Kõlab kahtlaselt tegusalt

Jõudsime lõpuks oma keldriesisega tegeleda. Suvi otsa pidasime siin ju plaani, mis sellega teha, et keldri uks talvel enam kinni ei külmuks, nagu ta läinud talv ju oli ja nagu eelmise perenaise info järgi pidigi olema. Aga ma ei saa selle nalja jätkumist ju lubada, mul on riiulid seal puha head manti täis laotud ja kuidas me need sealt siis talvel kätte saame, kui ukse kinni külmuda laseme.

Kurjajuur oli keldri lävepaku ees omajagu kerkinud pinnas. Suveajal uks avanes, aga siiski liikus otseselt vastu maapinda. Selge, et külmaga maapind kerkib ja siis enam ei avane. Nii et meil oli vaja sea ukseesist seal delikaatselt madalamaks võtta. Igasugu ideid oli, näiteks sealt korralikult killustikuga ära täita, et välistada igasugune vee kogunemine jne, aga siis juhtis üks kena külaline, kellega seda probleemi ka arutatud sai, meie tähelepanu asjaolule, et keldri juurest läheb nagunii üsna kena kallak allapoole. Nii et vee kogunemist vähemalt teoreetiliselt seal kartma ei peaks.

Siis tegimegi lihtsalt nii, et kaevasime ukseesise lahti, koorisime pinnast vahelt omajagu välja, panime mättad tagasi ja loodame, et pääseme talvel keldrisse ning et tõepoolest vett sinna korjama ei hakka.

Kuigi mine sa tea. Päris igas aspektis pole see asi meil sugugi riskivaba, sest ikkagi kiskus see nagu natuke lohuks kätte ära ka.

keldri ees auk

madalam keldriesine

Täna nokitses Ott ka veel keldri kallal, aga sees. Tegi madalaid riiuleid, millele toetada juurviljapütte ja  – hm – mu jorjenimugulate kaste. Ma ju ometi võtsin need 78 jorjenimugulat ometi nüüd maast üles ka. St tegelikult siiski vähem, arvan, et umbes 70, sest kadusid esines ka. Maru kerge on neid mugulapuntraid maa sees kogemata labidaga pooleks lüüa.

Eile käisime Elvas Lendava näituse avamisel. See jääb nüüd mõneks ajaks raamatukokku üles. Ma arvan küll, et Lendav on mu lemmik-loomajoonistaja ja lemmik-kujusaagija. Aga mu arvamuse juures on ilmselt ka subjektiivne aspekt hästi tugev, nii et ajaloolisele tõele ma igaks juhuks ei pretendeeri.

Töötan Polygon teatrile mõeldud noorteetenduse käsikirja kallal. See on põnev töö, teeme seda Piret Jaaksiga kahasse, mis minu jaoks on uus ja huvitav viis ühte kirjatükki teha, ning samuti on selle etenduse ülesehitus selline mitte kõige tavalisem. Kavatsen nüüd paar esimest novembrinädalat sellesse üpris süvenenud olla… kui ma üldse oskan enam millessegi süvenenud olla, kui lasen ringi nagu orav rattas, sada asja korraga peas keerlemas ja tuhat toimetust korraga käsil.

See ka veel, et mul diagnoositi borrelioos. Üks (või mitu?) neist kuuest puugist, kes enne jaanipäeva mind sõid, oli raipenahk-nakkusekandja. Täna käisin kordusanalüüsi andmas. Kui see eelmist kinnitab, siis on põhjust rõõmustada – hakkan ravi saama ja nii on lootust lõpuks vabaneda ka mind sel sügisel mõnevõrra vaevanud ebaselgetest liiges- ja lihasevaludest ja muudest enesetunde hälvetest, mille tõttu ma õigupoolest perearstilt borrelioosianalüüse küsima läksingi.

Muu hulgas ajasin juhiloa külge käiva tervisetõendi ja juhiloa pikendamise asjad korda. Igavene tüütus. Aga mittekehtivat juhiluba pole ka väga mõtet sahtlis pidada, eriti kui siin maal võib tekkida akuutne vajadus Oti asemel ise rooli taha minna.

Purgistasin tomateid ja koorisin-kuivatasin õunu.

tomatid

Mõistlikud inimesed teevad seda augustis, ma tean. Aga minul lähevad nad alles nüüd esikus kastides punaseks.

Ogoroodina annab siiski ikka veel. Annab rediseid, rõikaid, roos- ja lehtkapsast ja paksoid. Muus osas on köögivili koristatud ja vormistatud kes kuidas, keldris ja kastis ja pütis ja purgis või sügavkülmas; peenardel viimasest muruniitmisest pärit muruhake tekiks peal. Ja tüdimust millegipärast ei ole. Ma jätkaks sama tuhinaga, kui vaid saaks. Juba jõllitan internetis köögiviljaseemneid ja teen märkmeid, mis huvitavaid sorte kõik ma tahaks katsetada.

Muide, õnneks on mul emalt saadud küüslauk veel maha panemata. Nii et natuke lustida ma ikka sel hooajal veel saan!

Advertisements

8 kommentaari

  1. rahutu rahmeldaja said,

    3. nov. 2015 kell 23:20

    Appi, Sinu tegususe juures tekib mul endal tunne, et ma elan poolunes või olen poolsurnud, kuidas Sa küll seda kõike jaksad ? 😀 Aga aedlemise isu pole minulgi veel päris otsas, mis on mõnevõrra imelik 😀

  2. Muhedik said,

    3. nov. 2015 kell 23:44

    Mulle tundub ka, et sel aastal hooaeg ei lõpegi. Mitu põnevat üritust ootab ees, esimesed taimetellimused ka tehtud ja kaugel see külviaegki enam on. Intensiivne küll, aga ilus aasta on olnud.
    Rooskapsas on hüva kraam, mul seda tänavu polnudki.

  3. Futu said,

    4. nov. 2015 kell 05:16

    Hea pikk ja mõnus sügis on, laseb kõik õuetööd kenasti ära teha. Talveuni kipub küll juba kallale, aga teen minagi veel õuesööste, et see või teine asi talvel aknast vaadates silma ei kriibiks.:)

  4. thela said,

    4. nov. 2015 kell 08:50

    Minul on endiselt kõik õuetööd tegemata ja erilist isu midagi teha pole ka. Kuigi viimased päevad on olnud mõnusalt soojad ja sumedad, pole lihtsalt aega välja minna.

  5. Köögikata said,

    4. nov. 2015 kell 09:34

    Vau! Lihtsalt vau!!!
    Aga kuidas Su jorjenitel selle õitsemisega siis oli? Ma ilmselt olen selle postituse maha maganud. 🙂

  6. aidivallik said,

    4. nov. 2015 kell 14:10

    Jorjenitest enamus sorte õitses, mõnes postituses näitasin natuke õisi ka, aga enamikku vist ei jõudnudki. Osalt ka sellepärast, et roosat masti jorjenite koha kohale tegid suured herilased oma pesa ja ei lasknud kedagi ligidale.
    Aga seda pean ma ütlema, et jorjenile kaevamata maas ei meeldi. Kasvult jäid niruks, mida kõvem koht, seda nirumaks.

  7. trumm said,

    4. nov. 2015 kell 19:20

    killustik v kruus v kivi keldriukse ees oleks hea mõte küll ja seda mitte niivõrd vee kogunemise tõttu, kui selleks, et porisel kevadisel ajal keldrisse muda ei tassiks. kui kevadel lumi sulab, siis peamistele käigukohtadesse tekib nagunii mudaauk. lisaks kõigele muule ei näe see ka eriti kena välja.

    borrelioos on jama lugu, loodetavasti saab sellega ühe korraga ühele poole. väga salaval haigus, eriti, kui pikalt jokutada. nii et hoiame pöialt (ja 10 päeva on liiga lühike kuur). mde, soomes pidi nii olema, et keegi iei hakka puugihammustuse korral seda 10 päeva ära ootama, et analüüsi teha saaks, igati mõistlikum on kohe ab kuur teha – pääseb palju kergemalt ja see saadana spiroheet ei jõua paljuneda ega peituda.

  8. maurus said,

    4. nov. 2015 kell 21:51

    Mul on ka hetkel käsil neljas borrelioos kümne aasta jooksul, ravi peal ( ka 10-päevane kuur), aga ega päris terveks vist ei saagi. Need lihas- ja liigesvalud ja ka väsimus jäävad üsna pikalt. Kõige paremini taastusin sellest jamast esimesel korral, kui pandi haiglasse ja kolm nädalat sain otse veeni antibiotsi. Nüüd sellist luksust enam pole, et praktiliselt terve, omal jalal kõndiv inimene riigi kulul haiglas sööks ja jooks ja rohtusid manustada laseks, ise mõnusalt raamatut lugedes või kududes! Olid ajad!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: