Tegususe teine osa

Kirjastus Päike ja Pilv saadab kohe-kohe trükikotta mu järgmise lasteraamatu, õigemini koeraraamatu, “Paremad palad”, millesse pildid joonistas Marja-Liisa Plats!

Selline tore uudis tuli täna.

Toredad pildid ka, näitan mõnda teile ka.

kaaned flat

lk 20-21

lk 24-25

Ma usun, et see peaks kuu lõpuks poelettidel olema. Kindlasti saab otse Päikesest ja Pilvest e-poest siis tellida ka.

Muu tegusus oli, et käisime selle kuu lihakraami järel, ajasime Tartus Oti terviseasja ja minu raamatupoe-asja ja loomapoe-asja; siis mitu tundi kodus tükeldasin, purustasin, karbistasin-kotistasin ja sügavkülmutasin, õhtul keetsin veel rasva; puhastasin ja seadsin ogoroodinal talvekorda kaks peaaegu viimast peenart, mõtlesin selle juures hiljuti taas üle loetud Underi-Adsoni päevaraamatule – ma ei tea, kuidas see on juhtunud, aga ma mõtlen sellest nüüd hoopis teisiti kui varem. Mulle tundub nüüd nende päevaraamatute järgi, et tegemist polnud mitte lihtsalt ülitundliku loovinimese natuuriga, noh, sellega ka, aga selle pideva närvinõrkuse ja unetuste ja peavalude ja äärepealt-surmade ja vaevu-liikumiste ja üldse selle igavese kaeblemise taga oli võib-olla hoopis suur enesehaletsus, kaastunde otsimine, teatav manipuleerimine… sest sellele pidevale draamale oli tänulik ja kaasaelav publik ja põetaja 24/7 olemas Adsoni näol.

Mitte et see dramaatiline iseloom Underi kuidagi halvemaks teeks. Under on Under, st peamiselt tema luule.

Ja kindlasti oli tal päriselt ka tegemist mingi närvihaigusega. ja ma ei taha kindlasti tema kannatusi kuidagi pisendada või maha teha.

Lihtsalt kui varem jäi neistsamadest päevaraamatutest tunne, et Adson mängis temaga kui nukuga, oli talle põetaja, ihukaitsja ja vangivalvur ja võib-olla valas oma otse pealetükkiva hoolitsusega Underi haiguse avaldumiselegi õli tulle, siis nüüdkordsel lugemisel mõtlesin ma hoopis, et Under manipuleerib temaga.

Huvitav täitsa, kuidas ma seda situatsiooni veel umbes 10 aasta pärast tõlgendan. Tõenäoliselt on mul siis kogu sellele asjale veel üks kolmas pilk.

Nojah, ja siis ma mõtlesin veel päris pikalt Kennethi peale. See on üks poiss tollest näidendist, mis mul praegu töös on. Ta ei tohi olla liiga sümpaatne, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ta ikkagi kuidagi kogemata tuleb sümpaatne.

On meil üks koht, kus ta peab midagi ilget, tobedat ja häbiväärselt lapsikut tegema. Nii et üks tütarlaps, kelle suhtes seal lootusi hellitati, isegi ta oma sõbratsoonist välja arvaks. Ma ei tea veel päris hästi, mis ilguse see Kenneth mul teeb siis. Äkki näen unes seda.

Advertisements

5 kommentaari

  1. Futu said,

    5. nov. 2015 kell 04:46

    Mis on lapsik, ilge ja häbiväärselt tobe? Võibolla ei salli noormees tydruku armukadedat ja sandi iseloomuga sülekoera ning söödab sellele terve karbi liköörikomme? Aga jääb vahele. Kuni koer ükskord kaineks saab jõuab hulga segadust majja tekkida ja noorte sõprus saab selle tulemusel samuti kõvasti kannatada.

  2. rahutu rahmeldaja said,

    5. nov. 2015 kell 06:19

    Eksole aga ega see nüüd noormeest ilgeks ja häbiväärseks ei tee, lapsikult tobedaks ainult 😀 Naerisn. Sügis hakkab vägisi sisse murdma, ogoroodina ja toidutaimede asemele on Under-Adson trüginud 😀

  3. rahutu rahmeldaja said,

    5. nov. 2015 kell 06:19

    Oi ja raamat on muidugi väga tore uudis, mingu sel hästi 😀

  4. Muhedik said,

    5. nov. 2015 kell 10:52

    Õnne uuele lapsukesele. Ju nii pisikesed lugejad saavad sest palju rõõmu tunda.

  5. Köögikata said,

    5. nov. 2015 kell 22:16

    Palju õnne uue raamatu puhul!
    See on põnev, jah, kuidas meie lugemisoskus aja jooksul muutub.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: