Siin see ripub

Siin see ripub: mu esimene ise kedratud ja korrutatud lõng.

lõngad.jpg

Teist sama palju tuleb ilmselt veel, see kogus, mis ma kevadel valmis kedrata jõudsin, on korrutamisega alles poole peal. Praegu ripub see riidepuu lõngadega küll õues räästaaluse all varjul, et Kaarna õpetuse järgi niiskust sisse tõmmata ja seeläbi sirgemaks venida. Selsamal eesmärgil on ka tassid raskuseks vihtide otsa riputatud.

Ja siis tuleb need lõngad pesta, kuivatada ja keradesse kerida… ning ma arvan, et lõpuks saab neist üks soe ja sõna otseses mõttes algusest lõpuni kodukootud kampsun mulle endale.

Mul tuli veel meelde, millist erutavat vokki ma Tartu jõululaadal nägin. Ei saa teisiti, pean teile ka näitama. See on kahejalavokk, pisike, portatiivne ja mahub endaga kaasasolevasse seljakotti (isegi väiksem kui kidrakott). Maksvat midagi üle viiesaja euro, nii et hetkel parem jätkan oma tädi majast pärit saja-aastase vokiga, aga miks mitte tulevikuunistuseks taoline idee kõrva taha panna.

vokk.jpg

Neid tood maale ja müüb selline ettevõte, nagu Lahemaa Lammas. Muide, ja nad pakuvad teisigi väga ilusaid ja huvitavaid vokimudeleid. Tutvuge lingiga.

Eile aga käisime pikas sõidus: Harjumaal Kiili koolis seitsmendate klasside laste ees. See kõige huvitavam iga! Pilt veebist. Vikerkaart ega vihma eile polnud. Oli hoopis rõõmus, kuid valusalt madal päikesepaiste. Peaasi, et päikesepaiste!

Kiili.jpg

 

Hoopis erinevalt mu siinsetest viimastest koolikülastustest, on Kiili kool suur ja kiiresti kasvav. Kui see kool 2003. aastal alustas, siis olnud seal nii 300 õpilase ringis, nüüd  on 700 ja valglinnastumise viljastavates tingimustes aina kasvab. Suurkooli kohta on õhkkond majas samas väga hea ja sõbralik, kerge ja rõõmus.

Olen õigupoolest Kiili koolis esinenud varem lausa kaks korda: viimati 2010. ja enne seda millalgi 2006. või 2007. aastal. Ning noist kordadestki oli mul meeles, et see kool meeldis mulle, et seal oli hea olla ja esineda – just nagu nüüdki.

Sõit sinna Lõuna-Eestist on aga ikka paganama pikk ja tüütu. See Tartu-Tallinna maantee on igav ja zombistav trass – kesse jaksab kogu aeg sõita ainult otse? Aga ma tean, et nii on maailmas kombeks, olgu siis pealegi, küll meie Otiga saame ka hakkama. (Kuigi igav ja tüütu on ikkagi, ja häirete või hälvetega juhtide kontsentratsioon sellel trassil on ka liiga kõrge. Nii et me natuke kardame seda teed sõita iga kord, kui peame seda tegema.)

Mis siin veel toimus. Heiki punane Suss jääb nüüd meie Käulaks. Otsustasime pärast üsna põhjalikku eeltööd niiviisi ja vormistasime selle eile õhtul Tartusse jõudes ära. Siis on meil kahe masina peale kokku kõik, mida meil vaja: nelikvedu, konks, ja see, et üks sõidukorras masin on siiski alati võtta. Praegu on isegi valida, kummaga kuhu. Aga ma usun, et talviste tingimuste saabudes võtab meie vana Suss põhikoormuse endale, sest jääl või lumes on esiveo ja nelikveo vahel siiski väga, väga märgatav vahe. Ma võiks sellest rääkida peaaegu anekdoodi, kuidas Ott käis omal ajal jääraja eksamist tegemas, nii et oli selleks hoolega ja põhjalikult meie nelikveolise Sussiga harjutanud ja uskus, et teab jää peal sõitmisest kõike. AGA jääraja eksami masin oli esiveoline. Ott räägib sellest siiamaani kui ühest shokeerivamast elamusest oma täiskasvanuelus.

Mul on jälle see õudne põgeneva vangi lugu lauas. Tookord, kui selle otsas halasin ja isegi blogis kirjutasin, saate toimetus siiski otsustas, et läheb järgmisse hooaega.  Nüüd, vott, teemegi järgmist hooaega. Ja ma ei saa üle ega ümber. Minu probleem on selles, et selle kirjutamiseks pean ma minema selle vangi pähe, mõtlema nagu tema, ütlema nagu tema…  aga see “pea” ainult tõukab mind eemale. Ja mulle tundub nii ületamatu endal sinna “pea” sisse minna, olgu või ainult kolmeks-neljaks tunniks, mis nende dialoogide kirjutamiseks hädapärast vaja.

Hingan sügavalt sisse ja lähen veel ühele katsele.

 

Advertisements

Karupükstega või ilma

Neljapäeval panin toime järjekordse “koolikatsumise”. Käisin kirjanikuks Mõniste Koolis, see on päris Läti piiri ääres Võrumaal Kuutsi külas paiknev taas väga-väga pika ajalooga kool. Praegune kool on muidugi päris uues ja ilusas majas.

13m_Ąniste-koolimaja-2012.jpg

Pilt on Õpetajate Lehe veebist, andku nad mulle andeks. Aga Mõniste kooli kui sellise ajalugu on varsti peaaegu 300 aastat pikk, nad tähistasid sel aastal nimelt 285. aastapäeva. Seega on tegemist ühega vanimatest külakoolidest Eestis, esimesed andmed kooli (või koolide) tegutsemise kohta pärinevad 1730. aastast. 1765. aasta kooliseaduse andmetel õppis seal (või neis) 162 last. 1846. aastast on juba täpsemalt teada, et Mõniste kandis tegutses kaks kooli: Ädiste ja Lutsupalu. Pärast selle viimase koolimaja põlengut 1863. aastal toodi too kool üle juba samasse külla, kus see praegugi on, alguses tegutses see ühes talus, aga 19. sajandi lõpuotsas ehitati selle tarbeks lausa uus koolimaja, mis praegugi püsti püsib ja raamatukoguruume mahutab. Kui selles postituses näidatud foto oleks vasemale serva natuke pikem, siis oleks too vana koolimaja samuti näha, pildil olev uus ehitati selle n.ö pikenduseks.

Praegu õpib Mõniste koolis umbes 70 last ja ma ei saa kohe jälle muidu, kui pean jälle ütlema: nende väga vanade koolidega on asjalood tõesti kuidagi erilised, see õhkkond on teistmoodi, suhtumine ja aura ja atmosfäär. Neis vanades koolides on nii rahulikud ja huvilised ja mõistlikud lapsed, kellele on lausa lust ja rõõm tund aega lugeda või rääkida või mida iganes. See on miski rahu neis koolimajades, õpilastes ja õpilastes. See on miski, mis kuidagi tuleb ise, kui lapsi ei kasvatata käskude ja keeldude, karistuste ja premeerimistega nagu loomakarja, vaid kui inimene inimest.

Mida suurem kool, seda rohkem see kipub kaduma. Ja mul on sellest väga kahju. Kuigi see on ju täiesti arusaadav… mida rohkem õpilasi klassis korraga õpetajatega otsesuhtluses on, seda vähem jagub neile tähelepanu, seda piiratum on ajaressurss, aga kui on kiire ja palju, siis inimlik personaalne tasand kipub kaduma, lihtsalt ei jõua. Seda rohkem peab õpetaja juhtima lapsi nagu loomakarja, mille liikmed ei ole enam isikud, vaid osa massist.

Kuni meil on veel selliseid väikesi koole, nagu Mõniste või Kirivere või Kolga-Jaani oma, seni on meil ikkagi päris palju lapsi, kellel on privileeg kool isiksustena läbi käia. Ja mu südamel on hea ja rahulik, kui ma nende peale mõtlen.

Aga see selleks. Kodumajanduslikul tasandil tegime edusamme ja saime oma keldri tuulutuskorstnad lõpuks kokku, peale ja töökorda. Oi, oli nikerdamist. Las nüüd tuuldub.

tuulutus.jpg

Eile käisime Tartus suurel jõululaadal. No mis ma oskan öelda. Ehk seda, et võib-olla… kunagi… need  pisikesed Kihnu maalambad on siiski äärmiselt sümpaatsed. Ja eks meil oleks ju neile natuke karjamaad kah. Võib-olla… kunagi.

Pärast laata võtsime tütre ja tõime ta vahepeal jälle natukeseks ajaks enda juurde, et vanemate näod tal meelest ära ei läheks. Ning siis meil oli õhtu laadalt kojutassitud juustude ja veiniga.

natüürmort1.jpg

Jahaa, ja siis leidsime eile abihoonetest mingit muud juppi otsides üles hoopis teadmata vanuses saunavihad, mis olid väga korralikult valge lina alla rippu pandud, ja ma ei tea, miks meil ei tulnud suve jooksul kordagi pähe sinna lina alla vaadata. Eks siin on abihoonetes siin ja seal ju igasugust kraami ja kolu, seepärast ei tekitanud miski lina küll erilist elevust või uudishimu. Aga nüüd saime sauna minna nagu muiste. Peab ütlema, et teadmata vanuses vihtade kohta peavad need siin lehti päris hästi küljes. Mistõttu sattusime hoogu, olime saunas oma viis leili ja kolm tundi ning kujunenud olukorraga väga rahul. Kevadel mul oli muidu endal plaan enne jaani saunavihad ära teha, aga no näed, lihtsalt ei jõudnud siin selle muu möllu, kasvuhoone- ja ogoroodinatralli keskel. Küllap nüüd majavaim või saunavana võttis ise hoolitseda.

Tänane rõõm tuli kaarnatiivul. Kaaren sõitis läbi, tõi mulle ära mu karupükste tükid (või noh, täisvillaste retuuside, moodsas kõnepruugis), ülejäänud lõngakerad, õunu ja muud head, ning õpetas mu veel lõnga korrutama ka. Au, kiitus ja igavene tänu! Kui karupüksid on majas olemas, siis mul on kohe kuidagi rahulikum tunne saabuvale talvele vastu minna.

 

 

 

 

Pimedal ajal

Niisugune natüürmort oli meil siin läinud nädalavahetusel. Koos kalli kauge külalisega, kes esmalt pidi saabuma reede õhtul ning lahkuma tõtates laupäeva päeval, aga ilmselt leidis siin vahepeal natuke hingerahu ega tahtnud enne pühapäeva hilist õhtutundi enam kuskile minna (kuigi teise poole päevast vürtsitasid rohked telefonikõned päälinnast, et kus inime ometi on nüüd).

natüürmort.jpg

Muuhulgas tõi see autode doktor House meie rohelise Sussi tagasi. Hõisata ei julge, eks paistab, mis küljest see masin end nüüd näitab. Heiki punane Suss jääb ilmselt igaks juhuks ja vähemalt mõneks ajaks selle kõrvale. On variante. Emb-kumb neist ikka töökorras juhtub olema. (Praegu on küll mõlemad – ptüi, ptüi, ptüi.)

Edasijõudmisi on muilgi rinnetel: saime ometi kord maikuust saadik kuuri all hunnikus vedelenud ahjupuud lõpuni riita laotud. Vahepeal võrgu otsalõppemise tõttu pooleli jäänud puuvõrgutamistöö sai ka lõpule viidud. Nüüd on kõik meie 9 kevadel istutatud noort viljapuud võrguga turvatud jäneste ja kitsede eest. Ja keldri tuulutuskorstnate osas toimub samuti arenguid.

Nimelt ei pannud suvi otsa õieti probleemi tähelegi, aga nüüd hilissügisel vihmade alates ilmnes, et mõlemast keldriaknast nõrgub vett sisse (ja miks ei peaks nõrguma, kui mätas on akna poolest saadik kinni kasvatanud) ja see jama tekitab teatavat hallitusefekti seal, kus seda mitte ei tohiks olla. Ning et need aknad üksi tuulutusena on nõrk, väga nõrk lahendus, samal ajal kui kunagised ventilatsioonikorstnad on ammu maa pealt ära kadunud ning kunagi nendeni juhtinud betoontorud läbi keldrilae ja pinnasekihi on maa peal tõenäoliselt sissesadamise vältimiseks kinni kaetud. Ma siis kaevasin need lahti, ja kaevasin ka keldriaknad kultuurkihi alt jälle lõpuni välja, andes kaevisele isegi vett eemalejuhtiva kalde. Ja siis me hankisime keldrile uued ventilatsioonikorstnad, mis olemasolevatele betoonrõngastele kinnitada ja keldrile normaalne tuulutus tekitada. Ja siis me hankisime veel korstnatega sobiva jupi terastoru, sest tuli välja, et korstnate endi pikkusest jääb napiks, ja siis selgus, et korstnad ja toru ikkagi ei taha ühenduda, sest on liiga täpselt sama mõõtu, ja siis oli meil täna selleteemaline pidulik hammaste kiristamise ja vandumise tunnike.

Aga raudpolt, me mõtleme midagi välja ja teeme selle ära, sest nii see kesta ei saa.

Ja esmaspäeval käisin esinemas ühes lasteaias. Sõimeealistele ja natukse suurematele, nõndamoodi kahes jaos. Ei tea, ei tea… tegelikult nii väikesi mitmekümne lapse kaupa korraga ette anda ikka pole hea mõte. Päris nii võimekas ma ei ole, et viitkümmend väikelast korraga hallata. See tähendab, et linnukese sai ju kirja ja midagi tehtud, aga eks see kuidagi selline poolpidune asi välja tuli. Antud tingimustes. Asi siiski seegi.

Mu kirjatöö seevastu… ohhhhh. Miks, oh miks, kestab see nõme kinnijooksmine? Teen küll midagi… aga ei tea mida, isegi süsteem, et “vorbi ridu, veli, rida maksab”, ei mõju üldse ergutavalt. Hoopis magada tahaks… või teha värskes õhus kergemaid füüsilisi töid, kus pea puhkab ja käed toimetavad.

Vähemalt kass siin majas töötab. Hiirepüüdmisega saab ta hakkama ka lestakala asendis.

kata töötab.jpg

Ma peaks vist temast eeskuju võtma. Kui ma pea voodi alla panen, äkki siis tuleb sealt ka mulle uut energiat või midagi.