Karupükstega või ilma

6. dets. 2015 kell 21:38 (Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Neljapäeval panin toime järjekordse “koolikatsumise”. Käisin kirjanikuks Mõniste Koolis, see on päris Läti piiri ääres Võrumaal Kuutsi külas paiknev taas väga-väga pika ajalooga kool. Praegune kool on muidugi päris uues ja ilusas majas.

Pilt on Õpetajate Lehe veebist, andku nad mulle andeks. Aga Mõniste kooli kui sellise ajalugu on varsti peaaegu 300 aastat pikk, nad tähistasid sel aastal nimelt 285. aastapäeva. Seega on tegemist ühega vanimatest külakoolidest Eestis, esimesed andmed kooli (või koolide) tegutsemise kohta pärinevad 1730. aastast. 1765. aasta kooliseaduse andmetel õppis seal (või neis) 162 last. 1846. aastast on juba täpsemalt teada, et Mõniste kandis tegutses kaks kooli: Ädiste ja Lutsupalu. Pärast selle viimase koolimaja põlengut 1863. aastal toodi too kool üle juba samasse külla, kus see praegugi on, alguses tegutses see ühes talus, aga 19. sajandi lõpuotsas ehitati selle tarbeks lausa uus koolimaja, mis praegugi püsti püsib ja raamatukoguruume mahutab. Kui selles postituses näidatud foto oleks vasemale serva natuke pikem, siis oleks too vana koolimaja samuti näha, pildil olev uus ehitati selle n.ö pikenduseks.

Praegu õpib Mõniste koolis umbes 70 last ja ma ei saa kohe jälle muidu, kui pean jälle ütlema: nende väga vanade koolidega on asjalood tõesti kuidagi erilised, see õhkkond on teistmoodi, suhtumine ja aura ja atmosfäär. Neis vanades koolides on nii rahulikud ja huvilised ja mõistlikud lapsed, kellele on lausa lust ja rõõm tund aega lugeda või rääkida või mida iganes. See on miski rahu neis koolimajades, õpilastes ja õpilastes. See on miski, mis kuidagi tuleb ise, kui lapsi ei kasvatata käskude ja keeldude, karistuste ja premeerimistega nagu loomakarja, vaid kui inimene inimest.

Mida suurem kool, seda rohkem see kipub kaduma. Ja mul on sellest väga kahju. Kuigi see on ju täiesti arusaadav… mida rohkem õpilasi klassis korraga õpetajatega otsesuhtluses on, seda vähem jagub neile tähelepanu, seda piiratum on ajaressurss, aga kui on kiire ja palju, siis inimlik personaalne tasand kipub kaduma, lihtsalt ei jõua. Seda rohkem peab õpetaja juhtima lapsi nagu loomakarja, mille liikmed ei ole enam isikud, vaid osa massist.

Kuni meil on veel selliseid väikesi koole, nagu Mõniste või Kirivere või Kolga-Jaani oma, seni on meil ikkagi päris palju lapsi, kellel on privileeg kool isiksustena läbi käia. Ja mu südamel on hea ja rahulik, kui ma nende peale mõtlen.

Aga see selleks. Kodumajanduslikul tasandil tegime edusamme ja saime oma keldri tuulutuskorstnad lõpuks kokku, peale ja töökorda. Oi, oli nikerdamist. Las nüüd tuuldub.

Eile käisime Tartus suurel jõululaadal. No mis ma oskan öelda. Ehk seda, et võib-olla… kunagi… need  pisikesed Kihnu maalambad on siiski äärmiselt sümpaatsed. Ja eks meil oleks ju neile natuke karjamaad kah. Võib-olla… kunagi.

Pärast laata võtsime tütre ja tõime ta vahepeal jälle natukeseks ajaks enda juurde, et vanemate näod tal meelest ära ei läheks. Ning siis meil oli õhtu laadalt kojutassitud juustude ja veiniga.

Jahaa, ja siis leidsime eile abihoonetest mingit muud juppi otsides üles hoopis teadmata vanuses saunavihad, mis olid väga korralikult valge lina alla rippu pandud, ja ma ei tea, miks meil ei tulnud suve jooksul kordagi pähe sinna lina alla vaadata. Eks siin on abihoonetes siin ja seal ju igasugust kraami ja kolu, seepärast ei tekitanud miski lina küll erilist elevust või uudishimu. Aga nüüd saime sauna minna nagu muiste. Peab ütlema, et teadmata vanuses vihtade kohta peavad need siin lehti päris hästi küljes. Mistõttu sattusime hoogu, olime saunas oma viis leili ja kolm tundi ning kujunenud olukorraga väga rahul. Kevadel mul oli muidu endal plaan enne jaani saunavihad ära teha, aga no näed, lihtsalt ei jõudnud siin selle muu möllu, kasvuhoone- ja ogoroodinatralli keskel. Küllap nüüd majavaim või saunavana võttis ise hoolitseda.

Tänane rõõm tuli kaarnatiivul. Kaaren sõitis läbi, tõi mulle ära mu karupükste tükid (või noh, täisvillaste retuuside, moodsas kõnepruugis), ülejäänud lõngakerad, õunu ja muud head, ning õpetas mu veel lõnga korrutama ka. Au, kiitus ja igavene tänu! Kui karupüksid on majas olemas, siis mul on kohe kuidagi rahulikum tunne saabuvale talvele vastu minna.