Tempo püsib

18. nov. 2015 kell 19:38 (Aed, Muiduelu, Uncategorized)

Tempo püsib ja tegusad päevad jätkuvad. Sellepärast pole jälle mahti leidnud kirjutada ka, muudkui sekelda ringi ja aja asju ja korralda ja vaata, kuidas kõigi töödega rea peal püsiks.

Muuhulgas ka seltskondlikult. Pärast viimast sissekannet käisin veel külas nii Lendaval kui Kaarnal, Kaarnale viisin lõngad ja arutasime mu “karupükste” asja. Et ma siin ise olen seotud igasugu lubadustega kududa olulistele isikutele jõuluks kiisukampsuneid ja muid asju, aga täisvillaseid retuuse iseendale ikka hirmsasti tahaks ka, siis koob need retuusid mulle hoopis Kaaren oma tarkade ja kärmete masinate abiga. Aitäh!

Lendava aeda tegin paar rüüsteretke, et viia ta õunapuude alt ära viimased kõlblikud õunad. Nüüd on mul keldris ka õunakompotti ja purk köögikapis kuivatatud õunu täis. Imeline. Aitäh!

Rahmeldajamaal toimus järgmine pidulik kujuavamine koos sellele järgneva peoõhtuga. Ausõna, jõulutunne tuli peale. Kuju sellesse aeda tegi Lendav ja selle kaunitari nimi on And. Aitäh Rahmeldajale pildi eest, sest minu fotokaga läks nagu ikka – ma kannatan vist tõesti mälunõrkuse all, et seda kunagi ei meenu kaasa haarata.

Juba järgmisel päeval oli Lendav meil – vurledele abiks uue kaevuvõlli tegemisel. Enne talve oli mõistlik kaev ka käsitsi kallale kargamiseks korda saada. Vana võll oli mäda ja vänt käis pudeda puidu sees ringi lihtsalt, sellega ei olnud võimalik mingit vett üles vändata.

Siin hakkab palgijupist vormuma uus kaevuvõll.

Vara läks pimedaks, aga lasime veel mõne tunni maja tulede ja ehituslambi valgel edasi. Päev lõppes, kui püüdsime pliidi all punaseks aetud raudvitsu uuele võllile otsa ajada, et hiljem vänta sisse kiiludes puitu lõhki ei ajaks. Aga eks ole. See üritus jäigi paraku meeleoluka sketši tasemele. Ja järgmisel päeval pingutas Ott võlli otsad kokku hoopis ehituspoest ostetud moodsa aja pingutatavate vitstega. Igatahes teisel päeval tegime kahekesi selle asjanduse lõpuni ja on, kuidas on.

 

Nagu näete, siis võll on veidike nigu vabakujuline, ja ega see vända kiil sinna sisse päris otse end ka sisse taguda ei lasknud. Samuti ei pääsenud ilma paari väiksema praota. Aga põhiline on, et see värk nüüd töötab ja annab vee häda korral kaevust kätte, kui elekter peaks ära minema.

Aias on hilissügis. Isegi mööbel läks terrassilt aita ära tuttu.

Ja ogoroodina on tühi ja paljas nagu enne loomist. Või õigemini mitte siiski päris. Kevadel oli ta õigupoolest veel palju tühjem ja paljam, võite ise kevadiste fotode pealt veenduda. Aga nüüd on peenrakastid tühjaks söödud või keldrisse tühjaks tassitud ning kaetud viimase rohuniidusega. Kasvavad veel ainult järgmise kevadeni sinna hädapärast eest ära istutatud iirised, maasikate tütartaimed, rooskapsad ja paksoid, mida veel otse potti tuua saab. Ja Osvald.

 

Muide, selle pildi peal on taas mingi imelik valguskera (seal metsa kohal). See ei ole päike, päev oli täitsa pilvine. Välku ma ei kasutanud. Ma ei tea, kust see kera tuli. Hingedeaeg on ju, ega tea, kes siin ringi lendab. Või mis efekte teatud ilmastikutingimuste korral vanad fotoaparaadid võivad anda.