalist veel: meile on tulnud siia õue peale üks üsna metsik võõras kass. Metsik selles mõttes, et kardab paaniliselt ja ligi ei tule, isegi vaateulatusest põgeneb, aga siis on jälle varsti tagasi ja püüab mutte. Jälgime tema tegutsemist siin aknast juba nädalapäevad. Muttide püüdmise ma kiidan muidugi heaks, aga vaat kui ta emane on, siis ma pole enam kindel. Mis ma säherduse uustulnukaga peale peaksin hakkama? Kuidas toimima? Sest ilmselgelt ta on end kuhugi meie abihoonetesse sisse seadnud (ma usun, et kuivatisse) ega kavatsegi lahkuda. Ega ta ju peagi… kui ta ainult emane ei oleks. Aga kolm värvi kassi peal jätab siin kahtlustele üsna vähe ruumi.

Advertisements

6 kommentaari

  1. Anne said,

    22. okt. 2015 kell 09:22

    Tean,et Sinu ümbruse metsad on suured,kui just viimasel ajal pole lageraiet tehtud.Ka üks minu seenekoht asub sealsetes metsades,mitte küll päris seal,mida pildil näitad.Üks osa,kus oli punapuravike lademed võeti 4-5 a tagasi maha ja nüüd ei ole rohkem seal käinud.Vastas sihis on kuuserägastikuline mets,kust olen mõnel aastal “põdramokki” ämbritega koju tassinud.Viimased käimised on käimata ja endalegi huvitav,kas mets veel alles.Järgmisel sügisel võin Sind sinna viia,kui muidugi mets veel alles on.

  2. Muhedik said,

    22. okt. 2015 kell 14:32

    Ma arvan, et Sul on avastamisrõõmu veel mitmeks aastaks 🙂
    Kas teil hakkab varsti oma kodu esmanägemise aastapäev saabuma?

  3. Futu said,

    22. okt. 2015 kell 21:10

    Mets on mõnus. Meie mets on ca 300 meetri kaugusel üle raudtee ja kevadeti kostab sealt hommikuti metsalindude rõõmsat ülemlaulu. On hea seenemets ja marju leidub ka. Ja seeneraamatuid on meil lausa neli, sest uskumatu, mida neli erinevat autorit kõik ühe seeneliigi kohta vahel öelda võtavad.:)
    Nelja peale saab ikka mingi keskmise tõe kätte ja pildimaterjali võrdlus tuleb ka kasuks. Aga mingeid ekstreemsusi me sööma pole hakanud, õppisime tundma kitsemampleid, kännumampleid, külmaseeni ja rõngata kärbseseent, mis on seenevaesel ajal võiga praetuna täitsa hea amps.

  4. rahutu rahmeldaja said,

    22. okt. 2015 kell 21:54

    minagi olen seeni just sel viisil tundma õppinud päris üksjagu 🙂 kass võib olla metsik aga võib ka mitte, meil käib ka periooditi külaliskasse ja viibivad täitsa mitu aega kusagil kõrvalhoones ja õues ja siis jälle lähevad ilmselt koju, et järgmine aasta uuesti tulla, kolmevärviline on kindlalt emane aga ega ta sellepärast veel poegima pea hakkma 🙂

  5. lendav said,

    23. okt. 2015 kell 09:32

    Oma seljatagune mets on kuldaväärt 🙂 Eks minagi sellepärast siin Elvas kükitan, et metsad lähedal oleksid. Jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel, igas suunas.

  6. kiskjasiil said,

    29. okt. 2015 kell 19:52

    oh mõnus, mõnus kui sul on mets käe-jala juures! Ma heietan siin omaette, et peaks võpsikusse mõned muud puud sokutama peale lepapuru. Mõne kasevitsa või miskit niisugust.

    Puukidega aga see värk, et ma ka olen üldiselt puugimagnet ja mul on sistem – metsa minnes riietun nii, et säärevahelt keegi sisse pugeda ei saa, vahepeal kontrollin ja koju tulles vahetan kohe riided – need lähevad pesumasinnasse ja ise kui võimalik duši alt läbi. Augustis on neil muidugi teine põlvkond, mis võib olla imetilluke. Siiani on õnneks läinud, tõbe pole saanud.

    Kõhklustest uue teemaga saan hästi aru, sellise energiaga ei tahaks end siduda.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: