Jõudsime lõpuks oma keldriesisega tegeleda. Suvi otsa pidasime siin ju plaani, mis sellega teha, et keldri uks talvel enam kinni ei külmuks, nagu ta läinud talv ju oli ja nagu eelmise perenaise info järgi pidigi olema. Aga ma ei saa selle nalja jätkumist ju lubada, mul on riiulid seal puha head manti täis laotud ja kuidas me need sealt siis talvel kätte saame, kui ukse kinni külmuda laseme.
Kurjajuur oli keldri lävepaku ees omajagu kerkinud pinnas. Suveajal uks avanes, aga siiski liikus otseselt vastu maapinda. Selge, et külmaga maapind kerkib ja siis enam ei avane. Nii et meil oli vaja sea ukseesist seal delikaatselt madalamaks võtta. Igasugu ideid oli, näiteks sealt korralikult killustikuga ära täita, et välistada igasugune vee kogunemine jne, aga siis juhtis üks kena külaline, kellega seda probleemi ka arutatud sai, meie tähelepanu asjaolule, et keldri juurest läheb nagunii üsna kena kallak allapoole. Nii et vee kogunemist vähemalt teoreetiliselt seal kartma ei peaks.
Siis tegimegi lihtsalt nii, et kaevasime ukseesise lahti, koorisime pinnast vahelt omajagu välja, panime mättad tagasi ja loodame, et pääseme talvel keldrisse ning et tõepoolest vett sinna korjama ei hakka.
Kuigi mine sa tea. Päris igas aspektis pole see asi meil sugugi riskivaba, sest ikkagi kiskus see nagu natuke lohuks kätte ära ka.
Täna nokitses Ott ka veel keldri kallal, aga sees. Tegi madalaid riiuleid, millele toetada juurviljapütte ja – hm – mu jorjenimugulate kaste. Ma ju ometi võtsin need 78 jorjenimugulat ometi nüüd maast üles ka. St tegelikult siiski vähem, arvan, et umbes 70, sest kadusid esines ka. Maru kerge on neid mugulapuntraid maa sees kogemata labidaga pooleks lüüa.
Eile käisime Elvas Lendava näituse avamisel. See jääb nüüd mõneks ajaks raamatukokku üles. Ma arvan küll, et Lendav on mu lemmik-loomajoonistaja ja lemmik-kujusaagija. Aga mu arvamuse juures on ilmselt ka subjektiivne aspekt hästi tugev, nii et ajaloolisele tõele ma igaks juhuks ei pretendeeri.
Töötan Polygon teatrile mõeldud noorteetenduse käsikirja kallal. See on põnev töö, teeme seda Piret Jaaksiga kahasse, mis minu jaoks on uus ja huvitav viis ühte kirjatükki teha, ning samuti on selle etenduse ülesehitus selline mitte kõige tavalisem. Kavatsen nüüd paar esimest novembrinädalat sellesse üpris süvenenud olla… kui ma üldse oskan enam millessegi süvenenud olla, kui lasen ringi nagu orav rattas, sada asja korraga peas keerlemas ja tuhat toimetust korraga käsil.
See ka veel, et mul diagnoositi borrelioos. Üks (või mitu?) neist kuuest puugist, kes enne jaanipäeva mind sõid, oli raipenahk-nakkusekandja. Täna käisin kordusanalüüsi andmas. Kui see eelmist kinnitab, siis on põhjust rõõmustada – hakkan ravi saama ja nii on lootust lõpuks vabaneda ka mind sel sügisel mõnevõrra vaevanud ebaselgetest liiges- ja lihasevaludest ja muudest enesetunde hälvetest, mille tõttu ma õigupoolest perearstilt borrelioosianalüüse küsima läksingi.
Muu hulgas ajasin juhiloa külge käiva tervisetõendi ja juhiloa pikendamise asjad korda. Igavene tüütus. Aga mittekehtivat juhiluba pole ka väga mõtet sahtlis pidada, eriti kui siin maal võib tekkida akuutne vajadus Oti asemel ise rooli taha minna.
Purgistasin tomateid ja koorisin-kuivatasin õunu.
Mõistlikud inimesed teevad seda augustis, ma tean. Aga minul lähevad nad alles nüüd esikus kastides punaseks.
Ogoroodina annab siiski ikka veel. Annab rediseid, rõikaid, roos- ja lehtkapsast ja paksoid. Muus osas on köögivili koristatud ja vormistatud kes kuidas, keldris ja kastis ja pütis ja purgis või sügavkülmas; peenardel viimasest muruniitmisest pärit muruhake tekiks peal. Ja tüdimust millegipärast ei ole. Ma jätkaks sama tuhinaga, kui vaid saaks. Juba jõllitan internetis köögiviljaseemneid ja teen märkmeid, mis huvitavaid sorte kõik ma tahaks katsetada.
Muide, õnneks on mul emalt saadud küüslauk veel maha panemata. Nii et natuke lustida ma ikka sel hooajal veel saan!
Aidi Vallik avalikult 