Kadrid jooksid

Meil olid sihukesed kadrid see aasta, kes tulid, tõid ise kõike kaasa ja veetsid minu ja Otiga terve meeleoluka õhtu kuni peaaegu südaööni välja 🙂

Alguses olin rabanduse äärel ja üsna keeletu, aga see oli ikka üks rõõmus ja vapustav üllatus küll. Kadrid kõik puha omad ja head ka.

kadrid1.jpg

kadrid.jpg

 

koos.jpg

lauas.jpg

Ja kõige värvikamad kaunitarid:

värvikad.jpg

Mul võttis kohe aega, et sellest sabatist üle saada 🙂

Aga täna tegin tööd kuni umbes praeguse kellaajani. Nii kaua läks sellepärast, et polnud eriti lennuilma, samas kuu lõpp on käes ja kohustuslik kava tuleb valmis saada, ning kui lennuilma ei ole, siis sünnib iga lause tahtejõu ja hammaste kiristamise ning jubeda ajakuluga. Mis ei ole üldse see, nagu inimesed tegelikult peaksid kirjutada saama: lusti, rõõmu ja tuhinaga. Nagu mul ikkagi enamasti ju on. nagu eelmine kuu oligi… aga see kuu on kirjatööga olnud justkui üks igavene jama. Kuu on Konnas vist.

Õhtune uudis oli veel see, et kui Ott pärast kolme pilti ajakirjandusele Elvasse poodi sõitma hakkas, läks autol mingi rihm katki ja sellega julges ta veel ainult tagasi kodu poole pöörata. Õnneks ei olnud ta kaugele jõudnud. Ja selle teemaga tegeleme me homme edasi.

Kõik muu on tegelikult väga toredasti, aga autode osas valitseks nagu kuri needus meie üle.

Advertisements

Prõmmiva luule rüpes

Käisin korra siit aedade ja metsade keskelt korraks jälle ka luuletajate maailma kaemas. Hullunud Tartu Luuleprõmmul. Ehk Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlustel 2015. Eelvoorud algasid juba neljapäeval, aga siis ma “prõmmisin” ju ise seal Kiriveres ja Kolga-Jaanis, koolilastele. Sealt tagasi jõudnuna oli mul reedeks tarvis veel paar kulka taotlust kokku panna, reede oli IV jaotuse materjalide tähtaeg ja päris reedese päeva hooleks ma kogu seda kupatust usaldada ei saanud. Pärast paari karmi kogemust olin sunnitud möönma, et kõige viimasemal päeval taotluste netitsi vormistamine ja materjalide üleslaadimine on paras ajaraisk ja närvide tapmine, sest kõige viimasemal päeval on ärganud kõik, kes vähegi midagi taotleda ja sinna üles laadida tahavad, ja see veebikeskkond ei pruugi sellist koormust ja liiklustihedust ning -mahte niisama ludinal läbi lubada.

Nii et võtsin end kokku (olin esinemistest jube sodi tegelikult), pudeli brändit kõrvale, ja hakkasin tegelema. Lõpetasin sellega millalgi öösel. No ja pagan võtaks, millalgi nad ju võiksid mulle järgmise lasteluulekogu jaoks raha anda ometi? Miks mitte lõpuks seekord!? Sest ma olen kolm korda juba küsinud, ning tutkit. Seekord tegin kõik kapitaalselt ümber ja panin terve uue käsikirja kokku ka. Teistest luuletustest ja teistel alustel. Töötasin sellega siin viimase nädala jooksul, aga pole blogis millegipärast maininud.

Reedel, teise eelvooru õhtul… olin eelmisest päevast lihtsalt väsinud, ning piisavalt rahul endaga, kui Lääne Elu töö tehtud sain, pluss elementaarsed majapidamistööd. Õhtul välja minemise peale ei jaksanud mõeldagi. Süsi, kutupiilu. Niipalju oli, et leppisin lapsega selle kokku, millal, kus ja kuidas me homse asjus kohtume…

… ja nii me veetsimegi tütrega elamusliku ja lõbustava laupäevaõhtu  luuleprõmmu meistrivõistlustel, mille tulemustest kirjutab Tartu Postimees siin, ja järelpeol Kirjanike maja keldris, Arhiivis, kus mängis Kriminaalne Elevant, oli samuti avatud mikrofon ja spontaansed paljukeelsed deklamatsiooniringid suitsunurgas.

Kui te vaatate seda Postimehe linki, siis seal on video võitja esinemisest. Aga ma lisaks siia veel ühe lingi oma personaalse lemmiku kohta. Ta esines finaalis sama tekstiga, aga see video on üles võetud kusagil mujal.

 

 

Kirjanikku jooksmas

Täna oli taas see päev, kui käisin kahes koolis kirjanikku jooksmas. Kirivere ja Kolga-Jaani põhikoolis. Mõlemad sellised väga sümpaatsed väikesed maakoolid, õpilasi seitsmekümne ümber. Kuulamas muidugi korraga kogu koolipere, mis teeb õigupoolest mu jaoks esinemise alati natuke raskemaks, sest nii suure vanusevahega publikut on keeruline hõlmata ja hallata. Räägid põhikooli vanemat astet huvitaval teemal, hakkavad pisikesed varsti nihelema ja haigutama. Räägid algklasse huvitaval teemal, võivad eluterved teismelised end liiga üleolevalt tundma ja omavahel naljatama hakata, mis jällegi ju tähendab, et lasen oma publiku käest ära.

Õnneks ei juhtu seda mul tihti. Tänagi ei juhtunud. Lihtsalt ma jälgin kõneldes oma auditooriumi kogu aeg selle pilguga, kuidas nüüd on… ja kuidas nüüd on… kas väikesed ilmutavad tüdimuse märke või kas nüüd on teismeliste tähelepanu hajuma hakanud… ja siis vahetan taas teemat ja adressaati, et vahepeal kaduma kippuv pool auditooriumist taas kätte saada. Enamasti saangi. See on nii selgelt äratuntav, kas nad kuulavad parajasti kogu tähelepanuga mind või lihtsalt on oma mõtetesse vajunud, kas silmad säravad sellepärast, et nad parasjagu minuga kaasa mõtlevad, või sellepärast, et nad mõtlevad mingile sõpradega tehtud või plaanitsetavale tembule.

Ja ma arvestan ju ka oma esinemisi ette valmistades alati sellega, milline vanusegrupp või grupid mul parajasti ees on. Ma ei ole küll hirmus põhjalik ettevalmistaja, teen vaid mõned märkmed enda jaoks konkreetset esinemist läbi mõeldes, aga ma ei ole esinedes tegelikult neid märkmeid kunagi kasutanud. Nii nagu mul kooliajal spikreid kirjutades (tikutoosiformaadis paberitükkidele imepisikese käekirjaga) polnud vaja neid peaaegu kunagi kasutada. Mul on suures osas käemälu.

Muide, ma sain täna laste käest imeasju teada. Tuleb välja, et on olemas mingi raamatukirjutamise äpp, mida tänapäeva loomingulised õpilased kasutavad. Ma ei väsi jahmumast elektroonikateaduse võidukäigu üle oma lühikese eluea jooksul. Mõelda vaid. Raamatukirjutamise äpp. Peaks oma silmaga ka kaema, mida see endast kujutab. Aga mul on sihuke eelarvamus, et arvatavasti on see äpp ikkagi mingi paras mänguasi, mitte midagi sellist, mis minu elus ja töös midagi lihtsamaks või otstarbekamaks muudaks. Ei tea. Peaks uurima.

Mulle meeldivad need maakoolid, aga seda ma juba ütlesin. Ja eriti meeldivad mulle vanad, ajalooga maakoolid. Neid ei tohiks kinni panna. Neis on mingi oma eripärane väärikus ja aura, need koolid ongi heas mõttes teistmoodi, neis on midagi vana ja olemuslikku. Need koolid on osa selle kogukonna, selle küla või valla identiteedist, nad on olulised.

Kirivere põhikool:

kirivere (1).jpg

Kirivere.jpg

Kolga-Jaani põhikooli vanem maja:

 

Kolga-Jaani.jpg

Vana koolimaja külge on ehitatud uuem, nõukaaegne koolihoone. Hoonete vahel seespool on eksponeeritud ka vana maja palksein.

kolgajaani.jpg

Pildid on võetud netiavarusest, antagu mulle selle eest andeks. Mis teha, kui ise taas ja taas õigel ajal pildistada ei oima (muide, täna oli mul fotokas isegi käekotis kaasas, aga unustasin pildistada).

 

 

 

 

 

 

Tempo püsib

Tempo püsib ja tegusad päevad jätkuvad. Sellepärast pole jälle mahti leidnud kirjutada ka, muudkui sekelda ringi ja aja asju ja korralda ja vaata, kuidas kõigi töödega rea peal püsiks.

Muuhulgas ka seltskondlikult. Pärast viimast sissekannet käisin veel külas nii Lendaval kui Kaarnal, Kaarnale viisin lõngad ja arutasime mu “karupükste” asja. Et ma siin ise olen seotud igasugu lubadustega kududa olulistele isikutele jõuluks kiisukampsuneid ja muid asju, aga täisvillaseid retuuse iseendale ikka hirmsasti tahaks ka, siis koob need retuusid mulle hoopis Kaaren oma tarkade ja kärmete masinate abiga. Aitäh!

Lendava aeda tegin paar rüüsteretke, et viia ta õunapuude alt ära viimased kõlblikud õunad. Nüüd on mul keldris ka õunakompotti ja purk köögikapis kuivatatud õunu täis. Imeline. Aitäh!

Rahmeldajamaal toimus järgmine pidulik kujuavamine koos sellele järgneva peoõhtuga. Ausõna, jõulutunne tuli peale. Kuju sellesse aeda tegi Lendav ja selle kaunitari nimi on And. Aitäh Rahmeldajale pildi eest, sest minu fotokaga läks nagu ikka – ma kannatan vist tõesti mälunõrkuse all, et seda kunagi ei meenu kaasa haarata.

Juba järgmisel päeval oli Lendav meil – vurledele abiks uue kaevuvõlli tegemisel. Enne talve oli mõistlik kaev ka käsitsi kallale kargamiseks korda saada. Vana võll oli mäda ja vänt käis pudeda puidu sees ringi lihtsalt, sellega ei olnud võimalik mingit vett üles vändata.

Siin hakkab palgijupist vormuma uus kaevuvõll.

Vara läks pimedaks, aga lasime veel mõne tunni maja tulede ja ehituslambi valgel edasi. Päev lõppes, kui püüdsime pliidi all punaseks aetud raudvitsu uuele võllile otsa ajada, et hiljem vänta sisse kiiludes puitu lõhki ei ajaks. Aga eks ole. See üritus jäigi paraku meeleoluka sketši tasemele. Ja järgmisel päeval pingutas Ott võlli otsad kokku hoopis ehituspoest ostetud moodsa aja pingutatavate vitstega. Igatahes teisel päeval tegime kahekesi selle asjanduse lõpuni ja on, kuidas on.

kaev

 

Nagu näete, siis võll on veidike nigu vabakujuline, ja ega see vända kiil sinna sisse päris otse end ka sisse taguda ei lasknud. Samuti ei pääsenud ilma paari väiksema praota. Aga põhiline on, et see värk nüüd töötab ja annab vee häda korral kaevust kätte, kui elekter peaks ära minema.

Aias on hilissügis. Isegi mööbel läks terrassilt aita ära tuttu.

mööbel tuttu.jpg

Ja ogoroodina on tühi ja paljas nagu enne loomist. Või õigemini mitte siiski päris. Kevadel oli ta õigupoolest veel palju tühjem ja paljam, võite ise kevadiste fotode pealt veenduda. Aga nüüd on peenrakastid tühjaks söödud või keldrisse tühjaks tassitud ning kaetud viimase rohuniidusega. Kasvavad veel ainult järgmise kevadeni sinna hädapärast eest ära istutatud iirised, maasikate tütartaimed, rooskapsad ja paksoid, mida veel otse potti tuua saab. Ja Osvald.

ogoroodina novembris.jpg

 

Muide, selle pildi peal on taas mingi imelik valguskera (seal metsa kohal). See ei ole päike, päev oli täitsa pilvine. Välku ma ei kasutanud. Ma ei tea, kust see kera tuli. Hingedeaeg on ju, ega tea, kes siin ringi lendab. Või mis efekte teatud ilmastikutingimuste korral vanad fotoaparaadid võivad anda.

Kingitused ja kaapolad

Meil on käsil vist kingituste päevad. Täna hommikul rikkus une koiduhämaras toimuv jube mürgeldamine magamistoas. Kui end üles ajasin, et Kata sealt välja visata, avastasin, et miski maailmas polnud juhtunud ilmaasjata. Kiisu-Kata oli teinud kingituse nii Otile kui mulle. Kummagi voodipoole ette põrandale oli hoolitsevalt hommikusöök valmis pandud.

isadepäevaks

kingitus

No mis te arvate, kas kass sai koslepit või kiita.

Kes see siis äraheldinuna ikka kassiga riidleb.

Aga ma jäin ikkagi üles ja hakkasin toimetama, tegin köögis tule üles ja Kiisu-Kata tuli siis sinna – et köögikappide alt veel üks hiir kinni püüda! See lasi tal kaks korda lõugade vahelt jalga, Kiisu-Kata pressis end köögikappide alla mahtumiseks lapikuks nagu lestakala, ja siis sai proua Punks kadedaks ja õelaks ning enne kui ma jõudsin teda keelata või takistada, ründas kapi alt väljatolknevaid tagakäppi ja taguotsa. Kiisu-kata ehmatas, hiirejaht sai paraku läbi, ja siis nad urisesid natuke aega teineteise peale, kuni Punks pahuralt tagasi oma diivanile taandus.

Proua Punks on  ikka igavene õelusekott ja kadekops. Ise ta hiiri kätte ei saa, ja siis on nagu kohe uss sees, kui teine saab.

Aga eile saime kingituseks kena kollase kõrvitsa. Sest me käisime Muhediklas abiks Kaarna tehtud kuju kergitamas. Pildid, mis mul selle kohta näidata on, on kõik kolm Muhedike omad. Mina ise olin taas see tahmapea, kes fotoka koju unustas (nagu alati, kui oleks põhjust seda kuhugi kaasa võtta).

kuju transport

püstitamine

kuju püsti

Meie seltskonnas valitseb juba tõeline puitskulptuuride maania. Ogoroodina juba muutus nakkushaiguseks, nüüd on järg puukujude käes. Ja ma arvan, et kui me selle kuivanud pihlaka omal siit kuivati juurest maha võtame, siis sellest peaks ikka kah kuju tegema. Miski kaapola, nagu mu tütar oma väga varases nooruses puitskulptuuride kohta ütles.

Nii et läheb toredasti! Ja elagu kaapolad!

Tegususe teine osa

Kirjastus Päike ja Pilv saadab kohe-kohe trükikotta mu järgmise lasteraamatu, õigemini koeraraamatu, “Paremad palad”, millesse pildid joonistas Marja-Liisa Plats!

Selline tore uudis tuli täna.

Toredad pildid ka, näitan mõnda teile ka.

kaaned flat

lk 20-21

lk 24-25

Ma usun, et see peaks kuu lõpuks poelettidel olema. Kindlasti saab otse Päikesest ja Pilvest e-poest siis tellida ka.

Muu tegusus oli, et käisime selle kuu lihakraami järel, ajasime Tartus Oti terviseasja ja minu raamatupoe-asja ja loomapoe-asja; siis mitu tundi kodus tükeldasin, purustasin, karbistasin-kotistasin ja sügavkülmutasin, õhtul keetsin veel rasva; puhastasin ja seadsin ogoroodinal talvekorda kaks peaaegu viimast peenart, mõtlesin selle juures hiljuti taas üle loetud Underi-Adsoni päevaraamatule – ma ei tea, kuidas see on juhtunud, aga ma mõtlen sellest nüüd hoopis teisiti kui varem. Mulle tundub nüüd nende päevaraamatute järgi, et tegemist polnud mitte lihtsalt ülitundliku loovinimese natuuriga, noh, sellega ka, aga selle pideva närvinõrkuse ja unetuste ja peavalude ja äärepealt-surmade ja vaevu-liikumiste ja üldse selle igavese kaeblemise taga oli võib-olla hoopis suur enesehaletsus, kaastunde otsimine, teatav manipuleerimine… sest sellele pidevale draamale oli tänulik ja kaasaelav publik ja põetaja 24/7 olemas Adsoni näol.

Mitte et see dramaatiline iseloom Underi kuidagi halvemaks teeks. Under on Under, st peamiselt tema luule.

Ja kindlasti oli tal päriselt ka tegemist mingi närvihaigusega. ja ma ei taha kindlasti tema kannatusi kuidagi pisendada või maha teha.

Lihtsalt kui varem jäi neistsamadest päevaraamatutest tunne, et Adson mängis temaga kui nukuga, oli talle põetaja, ihukaitsja ja vangivalvur ja võib-olla valas oma otse pealetükkiva hoolitsusega Underi haiguse avaldumiselegi õli tulle, siis nüüdkordsel lugemisel mõtlesin ma hoopis, et Under manipuleerib temaga.

Huvitav täitsa, kuidas ma seda situatsiooni veel umbes 10 aasta pärast tõlgendan. Tõenäoliselt on mul siis kogu sellele asjale veel üks kolmas pilk.

Nojah, ja siis ma mõtlesin veel päris pikalt Kennethi peale. See on üks poiss tollest näidendist, mis mul praegu töös on. Ta ei tohi olla liiga sümpaatne, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ta ikkagi kuidagi kogemata tuleb sümpaatne.

On meil üks koht, kus ta peab midagi ilget, tobedat ja häbiväärselt lapsikut tegema. Nii et üks tütarlaps, kelle suhtes seal lootusi hellitati, isegi ta oma sõbratsoonist välja arvaks. Ma ei tea veel päris hästi, mis ilguse see Kenneth mul teeb siis. Äkki näen unes seda.

Kõlab kahtlaselt tegusalt

Jõudsime lõpuks oma keldriesisega tegeleda. Suvi otsa pidasime siin ju plaani, mis sellega teha, et keldri uks talvel enam kinni ei külmuks, nagu ta läinud talv ju oli ja nagu eelmise perenaise info järgi pidigi olema. Aga ma ei saa selle nalja jätkumist ju lubada, mul on riiulid seal puha head manti täis laotud ja kuidas me need sealt siis talvel kätte saame, kui ukse kinni külmuda laseme.

Kurjajuur oli keldri lävepaku ees omajagu kerkinud pinnas. Suveajal uks avanes, aga siiski liikus otseselt vastu maapinda. Selge, et külmaga maapind kerkib ja siis enam ei avane. Nii et meil oli vaja sea ukseesist seal delikaatselt madalamaks võtta. Igasugu ideid oli, näiteks sealt korralikult killustikuga ära täita, et välistada igasugune vee kogunemine jne, aga siis juhtis üks kena külaline, kellega seda probleemi ka arutatud sai, meie tähelepanu asjaolule, et keldri juurest läheb nagunii üsna kena kallak allapoole. Nii et vee kogunemist vähemalt teoreetiliselt seal kartma ei peaks.

Siis tegimegi lihtsalt nii, et kaevasime ukseesise lahti, koorisime pinnast vahelt omajagu välja, panime mättad tagasi ja loodame, et pääseme talvel keldrisse ning et tõepoolest vett sinna korjama ei hakka.

Kuigi mine sa tea. Päris igas aspektis pole see asi meil sugugi riskivaba, sest ikkagi kiskus see nagu natuke lohuks kätte ära ka.

keldri ees auk

madalam keldriesine

Täna nokitses Ott ka veel keldri kallal, aga sees. Tegi madalaid riiuleid, millele toetada juurviljapütte ja  – hm – mu jorjenimugulate kaste. Ma ju ometi võtsin need 78 jorjenimugulat ometi nüüd maast üles ka. St tegelikult siiski vähem, arvan, et umbes 70, sest kadusid esines ka. Maru kerge on neid mugulapuntraid maa sees kogemata labidaga pooleks lüüa.

Eile käisime Elvas Lendava näituse avamisel. See jääb nüüd mõneks ajaks raamatukokku üles. Ma arvan küll, et Lendav on mu lemmik-loomajoonistaja ja lemmik-kujusaagija. Aga mu arvamuse juures on ilmselt ka subjektiivne aspekt hästi tugev, nii et ajaloolisele tõele ma igaks juhuks ei pretendeeri.

Töötan Polygon teatrile mõeldud noorteetenduse käsikirja kallal. See on põnev töö, teeme seda Piret Jaaksiga kahasse, mis minu jaoks on uus ja huvitav viis ühte kirjatükki teha, ning samuti on selle etenduse ülesehitus selline mitte kõige tavalisem. Kavatsen nüüd paar esimest novembrinädalat sellesse üpris süvenenud olla… kui ma üldse oskan enam millessegi süvenenud olla, kui lasen ringi nagu orav rattas, sada asja korraga peas keerlemas ja tuhat toimetust korraga käsil.

See ka veel, et mul diagnoositi borrelioos. Üks (või mitu?) neist kuuest puugist, kes enne jaanipäeva mind sõid, oli raipenahk-nakkusekandja. Täna käisin kordusanalüüsi andmas. Kui see eelmist kinnitab, siis on põhjust rõõmustada – hakkan ravi saama ja nii on lootust lõpuks vabaneda ka mind sel sügisel mõnevõrra vaevanud ebaselgetest liiges- ja lihasevaludest ja muudest enesetunde hälvetest, mille tõttu ma õigupoolest perearstilt borrelioosianalüüse küsima läksingi.

Muu hulgas ajasin juhiloa külge käiva tervisetõendi ja juhiloa pikendamise asjad korda. Igavene tüütus. Aga mittekehtivat juhiluba pole ka väga mõtet sahtlis pidada, eriti kui siin maal võib tekkida akuutne vajadus Oti asemel ise rooli taha minna.

Purgistasin tomateid ja koorisin-kuivatasin õunu.

tomatid

Mõistlikud inimesed teevad seda augustis, ma tean. Aga minul lähevad nad alles nüüd esikus kastides punaseks.

Ogoroodina annab siiski ikka veel. Annab rediseid, rõikaid, roos- ja lehtkapsast ja paksoid. Muus osas on köögivili koristatud ja vormistatud kes kuidas, keldris ja kastis ja pütis ja purgis või sügavkülmas; peenardel viimasest muruniitmisest pärit muruhake tekiks peal. Ja tüdimust millegipärast ei ole. Ma jätkaks sama tuhinaga, kui vaid saaks. Juba jõllitan internetis köögiviljaseemneid ja teen märkmeid, mis huvitavaid sorte kõik ma tahaks katsetada.

Muide, õnneks on mul emalt saadud küüslauk veel maha panemata. Nii et natuke lustida ma ikka sel hooajal veel saan!

Esimese aalujana Togrami aiasoppides

Eile panin märgi maha: ma olevat esimene aalujate klubi liige, kes Togrami aiasoppidesse oma jalaga sisse astus.

Aiasoppides oli näha täpselt niisuguseid asju, mida novembri hakul aedades ikka. Ja siis veel muud väga huvitavat värki, mida ma siiski ei pildistanud, sest kavatsen seda teha valgusolude paranedes kunagi kevade poole.

Üks erand siiski: Togrami intrigeeriv liivmultšiga peenar maja ees. Pimedal novembripäeval mõjub see liivmultš tõesti ootamatult kirgastavalt. Näeb rõõmus välja!

liivapeenar

Küll aga olid selles novembrihämus täielikud pilgupüüdjad selle taluõue vanad abihooned ja väga ilusad varemed ja kummalised kiviaugud. Väga ilusad kiviaugud. Sain aru, et siia hakkab järgmisel hooajal maakelder taastulema.

kiviauk

togram

Togram1

Sõidu argine põhjus oli aga kümme kilo sibulaid ja kiloke küüslauku, mis mul Togramilt juba umbes septembri hakul vist tellitud oli. Lõpuks sain nad ära veetud sealt. Mitte et neil seal väga viga oleks olnud, Togram on sibulatele hea perenaine.

Ja meil oli imetore õhtu. Mulle tundub, et need pimedad hilissügisõhtud ainult selleks mõeldud ongi, et inimesed kuskile valgetesse tubadesse kokku tuua ja üksteise seltskonda nautima panna. See on lihtsalt see aeg!

Eks päev enne käisime Otiga ju ka külaseltsi lõikuspeol. (Mille peale mu tütar sai naerukrambid, et me oleme maakad, maakad! Aga olemegi! Ja külaselts on siin suurepärane. Kunagi ma võib-olla veel kirjutan sellest.)

Muide, täna on aastapäev. Täpselt aasta sai sellest, kui me oma kodu nägime ja sellesse ära armusime.